Üks jutt, üks õudne jutt! :D

*waiting*
võiks ju juba tulla uus osa. on nagu... piisavalt kaua möödas?

Kes Signe on?

Tärru?

EDIT: Ei ole... Kes on Tärru ja kes on Signe...?

Tärru on Ann ja Signe on Espada. as simple as that.

Okei, ma ei teadnud seda

gotta pay attention

It's harder than you think

no it's not. see, i'm doin' it, sometimes

XD h on ka lõpus kui sa just enne seda sõna ära ei katkestanud

Minuarust katkestas

espada, nüüd, uus osa. palun. :)

Maiu Laaneoja kirjutas:

espada, nüüd, uus osa. palun. :)

Justnimelt.
Siin on vähe inimesi, kes suudavad kirjutada kaasahaaravat õudusjuttu.

IV

Kayla ja Rene olid juba natuke aega tagasi jooksu pistnud. Tütarlaps ei suutnud lihtsalt paigal püsida ning suutis viimaks ka sõpra veenda, et nad sügavamale lossi sisemusse läheks. Peaasi oli saada eemale sellest kummalisest mehest.
"Teised hakkavad meid otsima," lausus Rene, kui nad olid pärast mitut minutit jooksmist hinge tõmbamiseks peatuse teinud. "See on täiesti vastutustundetu tegu," lisas poiss pisut pahuralt. Tegelikult kartis ta Kay pärast, sest teadis, et nüüd oli tema ainus, kellel oli võimalus tütarlast kaitsta.
"Mul oli paha tunne," vastas noorik hädisel häälel. "Palun ära ole kuri," sosistas ta ning vaatas nende ümber ringi. See maja pool oli ilmselt lühem, kuna juba olid nad koridori lõppu, suure aknani jõudnud. Mõlemal pool nende kõrval olid tumedast puidust uksed ning koridori seinad olid ka siin kummaliste ladinakeelsete sõnadega kaetud. Rene oskas neid küll lugeda, kuid ta ei maininud midagi Kaylale, kartes, et see tüdrukut hirmutada võiks. Hirmutas ju tedagi.
"Lähme sinna?" sosistas Kay mõne aja pärast, kui talle pähe tuli, et koridoris seismine ei olnud kõige targem tegevus. Toas oli vähemalt rohkem võimalusi end varjata. Rene noogutas ning avas ukse.
Sealt sisse astunud, märkasid nad kõigepealt, et kõiki seinu katsid suured, laeni ulatuvad raamaturiiulid. See ruum oli kas midagi raamatukogu või kabineti-taolist. Ka siin olid seintel tõrvikud, kuid nende ümber olid klaasist kuplid. Kesed tuba seisis suur, peaaegu mustast puidust laud koos mõningate raamatute ning kirjutusvahenditega. Tool oli samasuguses uhkes stiilis nagu kõik muu lossis.
"Kas see ei peaks mitte mahajäetud olema?" küsis Kayla hämmeldunult. Tütarlaps unustas hetkeks isegi oma hirmu.
Tundmatu mees, kes Daliat ja Marcust otsima oli suundunud, tõmbas käega läbi juuste ning kõndis kiirete sammudega mööda koridori, kust noored olid eemale jooksnud. Haigutust alla surudes (ta oli ju just tõusnud) kohendas ta oma riideid ning naeratas pimeduses laialt.
"Kas te ei tahagi selle lossi kohta küsida? Ega ma teile ju midagi ei teeks..." lausus ta küllaltki vaikselt, kuid eespool kõndijad kuulsid seda sama selgelt, kui oleks ta nende taga olnud.
Dalia karjatas ning haaras Marcuse käest, kes selle kiiresti lahti rapsas. "Ole vait," sisistas noormees ning seisatas korraks. "Minu meelest ta teab, et me esimesse koridori läksime," pomises ta vaikselt ning lisas natuke sammu.
Emma ja Timo, kes olid paremale läinud, vaatasid imetledes tõrvikuid, mis iseenesest süttisid ning ninde vahel olevaid raudrüüsid. Mõlemal oli tunne, otsekui oleksid nad rohkem klassiga kuskil vanas lossis ekskursioonil, kui keset metsa kellegi kummalise mehe valdustes.
"Mis sa arvad, kes ta siis on?" küsis Emma. Tema hääl värises pisut, kuid sealt hakkas suurem hirm juba lahkuma. Maja osa, kus nad kõndisid, oli soe ning tundus olevat kas köögi või mõne rohkem kasutatava eluruumi läheduses, kuna põrandalt ja aknalaudadelt oli tolm pühitud ning koridor oli üldse igas mõttes kodune.
Timo kehitas mõtlikult õlgu ja heitis pilgu nende selja taha. "Ma ei tea. Ma usun, et omanik, nagu Rene ütles. Võibolla nende sugulane, kelle pildid vestibüülis olid."
"Jah, aga need olid nagu.. nagu vampiirid," vastas tüdruk sosinal.
Järgmisel hetkel sunniti nad tarduma, kuna ühest uksest, millest nad möödusid, oli väljunud noor, umbes nende vanune noormees. Tal oli seljas must keep, täpselt samasugune nagu maalil, mida Marcus vaadanud oli. Juuksed olid tal musta värvi ning ulatusid pisut üle õlgade. Nooruki näol oli unine kuid samas ka pisut tüdinud ning uhke ilme. Tema helehallid silmad suurenesid märgatavalt, kui ta Emmat ja Timot nägi. Seejärel valgus tema näole magus naeratus.
"Tere," lausus ta vaikselt, pisut kähiseval hääletoonil ning köhatas siis. Edaspidi oli tema hääl lihtsalt vaikne ning pisut õudne. "Kas te olete uued..." poiss vaatas neid pika ja muigvel pilguga, "...teenijad?"
"Teenijad?" Emma ilme oli shokeeritud, kuid ta ei öelnud rohkem midagi. Talle oli just pähe tulnud, et see nooruk võis olla vestibüülis nähtud mehe sugulane, võibolla isegi poeg. Ning nemad kuuekesti olid nende majja sisse murdnud. "Kas te olete selle maja omanik või midagi?" küsis ta hoopis viimaks vaikselt, Timo kätt pigistades.
"Oojaa," muigas poiss oma pikki sõrmi risti põimides ning salakavalalt naeratades.

come on, nii pikk vahe oli ja nii lühike osa?! UUUUUT!
veidi segaseks jäi mul mõni koht. rohkem actionit. nüüd. kohe. järgmises osas.!
endiselt hea. :)

LIIGA LÜHIKE!
RUTTU UUT!
Minu jaoks ei jäänud ühtegi kohta segaseks. Ma olen lihtsalt too dumb selle jaoks, as we all know.

Suur tänu teile! (: Aga jah, osad ongi lühikesed

V

Dalia ja Marcus jõudsid ühe kambrini, mille uks oli kõike muud kui vastuvõetav. Arvatavasti ei oleks kumbki noortest sinna sisenenud, vaid otse tagasi jooksnud, kui neid poleks ähvardanud selline oht võõra mehega kokku põrgata.
"Kas me peame sinna minema?" küsis Dalia sosinal, teades juba niigi, mida poiss vastab.
"Kui sa tahad, võid tagasi selle mehikese juurde minna, oma valik," sisistas Marcus vaikselt ning juba järgmisel hetkel lükkaski ta ukse lahti. Käis vali kriuksatus ning kaks noort astusid kottpimedasse ruumi. Uks nende järel langes hääletult iseenesest kinni ja ruumis süttisid üksteise järel punaka valguskumaga laternad.
"Kas sulle ei tundu, et see uks.. nagu reetis meie asukoha?" päris Dalia, rääkides nüüd juba vaiksel häälel. Turtsatus noormehe poolt aga reetis talle, et pole mõtet maagia juttu edasi ajada.
Nüüd olid nad ruumis, mis oli nagu mingisugune kirik. Mõlemal pool olid pikad pingid ja nende keskelt läks tee altarini. Kuid erinevalt kirikust, oli seal kõik mustades ja veripunastes toonides. Dalia väristas ennast, suutmata uskuda, et nad sellisesse paika välja olid jõudnud. Marcus aga liikus mööda vahekäiku edasi, suundudes elevust täis silmadega tumepunase laua juurde, mis pinkide ees oli. Näol mingit sorti irvitav naeratus tõmbas noormees sõrmedega üle tumeda puidu ja jäi siis teiselepoole lauda seisma.
"Me oleme täna siia kogunenud-" alustas ta süngel häälel, kuid Dalia kiljatus sundis ta vaikima. "Mis sul viga on?" urahtas ta, vaadates kulmukortsutusega punaste juustega neiut. Tüdruku punased juuksed olid justkui viimane punkt sellele toale.
"Lõpeta ära! Ma juba mõtlesin, et mingi kuri vaim on sinu üle võimust võtnud," piiksatas tüdruk, üritades oma häälde luua kindlust. Marcus vaid naeris selle üle ning jätkas.
Pauk, mis äkitselt vaikust lõhestas, sundis punapea varjuma ühte pingiritta. Neiu ei jõudnud kaaslast hoiatada, sest hüppamise ajal olid ta häälepaelad hirmust täiesti pingul.
Nüüd kõndis keset vahekäiku, otse seisva Marcuse poole, mustas rüüs mees, kelle eest noored põgenenud olid. Mehe käed tõusid õhku ning Dalia võis kuulda, kuidas ta naeris.
"Marcus," karjatas neiu hääletult, märgates noormeest, kes elegantselt kummardas.
"Te otsisite mind, härra," lausus Marcus, sama süngel häälel, kui ta enne rääkinud oli.
"Muidugi, mu poeg, tule!"
Ja järgmisel hetkel olid nii mees kui ka Marcus haihtunud. Dalia värises üleni ning surus ennast vastu pinke, üritades kinnitada, et see kõik on õudusunenägu.
Kayla ja René vaatasid uurivalt ruumis ringi, leidas tuhandeid erinevaid raamatuid.
"Miks need kõik nii hirmuäratavad on? Vaata selle pealkirja "Vaimude tagasitulek"?" küsis Kayla, võttes riiulist välja ühe eriti paksu köite.
René pöördus korra tüdruku poole, kuid raputas siis pead. "Ma ei tea," pomises ta, uurides silmadega kõrgemaid riiuleid. Mõne hetke pärast võttis ta kätte ühe raamatu, istus tugitooli ning asus seda lugema.
Kayla kõndis endiselt mööda riiuleid ringi, üritades aru saada, kust nii palju raamatuid oli võimalik muretseda.
"Tead," lausus ta kindlalt, olles juba võõra mehe ja kõik muud hirmud unustanud, "ma arvan, et neid raamatuid on siin sajandeid kogutud." Enda avastuse peale nõustuvalt pead noogutades liikus neiu edasi.
Mõne sekundi pärast jõudis tüdruk ühe ukseni ning suurest uudishimust lükkas ta selle lahti.
"Vauu," pomises ta, astudes veel suuremasse raamatukokku. Uks tema järel sulgus ning kui neidis proovis seda taas avada, avastas ta, et linki polnud. Ahastusest karjudes hakkas Kayla vastu ust taguma, lootes, et René teda kuuleb.

huvitav! väga! ehk tahaks väga järgmist osa

Ohjeee, uus osa
GOOD
Kui see tüüp seal Dracula oli, siis ma ei üllatu miks Marcus kadus temaga. Aga siis peaks ju udu toas ka olema?

"Keisha, tuled ka vä? Ilgelt lõbus on !" küsis Amelia . Ta oli jälle vindine. Klassipeod peaksid olema selleks ,et pidutseda mitte end 35 % õlut täis kaanida ja siis kummitusi välja kutsuda. Aga sellelegi vaatamata hüüan "Kohe tulen" ja viskan huulepulga meigikotti.
Muide minu nimi on Keira ja olen 16. Nagu te juba aru saate olen ma klassipeol , kus klassiõed ja vennad on purjus ja olen ainus kaine inimene.
Pooleldi joostes ja pooleldi õllepudelite vahel slaalomit joostes jõuan klassikaaslaste juurde ,kes on juba ringi kujuliselt istunud . Pressin end Amelia ja Jacki kõrvale istuma. Me ootame Robinit , kes alati on teksti ette ütleja. Kuid paistab , et Robin oli juba kahe tunni eest ühe purjus blondiiniga "värsket õhku hingama" läinud.
Leiame nad Sheimi vanemate magamistoast amelemast. Robin karjub ,et minge me hoopis metsa.
Pöördume tagasi ja otsustame valida enda seast kummituslausja. Tõmbame loosi. Üksteise järel näitame oma sedelit. Appi, minu sedeli peale on joonistatud kummitus.
"Oo, Keisha, kas jooksed nüüd vetsu hirmust pillima?" õrritab mind Liam. Ta on nii vastik , sest tema tahab olla kummituslausja.
Hakkan hirmust käheda häälega kordama"Ilmu Bloody Mary, me kutsume sind" Astusin peegli ette ja ütlesin kolm korda " I belive in bloody mary"
Lahtine uks läks pauguga kinni, tuled läksid kinni ja mingi tume soe vedelik paiskus mu kätele ja jalgadele. Pistsin kiljuma sest mu peale paiskus Amelia elutu keha......