Vampire story [Pooleli!]

Woohoo , nagu arvatavasti paljud teavad, siis meeldib mulle jubedalt kirjutada ning otsustasin teha siis jälle ühe järjeka.
Eem, ma ei oska neid lovestorysid teha ja alati jäävad need pooleli ja seega ma teen alati mõningaid ulmekaid vms põnevus-story värke

EllEmm . [ LM ]

______________________________________________________


,,Oled sa selles kindel, et ta seal on?" küsis helepruunide juustega tüdruk,kes vaatas kuidas tema sõbranna ainult tuimalt noogutas. Mõlemal tüdruk olid juuksed hobusesabasse sätitud ning mõlemad kandsid üleni musta. Üldiselt oleks võinud arvata, et tegu on kaksikutega kui neid kõrvalt vaadata, kuigi nii see ei olnud.
Cahra oli mustade juustega ja helehallide silmadega ning näoilme oli alati kalk ja külm ; nagu tema sõbrannal.
Zemfira oli aga vastupidiselt Cahrale helepruunide juustega ning silmad olid justkui musta värvi. Näoilme oli samuti kalk ja külm, ent see tüdruk oli sageli rõõmsameelne ning meeldis alati unistada.
,,Ma olen kindel," vastas Cahra ning astus edasi. ,,Tuled?" pöördus ta Zemfira poole. Viimane noogutas ja astus vaikselt Cahra järel.
,,Me ei tohi turvameestele nähtavaks jääda.. Mine sa otse, ma lähen ringiga.." lausus Cahra ja oli musta suitsuna kadunud. Zemfira vaatas kuidas must suits hajus ning läks siis nagu oli pidanud minema. Otse.
Turvamehed seisid liikumatult oma paigal ning nad tekitasid Zemfiral kõhedat kahtlust.

,,Kus sa oled praegu?" küsis Cahra läbi raditsionaalse mikrofoni. ,,Sissekäigu lähedal.. Eemaldan esialgu turvamehed." lausus Zemfira ning läks edasi. ,,Ole ettevaatlik!" soovis Cahra ja liikus enda ülesannet täitma. Vampiiri printsess on olla raske, eriti kui sulle antakse ülesanne hävitada see keegi, kes ohustab sinu enda rassi. Cahra ja Zemfira polnud kunagi seda isikut näinud, kuid olid kindel,et tegu on väga jõhkra inimesega kuna ta oli tapnud väga paljusid.. Nii surelike kui ka vampiire .. Libahuntidest rääkimata.

Zemfira astus ettevaatlikult edasi ning kadus siis musta suitsuna ja ilmus turvameeste seljataga. Just siis kui ta tahtis neile kallale karata piirasid teda juba trellid mis olid hõbedased. Tüdruk karjatas vihaselt ning Cahra pöördus kiirelt ringi ning hõljus kärmelt sõbranna juurde. ,,Mida ..?!" ei mõitnud ta. Kõik oli ju plaani kohaselt tehtud? ,,Cahra! Mine ruttu minema siit!" sisistas Zemfira ja vaatas ärevalt ringi otsides väljapääsu, kuigi mõlemad vampiiritarid teadsid, et seda ei ole. See oli Zemfira jaoks lõpp, kuna teda kavatseti nüüd piinata või koheselt ära tappa. ,,Cahra! MINE!" karjatas Zemfira ja puudutas kogemata labakäega hõbedast trelli ning karjatas valust. Cahra ei liikunud aga paigast. ,,Ma päästan su siit.. oot.." ning teda katkestas kellegi hõiskamine. ,,Cahra, palun, mine!" palus Zemfira ja vaatas oma tumedate silmadega paluvalt sõbrannat. Tõstnud parema käe, paiskas ta oma viimase energia kübemekese kaaslasele ning vajus teadvusetult maha. Cahra vaatas Zemfirat ja tundis kuidas tal klomp kurku kerkis ning tegi nagu teda oli palutud. Ta kadus .


***



,,Kus Zemfira on?" küsis kuninga hääl kui Cahra sisenes troonisaali, nägu pisaratest vöödiline . Oli möödunud sada aastat kui tüdruk viimati nuttis, ent nüüd ei suutnud ta end peatada ja nuttis lakkamatult. ,,Need värdjad võtsid ta kinni! Isa, miks peavad nad nii jõhkrad olema?" nuttis Cahra troonisaalis. Vampiiri kuningas Egor teadis kui head sõbrannad olid Zamfira ja Cahra , kuid tema tiitel ei lasknud tal enda profiili nii alandada, et ta kellegile kaasa tundis. Mees pidi olema kalk ja külm ... julm ning andestamatu. ,,Mine oma tuppa," käsutas ta oma tütart, kes tuimalt noogutas ja nuttes minema tormas.



***




Cahra istus vaikselt oma toas ning hoidis kõvasti patja käes. Ta oli vihane enda peale, et ta jättis enda parima sõbranna surema nende surelike kätte. Ta oli kindel, et kunagi maksab ta sellele jõhkardile kätte. ,,Mida Zamfira talle teinud oli? Mida?" küsis ta kokkusurutud hammastega. Cahra pigistas silmad kinni ning hingas katkendlikult sisse. ,,Ma luban , Zamfira, et ma maksan sellele kaabakale kätte selle eest mida ta on teinud! Eelkõige mida ta on teinud sinuga!" sisistas ta vihaselt . Kostus vaikne koputus ja üks hella välimusega naine astus sisse. Naine kandis sinakas toonis kleiti ning ees oli tal põlle sarnast mingi riie. ,,Meile tuli teade.." alustas ta ning Cahra tõstis pilgu. ,,Zamfira leiti kaks tundi peale teie saabumist surnuna.." lausus naine. Cahra võttis oma padja ning viskas selle ukse poole niiet naine selle kiirelt sulges. Enne kui naine lahkus, kuulis Cahra ukse taga vaikset pomisemist ning tüdruk õhkas raskelt ja vaatas aknast välja. Öö pimedus kattis kogu kohta kus ta oli. Praegu ta isegi ei tahtnud minna välja lendama.. Ta ei suutnud .. See tuletab talle liiga palju aega meelde kui ta oli Zamfiraga, lemmiktegevuseks lendamine ja teiste niisama hirmutamine.. Lõpetuseks nad alati jõid kellegi verd, kuid ei tapnud kedagi..
Otsustanud, et homme on koolipäev (vampiirid kannatavad päikesevalgust, yeah.) , siis heitis Cahra voodisse ning üritas uinuda, kuigi see ei õnnestunud ja ta lihtsalt lamas öö läbi üleval.

OT ; Kuna see on Põnevusjutt ja omalooming, siis arvatavasti lisan ma siia veelgi rohkem fantaasiat ja teen littleblit remake värki ka

LM .

__________________________________________________________



Päike köitis aknast sisse kui Cahra uniselt silmad avas. Ta oli siiski magama jäänud ning mingil kombel ärganud. Tüdruk oli harjunud juba sellise eluga. Ta pidi olema nagu iga teinegi temavanune tüdruk .. Ta pidi koolis käima, et omale tähelepanu mitte köita.. Ja nii tegid ka tema vaenlased. Kui nad vampiiri tapsid, jätsid laiba alles, laskmata muutuda sel tuhaks ning paljud inimesed said omale valesüüdistuse. Politseil polnud aimu sellistest olenditest nagu vampiiridest ning neil polnud aimugi, kuidas vahepeal leiti metsa lähedalt surnuid, kellel on kaelal sügavamad hammustusjäljed, kui tavaliselt ning peas sügav auk. Ei , need polnud vampiirid. Need olid moondunud lükaanid ehk libahundid , kes liikusid samuti rahulikult ringi vampiiride ja inimeste keskel.
Cahra tõusis püsti ning pani oma asjad kotti ja tegi end korda. Juuksed ära kammitud, viis ta pilgu oma mustadele ja punasetele riietele,mis oli juba nagu igapäevane trend. Osad arvasid, et tegu on lihtsalt gootitšikiga, kuid enamus vampiiridest olid samasugused. Alati süngete riietega .. Kui ei olnud, siis sai neid eraldada nende nahavärvi tõttu, mis alati paistis silma.
Põhimõtteliselt kõikidele vampiiridele pandi selline loitsu moodi asi peale, et nad saaksid liikuda päeval ringi. ,,Ainuke plus!" mõtles Cahra seljakotti selga pannes ning majast välja jalutades.


Sõna ,,Tunnen kaasa," kostus üle terve koolipäeva, kui Cahra oli koolis ja kodupoole teel.
Otsustanud, et Zamfira kaotus on tema enda süü, leidis Cahra, et on enda peale samuti vihane, et ta oli jätnud oma sõbranna sinna , kus on need mõrtsukad. ,,Ma ju oleks võinud ta ära päästa! Ma oleks võinud need kuradima rauakolakad eest ära lõigata!" mõtles tüdruk, pea maas kui kõndis tänaval.

Just siis kui ta hakkas astuma üle tänava, kostus vali signaal ning keegi paiskas Cahra pikali. ,,Mida kuradit?!" ei mõistnud tüdruk kui silmad avas. ,,On sinuga kõik korras?" küsis keegi. Cahra kortsutas kulmi, kui tundis, et pead lõhestas tohutu valusööst ning tõusis istuli. Juht astus kiirelt autost välja ning kummardus tüdruku ja tema päästja kohale. ,,On teiega kõik korras? Issand, palun vabandust, ma tõesti ei näinud, et te hakkate üle minema!" lausus juht pisut paanikas olles. Cahral jooksid judinad mööda selga, kui kuulis sõna 'Issand' ning ta tõstis pilgu. Talle vaatas vastu keskealine mees. ,,Kõik on korras.." pomises Cahra käe pea kohale tõstes. Väike verenire voolas küll, kuid sellepärast ta paanitsema ei hakanud, vaid viis pilgu poisile, kes ta just päästnud oli. ,,Aitähh." pomises Cahra ning noormees noogutas. ,,Tom." tutvustas noormees peale kerget noogutust ning tõusis püsti ja sirutas käe välja, et aidata Cahra püsti. Neiu isegi imetles Tomi punakat tooni juukseid ning siniseid silmi, mis paistsid väga hästi välja. Otsustanud, et võtab siiski poisi käest kinni, et püsti saada, sirutas ta käe välja ja hoidis Tomi käest kinni, kes jahmus tüdruku jääkülmast ihust. ,,Tänan.." pomises Cahra veelkord tänusõna ja võttis oma seljakoti ülesse. ,,Olen kindel, et nüüd ma olen pooled raamatutest ära lõhkunud!" mõtles tüdruk tunduvalt lõbusa ilmega ja võttis kõrvalpingil istet ja avas koti. Imekombel olid kõik raamatud terved. ,,Sa peaksid vist järgmine kord ettevaatlik olema.." pakkus Tom, kes võttis samuti istet ja kääris oma püksisääre ülesse ja vaatas veritsevat äärt. Cahra, kes tundis verelõhna ninna tungivat, mõistis, et ta polnud päev otsa midagi söönud ja oleks hea meelega löönud Tomile hambad kaela.
,,EI! Ta on su päästja!" tuletas Cahra omale veenvalt meelde ja viis pilgu Tomile, kes uuris oma haava. Juht oli ära sõtinud, kui nägi, et noortega on kõik korras.. ,,Palun vabandust, et tekitasin sulle muret.." lausus Cahra pannes seljakoti kinni. Tom lasi oma püksisäärest lahti ning see veeres tagasi alla. ,,Ega pole midagi.." arvas Tom ning tõusis püsti ning hakkas minema . Tüdruk pani tähele, et Tom lonkab ja ohkas. ,,Äkki sa lähed haiglasse?" pakkus ta ning Tom viis pilgu üle õla. Cahra vaatas noormees kuni too lõpuks noogutas. ,,Ega sa peaksid ka oma pea laskma üle vaadata.. Äkki on midagi tõsist!" arvas poiss ning Cahra läks Tomiga haigla poole.


Õhtuks jõudis Cahra tagasi koju, taskus paber Tomi telefoni numbriga. Vähemalt oli ta leidnud uue tuttava, kuid polnud siiski julgust helistada talle.
Cahrale oli pähe sööbinud noormehe imelikku värvi juuksed.. ,,Olen selliseid juukseid ainult tüdrukutel näinud, kuid need olid ka värvitud.. Huvitav, kas ta lasi ka oma juukseid värvida?" mõtles tüdruk ning võttis oma õpikud välja ja asus koduseid töid tegema.


Just siis kui Cahra oli ära teinud oma kõik kodused tööd, helises tüdruku telefon. Ohanud, sirutas ta käe välja ja vajutas rohelisele nupule ja tõstis telefoni kõrva äärde.
,,Kes sa oled ja kust sa mu numbri said?" küsis ta kiirelt ja harjumuspäraselt.
,,Rahu-rahu! Tom olen," kostus teiselpool poiste naeru. Cahra kergitas korraks kulmi ja mõmises midagi.
,,Kuule, sedaett ... Kuidas sinuga lood on?" küsis Tom lõpuks peale sekundilist vaikust.
,,Minu peaga on kõik korras.. Sinu jalaga?"
,,Joosta saan.." nentis Tom ning jätkas: ,,Kuule.. Ma mõtlesin, et võiks kokku saada ? Täna näiteks?"
,,Olgu.. Mis kell sulle sobib?"
,,Sinu otsustada."
,,Ma pole enne kümmet vaba!"
,,Miks?" kostus imestunud hääl.
,,Mm ... Mul on tegemist .. Ja kui see kellaaeg ei sobi siis arvan,et kell üksteist peaks?"
,,Kell kümme sobib... Siis seal samas pingi peal kus täna istusime?"
,,Oolgu.." venitas Cahra. Jätnud veel hüvasti , pani ta telefoni ära ja õhkas. Kell oli alles seitse ning Cahra võttis lihtsalt arvuti taga istet ning otsis internetist sobiva filmi, et vaadata ja lõi sellega oma aja surnuks.

Ohooo..
Tundub vägagi huvitav.
Uut saaks? :)

Väike tähelepanek minu poolt, et järsult sai ZEmfirast ZAmfira Aga muidu ülihea, ma armastan vampiirijutte

Oihh , see nimi läks segamini-.- , aga jahm , vahet pole enam. xD


Kell hakkas juba kümme saama ning Cahra lülitas oma arvuti välja. Jooksma ta isegi ei hakanud, vaid otsustas kiire liikumise abiga sinna pingi juurde jõuda ja nii ta tegigi. Riideid ta vahetama ei hakanud - ta ei üritanud Tomile muljet avaldada ja üldiselt ei kasutanud Cahra meiki. Ta tegi ainult juuksed kiiresti korda ja astus ettevaatlikult ja vaikselt majast välja.

Olles majast umbes üle saja meetri eemal, hingas tüdruk sügavalt sisse ja pani käed teksaste taskusse. Väljas oli pisut külm ja Cahra kahetses, et ei võtnud pikkade varrukatega pluusi kaasa , kuid tagasi pöörduda ta enam ei tahtnud, vaid liikus pingi juurde.

Täpselt külje peal peatudes, vaatas ta korraks üle nurga. Tom istus pingil ja ootas teda. Naeratus näol , suundus ta pingi juurde ja tervitas poissi, kes teda vastu tervitas.
,,Ma näen, et sa ei päevitagi nagu paljud seda teevad.." kommenteeris Tom Cahra nahka ja vaatas teda pisut kahtlustavalt ja tüdruk raputas siis pead. ,,Ma olen päevad läbi kodus ja mulle meeldib olla heledama nahaga," vastas tüdruk pisut valetades, kuid talle meeldis oma naha värv. Tom ainult noogutas ning Cahra küsis vaikselt:,,Ja miks sa mind siia kutsusid?" ning viis pilgu noormehele kes vaikselt õlgu kehitas.
,,Tegelt ma isegi ei tea ... Põhimõtteliselt oli igav. Tahtsin kuud näha," seletas ta viies pilgu taevasse. Poolkuu säras väga selgelt ning Cahra vangutas siis pead. ,,Miks sa siis just täna tahtsid kuud vaadata?" ei saanud Cahra aru.
,,Sa oled kuulnud, et siis kui on täiskuu siis paljud inimesed tunnevad end halvasti?" küsis noormees . See vastus pani Cahra kulmi kergitama. Seda ta küll ei teadnud, kuid jahm .. võis nii ka olla sest inimesi on erisuguseid.

,,Kas me läheme kuhugi või jäämegi siia?" küsis Cahra, tundes kuidas tal juba igav hakkab, kuigi nad olid just Tomiga rääkinud. ,,Ma ei tea ... Me võiks näiteks kinno minna .. " pakkus Tom mille peale Cahra püsti tõusis. ,,Nohh , eks läheme siis," lausus ta pisut tüdinult ja Tom tõusis püsti ning mõlemad liikusid vaikselt kinno, vahetamata omavahel ikka veel mitte mingisugust sõna, kuigi pinge kasvas koguaeg. Tom kahtlustas Cahrat nahavärvi tõttu, kuid pidi seda arvamust eemale lükkama, kuna tema arust vampiirid ei saa ju päeva ajal ringi liikuda ja Cahra tegi seda.
Cahra aga mõistatas, mida mõtles Tom täiskuu kohta. Libahunt?, oli esimene mõte, kuid siis mõtles ta jällegi ümber. Samas aga kasvas kahtlus koguaeg. 'Pean temaga ettevaatlik olema!' oli hetkel Cahra ainuke mõte kui nad kinno sisenesid.



,,Kuidas film meeldis?" küsis Tom kes hoidis enda Coca Cola topsi käes ja jõi pisut oma joogist. ,,Joker oli äge .. Dent võttis küll selle äkilise pöörde ja ma ei saa aru, miks ta selle politsei perekonna pantvangi võttis?" kergitas Cahra kulmi ja vaatas eemale. Tänavatuled põlesid ammu ja üldse oli linnas veel valge. ,,Aga mis osa sulle kõige rohkem meeldis seal?" küsis lõpuks Cahra ise. ,,See kus Batman tegi selle mootorrattaga triki seinal ja kui ta sõitis selle veoki alt.. Üldiselt oli kogu film äge .. eriti see algus kui nad läksid Maffia panka röövima," muigas Tom.
,,Aga olgu, ma pean nüüd koju minema hakkama," teatas Cahra. Tom ainult noogutas. Vahetanud üksteisega veel pilke, keeras Cahra selja ning liikus kodu poole.
Tom ainult sasis enda punakaid juukseid ja läks samuti minema.


,,Thomas! Kus sa käisid?" kostus karm mehehääl üle saali. ,,Eem .. kinos?" kergitas noormees kulmi. Tumepruunide silmade ja samasuguse värvusega juuksepahmakaga mees astus välja ja vaatas oma poega mõõdukalt. ,,Sa tead, et sa ei tohi nii hilja ringi liikuda. Kui vampiirid teada saavad, et sa minu poeg oled siis nad tapavad su ära ja usu mind, ma ei taha , et sina surma saaksid," lausus mees. Tom ohkas. ,,Peale seda kui sa tapsid selle vampiiritüdruku ära siis muidugi vihkavad vampiirid sind rohkem kui kunagi varem! Ta oli vampiiri printsessi parim sõbranna ja mida sa nüüd arvad? Kui sellel vampiiri printsessil aru peas pole võib ta sõjaga alustada ja üldse, see pole minu mure!"
,,Kuidas sa räägid, Thomas?" kortsutas Eric kulmi. ,,Lihtsalt, see pole minu asi mida sa teed, aga mulle see ei meeldi!" ristitas Thomas käed. Eric ohkas ainult ja keeras korraks oma pojale selja ning astus natuke maad edasi ja pööras end taas ringi. ,,Ma näen, et sul on nendest vampiiridest kahju . Poeg, saa aru , nad on elajad! " , ,,Mitte paremad kui mina. Elajas olen mina, mina olen purenud inimesi kui täiskuul moondanud olen ja mina olen neid tapnud!" kärsitus Thomas. Eric ainult pööritas silmi. ,,Kunagi sa saad sellest ise aru." lausus mees ning nipsutas sõrmi.
Kaks meest tulid saali ning Eric koondas tähelepanu nüüd neile. ,,Tooge vampiiri printsess siia, elusalt. Ma tahan teda suremas näha!" andis Eric käskluse. Mehed kuuletusid, endal muie näol ja kadusid joostes ruumist. Thomas vaatas oma isa. ,,Sa oled uskumatu!" pomises ta ainult ja pöördus samuti minekule, kuid võttis suunaks oma toa, kus ta mõtisklema jäi. Olgugi, et ta oli vampiiride vastu võitlemist õppinud, kuid süütuid vampiire ta ei tahtnud tappa, olgugi tegu kasvõi vampiiri printsessiga ise.


Cahra jõudis oma tuppa ning istus just voodile, kui ta toa uks avanes ja sisenes isa. ,,Cahra!Kus sa käisid?" kordas Egor Ericu sõnu, ise seda teadmata. ,,Mm.. olin sõbraga väljas, mis siis?" küsis Cahra imestunult. Isa polnud kunagi nii tuppa tormanud ja küsimusi nii esitanud. Midagi oli vist valesti. ,,Kes su sõber on?" küsis mees pisut rahunedes. ,,Mingi Tom on , mis siis?" küsis Cahra. Egori näol oli pisut vapustunud ilme kuid see kadus kiirelt ja asendus kalgi ilmega. ,,Peale kümmet sa välja ei lähe ja nii neli päeva." lausus Egor ja lahkus toast, jättes Cahra talle imestunult järgi vaatama. Mida kuradit?, oli tüdruku ainuke mõte.Ta polnud isegi aru saanud millest isa nii vihaseks saanud oli.

Edasi palun :)

sorry pika vahe pärast


Peale mõningaid päevi polnud Cahral eriti midagi juhtunud. Ta isa ei rääkinud eriti temaga, ega ta ise ka ei otsinud mingisugust konverentsi temaga. Üldiselt oli kogu mõis vaikne. Teenijad tegid oma tööd ja mitte keegi ei pruukinud keelt peaaegu kunagi.
Just siis kui Cahra hakkas omale asju koolikotti panema, astus Egor sisse ja vaatas tütart, kes teda imestunult ja uudishimulikult uuris.
,,Cahra," alustas ta. Tüdruk noogutas tuimalt ja jättis seljakoti laua juurde ning koondas kogu tähelepanu isale. ,,See poiss , kellega sa kokku saad ..."
,,Thomas."
,,Jah , see Thomas! Ole hea ja vaata palun, et sul temaga midagi ei oleks, eks?" lausus Egor. Cahra tõmbus näost veel valgemaks.
,,Miks peaks mul Thomasega midagi olema kui ma teda isei ei tea nii hästi?" küsis ta käsi puusa asetades.
,,Ma lihtsalt hoiatasin sind , Cahra ja parem oleks, kui sa teeksid nii nagu ma ütlesin," ja jälle napi sõnavahetuse järel lahkus Egor oma tütre toast, sulgedes ukse enneolematu pauguga. Cahra ohkas raskelt. Mida see veel pidi tähendama? Selle üle mõeldes, viskas ta viimased õpikud kotti ning jäi oma voodile lebama ja tuimalt lakke vaatama.
Isa käitus lõpmatult imelikult peale seda kui sai teada, et on Tomiga paar korda kokku saanud. Üldiselt nõme!Tuimalt haigutanud, keeras ta teise külje ja tõmbas teki peale. Mõeldes viimaste päevade sündmuste peale, jäigi tüdruk lõpuks magama.


,,Cahra!" hüüdis keegi tüdrukut seljatagant. Tuttavat värvi juustega poiss lähenes tüdrukule ja naeratas sunnitult . ,,Saan sinuga korraks rääkida?" küsis ta . Söögivahetund oli just alanud ning aega oli neil viisteist minutit vähemalt. ,,Miks mitte?" küsis Cahra naeratades ning astus seejärel Thomasele järele, kes võttis suunaks koolimaja trepp. Seal ees seisid veel mõned vanemad poisid, kes omavahel juttu ajasid ja naersid . Tom ei teinud nendest hetkel välja vaid liikus seejärel edasi kooliväravate poole.
,,Nii?" kergitas Cahra kulmu ja jäi ootavalt noormeest vaatama, kes tunduvalt otsis sõnu kuidas alustada.
,,Okei.." alustas ta aeglaselt venitades. ,,Mu isa sai teada, et ma nagu sinuga kohtun ja ta nagu lootis, et ma hakkan teistega kokku saama... Ta on sind linnapeal näinud ja sa ei jätnud eriti head muljet talle.. Ja seega ma kahtlen,et kas me enam üldse nagu saame koos ringi hängida.." pomises Tom. Cahral oli seevastu ühised tuttavad selle noormehega ja kui ta käis enda tuttavatega, siis nemad said alati kokku Tomi ja tema sõpradega. Kokkuvõtteks said nad igal viisil Tomiga kokku.
,,Oota, su isale ei meeldi ka, et me nagu kokku saame?" küsis ta pisut uskumatult ja ohkas raskelt. On sel seos tema ja Tomi isadega siis ? Ja mis hullu tegelase mulje suutis siis Cahra seekord jätta ? Tom maigutas vaikselt suud.
,,Olgu, ma pean minema.." pomises Tom ning pööras Cahrale selja ja läks koolimajja. Tüdruk ohkas vaikselt ning läks samuti kooli poole, kuid otsustas, et ei jää sinna enam kauaks, võttis ta oma koti ja lahkus välkkiirelt koolimajast.




,,Isa? Mida see kõik tähendab?" küsis Cahra kui jõudis troonisaali. Ta hääl kajas pooltühjadelt seintelt vastu . Mees istus enda toolil ja vaatas tüdrukut. Tegelikult polnud kellegil õigus enda valitseja peale karjuda , isegi kui tegu oli järjekordse troonipärijaga. Egor jälgis kuidas ta tütar jäi temast kolm meetrit eemal pidama, otse trooni trepi ees ning põrnitses enda isa. ,,Mida sa teada tahad?" küsis Egor lõpuks rahulikult.
,,Thomas? Ta ütles mulle täna, et ta isa ei luba minul ja temal enam suhelda ja sama soovitasid sina ka mulle! Sellel on mingi seos, eksole?" käratas Cahra. Mees silitas rahulikult enda siidist keepi ja õhkas raskelt. ,,On küll," vastas ta aeglaselt. Nähes tütre küsivad ja imestunud ilmet, muigas mees külmalt.
,,Sa pole siis siiamaani aru saanud?" küsis ta, uskumata, et ta tütar pole aru saanud, kellega ta oli vahepeal sõbrustanud. Cahra vaatas uskumatu ilmega enda isa. ,,Millest aru saanud?" küsis ta silmi pilgutades.
,,Cahra.. Mõtle nüüd loogiliselt, miks ma keelasin sul ära selle poisiga suhtlemise?" küsis Egor, andes tütrel võimalust pisut mõistatada. Cahra jõllitas ikka veel oma isa. ,,Sellepärast, et ta on vampiiri kütt?" küsis ta kulmi kergitades.
Nagu mõni Cahra vanune poiss, virutas Egor omale käega vastu laupa.Jälle kajas kogu saal. Kuigi tavakombel oleks inimese laup punaseks tõmbunud, oli Egori laup ikka veel valge.
,,Cahra , ta on üks meie vaenlastest! Tema isa käsklusel tapeti sinu sõbranna! Ta on libahundi poeg,saad aru?" käratas nüüd Egor ise, jäädes vaatama, kuidas ta tütar koha peale tadrus ja enda ette vahtis.

Uuut!