Ma avastasin, et siia ei ole midagi lisatud, niiet otsustasin selle vea parandada.
Hetk.
Ei ole vaja palju,et panna teda naerma.
Natuke rohkem on vaja,et näha teda nutmas.
Naer püüa kinni..
Pisaraid ära pühi...
See kõik on vaid hetk.
Ei ole vaja palju,et ta andestust paluks.
Natuke rohkem on vaja,et ta kahetseks.
Andesta.
Luba tal kahetseda.
See kõik on vaid hetk.
Lase tal naerda,
Lase tal nutta.
Las ta palub andeks.
Las kahetseb...
See kõik on vaid hetk...
.Hetked ei püsi.
Ainus püsiv hetk on surm..
Kui naer kestab liiga vähe...
Pisaraid on palju.
Andeks ei anta...
Kahetseda ei lasta..
Hetk võib jääda kestma...
Hetkest võib saada igavik..
Igavik nimega surm...
(valmimis aeg: eelmine aasta kunagi vist.)
Elu õpetab
Elu õpetab.
Õpetab,et nutta ei tohi.
Hirmudele peab vastu astuma.
Väike veri ei ole veel paha...
Elu näitab.
Nuta,läheb kergemaks.
Parem karta kui kahetseda.
Näitab,kus väikse ja suure piirid.
Vaatasin,aga ei näinud..
Õppisin...
Pisara tõrjusin.
Verekartusest üle sain,
Nuga välkus...
Väiksest sai suur...
Elu õpetab surra..
(kah eelmine aasta vist)
Võõras
Sa otsustasid jääda võõraks.
Nii möödudki teretamata,
naeratamata.
Möödud võõrana.
Ja mina.
Mina tahaksin joosta su juurde.
Tunda oma keha su vastas,
sasida juukseid,
tunnetada veel korrakski su huulte niiskust.
Korrakski.
Aga ei saa.
Ma lubasin.
Lubasin olla võõras.
Kuid võõras ei ole inimene, kellega ei suhtle.
Võõras on keegi, keda ei tea.
Sa võid ju käituda nagu tundmatu.
Me mõlemad võime seda.
Aga me lihtsalt ei ole..
Võõrad.
Isegi, kui tahaks.
(tehtud selle aasta jaanuaris, peale 'korvi saamist' xD)
Lisan veel kunagi ehk.