Sa nutsid. Korrutasid endale pidevalt, et ei, Sa ei tohi nutta. Siiski pisarad voolasid kui kevadised jõed. Sind valdasid pettumus, kurbus, nördimus, viha ja miski, millele sa nime ei suutnud anda. Sa teadsid, et sa pole ainus, kes on süüdi, aga olid ainus, kellest draamat tekitati. Su sinised silmad, milles olid üheskoos elujõulisus ja tugevus, muutusid nuttes lahjadeks ja igavateks. Sa tõmbasid kiirelt käega üle silmade, lootises pisaratest lahti saada, aga see ei aidanud. Need lihtsalt voolasid. Sinu hele nahk oli muutunud nii punaseks, et meenutas üleküpsenud tomatit. Ja siis äkki, äkki nägid Sa sinist taevast koos võimalusega. Sa hüppasid ja lendasid sellega kaasa. Sa avastasid. Sa leidsid. Sa tunnetasid. Sa teadsid, et kui saab minna, siis ikka paremuse poole.
Ma ei tea, mis see oli. Mulle meeldis. Aga ma olen imelik ka. Ma ei suuda inimestega enam suhelda. Midag.. Vahet pole. Kommenteerige, mis arvate. Lühike oli jah. Ma praegu pikka aega einsaa jj'si edasi kirjutada, sest arvuti on rikkis. Kriitikat!