Mu vaba tahe

See on esimene jutt, mis ma siia kirjutan. Nii, kõigepealt paar sõna ja palvet:
Esiteks, ma ei teadnud, kuhu seda juttu panna, mis teema alla. Ilmselt see sobib ka kusagile, kuid jah... Ma ei taha seda panna armastusjuttude alla, kuna see nagu ei sobi kuidagi nagu kokku selliste õnnelike teismeliste romaanidega. Põnevust esimeses osas ka ei ole. Ma jään lihtsalt lootma, et ma saan varsti oma kausta. Nii et kui see pole selline ilus romantika, mida te ootasite, siis... ei, ma ei vabanda kaa.
Teiseks - ma lugesin küll neid reegleid ning ma tean, et seal oli öeldud, et ei tohi kirjutada midagi seksuaalset, kuid ma leian, et see on tavaline ja tähtis osa inimese elust, et seda ei saa täielikult ignoreerida. Eriti selle jutu puhul, nagu te aru saate, kui lugema hakkate. Ma ei proovi kedagi häirida, see kõik oli lihtsalt mu algne idee ning ma ei taha seda muuta. Vabandust, kui ma reegleid rikun, see pole mu kavatsus. Nii et ma ei ütle küll, et alla 18 aasta lugemine keelatud, kuid kui te juba näost punased olete ja kihistate, siis jah... pole vaja edasi lugeda.
Kolmandaks, mulle tegelikult käivad igasugu kommentaarid tibake pinda. Ma saan küll aru, et neid peetakse siin foorumis tähtsaks, ja ma ei hakka kaeblema, kuid siin on üks palve - kui teil on nõuandeid, kaebusi, kommentaare, kui te tahate mind kiita või öelda, et dont quic you'r dayjob, ja see on pikem kui paar rida, siis selleks on mu mail, lootuses et te spammi või midagi mõtetut ei saada - aku21@mail.com
Viimasena - tänan teid, et te viitsisite isegi selle tutvustuse läbi lugeda. Kui te nüüd juttu ka lugeda viitsite, siis oleks ma väga meelitatud. Lootuses et ta teile meeldib:


Lumivalge kuu paistis läbi kõrge klaasitud akna. Hiiglaslik ruum säras kahvatus kuuvalguses. Värvikirevad seinavaibad paistsid veidras kumas tontlikud, nende meisterlikult tikitud pildid, verised lahingutseenid ja kurjakuulutavad olendid, paistsid reljeefsena. Kuu varastas värvi ka põrandat katvatelt hundi ja karunahkadelt, raudkirstudelt seinte ääres ja mustast marmorist mööblilt, värvides kõik säravalt hõbedaseks. Vaid uhke musta sametbalhaldiiniga voodi jäi vilkuva õlilambi valguses samaks. Voodil, suurtel leopardinahkadel lamas kaunis ahvatlev naine, kes vaatas imetleval pilgul tema kõrval istuvat noort meest. See mees, toetudes igavlevalt voodipäitsile ja lugedes lambivalgel mingit pärgamendirulli, oli toa aukartustäratavast sisustusest ja kaunist asukast hoolimata see, millele igaühe pilk pidama jääks. Mees oli noorem kui kolmkümmend, vanem kui kakskümmend, rohkemat ta vanuse kohta arvata ei saanud. Ta oli pikka kasvu ja võimsa kehaehitusega, mis kergesti silma hakkas, kui mees alasti hiiglaslikul voodil lamas. Ta oli blond, suursuguse näoga ja ilus, jah, julmal ja hirmsal moel. Mehe näost paistis hoolimatus ja kurjus, mis meelitas ja vaimustas samal moel kui meelitavad julmad kiskjad ja ohtlikud kõrgused. Iga naist vedas selle mehe rüppe see varjatud ja häbenetud pool, millega nad tahavad olla julmalt koheldud, mis veab neid meeste poole, kes kedagi ei armasta. "Jah, ma ei armasta kedagi," võis ta endale öelda, sest oli õppinud piisavalt hästi valetama, et see peaaegu tõeks muuta. Midagi oli veel näha nendes lambivalgel süsimustadena paistvates silmades, kui vaid keegi oleks olnud piisavalt vapper, et neid silmi puurida.
"Arabel," küsis voodis lamav naine arglikult, kuid siiski võrgutavalt, sirutades kergelt väriseva käe välja ja puutudes sõrmeotstega lugeva mehe külge.
"Mulle aitab täna, kullake, mul on tööd," vastas mees ükskõikselt, enne kui naine oma palve lõpetada jõudis. Ta ei tõstnud pärgamendilt hetkekski pilku.
"Ära ole selline, Arabel," meelitas naine naeratades. Ta punakasblondid juuksed vajusid üle ta õla, kui naine neljakäpukile tõusis ja üle voodi mehe poole roomas. "Ole nüüd, mis on nii tähtis, et see hommikuni ei saa oodata? Nii võimsad mehed nagu sina peaksid rohkem lõbutsema kui töötama," lausus naine, ronides kaksiraksi mehe kõhule ja surudes võrgutava naeratusega pärgamendi kõrvale. "Arabel, vaata mind!" käskis ta. Naine oli tõepoolest imeilus vaatepilt - poolde selga ulatuvad punakasblondid juuksed pooleldi varjamas ta jumalanna keha, roosakad huuled kergelt paokil ja rohekashallid silmad täis ahvatlevat koerust.
"Ma näen sind," vastas mees julma muigega. "Sa muutud tüütuks." Nii kiire liigutusega, et naine seda ei näinudki, tõusis mees püsti ja haaras alasti naise kaenlasse. "Mu riided!" jõudis naine veel hüüatada enne kui Arabel ruumi teise otsa kõndis, sametist katte kõrvale tõmbas, väikese salaukse avas ning naise teisele poole piita maha pani. Naine pöördus kiiresti, et ruumi tagasi põgeneda, kuid neiu rusikas tabas juba suletud ukse puulaudu. "Ei, Arabel! Sa..." jõudis neiu hüüda, enne kui reaalsus talle kohale jõudis. Ta kuulis kellegi hingamist mitte väga kaugel, kellegi rasked sammud, ja mingi hais, mädanevate laipade rõve hais, mis tal silmad vett jooksma pani. Arabel ei ava enam ust, nii palju ta teda teadis. Kui ka keegi tuleb, Arabel ei ava ust kui ta ei taha. Ta ei ole ta armuke, hoolimata sellest, millega ta oma sõbrannade ees oli uhkustanud. Kui neiu tahab ellu jääda, saab ta ainult ennast ukseorva peita, olla hästi tasa ja palvetada. Tagasi oma pessa libiseva riivi hääl teisel pool paksu needitud ust paistis seda mõtet kinnitavat.
Arabel sulges ukse ja läks tagasi voodile, jätkates lugemist samast kohast kus neiu pealetükkivus oli seda seganud. Naine teda enam ei sega, selles oli ta kindel. Ta peaks olema piisavalt tark, et vait olla. Isegi kui ta ei ole, jääb ta üpriski kiiresti vait, ühel või teisel viisil. Mees ei teadnuki, kumba ta eelistab - neiu oli ilus, jah, ning üpriki kogenud, mis oli samuti hea, kuid ta oli Arabeliga olnud piisavalt palju et veidi igavaks muutuda. Kuid kui ta nüüd õppust võtab ja oskab mitte tüütu olla, siis võib ta mehe õhtuid värvikamaks muuta veel mitu head korda.
Mitu tundi hiljem kostus koputus uksele - mitte tillukesele salauksele, mille taha oli ta jätnud blondi naise, vaid otse voodi vastas paistvatele suurele kahe poolega uksele, mis oli peasissekäik Arabeli magamistuppa ning ühendas ruumi Arabeli ülejäänud ruumidest.
"Jah?" küsis mees laisalt.
"Sir, siin on Randf," kostus teiselt poolt ust.
"Seda ma juba arvasin. Mis sa tahad, Randf?" vastas Arabel tüdinud häälel. Ta kammerteener sai küll oma tööga hakkama ning vastas kummalisel kombel kõigile Arabeli kõrgetele nõudmistele, kuid tarkusega ta siiski ei hiilanud.
"Sir, ma tõin teie riided. Teiega soovib rääkida sõnumitooja rindelt, vanglaülem ning keegi õukonnast, kuid ükski neist ei ole kiireloomuline."
"Olgu, tule sisse," ohkas Arabel väsinult. Uksed avanesid, ning kuni Arabel pärgamendirulli ära pani ning end voodist püsti ajas, kamandas hallika jumega mees uksest sisse kolme nägusat neidu, kes igaüks kandis käes mõnda riietuseset. Naised ruttasid Arabeli juurde ning esimene neist ulatas mehele mustad nahkpüksid, mis mees jalga tõmbas. Kuni ta järgmise neiu ulatatud siidsärgi selga tõmbas, aitasid kaks neist tal musti nahksaapaid kinni nöörida. Seejärel aitasid neiud talle selga must kapuutsiga keebi ning taganesid siis kiiresti. "Mis ajast sain ma küll piisavalt tähtsaks, et mitte ennast ise riidessegi panna?" küsis ta endalt imestusega. Kuigi ta pidi tunnistama, praegune korraldus oli kiirem. Ta oli vähem kui minutiga valmis. Seejärel pöördus ta oma kammerteenri poole.
Randf oli pealtnäha umbes neljakümne aastane ning juba esimesel pilgul sai aru, et temaga on midagi väga valesti. Ta jume oli peaaegu tumehall ning ta nahk tundus peale vaadates justkui mädanev. Mõnel kohal ta kaelal ja kätel olid pikad kummalised haavad, mis olid paranemata ja lahtised, kuid ei paistnud kedagi häirivat. Seal paistis ta rõveda halli naha alt rõve hall liha ja kõõlused. Mehe üks silmakoobas oli must auk, kuid teises silmas säras õõvastav ja hirmuäratav tuli. Mehe hingamine, kuigi vaikne, kõlas kui sureva kopsuhaige viimased hingetõmbed. Arabel jäi ta ees seisma ning vaatas imestusega judinaid peale ajavasse roiskuvasse näkku.
"Randf, kus su silm kadus? Sul oli kaks silma ju, onju?" küsis ta kergel toonil. Randf naeratas, paljastades viltuse rea rohekaid katkseid hambaid.
"Vabandust, sir, ma torkasin selle kogemata noaga nahka lõigates välja. Ärge muretsege, ma otsin endale õhtul uue. Uusi vange toodi, nii et mul peaks isegi värvivalikut olema," vastas mees kõkutades. Salaja imestas Arabel ikka veel selle üle, kui vähe ta teenrid oma kehast hoolisid kui see surnud oli.
"Nii, kes on esimene?" küsis pilku kõrvale pöörates.
"See õukondlane, sir. Ta on tähtsal kohal ja tal pole väga palju aega," vastas Randf kummardades. Arabel läks läbi mahagonist topeltuste järgmisesse ruumi, mida ta kasutas omamoodi vastuvõtutoana. Randf järgnes talle, sulgedes oma isanda järel uksed.
Vastuvõtutuba oli suur ringikujuline ruum, kust läks välja kuus ust - kolm laia mahagonist topeltust, mis viisid Arabeli magamistuppa, töötuppa ning välja viivale trepile, ning kolm väikest, mida kasutasid vaid Arabeli teenrid ja alluvad. Ruumi keskel asus uhke käetugedega ja punasest sametist polsterdusega tool, suur mustast tammest laud ning paar tagasihoidlikumat tooli mõnele ta alluvale, kes millegi jaoks tema juures peaks seisma. Ruumis oli ka teisi toole, istmeid, diivaneid ja laudu tema alluvatele ja külalistele - Arabel ei tahtnud tekitada troonisaali muljet. Ta ei olnud kuningas. Tema tool, kuigi kõige suurem ja mugavam, ei asunud kõrgemal kui teised.
Arabel istus tüdinud ilmel ja viipas Randfile, et see külalised sisse laseks. Esimesena astus sisse ümar kiilaneva kuklaga keskealine mees. Arabel vaatas meest imestusega, kui see aupaklikult kummardus - mees oli inimene, elav inimene. Kui Arabeli tellitud naised välja arvata, ei leidunud lossis just palju inimesi. Paksule mehele jäi Arabeli uudishimu märkamata, ainus, mis mees märkas, oli see, et noormehe justkui marmorist raiutud näos ei liikunud ükski lihas. Sellest veel rohkem närvi minnes kummardus mees veel kord ja astus otse Arabeli tooli ette. Arabel ei öelnud ikka veel midagi, hoides oma viisakalt uudishimulikku pilku mehel. Siis tõstis vanem mees jälle pilgu Arabelile ja lausus pühalikult häälel: "Sir, te olete siin olnud viis aastat."
Arabel turtsatas korra rõõmutult ja sulges silmad. Viis aastat.

Neli aastat ja kolmsada viiskümmend viis päeva tagasi jõudis selle kalju jalamile üks äärmiselt kurnatud must hobune. Ratsu seljas istuv mees oli veelgi halvemas olukorras – ta oli kummargil oma hobuse kohal, hingates raskelt. Mehe sõrmed oli põimitud musta lakka, et ennast looma seljas hoida, ning ta isegi ei proovinud enam oma ratsut juhtida. Alles siis, kui loom kalju otsa viiva tee ees seisma jäi, tõstis ratsanik pilgu. Ta vaatas otse üles, tippu, kus seisis hiiglaslik must kivikindlus. Kants oli välja raiutud kaljust, mille tipus see puhkas ning esmapilgul oli raske aru saada, et see seal on. Kuid pikemalt silmitsema jäävasse rändurisse avaldas see kindlasti aukartust. Kindluse peatorn oli mitusada jalga kõrgel, paistes tuhandejalasel kaljul pilvedesse küündivat. Sellel polnud ühtegi lisatorni, ühtegi kaunistust, ühtegi eenduvat servagi. Akendeks olid laskeavad, vaid kõige tipus asetses paar rida kõrgeid klaasitud vitraažaknaid. Hiiglaslik kindlus seisis morni ja süngena, õõvastav ehitis, mis oli mõeldud vaid sõjaks. Tuleb tunnistada, see rändur polnud kunagi näinud parema kaitsega kantsi, sõjaks sobivamat kindlust. Selle nimi oli Koln.
Rändur sundis kurnatud hobuse rajale, mis mäe ümber keerdudes kantsini viis. Ratsu tõi kuuldavale nõrga hirnatuse protestiks kahtlasele jalgealusele kitsal lahtiste kivikildudega kaetud teel, kuid mees müksas teda kannustega veel kord kõhtu ning armetu loom hakkas hirmunud pilke allapoole saates astuma. Rada muutus üha kitsamaks ja kitsamaks ning umbes poolel teel märkas mees lõhet, mis varsti ta tee katkestas.
"Mida põrgut?" sosistas rändur. "Nad ütlesid, et üles saab mööda teed? Kui see nii tähtis kindlus on, miks nad seda ära ei paranda?" Sellegipoolest läks ta edasi kuni lõhe servani. Alles siis, kui rändur oli hobuse seljast maha tulnud, märkas ta teisel pool lõhe kedagi kükitavat. See oli mingi veider olevus, kes kujult meenutas küll inimest, kuid viis, kuidas ta istus, kuidas ta nurgelised põlved ja küünarnukud silma torkasid, meenutas mingit ritsikat. Ka ta nägu oli putukalik - olevusel puudus pool alalõuga, ta kõri lõppes lahtise haigutava auguga, kust pidevalt rohekat lima ta kaelale voolas. Olevuse keel oli alles, ning selle pidev liigutamine ning suured arulagedad silmad andsid sellele veel suurema sarnasuse mõne hiiglasliku ritsikaga, samas kui must auk, mis oli tal ära mädanenud nina asemel, viis viimase sarnasuse inimesega. Kuid olevus oli inimene, või vähemalt oli ta seda olnud. See oli laip, mis oli jälle elavaks muudetud, et sundida teda surnuna võitlema nende vastu, kelle eest ta elavana oli valmis surema.
"Kes sa oled?" küsis putukataoline ebasurnu. Ta hääl oli moonutatud ja kummaline, kuid see oli juba omaette ime, et ta rääkida sai.
"Arabel," vastas mees, ning tõstis vasaku käe, kus oli näha äärtest kollakaks tõmbuv põletusjälg. See jälg oli ilmselt algselt olnud mingi sümbol, kuid see oli tuhmumas.
"Kas sa tõid, mis me küsisime?" uuris olevus edasi. Arabel tõstis vastuseks vasest torbiku, kus hoitakse tähtsaid pärgamendile kirjutatud dokumente. Olend paistis justkui naeratavat, kuigi puuduva lõua tõttu meenutas see pigem mingit kummalist näokrampi. "Viska need siia," käsutas ta. Kui vasktorbik oli ta surnud kätele maandunud, surus olevus selle endale turvaliselt kaenla alla ja tõstis ta oma hiiglaslikud putukasilmad jälle Arabelile. "Mis sa veel tegid? Vabastasid sa selle, keda kästi, tapsid sa selle, keda kästi?" päris ta edasi.
"Vabastasin, tapsin," kinnitas rändur.
"Palju sa endale verd said?" jätkas surnu.
"Rohkem kui küllalt. Minus on saja mehe jõud."
"Sada? Ilus arv, ilus arv. Noh," olevus naeratas jälle, ning pilk ta tuhmides silmades läks kavalaks. "See on siis kõik, eks ole? Head teed, eks ole? Hüvasti, ja ma loodan, et leiad ilusa elu. Hehehe! Nüüd, kus see on minu käes," jätkas ta veel suurema ja veidrama irvega vasktorbikut näidates, "pole sind enam vaja."
"Just. See on ilus tops. Sa võid seal hoida oma nägu, kui ma selle sult ära olen rebinud," lausus Arabel kergel toonil juba lahkuma asuva veidra olevuse seljale. Olevus peatus keset sammu ja keeras kahtlustava pilgu mehe poole, kes talle viisakalt naeratas. Seejärel haaras ta vasktorbiku ning rebis sellelt kaane pealt. "Tühi?" küsis ta kahtleva häälega. Arabel ainult naeratas. "Kus paberid on! Vasta mulle!" karjus ta äkilises vihas. Ta vali hääl oli peaaegu arusaamatu, kuid mees ta vastas kummardas ikkagi viisakalt.
"Kuna mind enam sulle vaja ei ole, äkki sa juhataksid mind oma käskia juurde," palus ta meeldivalt.
Olevus urises. "See tee on ainus viis sisse saada. See pole mõeldud inimestele."
Arabel vaatas lõhet enda ees. See oli kakskümmend jalga lai. Mees turtsatas hetkeks rõõmutult ning astus siis oma hobuse juurde. Ta võttis sadulakottidest paar asja - punase kivi keti otsas, mille ta endale kaela riputas, musta juuksesalgu, peotäie münte ning pisikest pudi-padi, mis ta endale tasku surus, kaunistusteta mõõga ja pussnoa - ning sidus siis teisel poole lõhe ootava olendi imestuseks sadulapaelad lahti ning tõstis nahksadula looma seljas alla. Mees astus musta ratsu pea juurde ning võttis ära ka ratsmed, astus siis sammu tagasi ja lõi valjastega hobuse külge, mispeale see ettevaatlikult, kuid siiski kiirustades ringi pööras ning aeglasel galopil mäest alla suundus. Seejärel korjas Arabel enda kätte kõik selle, mis ta sadulakottides välja oli võtnud, ning astus lõhe servale. Mees võttis kaks sammu hoogu ning hüppas - tühimik lendas tema alt läbi, kui ta tõukas ennast mustast kaljust lahti jõuga, mida tal kümme päeva tagasi ei olnud veel olnud. Mees maandus hämmastusest sõnatu elava laiba kõrval.
"Sa ei ole inimene," ütles see päras hetke toibumist.
"Pole kunagi öelnud, et ma olen," vastas Arabel. "Ma olen deemon."

Ta on deemon. Kümne päeva pärast saab viis aastat päevas, mil ta seda esimest korda ütles, viis aastat päevast, mil ta hakkas ametlikult töötama armee jaoks, mis koosnes peamiselt surnutest. Täna sai viis aastat sellest, kui ta esimet korda maitses inimese verd. Deemonid ei ole vampiirid - see polnud vere maitse, mis Arabelile meeldis, see oli hirmu, õuduse ja meeleheite maitse, mis sellega alati kaasas käis. Viis aastat oli ta olnud olend, keda ka õudusjuttude koletised kardaksid. Selle ajaga oli ta saanud kõik, mille pärast ta oma inimlikkusest loobus - jõud, mis on võimeline hävitama igaühe, positsioon, millest kõrgemal on vaid kuningas, võim, millest joobuks iga surelik. Kõik siin maailmas oli tema oma - iga naine, keda ta tahab, iga lõbustus, mis talle huvi pakub, iga olend, kes on vaid loodud teda teenima. Mis on selle kõrval olla inimene! Ta oli olnud sunnitud teenima inimesi, kes seda ei väärinud, positsioonil, kust ta tõusta ei saanud. Näha päevast päeva, kuidas teised saavad võimu, mida ta nii väga tahtis, kuid nad ei oska seda kasutada. Näha päevast päeva, kuidas teised võivad puutuda naist, keda ta üle kõige ihaldas, kuid ei nad ei oska teda hinnata. Nüüd on kõik teine - tal oli kogu võim, mida ta ihaldas, ja rohkemgi veel. Ja vähemalt ei näe ta seda naist enam kunagi.

Nii Murtaghile kui EITC.ile:
Esiteks sõnastasin ma end vist valesti - mitte et mulle kommentaarid ei meeldi, muidu ma tõesti seda üles ei paneks, see märkus oli mõeldud just pikemate asjade kohta, mida keegi tahab öelda. Tegelikult on kommentaarid toredad!!! Teiseks - oodake tibake, see osa tuleb. Ma seletasin kogu jutu kohta, mis teatud maani on mul valmis mõeldud, kuid mitte valmis kirjutatud. Ega ma kogu süžeed ühes osas ei saa ära anda Ja järgmine osa:


Arabel vaatas teeseldud huviga, kuidas tüse mees pidas suurutseva kõne oma isanda teenimisest ja väljapaistvatest saavutustest. Kogu selle pika jutu mõte oli teatada talle ametlikult peost, mis tema auks peaks kümne päeva pärast toimuma, kuid see ei olnud talle uudis - Arabel oli liiga tark mees, et mitte hoolitseda selle eest, et ta teaks oma käskia iga plaani enne, kui ta selle välja ütleb. Ta teadis, milleks oli õukondlane siia tulnud, ta teadis, mida tuleb talle rääkima sõnumitooja, ta teadis iga ametlikku teadet, mis talle järgmise kuu aja jooksul saadetakse juba nüüd.
Kui paks inimene oma kõne lõpetas ning lahkus, kutsus Randf sisse sõnumitooja - surnud alluva, kes tõi tuppa raipehaisu ning teate ühe lahingu võitmisest. Kuigi Arabel armastas oma tööd, armastas olla võimsaim kindral võimsaimas armees, häiris teda see viisakas ametlik pool. Iga päev kuulas ta teeseldud huviga uudiseid, mille ta spioonide võrk oli temani toimetanud nädalaid tagasi, iga nädal mõtles ta välja vabandusi, miks on tehtud ülesanded, mida teised kindralid alles plaanivad.
Kuid miks on siin see vanglaülem - see oli ainus küsimus, mis praegu Arabelil vastamata oli. Keegi vangistatud kindral või ilus naine, keegi tähtsa informatsiooniga, mäss või põgenemine? Vaid sellised ootamatud sündmused olid midagi, mida Arabel ei teadnud, kuid isegi seda juhtus harva. Selline vaist ja kavalus nagu oli temal laskis tal ette aimata isegi ta vastaste plaane ja soove. Päev, mil ta inimesed reetis, oli kõige kurjakuulutavam nende elus.
Arabel oli sündinud ülikuna riigis, mida enam ei olnud. See väike maa, see väike rahvas oli temalt röövitud siis, kui ta oli vaid kümnene, ning nendega koos ka viimane koht, kuhu ta kuulus. Temast sai sõdalane kuninga teenistuses, kes tappis ta pere. Arabelil polnud kunagi midagi selle vastu olnud - ta ei hiilanud just aususes, ka aususes enda vastu, kuid siiski pidi ta endale tunnistama, et kuninga asemel poleks ta teinud midagi teisiti. Mis on rahvas sellise asja kõrval nagu võim, kaastunne uute maade kõrval ja halastus uute alluvate asemel? "Tapa või sure" oli esimene loodusseadus ning teised inimesed vaid trepiastmed teel sinna, kuhu sa jõuda soovid. Kuid kuningas tegi ka ühe vea - oma rahvustunde ja oma riigi pani ta tõkkeks ette Arabeli teele ning mehel ei jäänud muud üle kui neist üle astuda.
"Miks mulle täna need asjad meelde tulevad muudkui? Sest see toimus täpselt viis aastat tagasi?" arutles Arabel endamisi, kui Randf sõnumitooja välja juhatas ja järmise audientsi paluja sisse tõi. Vanglaülem, aeglase taibuga kuid silmapaistva kuulekuse, truuduse ja julmusega olend, kummardas sügavalt. Ta näos särav uhkus, mis kaasnes iga hea teatega, mille ebasurnu sai edasi anda, äratas Arabeli ta peaaegu letargilisest tüdimusest.
"Sir, kas te saaksite oma käskiale teate saata, et olete kinni püüdnud kellegi üpriski isuäratava?" alustas alluv vihjaval toonil. Arabel oli imestunud - nii tähtis vang, et Arabel ta saatust otsustama ei sobinud, oli äärmiselt harv juhus Ta oli teine mees sõjaväes. See pidi olema keegi kindral, või keegi kuningaperest. Mehe küsiva pilgu all vangivalvur vaid irvitas õnnelikult, varjamata lapselikku kannatamatust Arabeli küsimustele vastata.
"Kes see on?" küsis mees, lastes valvuri meeleheaks välja paista suurmal üllatusel, kui ta tegelikult tundis.
"Keegi kindral, ja üks tähtsamaid kuningriigi armees. Ta püüti kinni kolm päeva tagasi, andke andeks hilja teatamise pärast, kuid alles täna murdus üks ta kaaslastest piinamise all ja avaldas, kes ta on. Nii et ma tulin kohe siia."
"Kuulsid, Randf?" küsis Arabel oma teenri poole pöördudes. "Saada kohe teade käskiale. Teata talle, et minu vanglas on üks tugev kindral ja ta võib temaga teha, mida tahab." Arabel võttis laualt oma kõrval veinipeekri ning rüüpas vastu tooli nõjatudes. Ta pöördus tema ees põlvitava vanglaülema poole ilmega, mida võis peaaegu et naeratuseks pidada. "Kirjuta, et vang püüti kinni täna pärastlõunal ja tema identiteet saadi teada kaks tundi hiljem tänu mu vanglaülema kavalusele," dikteeris ta edasi. Valvur naeratas meelitatult. Arabel teadis hästi kombinatsiooni karmusest ja kiitusest, et panna kõik oma alluvad järgnema talle kasvõi põrgusse.
"Aga võin ma küsida, miks läks nii palju aega selle teada saamiseks? Valvurid ei reeda tihti oma isandat, kuid isand ise võib piinamise all murduda? Miks te ta valvuritele keskendusite?" uuris Arabel, kuni Randf pitseeris kirja Arabeli enda pitsriga ja loitsudega, mis takistavad võõralistel kirja lugemast.
Valvur naeratas lipitsevalt ja seletas: "Poleks ta olnud nii tähtis, oleks ta saanud kingituseks teile, sir."
Arabel naeris. "Kingituseks mulle? Kui ta oleks olnud tavaline sõdur, siis mida teen ma mingi sõduriga?"
"Jah, ma vist ei maininud. See kindral on naine, ja üsna kenake. Naissõdurid on väga haruldased jah, eriti kindralid, kuid..."
Olend jäi hirmunult vait, kui ta jutu katkestas vali klirin. Hirmust pärani silmadega tardus ta liikumatuks, samamoodi ka Randf. Arabelil kulus paar sekundid taipamiseks, et klirin oli purunev klaaspeeker, mis kukkus ta sõrmede vahelt. Ta seisis püsti, kõrgudes üle vanglaülema, ning täielik šokk ta näos ei olnud enam teeseldud.
"Naine?" sosistas ta. Ta enda hääl kõlas veidralt. Ta reaksioon oli veider. Ta teadis, et oli üks naiskindral ning varemgi oli ta imestunud, et see naine kunagi vangi polnud langenud oma hukutava hulljulgusega. Ta oleks oodanud endalt vaid uudishimu, kuid ta keha oli suuremas vapustuses kui ta kunagi arvata oleks osanud - Arabel kuulis oma südant ja vere kohinat oma kõrvus, kuigi ta nägu oli valge ja ta polnud võimeline isegi liigutama.
Ebasurnu ta ees noogutas, liiga hirmunud, et häältki kuuldavale tuua. Ta tajus surma oma lähedal - Arabeli silmades paistis tappev viha ning kui see viha oli suunatud talle, oli ta ainus soov, et ta oleks taibanud tappa end täna hommikul. Kuid deemon ta ees ei paistnud teda isegi näegevat. Ta silmad, nägemas kaugeid asju, millest valvur ei tahtnudki teada, paistsid udused.
"Milline ta välja näeb?" küsis Arabel, kuigi ta vastust juba teadis.
"Noor, vast kahekümne aastane. Ta on mustade juuste ja heleda nahaga ning väga ilus." Arabel võpatas silmnähtavalt. Vanglaülem taganes mitu sammu ja langetas hirmunult pilgu mehe saabastele, vältides deemoni mõrvarlikku pilku. Mitu pikka vaikusehetke olid talle täielik piin, oodates viha, mis ta hävitaks. See naine, see vang oli ta hukk. Mis olend sai see selline olla, et avaldada nii suurt mõju deemonile, eriti Arabelile, kes oli armees kõrgeimal kohal, mille surelik võis saada.
Viimaks Arabel kõneles ning valvuri hämmastuseks oli mehe enesevalitsus täielikult tagasi. Ta hääl oli jälle endine ning kui ebasurnu pilgu tõstis, nägi ta, et mees oli jälle taastanud oma laitmatu ning uhke viisakuse.
"Sa võid tagasi minna. Su teened saavad tasutud. Ära tee ei kindralile ega ta kaaslastele praegu midagi - ma tahan neid näha. Mine!" käsutas Arabel. Kui valvur selja pööras, juhendas ta edasi oma kammerteenrit: "Randf, saada teade ära ning jäta mind rahule. Ma ei väta täna enam kedagi vastu. Oi jah, ja korista mu väikese ukse tagant see blondiin ära. Või see, mis tast järel on." Arabel keeras teenrile selja ning suundus oma magamistuppa. Mees sulges topeltuksed enda järel ja nõjatus nende vastu, hoides käsi ikka veel selja taga ukselinkidel. Läks rohkem kui kümme minutit, enne kui Arabel isegi aru sai, et ta hingeldab. Ta seisis ukse ees täielikus tardumuses, suutmata isegi silmi pilgutada ning mõistmata, miks ta mõtted on harutamatus puntras. Vaid üks sõna, üks nimi oli seotud reaalsusega, sest see ühendas seda hetke ta mälestuste ning fantaasiatega. See sõna keerles ta peas, kuni jõudis ta huultele.
"Rice!" sosistas mees. Täna sai viis aastat päevast, mil ta seda nime isegi mõttes ütles.

Viis aastat ja seitsekümmend seitse päeva tagasi pidi Arabel saatma oma toonast ülemust, andetut kindral Varet, kuninga lossi. Seal pidi toimuma pidu ning Vare kartis üksinda minna hirmus, et temalt küsitakse mõne Arabeli saavutuse kohta, mille kindral oli enda nimele kirjutanud. Arabel oli sellel ajal veel noor inimene, töötades hiiglasliku inimeste kuningriigi heaks. See kuningriigi kuningas oli kõrgeim surelik võim, sest ainus talle vääriline vastane, surnute armee käskija, polnud pärit siit maailmast. Arabel, kuigi nii oma talendi kui saavutuste poolest parim mees riigis, oli kõrgeimal kohal, mida ta siin võis saavutada - kindrali parem käsi. Ta polnud sündinud selle riigi kodanikuna, keda ta teenis, ning seal seisis ta piir.
Vare oli hädine inimeseloom, kes paistis silma vaid Arabeli õlgadel. Noormehe ideed ja plaanid, teened ja taktika olid ta tõstnud palju kõrgemale, kui mees vääris olla, kuid tal oli annet unustamaks, kes tegelikult on ta edu autor. Kuigi mees oma sõpradele rääkis, kui kavalalt ta noormehe nupukust ära kasutab, teadis isegi Vare, et tegelikult käib mäng vastupidi. Arabel oli liiga tark, et lasta end ära kasutada, ning kuigi ta plaanid ja karakter jäid kõigile saladuseks, nägi ta iga inimese esimesest pilgust läbi. Arabeli kohta käis rohkem kuulujutte kui kuningapoegade kohta, ning kõmuliseim neist oli see, et kuningas hakanud eelistama enda rahvust just seetõttu, et ta kartis Arabeli ja seda, mida mees võib võimul teha.
Pidu, kuhu isekas Vare Arabeli vedas, oli selleks, et tähistada ühe kuning sohilapse sünnipäeva. Kuningas armastas pidusid ning kasutas nende pidamiseks iga ettekäänet, mis pidevalt kriitilises sõjaseisus vähegi sobis. Kuigi nende valitseja egoism oli kuulus, ei lausunud keegi sõnagi, seda enam, et ilma peaaegu samaväärse isekuseta ei jõudnud keegi positsioonini, mis kuningat võis häirida. Suurejooneline bankett, kus sünnipäevalast kohalgi ei olnud, oli tripuut maailma tähtsaima mehe nartsitsismile.
Arabel käis ringi hiiglaslikus söögisaalis, vältides hoolega kõiki, kes teda teada võisid. Ta silmad liikusid tihtipeale suure laua poole, kus sõid kuningapere ning tähtsamad kindralid ja õukondlased. Kuningas oli ümbritsetud oma liignaistest ning otse tema kõrval istus ta ametlik ja tähtsaim abikaasa, kuid kuna nad olid võõraste pilkude vältimiseks pealaest jalatallani mähitud kašmiirpunastesse rüüdesse, liikus nende isanda pilk kaasas hoopis paljastavates riietes konkubiinidega, kes peoliste lõbustuseks tantsisid ja laulsid. Ometi paistis kuningas rahutu ja ootusärev, justkui oleks peo parim nali veel tulemas. Samasugust pilku täheldas Arabel veel teistegi meeste silmis, kuid ta ei viitsinud selle üle pead murda. Kuninga lõputu meelelahutus oli talle vaid tüütu kohustus.
Paar tundi enne koitu, mil pidu lõppema pidi, märkas Arabel noort naist teenijarõivastes, kes Arabeli üllatuseks otse kuninga juurde ruttas ning talle midagi teatas. Kuningas naeratas nagu väike laps enne koeruse sooritamist, tõusis ning pöördus ühe oma teeneka kindrali poole, kes selleks peoks oli rindelt naasnud. Kogu saal jäi vait, kuningal oli hetkega kõigi tähelepanu.
"Austatud kindral Bendel," alustas mees kõlava häälega. "Ma olen otsinud sulle sobivat auhinda selle lahingu eest, mille sa võitsid suve keskel seal... Noh, seal..."
"Romeni soolaväljadel," aitas üks läheduses seisvev külaline sosinal.
"Just seal," jätkas kuningas.
"Miks peaks kuningas vaevama pead tänu eest, kui ta teenet ei mäleta?" mõtles Arabel.
Kuningas viipas käega ühe ukse poole ning lausus: "Palun, siin on sulle Rice. Ta on mu uus konkubiin, liiga madalal positsioonil et olla mu naine, kuid ta on ilusaim tüdruk, keda ma näinud olen. Pealegi on sõdalane. Ma saadan ta rindele, kui raatsin. Täna öösel on ta sinu, sõber!"
Läbi ukse kõndis noor naine, kes oli piinlikuse tõttu näost tulipunane. Ta nägi välja noor ja süütu, peaaegu veel tüdruk, kuueteistkümne aastane võib-olla, kuid ta oli tõepoolest ilusam olend, keda ükski mees suutis endale ette kujutada. Neiu laines pikad juuksed olid ronkmustad, kuid ta silmad olid selged ja taevasinised. Punastusest hoolimata võis näha, et ta jume on väga hele ning tüdruku pakud huuled olid nii valged, et need väga palju ta nahast ei eristunud. Üle saali kostus paljude meeste imetlushüüded, kommentaarid ja õnnitlused kindral Bendelile, kuid Arabel nendega ei liitunud. Ta silmad saatsid tütarlast, kes näost veel roosamaks läks ning kartlikult ahne pilguga kindrali poole hakkas minema. Noormees isegi ei pilgutanud, ta jälgis sinisilmset jumalannat pool tundi, kuni Bendel oma kadetatest kaaslastest lahti sai ning neiu uksest välja tüüris. Alles siis, kui näitsiku sammud ammu hääbunud oli, suutis ta ennast koguda piisavalt, et taganeda saali serva ühe hüljatud laua äärde ning pingile istudes näo kätesse peita.
"Teda ei ole olemas," sosists mees. "Teda ei saa olemas olla! Rice!"
Sellel ööl nägi ta Rice'i unes esimest korda.

Luksuslik magamistuba oli kottpime, lumivalge kuu oli ammu kadunud, kui Arabel ennast piisavlt kogus, et komberdada uhke hiiglasliku balhaldiinvoodini ning täies riides vajuda pehmetele leopardinahkadele. See naine, keda ta oli tahnud siis, kui ta oli veel nõrk inimene. Naine, kellest ta polnud viis aastat hetkekski mõelnud, vähemalt mitte kui naisest. Nii lihtne oli olnud unustada see koht, mille naine oli tema elus kunagi hõivanud, ning mõelda temast vaid kui sõdalasest, hiljem kindralist, kelle kindlaim eesmärk oli Arabel tappa. Kuid nüüd, kus ta oli siin, tema lossis, Kolni vangikoopas, miks mõtles ta temast nüüd kui naisest? See olend on tähtsusetu.
Sellel ööl nägi ta Rice'i unest kahekümne seitsmendat korda.

Deemonite kohta on liikvel äärmiselt palju kuulujutte, millest enamik ei ole tõsi. Pole tõsi, et deemonid ei maga, nad vajavad lihtsalt vähem und kui inimesed. Arabel läks magama tavaliselt tund enne koitu ning ärkas kaks tundi peale koitu. Kuid sellel ööl äratas esimene valgusviht mehe transisarnasest unest, kuigi veel veerand tundi ta ei liigutanud end. See kummaline ebareaalsuse tunne, kus maailm ta ümber tundub vaid kui üks osa viirastusest, vajutas ta tagasi oma linade vahele, ning juba hääbuv mälestus unenäost, maailmast, mis suutis olla veel täiuslikum kui see, kus ta elas, jäi teda piinama. Ta ei saanud veel aru, on ta ärkamas või uinumas, ning sädelevad valguskiired nurga alt, kust ta neid kunagi oma tuppa polnud langemas näinud, ajasid teda veel suuremasse segadusse. Kuid see oli nauditav segadus. Ühel magusal sekundil tundis ta nii kassinahkade pehmust oma voodis kui võrgutavat soojust oma käte vahel ja lume järgi lõhnavaid juukseid oma näol.
Kuid vaikselt ja valusalt hiilis reaalsus tagasi. Arabel oli kindral, ning kuigi hetkel oli sõjas kuune paus ning üle pika aja sai mees rindelt tagasi oma kindlusesse, oli tal siiski palju tööd. Liiga kaua oli ta olnud eemal musta armee valduste piiril, ning alles hiljuti oli ta jälile jõudnud kõigile maha magatud räpastele poliitikamängudele ning taaskindlustanud oma väärtusliku positsiooni. Sõda ja ülikud, ning meelelahutus, mida oli Arabelil just nii palju kui ta soovis, võtsid enda alla hirmutavalt suure osa tema ajast. Ka täna, ta oli kindel, ootasid teda räpane töö ning pealiskaudsed lõbud.
"Randf?" hüüdis mees, kui oli valmis saanud need hommikused toimetused, mida ta veel ilma kammerneitsite abita tegi, ning alati ärkvel laip tuli viisaka naeratusega ruumi sisse. Täna säras ta rohekast naeratusest läbi ka mingi närvilisus, kuid Arabel ei pööranud sellele tähelepanu.
"On mul kuhugi kiiret?" küsis mees, kui Randf ta teenjiad sisse lasi ning need Arabelile appi asusid.
"Teile saabus paar teadet rindelt, sir, ja üks vastaste lossist, kuid need kõik kinnitasid vaid asjade loomulikku arengut nii, nagu te ette olite ennustanud. Paar lipitsejat on samuti kohal, nagu tavaliselt, kuid ma teatasin neile, et teil on kiire. Seega on kõik, mis teil vaja teha on, kindral Edwini strateegiate analüüs ning vaadata järgi need uued vangid." Randfi nägu tõsines, kui ta oma lauset lõpetas, ning Arabel sai aru, millest teenri närvilisus tulnud oli - mees kartis oma isanda eilse reaksiooni kordumist, saamata ikka veel aru, miks Arabel nii oli käitunud. Arabel ei kavatsenud seda seletada - ta ei mõistnud seda isegi. Kuid isegi kui naise meenutamine Arabeli sisikonnas tekitas tunde, mis peaaegu et sarnanes sellele meelinüristavale igatsusele, mida ta naise vastu inimesena oli tundnud, ei kavatsenud ta teist korda teha sama viga ning oma tundeid välja näidata. Teeseldult apaatse ilmega kehitas ta õlgu, mispeale Randf silmnähtavalt rahunes.
Kui Randf ukse kõrval ootas ning kaunid teenijannad panid kinni pikke nööpideridu Arabeli varukatel ja õlgadel, juurdles mees edasi küsimuse kallal, miks oli temas nii suurt šokki tekitanud sündmus, mida ta ette oskas näha. Rice oli kaval strateeg, suurepärane kindral ja sõdalane, kuid teda oli muutnud liiga hulljulgeks ja lausa hoolimatuks üks võimatu kinnisidee - tappa Arabel. See oli naise lubadus talle ning Arabel oli pikka aega teda oodanud - mitte surma, vaid Rice'i. Kuid jah, ta vana iha ning isikukultuseni ulatuv jumaldamine naise vastu, mida ta oli tundnud nõrga inimesena ei olnud piisav seletus sellele, miks peaks deemon olema kangekaelselt huvitatud ühest naisest, olgu ta nii ilus kui tahes. Arabel soovis vaid, et tal oleks õigus Rice tappa - üks lihne liigutus ja ta on vaba juurdlemast omaenda mõtete üle.
Kuid varsti peletasid töine õhkkond ning talle kaela sajavad kohustused kauni vangi ta mõtetest. Arabel soovis võimalikult kiiresti rindle naasta, seega ei olnud tal aega tegevusetult istuda ning oma minevikust mõelda. Rice tuli talle meelde alles siis, kui Randf vanglaülema saabumisest teatas. Hetkeks oli Arabeli pilgu ees jälle kahvaturoosade huultega kättesaamatu Rice, mitte kindralist vang kindluse all, kuid ta kogus ennast hetkega.
See pilt jäi siiski kusagile ta ajusoppi pidama, kui ta valvurile teatas: "Ma tahan teda näha!"
Arabelil oli loom, keda ta kasutas igale poole rändamiseks - lendav olevus, mis elavana oli olnud üks eraldi lõvi ja üks eraldi hiidkotkas. Nende surnud kuid liikuv kombinatsioon oli kiireim tee rändamiseks ning lendamisvõime tegi ta eriti mugavaks Arabelile, kelle ruumid asusid Kolni kindluse tipus vitraažitud akende taga. Deemon lendas alla, kuni vanglaülem ning kammerteener jooksid mööda treppe elu eest, kartes lasta oma isandal oodata.
Arabelile ei meeldinud eriti oma hiiglaslikus kindluses ringi liikuda. See oli kuidagi... masendav, et igale poole, kuhu mehe jalg astus, tekkis hetkega vaikus. Arabel oli küll selle armee kõige austatum mees, kuid ka kõige kardetum. Kuigi tavaliselt talle see hirmunud kuid imetlev aupaklikus meeldis, häiris see täna teda. Võib-olla seetõttu, et mees teadis, kes kõigile neile reeglitele kohe vastupidiselt käitub.
Rice'i, nagu ka kõiki teisi vange, hoiti kinni kindluse alustes katakombides, mis olid nagu kindluski välja raiutud mustast kaljust, millel see puhkas. Seega ei erinenud see eriti ülejäänud kantsist, kui madalad laed välja arvata. Arabel ei saanud enne aru, et nad kohal on, kui vanglaülem avas ühe trellitud ukse ning hoidis seda Arabeli jaoks lahti, küsides silmadega samal ajal, kuhu peaksid jääma nemad.
"Ma lähen üksi," sõnas Arabel eemalolevalt, kummardudes, et läbi tillukese ukse kongi mahtuda.
Arabel ei olnud osanud end valmistada Rice'i nägemiseks. Ta ei teadnud, mida ta võis oodata - natuke hullumeelset lapsikut neidu, või küpsenud arukat naist, kes Rice'i taolisest metsikust olendist võiks arendeda. Kuid kaaludes ning mõeldes oli ta unustanud ära ühe asja, mis oli nii erinev nende varasematest kohtumistest - ta ei vajanud Rice'i enam, kuid nüüd vaja Rice teda. Ta oli deemon, ning oma inimlikkusega oli ta ka loobunud oma nõrkusest, mis võis ta sellisel määral sõltuvaks teha teisest inimesest, kuid võti Rice'i elule oli nüüd tema käes. See avastus, ühteaegu rahustav ning šokeeriv, koitis Arabelile siis, kui ta nägi Rice esimest korda pärast viit aastat ning ühte päeva.
Rice istus külmal kivipõrandal ning neiu käed olid kettidega ta pea kohale aheldatud. Naine oli kurnatud ja nukker, ta pea oli rinnale vajunud ning silmad kinni, nii et neiu ei märganud veel Arabeli. Sellest kõigest hoolimata võis aru saada, et Rice oli ikka veel ilusaim naine, keda siin taeva all võib näha. Ta mustad juuksed olid veel pikemad, keerdudes ta kõrval põrandal ning kattes loorina neiu jalad, ta keha oli naiselikum ning viimne lapselik kõhnus oli sealt kadunud, kuid ta nägu polnud vananenud päevagi, olles ikka veel nii kujutlematult ilus.
"Sa pole palju muutunud," sõnas Arabel naeratusega, nautides isekat rõõmu nende positsioonide erinevuste üle, mis talle nii suured eelised andis. "Sa oled ikka veel nii ilus." Rice tõstis pea ja vaatas Arabelile kohkunult otsa. Ta kohkumus kestis vaid murdosa sekundist, seejärel valgus ta näole põhjendamatu naeratus.
"Arabel!" hüüdis ta siira rõõmuga. "Peab ütlema, sina oled küll muutunud. Kuid sa oled endiselt ilus igatmoodi."
"Ma loodan, et sul on siin mugav. On mingeid kaebusi?"
"Ei, tänan teid, kõik on väga hästi. Ma tahaks küsida küll, mis sai mu kaaslastest?" Neiu nägu muutus poole lause pealt tõsiseks. 'Tema mehed', natuke sündsusetu varjundiga väljend, nagu ta ise oma sõdalaste ja kaaskonna kohta ütles, olid alati naise esimene mure, nagu Arabel nüüd mäletas.
"Nad on siin vangis. Nad surevad, loomulikult."
"Ahah," sosistas Rice. Neiu safiirsinised silmad langesid Arabeli näolt põrandale, mis meest natuke häiris. "Tapa... ära tapa neid julmalt." Rice'i hääl katkes hetkeks, kuid ta kogus end, tõstes anuva pilgu uuesti Arabelile. "Ära piina neid, palun!"
"Olgu, ma enam ei piina," vastas Arabel lihtsalt. Rice'i silmad laienesid hetkeks kohkumusest sõna 'enam' peale, kuid naine oli liiga kogenud, et juba tehtud sõjakoleduste pärast piinelda, või vähemalt seda piina oma vastastele näidata.
"Kuidas sul läheb, Arabel?" vahetas ta äkitselt teemat, üllatades meest jällegi oma siira uudishimuga.
"Üpriski hästi, peab mainima. Paremini kui sul, ma julgeks isegi öelda? Kuigi mõned lipitsejad käskija õukonnast muutuvad tüütuks," vastas Arabel vestlust arendaval toonil.
Rice pööritas silmi. "Nagu ma ei teaks, millised need õukonnad on! Ma olen seal elanud rohkem kui viis aastat nüüd! Võib-olla on teie poole oma teistsugune, kuid..." neiu hääl hääbus küsivalt. Arabel raputas pead.
"Ükskõik mis pool, nad on ikkagi samad. Vahel mulle tundub, nagu poleks ma poolt vahetanudki. Kõik muudkui kordub, või mis? Näieks, oled sa kuulnud deemonlordist Angbetist?"
Rice noogutas: "Jah, olen. Ta oli teine kindral Terra kindluse kolmandas lahingus, või mis? Valmistas meile parja peavalu."
"Jah seesama. Sa kindlasti tead ka enda kuninga nooremat venda Verilliust, eks ole? Tead, need kaks on näiteks täpselt samad. Neil on sama positsioon õukonnas ja sõjaväes, sama reputatsioon, samad kombed. Nad isegi näevad sarnased välja! Huvitav, kas kõigil õukondadel on mingi koodeks, mida nad jälgima peavad?"
Rice viskas pea selga, mida oli ta kinniseotud käsi arvestades natuke raske teha, ning naeris kõva häälega. "Jah, nii see vast on. Sellisel juhul peaks meie esimese printsessi osa täitma see blond nõid teie poolelt, jah? Mis ta nimi nüüd oligi..."
Nende jutt kandus edasi, kui nad võrdlesid naljatades oma valitsejate õukondi. Mõlemad said oma spionaaži tõttu vastsase õukonnast asjatundlikult kaasa rääkida, kuigi Arabel teadis kuningriigi ülikutest ilmselgelt rohkem oma varasema kogemuse ning paremate luureandmete tõttu. Selline jutuajamine sellises olukorras paistis lausa naeruväärne, kuid Arabelile tuli kiiresti meelde, et vapustatud oleks oli tavaline sellise naise juuresolekul nagu Rice.
Kui nad olid kahe õukonna klatšist rääkinud juba rohkem kui tund, kostis koputus uksele. Hetke pärast pistis Randf pea sisse ja heitis üllatunud pilgu mugavalt maas istuvale Arabelile, kes viisakalt vestles oma seine külge aheldatud vangiga.
"Ma kohe tulen, mine juba ees, ma lendan," teatas Arabel enne, kui Randf häältki kuuldavale jõudis tuua. Kui teener oli läinud, pöördus Arabel Rice'i poole. "Kui sul midagi vaja peaks olema, siis anna teada," lausus ta tõustes ja pükstelt tolmu pühkides.
"Olgu," vastas Rice lihtsalt. "Tule teine kord jälle," jätkas ta kergelt naeruvääristaval toonil.
"Ma olen üpriski üllatunud, Rice. Sa lubasid, et sa tapad mu," lausus Arabel.
Rice'i pilk muutus jäiseks. "Oi, ma tapangi. Oli tore, et sa tulid, sest nii saime me vestelda olukorras, kus ma ei saa sind tappa. Sa meeldid mulle, Arabel, sa oled huvitav, kuid ma ka vihkan sind, ära seda unusta. Sa oled deemon keda ma läbi ei näinud ja seega ma vihkan sind." Arabel kummardas viisakalt ning taganes uksest välja. Naeratus ta näol tuhmus kohe, kui mees kuulis võtit ta selja taga lukuaugus krigisevat. Ta hea tuju sulas nagu jää.
"Valvur, mul on sulle paar ülesannet. Kõigepealt mine ja tapa kõik need, kes naisega kaasas olid. Ära piina neid enam, tapa nad valutult. Ning ma tahan, et sa iga kaheteistkümne tunni tagant läheksid ja selle naise... kindrali ahelaid vahetaksid - kaksteist tundi ta käed ja kaksteist tundi jalad. Selge?"
Vanglaülem noogutas, mõistmatu ilme näol. Miks peaks Arabel midagi sellist tegema naise heaks, kellest kuulmine teda eelmisel õhtul sellisesse marru oli ajanud?
"Oli ta alati selline," arutles Arabel endamisi. "Jah, oli küll. Keevaline ja põhimõttekindel, kuid alati natuke napaks - see on Rice. Ma olin peaaegu unustanud, et teiste aspektide kõrval on ta välimus nii harilik!"
Selleks ajaks, kui Arabel tagasi oma kambritesse jõudis, oli mehe halb tuju haripunkti jõudnud. Ta maandus rõdul, hüppas oma kummalise lõvieluka seljast maha ning marssis raskete sammudega töötuppa. Randf on juba seal, asetades paar pitseeritud teadet Arabeli lauale.
"Te pidite need teated läbi vaatama, sir. Te olite seal all kauem kui plaanitud," alustas Randf. Arabel jäi oma laua taga seisma.
"Kauem," sosistas ta vaevukuuldaval häälel. Randf vaatas uudishimuga mehele otsa. "KURAT!" karjus Arabel nii valjult, et Randf paanikas mitu sammu tahapoole astus. Enne, kui Arabel aru sai, mida ta käed teevad, oli mehe hiiglaslik kirjutuslaud vastu seina lennanud, nii et nii laud kui raamaturiiul, mida see tabas, pilbasteks lendasid. "KURADI LITS, KES TA ENDA ARUST ÕIGE ON," karjus ta, haarates lähedal seisva puhvetkapi ning visates selle läbi aknaklaasi. "MIND SA JUBA EI VIHKA, HOOR!" karjus ta kapile meeletult järele. Klaasikillud, raamatud, rebenenud lehed ja puutükid lebasid hunnikus maas. Katkisest aknast hoovas sisse jahedat novembriõhku, milles Arabeli vihast kuum hingeõhk nähtavaks sai. Arabel seisis jälle liikumatult keset seda segadust, silmad kinnitunud katkisele klaasile.
Randfil võttis toibumine mitu minutit aega, kuid siis taipas ta käituda endale omase kompententsusega. "Sir, see blond naine eelmisest õhtust, Melanie, on siin. Ta ütles, et ta ootab teie magamistoas, kuid kuid te end halvasti tunnete, ma saadan ta..." lausus ta ukse poole taganedes. Arabel peatas ta käeviipega. Kui Randf pilgu tõstis, nägi ta, et ta isand naeratab - kummaliselt kiiresti oli ta kogu oma jaheda hoiaku tagasi saanud.
"Ei, las ta olla," lausus Arabel naeratades. "Korista see laga ära, ole hea. Ma lähen oma magamistuppa ja ma ei kavatse sealt järgmise kahe tunni jooksul välja tulla."
Arabeli vaba olek ei olnud teesklus, kui ta hetkega taastunud rahus oma kambri poole läks. See oli kõik, mis Rice temas tekitada suutis nüüd, kus ta deemon oli - hetkega tekkiv viha või kirg, mis kaob kohe, kui ta selle välja elab. Ta pole enam inimene, ta pole enam nõrk ning üks naine teda enam ei seo. Täna õhtul ei tunne ta Rice vastu enam midagi.
Arabel sulges mahagonist topeltuksed enne toa poole pöördumist. Loojuva päikese valgust kõrgetest akendest eriti sisse ei paistnud, kuid voodi ümber erinevatele alustele oli põlema pandud mitu valget vahaküünalt. Nende veiklevas kumas istus voodil seljaga ukse poole blond kaunitar, kes luust kammiga silus oma juukseid. Proovides ebaõnnestunult varjata, et ta teab, et Arabel ruumis on, libistas naine oma õlgadel puhanud hõbedasest siidist rüü alla. Naise valge sile nahk sädeles küünlavalguses.
Täna õhtul ei tule Arabelile meeldegi, kes või mis on Rice.

NB! Mulle ei meeldi see pealkiri, kohe üldse ei meeldi. Ma ei teagi tegelikult, misk ma selle panin. Aga midagi muud ka pähe ei tule. Kui te viitsite, ande mulle nõu, mis sobiks. Kuna see, mis praegu on, ei sobi tegelt eriti. igatahes.

Viis aastat ja kolmkümmend neli päeva tagasi istus Arabel päikesetõusu ajal Taali kindluse lagunenud müüril. Mehe pilk oli kinnistunud tema ees lebavale lagendikule, mis paistis punakas ja mühklik sinna kogunenud laipadest ja verest. Lahing oli lõppenud vaid pool tundi tagasi ning kogu armee oli tegevuses surnute seast haavatute otsimisega. Keegi ei puhanud, kui oli vaja oma surevaid sõpru aidata, langenud seltimehi matta ning üles seada laager neile hiiglasliku lahinguga võidetud kolmesajale jalale. Vaid Arabel oli tegevuseta - kontrollinud kiiresti, ega haavatud pole keegi, kelle päästmine talle kasu võib tuua, jättis ta oma kadunud kaaslased saatuse hooleks - mees, kes sõjas jääb lootma teiste abile, ei väärigi elu.
Läks vaid veerand tundi, enne kui Arabeli tegevusetus jäi silma ta ülemusele kindral Varele. Mees rühkis hingeldades üles künkast, mille tipus kindluse varemed asusid, ning jäi kergelt lõõtsutades Arabeli ees seisma. Kindral teadis, et noormees ei austa teda ning ta teadis ka, et Arabelil on selleks täielik õigus, seega ei viitsinud ta enam nõuda nii tavalisi viisakusavaldusi nagu kindrali saabumisel tõusmine.
"Arabel, ma otsisn sind," teatas Vare, kui oli hetke hinge tõmmanud. "Me märkasime väikest järelsalka siit loodes, ning mina ja valitud sõdalased läheme neid jälitama. Ole valmis viie minuti pärast valmis. Kohtume laagrist põhjapool."
Alati, kui Vare kusagile läks, võttis ta Arabeli kaasa, olgu see nii tähtsusetu kui tahes. See säästis ta elu ning reputatsiooni - kunagi polnud ta näinud tugevamat võitlejat, targemat väejuhti või kavalamat poliitikut kui seda oli ta parem käsi. Oleks Arabel sündinud selle kuningriigi kodanikuna, oleks noormehe võim võrreldav vaid kuningaga.
Vare kiirustas künkast jälle alla ning käsutas talle vastu tulnud sõdalase hobust tooma. Kui paljudele võis kindrali jooksupoisina käitumine kummaline tunduda, siis Arabel nägi läbi, miks mees alati kõik teatated talle isiklikult edasi andis, enamgi veel, mitte kedagi Arabeli järele saates, vaid ise noormeest üles otsides - kindral nimelt kartis, et keegi saab aru, kui väga ta oma abilisest sõltub. Arabel ei viinud meelega oma ülemuse tähelepanu faktile, et see tegevus võib näida kahtlasem kui oma abilisega liiga sagedane kontakteerumine, sest lühikese kindrali roosa ja lõõtsutav nägu, kui mees oli Arabeli otsides ringi jooksnud, ajas noormehele alati naeru peale.
Viis minutit hiljem, nagu kindral oli käskinud, seisis Arabel vastpüstilöödud laagriplatsi serval, hoides oma musta sõjahobust ratsmeidpidi kinni. Kindralit ootamas oli ka väike grupp eliitsõdureid, kes Arabeli ära tundes oma valju naljatamise aupaklikult lõpetasid; jälle kord oli Arabel lahingus teinud piisavalt, et elu lõpuni meelde jääda igale mehele, kes seda pealt oli näinud. Neist natuke eemal ootasid juba ratsude seljas istudes kaks näokattega kiivris kõhna kogu, kellele Arabeli uudishimulik pilk pidama jäi. Ta tundis ära vasakpoolse - pruunide juustega malbe noormees, krahvi poeg lord Edwin. Edwin oli veel naiivne ja roheline, kuid tal oli potentsiaali saada võimsaks väepealikuks, arvestades ka tema kõrget sünnipära. Ta oli meeldiv, rüütellik, hea südamega ning iiveldamaajavalt idealiseeritud vaadetega, iroonilise ning egoistlikku Arabeli vastand, kuid siiski mitte piisavalt ebameeldiv, et teenida Arabelilt rohkemat kui vaikivat põlgust.
"Kuid kes on see sõdur ta kõrval? Ta peaks olema ülik, et olla tuttav Edwiniga," arutles Arabel endamisi. Lordi kaaslane oli veel kõhnem kui Edwin, veel noorem vast, ning heleda nahaga, kuid kiiver varjas ratsaniku näo nii põhjalikult, et Arabel ei osanud arvata, kes see on.
Kindral Vare saabus koos veel paari sõdalasega, keda ta pidas piisavalt osavaks, et teda kaitsta. Sõnagi lausumata tõusis kogu ratsasalk hobuste selga ning asus teele. Arabeli üllatuseks asus lord Edwin oma kaaslasega juhtima, seletades: "Ma nägin neid pool nüüd pool veerand tundi tagasi loode suunda ratsutamas. Nende hobused olid väsinud ning vist olid paar tükki neist jala. Kui me kiiresti teeme, saame me nad poole tunniga kätte."
Nad kappasid kiiresti tugevatel sõjaratsudel ning kümnekonna minutiga oli laager künklikul maastikul silmist kadunud. Edwin ja ta sõber kappasid kõige ees, Vare kohe nende järel ning peale kindralit hajusa rühmana kümmekond sõdalast. Arabel jäi kõige taha, osalt selleks, et jälgida metsa nende taga, ning osalt lootuses, et kui ta oma ülemusest piisavalt kaugel on, võib see võitluse puhkedes surra enne, kui Arabel teda kaitsma jõuab.
Edwini lubadusest hoolimata möödus rohkem kui tund, enne kui ratsanikud enda ees hääli kuulsid. Järgmine hetk tuli nähtavale ka salk, mida nad jälitasid. Kakskümmend meest hobustel ümbritses ratsanikku, kes kandis valget keepi, mis kattis ta pealaest jalatallani. Keep oli nii pikk ja lai, et hobuse laudjale laotatud kleidisaba kattis looma keha peaaegu kuni kapjadeni. Laiast keebist hoolimata võis aru saada juba ratsaniku istumispoosi ja kehahoiaku järgi, et tegemist on naisega.
"Oota!" karjus Arabel, kuid kogenematu Edwin oli jõudnud juba röögatusega salga poole tormata. Ta kaaslane ning Vare taipasid Arabeli hoiatuse peale peatuda, kuid noor lord kappas pimesi oma sihtmärgi suunas. Kiiremini, kui ükski ta kaaslastest reageerida jõudis, haaras Arabel vöölt oma pussnoa ning saatis selle Edwini poole teele. Noapide tabas meest vastu kiivrit piisava jõuga, et ta hobuse seljast maha lüüa, ratsu aga kappas edasi, saamata aru, et isand jäi maha. Edwin veeretas end näoga uue vastase poole, ning nähes Arabeli ikka veel tõstetud kätt, karjus: "Mis sa enda arust teed, sa...!", kuid noormehe küsimus sai vastatud enne, kui ta selle lõpetada jõudis; ratsanikuta hobune sööstis ehmunud vastaste vahelt läbi otse valgesse riietatud naise suunas, kuid siis, kui looma sihtmärgist oli puudu vaid kümme jalga, kostus hetkega vali hääl, justkui oleks midagi sekundiga tükkideks rebitud. Hobune sõna otseses mõttes plahvatas, lennates nii pisikesteks tükkideks, et ainus, mis maha sadas, oli veri, mis ulatus kuni Edwinini, sadades sooja duššina talle selga. Kogu salk tardus õudusest, vaid Arabel ei olnud üllatunud. Raudse autoriteediga jagas ta käske, mida kuulas ka kindral Vare.
"See on nõid," karjus noormees. "Tapke ta kaaslased ja kiiresti, kuid hoidke naisest rohkem kui kümne jala kaugusele. Ärge nõida rünnake. Hoidke silmad lahti, liikuge ringi, ärge laske end naise juurde sundida. Minge!"
Arabel ise hüppas hobuse seljast maha, et mõni looma taipamatu samm teda ohtu ei paneks. Enamik mehi järgis ta eeskuju, kuid paar tükki jäid oma ratsusid usaldama. Edwini kaaslane jättis oma hobuse maha ning sööstis lahingusse Arabeliga võrdse raevukusega ning Edwin ise järgnes talle, kui oli end piisavalt kogunud, kuid Vare taganes mitu sammu ning hoidis hoolega enda ja naise vaheks mitte kümme, vaid sada jalga. Võitluse käigus sattus mitu meest, nii vastaseid kui omasid, naisele liiga lähedale, ning verevihm värvis kõik võitlejad pealaest jalatallani punaseks. Nõid proovis oma kaitsjaid küll aidata, kuid kuna naine ilmselgelt ei kontrollinud oma võimet, oli ta sama tihti kasuks kui kahjuks.
Kuigi isegi Arabeli oskustega mees pidi sellisele lahingule keskenduma, pani ta siiski hästi tähele Edwini kaaslast. Nooruk ei võidelnud mõõga ja kilbiga, vaid kahe pika võitlusnoaga, kuid ta oli nendega nii kiire, et sai jagu ka hellebarde kasutavatest meestest, kelle üks kirvelöök võinuks ta relvad purustada. Selline kiirus ei sobinud kujutluspildiga nõrgast ja hellitatud aadlikust, kelleks Arabel teda pidanud oli.
Kuigi vastaseid oli rohkem, olid eliitsõdalased koos Arabeli, lord Edwini ning ta kaaslasega tugevamad - neid oli seismas veel seitse, kui langes viimane vastane.
"Piirake nõid sisse!" hüüdis Arabel, korjates maast kuiva rohtu ning puuroikaid. "Ärge laske tal joosta!" Kui paanikas neiu oli nurka surutud, laskmata tal kuhul liikuda kiirelt puudelt lõigatud roigaste abil, mis igaüks oli pikem kui kümme jalga, süütas Arabel kiirelt kokkuklopsitud tõrviku oma käes ning viskas selle naise kleidisabale. Valge riie võttis tuld, ning kuni nõid tulutult oma rüüd kustutada proovis, süütas Arabel juba järgmise roika, mille ta neiu poole lennutas. Arabeli loidetud tules põles naine elusalt, ning tema teed takistavad sõdurid vaatasid õuduse ja šokiga nende ees valust väänlevat ja karjuvat vastast.
Metsa vahel oli ammu kuulda vaid tule vaikset praginat ning söestunud tomp maas ei meenutanud enam inimest, kui esimese sõduri põlved vankusid. Mees vajus neljakäpukile, rebis kiivri peast ning oksendas otse oma jalge ette. Üksteise järel vabanesid tardumusest ka teised, vajudes kokku või sattudes hetkelisse hüsteeriasse, millest Arabel nad kõrvakiiluga äratas. Kõrbenud liha ja vere lõhn õhus ei aidanud rahunemisele kaasa, kui sõdurid proovisid hoomata seda ootamatult ning kujutlematult rõvedat pilti. Ükskõik kui palju sõda neid mehi ka karastanud ei olnud, kusagil oli alati piir.
Arabel jättis oigavad sõdalased sinnapaika ning läks ära tooma oma nuga ja hobust, visates viimase pilgu lord Edwini poole - noormees oli kägaras maas ja halises, ta kaaslane oli oma kiivri kõrvale pannud ning mustajuukseline sõdalane kummardus oma sõbra kohale, proovides teda rahustada sosinaga, mida Arabel ei eristanud.
"Hale," pomises mees endamisi, pühkides oma verist nägu verise varukahõlmaga.
Vare, kes oli kogu võitluse ajal ohutusse kaugusesse hoidnud, ruttas nüüd lähemale. Mees oli näost kaame, kuid oli pääsenud nii kõiki teisi katvast verekorrast kui okseleajavast šokist. Tähtsal ilmel astus ta nüüd lahinguplatsile, ilmselgelt nautides oma paremat olukorda. Kindral proovis ühte maas õhku ahmivat juustest sikutades püsti saada, kuid nähes, kuidas ta käsi otsekohe verega värvus, loobus ta sellest, ning nügis meest selle asemel oma saapaninaga.
"Tõuse üles, oled sa mees või ei ole? Kuradi tõpranäod, nii nõrk ei ole väike tüdruk ka mitte!" hüüdis ta vihaselt. Kui mees ennast ei liigutanud, sai Varel hetkega mõõt täis. "Üles, kui kindral niimoodi käsib!" karjus väiklane mees, lüües maas lamavale sõdurile jalaga kõhtu.Seda nähes mustajuukseline nooruk Edwini kõrval tõusis ja enne, kui Vare midagi teha jõudis, virutas sõdur talle rusikaga näkku.
Arabel jäi šokeeritult seisma ning vaatas pärani silil vihast mässajat kohkunud Vare ees, kuid mitte seetõttu, mida ta teinud oli, vaid seepärast, et Arabel oli teda varem näinud, kuid nii teistsuguses olukorras ja nii teistsuguses riietuses, et ta teda ära polnud tundnud. Edwini kaaslane oli naine, kaunis neid, keda mees oli imetlenud iga kord, kui ta teda palees nägi - Rice. Arabel oli teadnud, et naine on sõdalane, sellest oli kuulujutte ja lugusid, mis liikusid ringi nii kuningapalees kui sõjaväelaagrites, kuid kunagi polnud ta suutnud ette kujutada leebete säravate silmadega kaunist neidu hoidmas relva. Need sinised silmad ei läinud kokku ta keevaverlisusega ega ta surmava kiirusega - armastusjumalanna silmad sõjaingli näos, Astarte kohutav kehastus, kes vihast värisedes Vare ees seisis, ajas Arabeli sekunditega hulluks. Kunagi varem polnud ta midagi tahtnud nii väga, kui ta praegu tahtis seda naist, kogu seda naist, ta keha, meelt ja hinge, ta minevikku, tulevikku, olevikku, viha ja armastust ja isegi põlgust, kõik, mis sellel naisel oli anda, pidi ta endale saama.
Vare tõstis vihaselt käe, et naist vastu lüüa, kuid enne, kui ta midagi muud teha jõudis, oli Arabel kindrali kõrval, haarates ta randmest ja kummardudes mehele lähemale, nii et vaid kindral ta sosinat kuulis: "Säilita oma väärikusest seda vähest, mis alles on, boss!"
Vare vaatas oma alluvat hetke vihaselt, kuid pöördus siis ümber, et hobused tuua. Arabel tabas Rice'i teda silmitsemas - naise pilgus ei olnud tänu, kohkumust ega vapustust, nagu selles olukorras oodata võis, vaid rahulik ja viisakas, kuid intensiivne huvi. Enne, kui kumbgi neist sõnagi jõudis öelda, ajas Edwin end püsti, ning tema järel toibusd ka teised sõdurid. Sidudes langenud meeste ja vastste ellujäänud hobused enda ratsude taha, alustas alles jäänud väike seltskond kiiret traavi tagasi laagripaiga poole. Solvunud kindral oli kõige ees, tema järel Edwin ja Rice ning nagu võitluse poole ratsutadeski, jäi Arabel kõige taha, sõites eliitsõdalaste järel. Mehe pilk oli kogu tee jooksul Rice'il, kuid naine ei keeranud pilku hetkekski oma teelt ega vahetanud isegi kellegagi ühtegi sõna. Kuigi Arabel oli lootnud naisega vahetada paar sõna siis, kui nad laagrisse jõuavad, sai äsja ehitatud barrikaadide vahelt sisse sõites selgeks, et see on võimatu - inimesed, keda vapustasid nii liiga hilja naasnud salga vähenenud numbrid kui nende verine ja kurnatud välimus, trügisid otsekohe ligi, küsides miljoneid küsimusi ning pakkudes ikka veel šokis olevatele sõduritele pesemisvõimalust ning lõunasööki. Rice läks kaasa kahe teenijaga, kelle kuningas oli arvatavasti oma kaunile konkubiinile kaasa andnud. Arabel vaatas hetkeks naisele järele, kuid kutsus siis oma kannupoisi ning nõudis kohe, et see tema telki vanni üles paneks. Alles siis, kui ta oma kehalt paksu verekorra maha saab pestud, võib ta naist otsima minna.
Peale pesemist ja lõunasööki istus Arabel oma aseme äärel ning silmitses küünlavalguses oma mõõka. Ta meenutas ennelõunal toimunud võitlust ning võitles kõikehõlmava kurnatusega - teekond metsa oli alanud vähem kui tund pärast öö läbi kestnud lahingut. Arabel oli karastunud, kuid kuidas suutis sellist asja kannatada Rice? Ta on naine, vaevu naine, neiu on vaid kuueteistkümne aastane! Kuidas saab kuueteistkümneaastne tüdruk kanda enda õlul sõdalase koormat, olles samal ajal veel kuninga mänguasi? Kuidas saab sellise uhkusega sõdur seda üldse välja kannatada? Arabel vajus kurnatult telgipõrandale laotatud põhule. Ta mõtted olid väsimusest sassis ning arusaamatud - tundub, justkui leiaks ta endas kaastunnet mingi kena naise vastu! Kuid see mõte on naeruväärne. Hetk enne uninumis meenus Arabelile hommikuse madina lõpp - vaid tema ja Rice ei kaotanud seal pead. Mehele koitis mõte, et kaastunnet pole Rice'il vaja - neiu on tugevam, kui keegi võib kunagi arvata. See naine võiks naeratades põrgus läbi minna.
Sellel ööl nägi ta Rice'i unes kolmeteistkümnendat korda.

Põhjus, miks mulle see pealkiri ei meeldi, on see, et sellel pole sisuga mingit pistmist, nagu ma avastasin. Vaba tahe klassikalises mõttes on neil kogu aeg olemas, nad ei pea sellega midagi tegema, vaba tahet pisut sügavamas mõttes neil ei ole, kuid nad ei võitle selle eest ega isegi igatse seda. Seega on see pealkiri vaid ilus väljend, mis midagi ei tähenda. Mulle sellised ei meeldi.
NB! Siin on võimalik kasutada kahtlaselt vähe fonte. Seega, kui te tahate teada, milline see jutt tegelikult peaks välja nägema, siis copyge see endale kuskile ja pange Arabeli bossi kiri fonti 'Lucida Blackletter'

Sellel ööl kuud ei olnud ning hiiglaslik kamber oli kottpime. Blond kaunitar lamas kõhuli pehmel voodil, nägu peidetud linade vahele; neiu oli nii kurnatud, et ta und peaks pigem tedvusetuseks kutsuma - inimeste vastupidavus ei ole võrreldav deemonite omaga, ammugi siis selliste hellitatud naiste oma. Deemon ise oli kakskümmend jalga tema kohal, istudes kõrgel aknaorvas, kuhu üles oleks ta saanud vaid ebainimliku hüppega, pilk naise valgel ihul. Miks, kurat, miks ei ole ta ikka veel rahul? See, mis ta sisemust sõi, ei olnud iha selle blondi naise vastu, see ei olnud üldse iha, see oli justkui kirg, ülim määratlematu emotsioon, mida sai väljendada nii armastades kui midagi tükkideks rebides. Ei, mitte midagi, vaid kedagi. See põletav tunne, mis oli igas ta rakus, ei kadunud, ükskõik kui palju mööblit ta hävitas või mitut naist keppis - seda sai kustutada vaid see olevus, kes selle tekitanud oli. Ta saaks sellest tundest lahti, kui ta oleks Rice'iga, kuid ka siis, kui ta Rice'i surnuks peksaks. Mõlemal juhul oli see emotsioon halb, sest jälle ta sõltus kellestki - teadmine, et ta tunneb midagi, mida ta ei saa kustutada üksi, oli häbiväärne. See, et ta ei saanud naist kellegagi asendada, oli häbiväärne. Kuid kuidas ta saakskti Rice'i asendada? See naine oli üks miljonist.
"Ma vihkan teda, " sosistas Arabel vaikselt ja surmavalt. See ei olnud vaid protest, see oli fakt. See naine oli ühe tunniga, ühe vestlusega teinud ta jälle sõltlaseks. Kuidas neiu sellega hakkama oli saanud nüüd, kus mees nii tugev oli, kus ta deemon oli, jäi Arabelile mõistmatuks. Ta põles soovist teha sellele naisele midagi, midagi füüsilist - kas ta ära vägistada või tal haamriga kolp sisse lüüa, vahet ei ole, vähemalt teha midagi!
See ennelõuna rohkem kui viis aastat tagasi, see jube võitlus peale lahingut, oli olnud esimene kord, kui Arabel oli tunnistanud, vastumeelselt küll, kuid vankumatult, et ta naist vajas. See oli ka esimene kord, kui ta nägi neiust seda poolt, mida ta oli nõustunud mälus säilitada need viis aastat, mil ta deemon oli olnud - ta sõdalasepoolt. Arabel teadis, et need kaks osa on täiesti eraldi, ta teadis Rice'i piisavalt, et aru saada naise kahestunud isiksusest. Naisena ta vihkas oma kuningat, sõdalasena teenis teda ülima truudusega; sõdalasena usaldas ta oma kaaslasi jäägitult, nagu seda sõjas tegema peaks, naisena kartis ta salaja mehi, kelle kõrval ta võitles. Sõdalasena ta vihkas Arabeli, ning see ärritas meest, kui see, mida ta arvab temast naisena, võis olla hoopis teine, mis ärritas Arabeli veelgi enam, eriti et ta ei saanud kuidagi teada, mis see arvamus võis olla. Kuid Rice on üks, Rice on üks ja ainus, ning Arabel polnud kunagi suutnud neid üksteisest eristada - ta poleks teda niiväga tahtnud, kui naine poleks olnud sõdalane, ning teda niiväga imetlenud, kui see sõdalane poleks olnud naine. Miks ei võiks Arabel olla Rice'i jaoks üks inimene, mitte mitmest näost koosnev tegelaskuju? Miks ei võiks see naine teda vihata kogu südamest, et Arabel teda vastu saaks vihata, või armastada kogu südamest, et mees saaks jällegi vastata samaga.
"Armastada?" sosistas mees. Lollus. Kunagi oli ta teadnud, et naine armastab teda, ning ometi polnud ta teda vastu armastanud. Päev enne seda, kui Arabel kuninga reetis, oli Rice andnud talle ühe musta juuksesalgu ja lubaduse, et iga kord, kui ta on koos mehega, kellega kuningas sunnib teda olema, mõtleb ta Arabelist. Neiu polnud küll kunagi maininud sõna 'armastus', kuid see on piisav, et uskuda. Ometi Arabel reetis kuninga ja reetis ka Rice'i. Kõhklematult. Kui ta naist polnud armastanud siis, miks peaks ta seda tegema nüüd, viis aastat hiljem ning nii palju tugevamana?
Mõju, mis Rice'il tema üle oli, tuli peamiselt neiu mõjust tema minevikule. 'Astarte', nii oli ta teda mõnikord mõttes kutsunud. Armastuse ja sõjajumalanna. Ta oli ta keha tahtnud nii väga, et ta tahtis ka ta hinge. See ei olnud kunagi olnud midagi armastuse taolistki, sest meest polnud kunagi huvitanud, mida arvab Rice oma hinge ja keha andmisest. Samuti tuli tunnistada, et Rice oli eriline - vähe sellest, et olla kujutlematult kaunis ja ahvatlev, neiul oli mitmeid kordumatuid ja lausa kooseksisteerimatuid, see tähendab, kooseksisteerimatuid väljaspool Rice'i, iseloomujooni, nagu õiglustunne, isekus, ambitsioonikus, truudus oma rahva vastu, õrnus, naiselikkus, julmus, karastatus ning peamiselt lihtsalt puhas hullumeelsus. Ta oli nii vastandlik kui võimalik - peaaegu et prostituudi positsioonil, kuid nii kättesaamatu ja vallutamatu. Arabel tahtis teda, kuid mitte ta keha - ta tahtis, et Rice kuuluks talle, vabatahtlikult, ta tahtis õigust see naine tappa, kui tal tuju tuleb, teda hoida, kui ta tahab. Ta tahtis, et Rice ise talle selle õiguse annaks. See ei ole armastus, see on omanikuinstinkt.
Arabel läks vahepeal magamiskambrist välja, vaevumata isegi riidesse panema, ning kontrollis, ega tal midagi pakilist teha pole, enne kui ta tagasi voodise ronis ning magava naise enda vastu tõmbas. Tal ei olnud tegelikult und eriti vaja, enne viitkümmet tundi järjest ärkvelolekut ta reeglina väsinuks ei muutnud, ning nagunii ei olnud mees nii loll, et kaitsetuna kellegi juuresolekul magada, isegi kui see on magav naine, kuid niimoodi lamada oli samuti mõnus. Arabel ei armastnud lihstalt seksi, ta armastas naisi üldiselt - ta armastas sileda valge keha tunnet enda vastas, lõhnaõliga lõhnastatud juukseid tema rinnale laotumas ning vaadata kauni neiu valget ihu, mida ta pilkasest pimedusest hoolimata väga hästi nägi. Tunded, mida teised inimesed tihtipeale armastusega seostasid, olid talle lihtsalt hobiks - ta ei hoolinud ühestki naisest, keda ta hoidis, talle polnud mingi probleem nad kõrvaldada hetkel, kui nad enam lõbu ei paku. Polnud vahet, mis naine ta käte vahel on, kuni see oli noor ja ilus. Nad on kõik asendatavad. Ning hoolimata sellest tundest, mida saab tekitada ja hävitada vaid Rice, on ka tema suures plaanis asendatav.
Pool tundi enne koitu Arabel tõussis. Randf, kellel oli ammu välja kujunenud mingi omamoodi taju oma isanda soovide kohta, koputas peaaegu kohe uksele. Blond naine ärkas samuti, kui kammerteener asjaliku häälega Arabelile teateid ette luges ning kolm kaunit teenijannat Arabeli riidesse aitasid, kuid kaunitar vaid vaatas enda ümber toimuvat juhmi hämmastusega, saamata aru, miks teda öö jooksul jälle toast välja ei visatud.
Tavapärane päev ja tavapärased tegemised täitsid varsti ta päeva. "Saaks ma ometi rindle tagasi!" mõtles Arabel, vaadates tüdinult veel ühte mõtetut alamat, kes tema ees kummardas ning edastas teateid, mida ta oli juba nädalaid teadnud. Ta küll armastas oma kindlust, armastas Kolni omal moel, kuid kogu see räpane poliitikamäng, millele tal tuli siin olles keskenduda, ajas tal südame pahaks. Rindel on tema kodu, sõda on tema rahu!
Ainus ootamatu sündmus juhtus pärastlõunal - või õigemini ta oleks pidanud seda ette ootama, kuid oli selle unustanud. See oli vastus teatele, mille ta oli üleeile oma ülemusele, musta armee loojale saatnud. See oli kiri, mis otsustab Rice'i saatuse. Kirja avades avastas Arabel üllatusega, et ta enda süda taob meeletus rütmis, justkui oleks hallikal pärgamendil kirjas tema enda kohtuotsus.

Arabel,
seisis kirjas. Käskija stiil oli veider - oma tähsamatele alamatele, eriti aga oma parmale käele Arabelile saatis ta teateid stiilis, mis paistis kui sõbrale kirjutatud tervituskiri. See stiil oli osa tema elegantsusest, mis kõigile külmavärinad peale ajas.

tore sinust kuulda, ning eriti sellistest uudistest. Selline inimene on liiga kasulik, et teda tappa, seega hoolitse, et ta elus oleks, kuni ma Kolni jõuan. Sobivate loitsudega saab temast teha laiba, mis kuuletub täpselt igale mu mõttele, ning kuni ta keha mädanema hakkab, on meil täiuslik spioon ja käpiknukk. Ma tean, et sa saad sellega suurepäraselt ise hakkama, kuid antud juhtumil on vaja erilist hoolt, ning kuna ma nagunii Kolni tulen, võtan ma selle asja enda kätte. Seega- hoia teda elus!
Ma tean sind, seega ma tean, et sa proovisid vaid oma vanglaülema vankumatut ustavust suurendada, ning läbi tema ka kõikide teiste. Mind see olevus ei huvita, kui soovid, siis premeeri teda kuidagi. Mida sa iganes soovid teha.
Kolmandaks ning märksa pakilisemaks teemaks on see pidu, millest ma sulle lasin äsja teatada. Kuna ma tean, et sulle mu õukond väga ei meeldi, siis ma tulen väikese seltskonnaga sinu kindlusesse. Sea see valmis, olgu? Samuti, et sa teaksid - ma tahan anda sulle mingi kingituse. Ükskõik, mida sa küsid, peale minu koha. Pool kõigist maadest, mis mul on, pool sõjaväest, ükskõik mis linn ükskõik kummalt poolelt - nimeta ja see on sinu. Ilus, eks?
Nägemiseni ja kõike paremat
Ülemus ei kirjtanud kunagi oma nime. Keegi ei lausunud kunagi tema nime. Arabel arvas, et käskial lihtsalt pole seda, kuid sellel pole vahet.
See pidu, ah? Kui kummaline, et isegi mustas armees on sellised asjad nagu õukonnabanketid, et inimlikest nõrkustest polnud vabad ka need, kes inimesed ei olnud. Kuid Arabel tabas ka vahet - see pidu ei olnud mõeldud õukonna lõbustamiseks, vaid Arabeli positsiooni rõhutamiseks. Ka see kink oli selleks, et sundida neid, kel siin armees oma aru oli, Arabeli endast kõrgemal nägema. See õukonnapidu Arabeli auks oli mõeldud selleks, et õukond Arabeli rahule jätaks. Kuigi mees käskia tegu hindas ja ka ise õukonnast eemale soovis jääda, sai ta samas aru ka oma ülemuse motiividest - kui Arabelil polnud õukonnaga tülisid, jäi kindral hea meelega kogu aeg rindele, ning kui ta oli rindel, oli ta käskiast piisavalt kaugel, et mehe populaarsus armees ta ülemust ei ohustaks. Arabel pidi valima kingiks midagi suurt, et vähendada oma võimu.
Kuid mida arvata Rice'i saatusest? Noh, see oli ette aimata, see oli see, mida Arabel käskia asemel oleks teinud. Kuid meest justkui häiris natuke see otsus, mis hävitaks seitsme päeva pärast naise hinge ning lähima aastaga ka ta keha. See kõik, mida ta oli tahtnud, mida ta ikka veel tahtis, nagu ta oli öösel endale viimaks tunnistanud, hävineb enne, kui ta oma käe välja jõuab sirutada. Rice ei ole asendamatu, ka seda oli ta kinnitanud, kuid head asendust oleks raske leida. Rice'i pärast oma ülemusele vastu hakata ta ei kavatsenud, ta poleks naise päästmiseks vaevunud võitlema kellegagi, kui see just uhkuse asi ei oleks, ning antud juhul ei olnud uhkusel asjaga midagi pistmist - oma isandale allumises pole midagi häbiväärset, kui sa oled endale ise isanda valinud.
"Sir, üks teie spioonidest saatis teate. Ta usub, et kuningriik katkestab järgmisel nädalal lahingutegevuse pausi, ning hiljemalt kümne päeva pärast on teil võimalus rindele naasta," lausus Randf, astudes teadet lugedes hajameelsel ilmel Arabeli kabinetti. See töötuba nägi välja täpselt selline nagu enne deemoni märatsemishoogu.
"Sir?" küsis Randf kahtlevalt, kuna Arabel seisis kaaluval ilmel akna ees, pealtnäha isegi märkamata oma kammerteenrit. "Sir, on midagi viga?"
"Randf," lausus mees aeglaselt. "Randf, kas sa mäletad seda, kui sa olid inimene?"
Teener jäi jahmunud näol seisma. Midagi sellist polnud ta isand talt kunagi küsinud. "Ei, ei mäleta," lausus ta viimaks.
"Randf, kas on keegi, keda sa teadsid siis, kui nad olid inimesed, ja ka siis, kui nad enam ei... olnud?"
"Võib ka nii öelda, jah, sir. Ma ei teadnud neid hästi, kui nad veel inimesed olid, ma olin lihtsalt neid inimestena näinud ning natuke nendega rääkinud, nagu informatsiooni välja pressinud ja muud säärast."
"Olid nad teistsugused? Kui palju inimene muutub, kui ta ära sureb?"
"Noh, niipalju kui mina tean, aga ma pole ekspert, sir, siis mõned omadused kanduvad üle, näiteks kavalamatest ja kiirematest inimestest tulevad kavalamad ja kiiremad ebasurnud, samuti on vaimselt tugevamatel inimestel suurem võimalus mingit hingelist isepära omandada, kuid kui inimene sureb, siis ta iseloom kaob. Ta võib aja jooksul arendada uue, kui ta enne ära ei mädane, kuid ebasurnul pole üldiselt midagi ühist inimesega, kelle kehast ta loodi."
Arabel pigistas käed rusikasse ja vandus omaette.See on tõsi, Rice kaob. Tal on aega kaheksa päeva, kui lugeda nii tänast kui ka päeva, mil toimub pidu.
Randf ootas veel paar hetke, et deemon midagi ütleks, ning jätkas siis: "Sir, teid soovib näha keegi nõid. Ta ei öelnud, milles asi, kuid tunub, et see on..."
Arabel katkestas järsul häälel: "Tühista see. Saada ta koju. Tühista kõik, mis mul järgmise paari tunni jooksul vaja teha on. Ma pean minema!"
"Kuhu, sir?" küsis Randf kohkunult.
"Alla. Katakombidesse. Vanglasse," vastas mees, kiirustades akna juurde, ning ilmselt liiga suures rutus, et treppi kasutada, hüppas ta ebainimliku jõuga ülemise korruse rõdule, kus elas ta tiivuline ratsu. Arabel ei vaevunud ühtegi teenrit kutsuma, ta haaras nagist seinal ratsmed, sidus need vilunult looma pähe ning lendas üle rõduääre enne, kui Randf end kogudagi jõudis. Must tiivuline lõvi ja ta blond ratsanik paistsid pärastlõunase lillaka taeva taustal kurjakuulutavalt kaunid.

NB! Ma alustasin küll suure huraaga, kui ma selle foorumiga liitusin, kuid seda seetõttu, et mul oli veerandi alguses vaba nädalavahetus ning peale seda olin (olen) ma nädal aega haige, kuid ma peaks vist ütlema, et tavaliselt ei saa ma nii palju ja nii tihti kirjutada. Mitte et keegi seda eriti loeks peale Murtaghi, aga siiski. Murtagh, sinu heaks proovin ma kirjutada igal vabal hekel, kui saan

Alles siis, kui lõvi sametised käpad hääletult tolmust helevalget õue puutusid, tuli Arabel oma kummalisest transist välja. Kõikehõlmav soov minna vaatama seda naist, kelle ta varsti hävitab, ei kadunud, kuid mehele tuli pähe, et ta ei tea, mida ta neiule öelda tahaks. Arabel tahtis teda näha, aga miks, tahtis temaga rääkida, aga millest?
Arabel ei käinud tihti oma kindluses, ning kui ta siin viibis, veetis ta enamiku aega oma kambrites, seetõttu ei teadnud enamik ta lossi elanikke oma isanda nägu, kuid mehe välimusest, eriti silmadest, oli aru saada, et ta on deemon, ning kuldtikandid ta rüüservas ja eri sorti kalliskivid ta vööl ja kaelas andsid igaühele märku, et ilmselt on tegemist kellegi kõrgemaga. Seetõttu lasti Arabel kongidesse sisse, kuigi valvurid ta tõelist identiteeti esmapilgul ei aimanudki. Kuid vanglaülem tundis deemoni ära.
"Isand," sosistas peavalvur alandlikult.
"Kas sa tegid seda, mida ma eile käskisin?" küsis Arabel. Olend vaid noogutas alandlikult. "Hästi," jätkas mees. "Ma lähen kindrali juurde. Ärge segage mind!"
Kui Arabel siin ühe korra juba käinud oli, polnud tal enam juhatust vaja. Kongi uks oli kinni vaid riiviga, seega polnud vaja minna ka võtme järele - Arabel astus kongi, sulgedes ukse enda järel hääletult. Alles siis pöördus ta oma vangi poole.
Rice magas. Arabel oli hetkeks šokeeritud, kuid ta taipas, et inimesed vajavad und nii väga, et on sunnitud magama isegi vangistuses olles. Samuti poleks naine end kaitsta suutnud ka siis, kui ta hetkekski silmi kinni ei paneks. Silmi hetkekski neiult pööramata astus deemon talle paar sammu lähemale ning istus siis maha.
Rice nägi magades äärmiselt kaitsetu välja. Seda uinunud kaunitari nähes ei suudaks küll keegi uskuda, et temas võib peituda selline raevukas sõdalane ning kaval väejuht. Naise ahelad ta kõhnade randmete ümber olid asendatud kettidega pahkluudel, nii et neiu sai mugavalt, või nii mugavalt, kui külmal kivipõrandal olla võib, lamada, ta oli külma kaitseks kägarasse tõmbunud ning ta kokku pandud käed olid tal padjaks pea all, justkui väikesel lapsel. Naise jume oli alati väga kahvatu olnud, ning kurnatusest ja päevavalguse puudumisest veel kahvatumaks läinud nahk paistis pimedas kongis kumavat. Ta huuled ajasid Arabelile hirmu nahka - need olid nii kahvatud, et ei paistnud ta näo tausal väljagi. Mehel oli ääretult kahju, et neiu silmad kinni olid - see sinine oli vist säravaim värv kogu maailmas. Rice pomises midagi unes, ning värises alateadlikult, kas külmast või oli teda häirinud midagi ta unenägudes.
Teadmata isegi miks ei raatsinud Arabel magavat neidu äratada, ning mees ootas sõnatult, pooleldi soovides, et Rice kiiresti ärkaks ning ta saaks oma sõnumi edastada, kuid pooleldi lootes, et neiu jääkski magama ning mees võikski jääda siia teda vaatama. Häirivalt kangekaelne ning tüütult õiglusejanulne võis see naine küll olla, kuid ta oli kahtlematult nii võrratult ilus. Seda ilu oli ta imetlenud veel enne seda, kui ta hakkas imetlema neiu isepäisust ja hullumeelsust.
"Kuidas saab see olla, et mulle tundub, justkui tunneksin ma teda nii hästi?" imestas Arabel endamisi, pühkides naise näolt ära salgu ronkmusti juukseid. Ta oli teda näinud lugematu arv kordi, kui mees veel inimene oli, ta oli temast kuulnud lugematul hulgal lugusid, millest ehk vaevu veerand said tõsi olla, kuid enne oma kuninga reetmist oli tal olnud võimalus naisega rääkida vaid kolm korda, iga kord nii põgusalt. Kui ta ei oleks temaga kunagi rääkima juhtunud, kas ta ihaldaks veel teda nüüd, olles deemon ja reetur? Kui ta ei oleks temaga kunagi rääkima juhtunud, kas temast olekski saanud see deemon ja reetur?
Viis aasat ja neli päeva tagasi oli Arabel peatunud lossis. Vaevu nädal enne seda oli mees püüdnud kinni ühe äärmiselt tähtsa spiooni, ning nüüd pidi ta jääma kuningapaleesse, kuni ta ülemus au enda omaks kuulutab ning kuningalt vastutasu nõuab. Noormehel ei jäänud midagi üle kui kuuletuda nagu alati.
"Ma reedan ta! Ma kuninga ja kindrali, ning otsin omale väärilist positsiooni teiselt poolelt," mõtles mees hambaid krigistades. See mõte, alati vaid ebamäärane plaan kauges tulevikus, oli viimasel ajal ta pähe tulnud iga kord, kui ta oma kindrali kohtlast nägu nägi. Parim oli seda nägu vältida, ning seega väljus Arabel eha ajal oma ruumidest, konnates palee sammaskäikudes ning imetledes merel avanevates rõdudes süsimusta idataevast. Mees oli kuningalossile juba pool ringi peale teinud, kui üks terass ta tähelepanu häivas.
Avar rõdu vaatas lääne poole. Marmorplaatidega põrand ja lai marmorist rinnatis paistsid oranži loojuva päikese ees mustad. Taevas oli värvitud tuhandes värvis. Imeilus, oleks iga teine mees leidnud. Kuid Arabeli sellised asjad ei kõigutanud. Ainus asi, mis mehe pilku püüdis, oli naine, kes nõjatus rinnatisele ja vaatas kustuvat päikest. Arabel oli kõiki naisi lossis näinud, ta teadis neid kõik nime ja nägupidi. Naine oli tema poole seljaga. See naine polnud kellegi abikaasa ega tütar, samuti mitte mingi teenia. Ta oli üks neist õnnetuist orjadest, kelle ainus eesmärk oli lõbustada lossi kirevat elanikkonda. Naine oli pikk ja sale, ümarate puusade ja peene pihaga, kuid keha järgi veel natuke lapselik - kuusteist võiks talle ehk vanuseks pakkuda. Neiu juuksed olid kogutud krunni ta kuklas, kuid enamik oli juba lahti pääsenud ja mustad lainelised kiharad voogasid mööda ta selga kuni tagumikuni. Tal oli seljas valge maani kitsas kleit, lihsast linasest riidest ja nahkvööga rindade alt ja pihast kinni seotud. Oranžis kumas paistis õhuke riie veidike läbi, nii et neiu siluett oli näha nagu oleks ta alasti. Noor neiu, pikkade mustade juustega ja ilus... Arabelile tuli korraga pähe kümmekond varianti, kes neiu võis olla, kuid polnud mõtet mõistatada.
"Naudite vaadet, mademoselle?" küsis mees kergel toonil rõdu poole sammudes. Naine võpatas ja pöördus välgukiirusel ümber. Arabeli silmad läksid üllatusest pärani kui ta neiu nägu puuris. Mandlikujulised sinised silmad, kaarjad kulmud, erakordselt lopsakd huuled - jah, see oli Rice. Arabeli näole valgus naeratus ilma et mees seda sinna oleks sundinud. Ta nägi naise silmades omenda peegelpilti ja teadis, et ta ülemus kindral Vare poleks teda ära tundnud. Hetkeks polnud temas midagi ähvardavat, midagi julma, ta ei näinud välja nagu see mees, keda isegi kuningas salaja kartis. "Selles pole midagi imestada," kinnitas ta endale imestusega omaenda viisakat naeratust uurides. "Ma olen rõõmus, et ma seda naist kohtasin. Ta on... eriline. Need silmad, ja ta loeb ennast sõdalaseks! Ta ärataks ka kõige tuimema mehe uudishimu, kõige rahulikuma mehe ihad. Leedi Rice, teie olete ainus asi siit lossist millest on kahju lahkuda."
Naise silmad avardusid samuti ja välgukiirusel muutus ta pilk ehmunuks, seejärel segaduseks, kui ta juurdles murdosa sekundist, kes see mees ta ees on, ning seejärel Arabeli imestuseks äratundmisrõõmuks ja meelidavaks imestuseks. "Arabel!" hüüdis neiu üllatunult, kuid siis justkui taibates, mis ta teeb, keeras ta oma siirast hüüatust häbenedes pilgu ära.
"Ta teab mu nime! Enamgi veel, ta paistis üpriski rõõmus mind siin nähes! Vast sama rõõmus, kui mina olin teda silmates!" imestas mees. "Leedi Rice," jätkas ta valjult. "Ja mina siin arvasin, et keegi neiu lihtsalt imetleb kaunist taevast. Millest te mõtlete, mademoselle? Silmailu te vist ei otsi, selle jaoks on teil peegel."
Arabeli imestuseks naeratas Rice meeldivalt, otsekui komplimenti hinnates. See oli üpriski kummaline, sest mees oli meelega midagi magedat öelnud, et terasele naisele mehe ebatavalisus silma ei jääks. Keegi ei tohi teda märgata, isegi Rice mitte. Kunagi, kui kuninga ebaõiglus väljakannatamatuks muutub, ta reedab ta. Mitte veel. Kunagi. Kuid enne seda ei tohi ta kellelegi oma mõtteid reeta. Kuid enne, kui mees naeratuse üle juurdlema jõudis hakata, see närbus nagu ekslikult talvel õitsev lill. Naise silmad muutusid kurvaks ja kaarjad kulmud vajusid ähvardavalt ta liiga selgete silmade kohale.
"Teil on õigus, Arabel, ma ei näe päikest. Ma vaatan lääne poole, sõjatandrile, kuhu saadeti õppimata poisid halva varustuse ja kobakäpast väejuhiga musta väge paar päeva kinni hoidma, et tähtsamad kindralid saaksid olla kohal kuninga kolmanda naise sünnipäevapidustustel. Kui nad teele asusid siis ma lubasin neile, et igal õhtul, kuni nad naasevad või kuni viimne mees on surnud, vaatan ma loojuva päikese poole, et näha nende hingi oranžis kumas taevasse tõusvat. Oh, jumalad, las langeb kivi taevast ja lömastab meie julma kuninga pea!" seletas Rice. Neiu silmad hiilgasid pühas vihas, viimase palve hüüdis ta valjult taeva poole, keerates pea kuklasse ja surudes rinnatisel puhkavad käed rusikasse. See oli julge samm, kuid Arabel teadis, et Rice'i praegune saatus on kõige hullem, mida võis kuningas teha tema meelekindluse ja õigulustundega naisele. Mees turtsatas hetkeks naerda.
"Palun vastake ausalt ühele küsimusele, leedi Rice," palus ta viisaka kummardusega, näitamata vähimatki meelepaha neiu needuse kohta. Tõsi, Arabel seda meelepaha ka ei tundnud. Rice vaatas talle ootavalt otsa, näidates pilguga oma nõustumist. "Kui te nii väga kuningat vihkate, siis miks te tema eest võitlete? Teid lastakse sõdima - teie oskustega võitlejal oleks lihtne vahetada poolt või lihtsalt kaduda. Te võiksite minna ja elada rahulikku elu mõnes riigi kaugemas nurgas ning kuningas ei leiaks teid ealeski üles."
Rice naeratas mõistvalt. "Teie võiksite seda teha, Arabel, kuid mitte mina. Ma ei sõdi kuninga eest, ma sõdin oma rahva eest. Mind vajatakse, ma tean seda. Iga lahing, kus olen olnud, olen andnud kõik ja rohkemgi veel oma riigi eest. Ja ma suudan teha veelgi rohkem. Te veel vaadake, Arabel! Minust saab võimsaim kindral siin riigis ja kui see päev saabub, siis ühel hetkel ei jää ka kuningal muud üle kui mu õiglustundele alluda. Ei, ma ei jookse, ma ei ole argpüks! Ma jään ja muudan ajalugu!" Justkui kahetsedes midagi, mida ta öelnud oli, naise silmad leebusid. Ta vaatas vabandavalt Arabelile otsa. "Ma ei ütle loomulikult, et teie olete. Kuid meie olukord, kuigi paljuski sama, on paljuski erinev. Sest teie, ükskõik, mida te teete, ei saa tõusta kõrgemale, kui te olete, ning see pole teie süü. Samuti ei ole teil kohusetunnet selle rahva ees, ega peagi olema, sest te ei kuulu selle rahva hulka. Võib-olla mõtleksin ma nagu teie, Arabel, kui oleksin teie kohal. Mind seovad kohustused minu enda, mu südametunnistuse ja mu rahva ees, ning kuni teenin neid kolme, pole ma kedagi reetnud. Teil on vaid teie ja teie südametunnistus, Arabel. Need on kõik, mis takistavad teid minemast sinna riigi kaugemasse nurka oma rahuliku elu juurde." Neiu naeratas mõistvalt ja Arabel proovis mitte oma kergendustunnet välja paista. Ta kartis juba, et Rice näeb teda läbi, kuid kuigi naine oli taibanud, et mees oma kuningat ei armasta, ei suutnud ta arvatavasti kujutleda teda oma riiki sellisel määral reetmas. Teades, kui rumal see on, otsustas Arabel oma õnnega veel kord riskida.
"Teenite rahvast, mitte kuningat, ah? Seega, leedi Rice, kui lossi hiiliks salamõrvar, kas te kaitseksite kuningat oma elu hinnaga?" küsis mees õrritaval ja kergel toonil.
"Loomulikult," vastas Rice kõhklematult. Arabel tõstis küsivalt kulmu ja naine selgitas: "Kui kuningas sureks, tekiks sellest kohutav jama. Parimal juhul vaid oskamatu noor valitseja, halvimal juhul kodusõda, kuid üks on kindel - praeguses olukorras, selles seisus, kus sõda praegu on, me kaotaksime kui mitte sõja, siis vähemalt palju lahinguid ja palju maad, kus inimesed veel elavad - jah, hirmus, raskustes, näljaski tihti, kuid siiski veel elavad. Ma ei teeks oma rahvale midagi säärast."
"Niisiis, mademoselle, te..." alustas Arabel, kuid ta lause jäi lõpetamata, kui äkitselt kostsid sammaskäigust sammud. Mees jäi poolel sõnal pidama ning keeras terava pilgu sinnapoole, ka Rice'i silmad liikusid kohkunult müüri poole. Sambad varjasid silmapiiri taha vajuva päikese punase kuma ning paarisaja meetri kaugusel kõndivast mehest oli näha vaid siluett, kuid sellegi järgi oli aru saada, et tegu on kõigest valvuriga. Kolmanda inimese nägemine tõi Arabeli siiski taevast, kus ta alles nüüd aru sai et ta oli viibinud, maa peale tagasi. Ka Rice paistis kainenevat. Kiirel ja vaiksel häälel palus ta: "Härra, palun, meie mõlema huvides oleks parem, kui te nüüd lahkuksite. Meie positsioonid ei soosi meie vestlusi, samuti oleks parem, kui selliste vestluste teemad saladusse jääksid. Kõike paremat, härra Arabel, ning... hüvasti!" Naine keeras talle selja ning nõjatus uuesti rinnatisele, lastes pea alla, et üle ta õla vajuvad juuksed varjaksid mehe pilgu eest ta pika kaela ja ehmatusest veidi punetava põse.
"Nägemiseni, mademoselle!" vastas Arabel tagasi lossi poole keerates. Ta teadis, et neiul oli õigus - ta oli liiga madalal kohal, et rääkida Rice'iga kui naisega, ning liiga kõrgel, et rääkida temaga kui sõdalasega. Kuid hüvasti ei kavatsenud ta öelda. Kuigi Rice oli oma ilu, iseseisvuse ja kurbade silmadega juba varemgi ta tähelepanu pälvinud, oli ta huvi nüüd kahekordistunud. Ta mõtted, nii ausad, nii ebatavalised ja ootamatud! Neiu mõtted olid sarnased tema enda omadega, kuid samas täiesti teised. Iga sõna, iga mõte, iga pilk ja iga naeratus - mees tahtis teada, mida need tähendasid. Ta tahtis teada iga ta mõtet, mis pani ta niimoodi mõtlema ja miks see pani ta niimoodi mõtlema. Jah, ta reedab kuninga ühel päeval, reedab ja põgenb siit kuid enne seda on tal vaja teada iga viimast kui asja selle kummalise neiu kohta.
Arabel oli kongipõrandal istunud peaaegu pool tundi, kui Rice äkitselt ärkas. Neiu silmad avanesid aeglaselt, ta mõmises midagi, ning justkui mõistes, et keegi on ta kõrval, ta võpatas ning hüppas ühe välkkiire liigutusega Arabelist eemale, taganedes vastu seina ning võttes relva puudumisest hoolimata sisse võitlusasendi. Kui naine Arabeli ära tundis, langetas ta käed, kuid mitte tunnistades mehe ohutust, vaid mõjuvõimu - naine ei võinud teada, mida mees teha kavatses, ta polnud kunagi osanud Arabelist läbi näha nii, nagu Arabel nägi läbi teda. Kuid mehe vastu oli olnud mõtetu võidelda isegi siis kui ta veel inimene oli ning Rice ei kavatsenud deemonit vihastada oma ebakindluse välja näitamisega. Ikka ja jälle kippus ta unustama, kuidas mees kõike läbi nägi, kõike peale omaenda mõtete ja tunnete.
"Rice, ma tahan et sa mulle midagi lubaksid. See, mis ma praegu teen, on peaaegu et reetmine, see tähendab, see oleks peaaegu et reetmine, kui sa seda lubadust ei peaks. Ma palun, vannu mulle midagi oma hinge nimel või oma rahva nimel, mida iganes sa tähtsamaks pead," alustas Arabel ilma pikema sissejuhatuseta.
"Mida?" küsis Rice kahtlevalt, istudes kettide kõlisedes jälle maha. Kui naine oma käed süles kokku pani, märkas Arabel, kui katki hõõrdunud ning veremeid on naise randmed kettidest, mis alles hiljuti ära on võetud, ning ta kiristad vihaselt hambaid, kuid keeldus laskmast oma tähelepanul kõrvale kandumast.
"Palun luba mulle, et kui ma räägin, mida sinuga teha kavatsetakse, ei tapa sa end ära."
Rice vaatas teda hetke hämmastunult, ning seejärel läks ta õõvastaval viisil veel kahvatumaks, kui ta oli. Neiu juba niigi heledad huuled muutusid lumivalgeks. "On see nii jube? Kuidas saad sa sellist lubadust kelleltki nõuda, teades, mis piinad teda ootavad?"
"Mitte piinad, ma kardan rohkem, et sa võid tunda, et see on su kohus su rahva ees end tappa, enne neile koormaks muutumist. Kurat, sellega olen ma vist öelnud rohkem, kui ma oleksin pidanud. Palun, Rice, luba mulle!"
"Sellisel juhul oleks see lubadus reetmine!"
"Mingi reetmine siin juba toimub, kui sa seda lubadust ei anna, oled sa sundinud mul enda isand reeta."
"Me mõlemad teame, et see pole sinu jaoks eriline süütegu. Kui sa seda juba korra oled teinud, eks tee siis teine kord veel!" hüüdis naine pühas vihas. Arabel pigistas silmad kinni ning toetas oma otsaesise peopesadele. Naisel oli täielik õigus talle seda ette heita, ta oli ise Arabeli reetlikust oma silmadega näinud, kuid siiski pidi ta tagasi hoidma soovi seda isepäist olendit lüüa. Kuigi võis pidada edasiminekuks, et mehele ei tulnud pähe ta siinsamas tappa.
"Olgu nii," sositas ta vaikselt ning tõusis. Rice'i kohkunud silmad jälgisid iga mehe liigutust. "Valvurid!" hüüdis mees ukse poole pöördudes. Vanglaülema ning ta kaaslaste rasked sammud olid kohe kuulda ning paar hetke hiljem hüppas raske uks pärani lahti. "Ma tahan siia kongi ööpäevast valvet. Vaadake, et see kindral enesetappu ei teeks, vaadake, et ta jooks ja sööks. Hoidke ta iga hinna eest elus, kuulete? Kui ta sureb, siis teen ma kindlaks, et te temaga kohti sooviksite vahetada ammu enne enda lõppu! Saite aru!"
"Jah, sir!" koglesid valvurid hirmunult.
"Paari päeva pärast näeme siis, Rice," lausus Arabel viisakalt. Ta oli juba üle uksepiida astunud, kui naise hüüe ta peatas.
"Oota!" kostus kongist hääl, mis ehmatusest ja ebakindlusest veidi värises.
Arabel surus alla tahtmise naeratada ning pöördus tõstetud kulmudega ümber. "Jah?"
Rice oli põlvini tõusnud, toetudes õrnalt oma rusikas kätele ja pöörates end kogu kehaga Arabeli poole. Naine hingas sügavalt sisse, sulges silmad ning vandus siis näoilmega justkui tekitaks see talle sügavat piina: "Mina, Rice Aubernate, kuningas Mario teine kindral, vannun oma rahva ja oma südametunnistuse nimel, et hoolimata sellest, mida ma kuulen enda saatuseks olevat, ma ei tapa end sellest pääsemiseks."
"Tubli tüdrud! Polnudki nii raske, ega ju?"
"Nüüd täida enda lubadus, Arabel!"
Vanglaülem ning ta valvurid vaatasid ülimalt hämmastunud nägudega kord oma isanda, kord oma vangi poole. Neid oli ennegi üllatunud, miks Arabel selle kindrali kongis nii pikalt oli, kuid nende kahe tuttavlik toon, naise hääletooni jultumatus, kui ta Arabeli kõnetas, ning üldine teema, kaasa arvatud see peaaegu pühalik vanne, oli rohkem kui nad ette oleks osanud kujutada. Siiski ei arvanud nad sellest midagi - Arabel oli olnud inimene, varemgi oli ta kohanud vange, keda ta paistis tundvat. Nina oma isanda asjadesse pistmine oli alati halb mõte, seda enam Arabeli asjadesse, kelle halastamatu loomus ja tappev viha olid mehele toonud sama palju austust kui ta õiglustunne, mis seisusest hoolimata karstas ja premeeris kõiki oma alamaid võrdselt.
Arabel heitis ühe poolüllatunud pilgu valvurite poole, mis paistis küsivat, mida nad ikka veel siin teevad, ning lehkavad olendid taandusid kummarduste saatel. Arabel sulges ukse ning istus jälle Rice'i vastu enne jutu jätkamist.
"Nad tahavad sust teha ebasurnut, kes teeskleks sind ning naaseks kuningriigi poolele. Kuna minu isand sind kontrolliks saaks sa teha palju luuretööd ning palju kahju nii kuningale kui ta sõjaväele," seletas mees emotsioonitu ning fakti nentiva ilmega.
"Ja ma peaks laskma sellel juhtuda?" küsis Rice uuesti ägestudes.
"Ei. Seetõttu ma siin olengi. Mind küll ei huvita, mis saab su valitsejast ja armeest, kuid palun, Rice..." Mees pööras pilgu hetkeks põrandale ning suunas siis selle jälle neiu jääsinistesse silmadesse. "Ma ei taha et sa sureks."
Rice ei osanud hetkeks midagi öelda. Mees ei valetanud, see oli ainus, mida ta teada võis. Kuid miks?
Arabeli silmad lõkendasid sametises pimeduses säravkuldsena. 'Ma ei taha, et ta sureks,' oli ainus mõte, mis ta peast oli läbi jooksnud, hoides käes oma ainsa isanda käsku

Tänx
Ma muutsin seda natuke, Sprideri vestlust Arabeliga. See pole midagi tähtsast, lihtsalt käis see vastu mõnede sündmuste ja seletustega, mis hilisemas jutus tulevad.

Need paar hetke, mil kongis valitses täielik vaikus, justkui oleksid selle asukad ka hingamise lõpetanud, paistis venivat tundidepikkuseks. Arabel jälgis vaikuses, kuidas Rice'i avatud näol vaheldusid üks emotsioon teise järel - uskumatus, kohkumus, kergendus, kahtlus, hirm, viha ja isegi tänulikkus vahetasid kohta ta silmades ilma mingi seaduspära ega loogikatta. Kõige lõpuks jäi peale see kõige ebatõenäolisem - tänutunne.
"Ma olen sinuga küll täielikult nõus, mulle meeldiks vägagi ellu jääda," rääkis naine leebe häälega, "kuid ma usun et ma tean, mis sinu meelest seda saavutada võiks. Pakuksid sa välja, et ma annaks verevande musta armeed teenida ning säilitaks sellega oma elu ja inimlikkuse?"
Arabel noogutas. Talle ei meeldinud naise ilme ja toon, mis juba ette ära ütlesid, et vabatahtlikult ei hakka ta millegi nimel oma kodumaad reetma. "See kodumaa ja kuningas, mis teda on nii palju piinanud, alandanud, mis on ilma ühegi tänuliku sõnata vastu võtnud need tuhanded kordumatud teened, mida Rice on teinud, need hiiglaslikud ohverdused ta käest, ei vääriks ühte ta juuksesalkugi, ammugi siis selle naise elu," mõtles mees kibedalt. "Ja ta isegi ei kaalu selle kuradi riigi reetmist!"
"Sellisel juhul, kallis Arabel, pean ma ära ütlema. Ma teen kõik, et siit eluga pääseda, kui võimalus tuleb, kuid oma kuninga vastu ei vannu ma midagi, mida ma tagasi ei saa võtta," lausus Rice, nagu Arabel teadis, et ta ütleb. Teadis juba siis, kui ta kindluse tipus oma lõvikotka selga oli hüpanud.
"Kui sa loodad, et lõppkokkuvõttes mina sind siit ära päästan, siis sa eksid, Rice," lausus Arabel tõsiselt. Rice manas näole kohkunud ilme, tahtes välja näidata, et selline variant talle pähegi polnud tulnud, kuid see ilme oli teeseldud. Arabel oli naist hoiatanud huupi, kuid tundus, et vast alateadlikult, seda eneselegi tunnistamata oli neiu oma päästjat oodanud.
Arabel naeratas talle nukralt. Vähemalt polnud see heausklikus ja naiivsus, mis teda kunagi köitnud oli, kadunud. "Rice, me oleme paljus sarnased, ma tean seda. Kuid ometi kipud sa oma põhimõtteid, oma headust ka mulle omistama, kuid ekslikult. Sa arvad, et ma poleks kuningat reetnud, kui ma oleks olnud samast rahvusest, kui mul oleks olnud võimalus seal õukonnas tõusta? Ei, ma oleksin ta ikka reetnud! Tead miks? Sest ma olen isekas olend, Rice, isekam, kui sina iial ette suudad kujutada. Mu prioriteedid ei ole mina, mu rahvas, mu riik - need on mina, mina ja mina. Rice, isegi kui ma sind armastaksin, ja sa tead, et ma ei tee seda, ma ei pääsaks sind ikkagi. Kui ma kedagi armastaksin, siis isegi mu armastus oleks isekas - ma oleksin ohuks oma rivaalidele, ma nõuaksin isekalt igavest vastuarmastust, kuid ma ei ohverdaks end isegi selle heaks, keda ma armastan. Ma ei ohverdaks oma elu ja ma ei ohverdaks isegi oma võimu, Rice. Kunagi sa tegid selle vea, et sa uskusid minusse. Ära tee seda veel kord."
Rice'i nägu väljendas vaid üllatust, kuid Arabel teadis, et kusagil selle pinna all on sügavam emotsioon. Jälle oli ta tabanud märki, mille olemasolust naisel aimugi ei olnud, pannud sõnadesse lootused ja hirmud, mis vaid salalikult neiu alateadvuses luurasid, mõtted, mis Rice'i Arabeliga sidunud olid. Rice oli õilis olend, ning ta kõige lahkem külg oli uskuda naiivselt samasugust õilsust ka kõigist teistest, ükskõik, mida need eelnevalt olid tõestanud. Arabel nägi seda, ning ta nägi ka, et neiu suhtumine temasse ei olnud selle viie aastaga muutunud, et see ei muutu enne, kui ta Arabelist aru saab.
Kasutades ära Rice'i kohkumust, tõusis Arabel ning suundus ukse poole. Enne väljumist pöördus ta veel korra Rice'i poole. Naine istus ikka veel sõnatuna keset kongi oma põlvedel, ronkmustad juuksed tema ümber põrandale laotunud nagu tihe vaip. Naise silmad olid nii sinised ja säravad, kuid kaetud mingi uduga, justkui oleks neiu pilk ja mõtted siit ääretult kaugel.
"Vahet pole," mõtles Arabel, sulgedes ukse enda järel. "Need, kes ei suuda end kaitsta, on mõeldud surema. Kui sul on valida saatuse, mida sa ei soovi, ja surma vahel ja sa valid surma, siis ära oota, et teised sind päästma ruttaksid. See naine on siin üksinda. Parem oleks, kui ta seda teaks."
Õhtu venis imekspandava aeglusega. Üha rohkem oli märke suurejoonelisest peost, mis viie päeva pärast pidi algama ning kestma kakskümmend neli tundi, nagu käskia oli otsustanud, ning kindlusesse saabuvad lipitsevad õukondlased, kes Arabeli aega nõudsid talle viisakuste avaldamiseks ning elamistingimuste üle kaeblesid, tegid mehe tuju imekombel veel halvemaks, kui see oli. Ta ei vaevunud enam oma viha väljendamiseks mööbli lõhkumisega - ka kogu kantsi maatasa tegemine poleks väljendanud, kui väga teda tüütasid need kasutud olevused, kes verd nähes arvatavasti minestaksid. Rohkemgi veel kui varem keskendus ta rindeteadetele ning kaugusest oma armee juhtimisele, et pääseda sadadest mõtetutest õnnesoovijatest ning kingitustest. See pidu pidi deemoni ülendama mitte lihtsalt teisesks meheks armees, vaid pidi ta tõstma üle sellest hiiglaslikust vahest, mis eraldas teda ja käskijat - see pidi temast tegema mehe, kes seisab kõigist teistest nii kõrgel, et nad teda vaevu näha suudavad. Õukondlased ei teadnud seda, kuid nad aimasid, et viimane võimalus Arabeli külje alla pugeda on nüüd, ning kasutasid seda võimalust kuni veel said. Hindamatuid kingitusi tuli iga nurga pealt, kuid vähe oli asju, mida Arabel poleks endale ühe sõnaga saanud, oleks ta vaid soovinud. Kõike, kuhu iganes sobis kulda ja vääriskive juurde panna, oli tal varsti rohkem kui küllalt, samuti sai ta kinkideks kõike väärt sõjahobustest mõisateni mõndadel kaugetel ja viljakatel maalappidel. Ainsa ootamatu kingituse sai Arabel aga järgmise päeva õhtupoolikul.
Arabel istus igavledes ümmarguses ruumis oma kambrite keskkohas, mis teatava vastuvõturuumi osa mängis. Kolni kindluse endine pealik, kes oli käskia esimeseks kindraliks olnud ajal, mil Arabel siia esmakordselt jõudis, oli vastuvõtutoana kasutanud ühte neist kuuest ruumist, mis Arabeli ajal tühjana seisid, tehes sellest tõelise troonisaali. Selle hävitamine oli esimene asi, mida Arabel kindlust üle võttes teha käskis. Isegi nüüd, mil mees oli saamas kõrgeimat kohta, kui kellegil Musta Armee ajaloo jooksul käskia kõrval oli olnud, tekitas mõte kuningat mängida temas jälestust.
Järgmise külalisena tuli sisse umbes kolmekümne aastane mees, vaid viis aastat Arabelist vanem, ning juba seetõttu meeldis külaline talle rohkem kui teised - õukonna vanamehed proovisid kõige tihedamini mängida vihjetega mehe noorusele, mõned lausa julgesid mõelda temast kui lapsest, sest võimsaim kindral oli tõepoolest kõige noorem tähtsal kohal ülikute seast. Samuti oli Arabeli külaline samuti deemon, nagu Arabel esimese pilguga kinnitas, ning mõõk ta vööl ja aumärgid ta rüül viitasid ka, et ta, nagu Arabelgi, sellele positsioonile võideldes on jõudnud. Need kolm asja muutsid ta kahtlematult tänase päeva kõige meeldivamaks külaliseks, ning mees tõusis saabujat tervitades püsti - suurim austusavaldus, mida keegi peale käskia enda võis Arabelilt loota. Kui külaline Arabeli ette astus, tulid ruumi ka paar keepidesse mähitud naist ning kolm väga noor meest - üks neist paitsi olevat veel poisike, kõige rohkem neljateistkümneaastane - kindrali perekond, nagu Arabel arvas. Nii kõrgel posistsioonil ülemust nagu Arabel ei sobinud oma naisele ja lastele just tutvustada, kuid oma pere tagasihoidlikult kaasa tuua, et kindral neid vähemalt näeks, oli ammune tava.
"Tervitused, sir, minu nimi on Sprider," lausus mees aupaklikult kummardades. "Mind määrati hiljuti väeülemaks teie alluvuses, sir. Kui te rindele naasete, tulen ma teiega kaasa ning asun teie teenistusse, sir." Kuigi mees oli hästi varjanud oma ärevust uue legendaarse ülemaga kohtumisest, märkas Arabel siiski, kuidas Sprider ta viisaka žesti ning heatahtliku pilgu tõttu rahunes.
"Tere tulemast sõtta, Sprider," lausus Arabel sõbraliku ilmega, mis oli peaaegu et naeratus.
"Oh, sir, ega ma alles sõdalaseks ei saanud! Ma olen armee teistes osades teeninud nüüdseks juba viisteist aasat!"
Arabel naeratas, kuid ta irooniline naeratus paistis ohtlikum kui endine sõbralik tõsidus. "Must armee, nagu sa tead, on jagatud kolmeks osaks - põhi, lõuna ja lääs, sest me ründasime idast. Mina juhin läänt, mis on kolmest osast suurim, kattes nüüdseks peaaegu kogu rindejoont. Kui sa oled oled olnud lõuna või põhja teenistuses, siis võib sama hästi öelda, et sa pole kunagi sõjas käinud - lõuna sõjad on intriigid, põhja sõjad on kähmlused. Unusta kõik, noor väeülem, mis sa mujal õppisid, ning hakka otsast peale."
Sprider kummardus teine kord, ilmselt ikka veel eriarvamusel, kuid ta oli ilmselt liiga tark et Arabeliga vaidlema hakata. Noogutusega andis ta märku, et see jututeema edasi lükkub, ning kutsus siis Arabeli üllatuseks käeviipega ette ühe keepi mähitud naise. Neiu tuli tagasihoidlike väikeste sammudega Sprideri taha ning põlvitas siis aupaklikult.
"See on minu õde, sir. Ta nimi on Salady. Minu sugu ei ole piisavalt jõukas ega auväärne, et kinkida teile hinnalisi teemante ega uhkeid losse, kuid Salady on parim, mida mul oleks võimalik pakkuda ühelegi lordile, sir. Ta on kingitus teile. Ei minu ega mu õe päritolu ei ole piisavalt uhke, et teid sellega austada, kuid ma loodan, et mis tal puudu jääb veres, saab ta tasa teha oma iluga, millele pole maailmas võrdset, sir," lausus Sprider pead langetades. Arabel tõstis imestunult kulmud - kui kaugele võis üks mees minna, et oma ülemuse silmis hea välja paista? Talle oli ennegi naisi kingiks toodud, kuid kinkida ära oma õde, ammugi siis sellise reputatsiooniga mehele nagu Arabel, kellel oli korraga väga mitu armukest, kes keegi järgmist aastat ei näinud.
"Kui tohib küsida, Sprider, siis mis on su päritolu? Kas sa tõesti oma ülemust nõnda austad, või polnud sul lihtsalt ühtegi orjatüdrukut oma õega asendada?" küsis Arabel. Kuigi ta küsimus seda välja ei näidanud, soovis ta salaja, et Sprider eriti rikas ei oleks - ta oli juba hakanud mehest hästi mõtlema ning ta ei tahtnud oma esmamuljet rikkuda, avastades, et mees oli loobunud oma õest et perekonna juveele säilitada, sest ilma kingituseta nii madalal positsioonil mehel ei sobinud Arabeli ette ilmuda.
Sprider läks näos punaseks, üpriski haruldane vaatepilt deemoni kohta, ning lausus üpriski vaiksel häälel: "Ma ei ole aadlik, sir. Mu isa oli lihtrahva seast pärit kaupmees, ning kui ta liiga rikkaks sai, süüdistas kuningas teda riigireetmises ja võttis kogu ta varanduse endale. Mulle jäi mu mõõk, mu õde ja mu viha, ning ma liitusin Musta Armeega. Mind ei tehtud deemoniks mitte mu kõrge päritolu, vaid mu oskuste tõttu, sir. Mul ei ole ühtegi orjatüdrukut, sir, kuid see ei vähenda mu truudust mu isanda vastu."
Arabel naeratas. Iga asi, mida ta uus väeülem oli öelnud, oli parandanud ta juba üpriski head esmamuljet mehest. Kuigi Arabel oli sündinud ülikuna, ja üpriski tähtsal kohal ülikuna, oli ta riik hävitatud siis, kui ta oli veel poisike, ning elanud kümme aasat riigis, kus ta positsioon oli isegi halvem kui oli olnud Sprideri oma, olles isegi mitte lihtinimene, isegi mitte selle riigi kodanik, tundis ta Sprideri vastu teatavat sümpaatiat.
"See on hea - minu sõjaväes loevad oskused. Aadliveri voolab sama hästi kui lihtinimese oma," vastas Arabel. Sprideri silmad läksid suureks - see polnud selline suhtumine, mida ta legendaarselt julmalt väejuhilt arvatavasti oodanud oli. "Nad ei saa sellest kunagi aru," mõtles Arabel endamisi. "Ma ei karista inimesi, kes midagi valesti pole teinud, ma lihtsalt nülin elusalt inimesed, kes midagi teinud on."
Alles siis pööras ta tähelepanu neiule, kes ikka veel Sprideri taga põlvitas, silmad aupaklikult maas. Keep naise ümber oli indigosinine, tikitud hõbeniitidega, ilmselt parim, mida Sprider talle pakkuda sai, kuid sellist riiet kandsid siiski Arabeli teiste armukeste teenijannad vabal ajal. Keep oli naisel tõmmatud üle pea ja näo alaosa, ning sinine siidrätik kattis ta silmad, nii et naisest polnud näha ruuttolligi, kuid ta mantlisse mähitud kuju järgi võis aimata, et neiu pole vanem kui Arabel ning tal on ilus figuur.
"Kui vana sa oled, Salady?" küsis Arabel, rikkudes sellega tava, sest ta sundis nüüd talle kuuluvat naist rääkima teiste meeste juuresolekul. Tava järgi oli kingitud naine konkubiin, kes ei enam oma isale või vennale kuuletuma ei pidanud, ning kuigi see kingitus Arabeli ei sidunud, ei tohtinud Salady enam lasta mitte kellelgi, isegi oma vennal, näha tema ihu või kuulda tema häält. Kuid Arabeli ei huvitanud tavad, ning tal polnud mingit kavatsust lasta talle kingitud naistel muududa ülialandlikeks koerteks. Talle meeldis võim ta naiste üle, kuid vaid siis, kui need naised sellest hoolimata inimesteks said jääda.
Paistis, et Saladyl oli samuti natuke isepäisust. "Ma olen kahekümne ühe aastane, sir."
"Sama vana kui Rice," mõtles Arabel, kuid viskas selle uitmõtte kohe peast. Ta oli juba otsustanud naist mitte enam kunagi näha, ning selle otsusega oli ta lakanud ka temast mõtlemast.
"Ma tahan su nägu näha," käskis Arabel, hoides silmad õhukesel siidil, mis tema silmi ta kingituse omadest eraldas. Ülejäänud naised, kelle Sprider kaasa olid toonud, ahhetasid vaikselt nurgas, ning kohkunud mehed pöörasid silmad ära, kartuses näha midagi, mille eest neid tava kohaselt hukata tuleks.
Kuigi Salady nägu näha ei olnud, arvas Arabel ta häälest, et neiu naeratab. "Ma võtan teie sõnast, sir, et see, mis ütleb tava, on teile tähtsusetu, kuid te ei tohiks siiski oma naistele sellist vabadust anda. Ma kasutan seda ära esimesel võimalusel, sir."
Naised nurgas ahhetasid veel valjemalt, kindlad, et nende õde tabab kohe ta uue omaniku viha, kuid Arabel naeratas. See naine oli isepäine, jah, ning enamgi veel - ta oli paari hetkega tajunud ära need piirid, kuhu maani ta minna võis, ning ühe hetkega astunud julgema sammu kui Arabel loota oli osanud. Sprider ei olnud toonud talle koera, ta oli tõepoolest toonud naise.
"Teil on just niipalju vabadust kui te ise soovite, mademoselle," lausus Arabel naeratusega. "Kuni te elate siin lossis, võite te teha praktiliselt mida tahate, kuni te mind ei sega. Te ei pea oma nägu varjama, te ei pea ennast oma ruumidesse peitma, te võite endale isegi armukese otsida, kui tahate, ning kuni te mind tüütama ei hakka, on teil sama palju vabadust kui enne seda, kui teie vend teid ära kinkis."
Vaikne üllatus levis üle kõigi külaliste ruumis, kuid Arabeli enda kaaskond ei teinud teist nägugi - seda kuulutust olid nad kuulnud öeldavat igale neiule, kes nende isandaga oli olnud, ning näinud seejärel, kuidas need naised vabatahtlikult ainult Arabelile andusid, võttes ta oma ainsaks isnadaks põhjalikumalt, kui ükski tava neid selleks sundida suudaks.
Arabeli kinnitusest hoolimata pöörasid enamik mehi pilgu ära, kui Salady sidus lahti paelad, mis ta keepi ta näo ümber hoidis ning sellel maha lasi vajuda. Nähtavale tuli neiu keha, mis oli tõepoolest kauni figuuriga. Tal oli seljas jääsinine siidkleit, mis tihedalt ümber ta kõhna piha oli tõmmatud, rõhutamaks veelgi enam ta suuri rindu ja lopsakaid puusi. Naise nahk oli tõmmu ning kuldse läikega ning palmik mustjaspruune juukseid ulatus talle peaaegu tuharateni. Õrn siidrätik kattis ikka veel ta nägu, ning kui imekauniks kuulutatud neiu tõstis käe, et loorikinnitus oma juustest lahti siduda, kummardusid valvurid Arabeli taga ebateadliku ootusärevust väljendava liigutusega ette. Neiu ootas ühe üledramatiseeritud hetke ning eemaldas siis loori, lastes õrnal siidil vaikselt põrandale liugleda, ja tunnistas uhke ning üleoleva naeratusega Arabeli kaaskonna imetlushüüdeid ning deemoni enda rabatud ilmet.
See naine oli tõepoolest piisavalt ilus, et hämmastada isegi Arabeli. Ta silmad olid süsimustad ning musta söega ääristatud, mis rõhutas veelgi nende võrgutavat sügavust. Neiu kõrged põsesarnad ning mõneti kitsad veripunased huuled tegid teda palju vanemaks, kui ta tegelikult oli, kuid see ei rikkunud ta ilu. Oli vaid üks naine maailmas, kelle kaunidis Saladyga võistelda suutis, kuigi see naine nägi välja niivõrd erinev. Ta oli justkui Arabeli täitunud unistus - naine, kes oleks sama ilus kui Rice, teda ometi mitte mingil moel meenutades.
Arabel ei võtnud Saladylt hetkekski silmi, kui ta käsuta: "Randf, valmiste preilile mingi tuba ette ning otsi talle ka paar valvurit, kes teda tülitama ei hakkaks. Nii kaunil naisel on siin kindluses kaitset vaja." Randf noogutas ja lahkus toast. "Sprider, te võite end mu peole kutsutuks lugeda. Võtke oma naine ka kaasa, kui soovite." Sprideri silmad läksid ümmarguseks kui praetaldrikud - selline pidu, kuhu vaid kogu armee tähtsaimad ülikud kohale tulid, kus pidi viibima käskia ise, oli tema seisuses väejuhile hämmastav sündmus. Iga ta kolleeg oleks sellise võimaluse nimel surnud. Isegi kui ta oli kuulnud kõike kuulujutte Arabeli paljudest armukestest, iial poleks ta sellist tänu oodanud.
"Ja teie, mademoselle, võite oodata minu kambris," lõpetas Arabel viisaka naeratusega.
Salady naeratus oli kaval, täis teadmist oma võimust kõigi meeste üle. Ta oli isepäine ja uhke, hüljates hea meelega oma mineviku luksuse eest, mida Arabel talle pakkuda võis. Ta meeldis Arabelile - ta oli nii erinev kõigist naistest, ning ta oli tõeline vastand Rice'ile.

Teate, mind ei huvita kui keegi seda juttu ei loe, ma armusin omaenda loodud tegelasse ära!

Õhtul, kui Arabel oma magamiskambrisse läks, istus Salady mehe voodil. Ta oli oma sinise keebi eemaldanud ning riided vahetanud ning naine lahti päästetud juuste ja kašmiirpunase kostüümiga oli veelgi pilkupüüdvam kui ennist Arabeli vastuvõturuumis, kuid naise ilmseks pettumuseks ja üllatuseks ei teinud Arabel temast kohe väljagi - mees läks ühe seina ääres puhkava laua juurde, võttis sealt mingi paberi, millesse ta süvenes. Salady ootas kümme minutit ning libistas end siis kannatamatult voodilt maha ja astus mehe juurde.
"On see kiri tõesti huvitavam kui mina," küsis ta meelal häälel.
"See on rindelt. See on tähtsam kindlasti, jah," vastas Arabel dokumendilt pilku pööramata.
Salady paistis solvunud. Ta hüppas pahase turtsatuse saatel lauale, mille taga Arabel luges, ning mossitas nagu teismeline tüdruk. Naine polnud kunagi olnud rikas, kuid ta ilu oli ilmselt ta ära hellitanud. Arabelil polnud selle vastu üldiselt midagi, neiu võis nõuda kõike, mida tahtis, ning Arabeli hoole all olla kindel, et ta selle saab, kuni ta ei nõudnud midagi Arabelilt, näiteks tähelepanu. Aga neiu ilme oli piisavalt naljakas, et Arabeli tähelepanu väärida.
"Mademoselle, öelge, mida te lootsite siia tulles leida?" küsis ta naeratusega, asetades dokumendi lauale. Tuli tunnistada, see paber polnud eriti tähtis ning ta poleks vaevunud seda lugema, kui ta poleks tahtnud Saladyt ärritada.
Salady naerata. "Noh, ma ei tea. Äkki ühe ilusa ja noore mehe, kellel on peaaegu sama palju võimu kui armee valitsejal, kes kõiki oma armukesi võrdselt armastab. Kuigi ta võiks mind rohkem armastada, ma olen neist kõige ilusam. Ja kulda ja vääriskive ja ilusat elu. Kõike seda, tead küll?"
See oli ülimalt pealiskaudne ja tühine, kuid Arabel oli ammu õppinud naistelt mitte midagi muud ootama. Tegelikult inimestelt mitte midagi muud ootama, või veel täpsemalt kõigilt intelligentsetelt olenditelt. Põhimõtted ja sügavamõttelisus olid haruldased.
"Ma võin sind küll kõige rohkem armastada, Salady, aga ainult siis, kui sa huvitav oled. Mu naistel on tihtipeale peale välimuse veel midagi. Ma arvan, et sinul on ka, Salady. Mis sa arvad?" küsis Arabel.
Salady ei osanud sellele midagi vastata. Isegi naise vaikimistest oskas Arabel midagi välja lugeda, kõik inimesed olid talle kui klaasist. Arabel polnud end kunagi pidanud suureks mõtlejaks, kuid ta teadis oma tugevaid punkte - iga saladus oli tema jaoks kui inimeste silmadesse kirjutatud, ta oskas näha läbi kõigest, arvestada kõigega, isegi nende asjadega, mis inimestest ei olenenud. See tegigi ta sõjas nii asendamatuks - iga vastase plaani oskas ta ette näha, iga käiku ja mõtet ja lahingus oskas ta arvestada isegi tuule suunaga. Arabel oli elu jooksul kaotanud kaks lahingut ja mõlema puhul oli ta nädal aega enne teadnud, et ta kaotab.
Naised olid veel lihtsamad. See siin, kuigi tõepoolest pärl, haruldus, oli tal siiski mõned liigile omased vead, millest vist keegi lahti ei saa. Salalikkus, millega püüti iga hinna eest varjata oma nõrkusi ja teeselda tugevust, hirmud, mida need inimesed iseendalegi ei tunnista, need kõik nägi Arabel juba sellest lühikesest vestlusest läbi. Kõik inimesed on samad. Peale ühe äkki.

Viis aastat ja neli päeva tagasi, päev pärast õhtut, kui Arabel päikeseloojangul rõdul Rice'iga oli juhtunud rääkima, nägi ta naist uuesti, seekord koos paarikümne sõduriga. Mehed olid hallides rüüdes, igaühe kilpi kaunistamas erinev perekonnavapp - kuninga privaatne ihukaitsevägi, kes, kuigi enamik seda ei teadnud, töötasid ka salapolitseina, kes reetureid välja juurisid. Arabel ei kartnud neid, hirmu tunda polnud talle kunagi pähe tulnud - sinna ihukaitsesse said aadlikud, kes olid liiga arad, et sõtta minna, ja veteranid, kes olid sõjast tüdinud, kuid kellel ei jäänud muud üle. Need, kes oleks Arabelile suutnud mingit tüli tekidada, ei hoolinud kuninga elust ja tervisest eriti. Kuid kas naine, kes praegu nende seltsis viibis, võis olla mingis ohus? Ei, Rice oli liiga osav, et neile üliagaratele idiootsetele tallalakkujatele vahele jääda.
"Õhtust," hüüdis Arabel grupi poole jalutades. Aadlikud tõstsid pea ja vaatasid imestunult lähenejat, näol segadus - nad kartsid Arabeli nagu peaaegu iga inimene, kes temast piisavalt teadis, kuid nad ei tahtnud teda siiski austada, kuna Arabel ei olnud nii kõregest soost, et nende selstkond väärida. Sellegipoolest kostis pominal lausutud tervitusi ja sekka tuli ka paar viisakat naeratust. Ainus siiras reaksioon tuli seltskonna ainsalt naiselt.
"Arabel!" hüüdis Rice rõõmsalt. Kuigi Arabel oli temaga rääkinud elus ühe korra, tundis ta ikkagi meeldivat tuttavlikkust, justkui läheks ta juttu ajama armastatud sõbraga. Mees oli Rice'i sõbralikkuse üllatavalt kiiresti vastu võtnud, kuna talle ei olnud üldse meeldinud ta endine hoiak naise suhtes - vaikne eemalt imetleja, keda naisel pole õieti õigust tähele panna, kuid kes salaja jälgib iga ta sammu.
"Rice, ega need mehed teid ei tüüta? Kui te kuningavihkajaid otsite, olen mina õigem valik kui tema," lausus Arabel rõõmsameelselt. Hallides rüüdes mehed ei osanud midagi teha - see oli ilmselgelt nali, kuid samas ka solvang nende pihta, kuid sellele vastamine paneks nad veelgi rumalamasse olukorda. Arabel ei jätnud oma vastastele kunagi isegi võimalust teda võita, isegi tühises vaidluses mitte.
Rice naeratas, näidates sellega nii tänu abi eest kui ka seda, et ta ilma selle abita hakkama oleks saanud. "Härrased, kui te ming nüüd vabandate, siis ma sooviks Arabeliga paar asja arutada. Need puudutavad sõda, nii et teiesugused noored... hmm, poisid ei peaks ennast sellega vaevama. Nägemiseni, prei... härrased!" lausus ta kavalalt, vabandades end palvega, mis oli selgem kuid samas ka teravam solvang. Aadlikud läksid vihast näost roosakamaks, kuid kuigi nii Rice kui Arabel olid nende silmis vaid pööbel, ei olnud neil siiski midagi vastu öelda. Vaimne ja sõjaline üleolek olid neile kahele tähtsamad kui kuulsusrikas veri, ning kuna ihukaitsjad nendes aspektides sellest niinimetatud pööblist allpool olid, ei tulnud neil pähe ühtegi sobivat vastusolvangut.
"Millega nad sulle kallale tulid?" küsis Arabel kohe, kui nende kaaskond läinud oli. Ta pani vaevu tähele, et kõnetas Rice'i tuttavlikumalt - ta sinatas nüüd naist ega kasutanud ka liialtatult viisakat keelt, mida ta varem alati naiste juuresolekul oli kasutanud. Rice'il ei paistnud selle vastu midagi olevat.
"Ega neil eiriti midagi öelda ei olnudki, tulid lihtsalt kõva meest mängima," vastas naine, tõmmates sõrmedega läbi juuste. Ta kasutas sama tooni ja kõnet nagu Arabelgi. Hetkeks imestas Arabel oma üleöö muutnud suhtumise pärast, kuid taipas siis, et põhjus oli Rice'i riietuses - eile oli tal seljas läbikumav naiselik kleit, ning ta oli teda kohelnud kui naist, täna kandis ta traditsioonilist sõjarüüd ning Arabel rääkis temaga kui kaassõduriga, välja arvatud väike vaevumärgatav ärevus ta kehas ja see, et ta seda naist ikkagi nii väga endale tahtis. Kuid seda polnud ta kunagi välja näidanud.
"Rice, mis väeüksuses sa oled? Ma olen sind ühe korra võitluses näinud, kui sa mäletad, ja paar korda lahingumöllus või laagris, kuid ma pole kunagi sind mõne üksuse hulgas silmanud," küsis Arabel äkilise huviga.
Rice naeratas. "Ma ei olegi üheski üksuses, kuningas ei laseks mul. Ma lähen sõtta siis, kui keegi mind mingiks tööks palub, kas siis mõnda väikest väesalka juhtima, kellegi ihukaitsjaks või midagi muud taolist, iga kord erinev. Tookord, kui me koos võitlesime, teenisin ma lord Edwini juhitud ratsasalgas, kus ma olen olnud üsna tihti - Edwin palub mind enda teenistusse päris palju, peamiselt seetõttu, et ta teab, kui väga mulle meeldib lossist minema saada."
Arabel meenutas noort lordi, kellega ta oli peale meenutatud korra külg külje kõrval võidelnud veel paaril juhul. Tal oli potentsiaali ning ta tõusis sõjaväes kiiresti, suuresti tänu oma väärikale suguvõsale, kuid ta meenutas Arabelile muinasjuttudest loetud täiuslikku rüütlit oma õilsuse, kaunikõlalise kõnepruugi ja austatud südamedaamiga. Ta polnud kunagi Edwiniga päriselt rääkinud, kuid oma läbinägelikkusega oli tal mehest üpriski hea mulje - kuigi noor lord oli enamikes aspektides Arabeli vastand, oli ta õiglane mees, ning nüüd oma naiivsusest ja kogenematusest enam-vähem lahti saanud, ka väärt sõjamees. Arabel oli rohkem kui ühes olukorras Edwini elu päästnud, ning kuigi Arabeli osavuse tõttu polnud tal tulnud võimalust samaga tasuda, oli Edwin ikkagi Arabelile näidanud piisavlt tänu, et teda austada. Arabel ei leidnud lord Edwinis ühtegi eriti laitmisväärset punkti, kuid üllatusega avastas ta, et sooviks väga leida mõnda põhjust lordi vihata.
"Kas see tähendab, et ma saaksin samuti kuningalt paluda sind enda teenistusse määrata?" küsis Arabel poolnaljatades.
"Selleks pead sa panema oma kindrali selle vajalikkust nägema, kuid kui sa seda suudad, oleksin ma väga tänulik. Mulle meeldiks sinu alluvuses võidelda, Arabel. Kui kuningas idioot ei oleks, oleksid sa ta väärtuslikem kindral," vastas Rice ülitõsiselt. Arabel oli meelitatud, kuid rohkem kui see valitses temas mingi veider emotsioon, mis isegi veidi pettumust meenutas.
"Nii et sulle meeldivad osavad väejuhid? Ma saan sust aru, hea ülemus annab kindlama tunde, on vähem tõenäoline, et sa tema vea tõttu surma saad, kuid ka sellised nagu kindral Vare on kasulikud - tema näiteks on nii nõrk, et ma saaksin ta panna tegema mida iganes, ning ta alati arvaks, et see on tema idee ja tema huvides," naljatas Arabel.
Rice'i hääletoon oli endiselt surmtõsine, kuid ta nägu väljendas väikest vallatust - ta ei valetanud, pigem õrritas natuke: "Jah, sa oleksid väejuht, kelle teenistuses peaks vähe kartma, Arabel, kuid see pole ainus põhjus, miks ma sinu all töötama oleks nõus."
"Miks siis?" küsis Arabel endise hääletooniga, varjates hästi äkitselt tekkinud kummalist lootust ja ärevust. Ta vaevu ise taipas, et midagi naise sõnadest ootas, enne kui Rice'i nägu jälle tõsisemaks muutus ning naine lausus pühalikult: "Sinu alluvuses ei peaks ükski mees kartma, et ta surm, et ükski ta higipiisk mõtetu on. Sa kohtleksid kõiki vastavalt nende väärtusele, mitte isiklikule meeldimisele, reputatsioonile või seisusele. Kui sina seda sõda juhiksid, ei oleks mul kahju selle nimel surra."
Arabel jäi Rice'ile pärani silmi otsa vaatama. Naine ei teadnud seda, kuidas sai ta väita midagi... midagi nii põhjapanevat. Hoolimata sellest, et tal oli raske uskuda, et naise kiitus siiras oli, teadis Arabel, et kui ta mingile positsioonile saaks, oleks ta selline väejuht. Mitte ainult seetõttu, et Rice teda sellisena oli näinud, ka siis, kui keegi seda sõnastanud ei oleks, teadis Arabel, et see oleks ta eesmärk kindraliks saades - panna maksma iga mees, iga tegu, vastupidiselt sellele, kuidas tema saavutused usustatatti, sest ta polnud siin sündinud ja sest kuningas ta võimu kartis, nagu unstatatti Rice'i teod, sest ta oli naine, ori ja liiga võimekas. Kui maailm oleks selline, nagu ta peaks olema, kui kõike maailmas antaks välja sõltuvalt võimetest ja õiglusest, oleks temal Rice ja neil kahel kogu maailm.
"Ma luban saada selliseks väejuhiks. Ma vannun seda ja ma seda lubadust ei murra," lausus Arabel pühalikult.
Rice naeratas. "Ma jään ootama. Siis ma tuleksin sõduriks sinu alluvuses ja prooviks õhtuti sinu telki hiilida," lausus ta naljatades.
Sellele ei osanud Arabel kuidagi vastata - 'ma jään ootama' kõlaks kuidagi ahistavalt, 'eks siis' kuidagi külmalt ja äraütlevalt - seega vahetas ta teemat: "Kui tohib küsida, siis miks sa praegu sellistes riietes oled? Sa ei tule lahingust ja vist ei suundu ka sinna hetkel, või mis?"
"Ma pidin minema Edwini ja ta kaaskonnaga jahile. Mul ei ole muud sobivat riietust kui mu munder," vastas Rice äraolevalt.
Arabel avastas üllatusega, et talle meeldib noor lord Edwin veel veidike vähem, kuigi miks? Jahi vastu tal üldiselt midagi ei olnud. "Kui noored aadlikud sind jahile kutsuvad, siis pead sa minema naiste jahikleidis - nad ei kutsu sõdurit. Kindlasti kuningas võimaldab sulle selliseid rõivaid," imestas Arabel.
"Kui ma läheksin kleidis, läheksin ma naisena, mitte lordi sõbrana ja sellega võtaksin vastu ta poolehoiuavaldused, mida mul pole kavatsust teha. Ma olen liiga diplomaatiline, et talle 'ei' öelda - tema kutsub mind kõige sagedamini sõtta - kuid ma ei näe teda kui meest," vastas Rice otsekoheselt ja ausalt. Kust ta oli võtnud selle absoluutse aususe Arabeli vastu, jäi mehele mõistatuseks, kuid talle see meeldis - nii see ausus kui naise sõnad. "See meenutab mulle - vabandust, Arabel, kuid lord peaks mind juba ootama. Ma lähen praegu, nägemiseni."
Arabel kummardas viisakalt ning astus pilklikult Rice'i teelt kõrvale, näidates talle, et naine on vaba lahkuma. Rice naeratas lõbustatult ning suundus siis alla viiva kivitrepi poole. Arabeli silmad olid eemalduva naise seljal kinni, kuni teda enam näha ei olnud, seejärel pöördus mees ümber ja kõndis aeglaselt tagasi oma ruumide poole. Ta ei teadnus, millest mõelda. Rice... Ta austas teda kui naist ja kui sõdalast, imetles ja tahtis, kuid seal oli midagi veel. Mingil moel oli Rice justkui ta sõber, midagi, mida Arabelil polnud rohkem kui kümme aastat olnud, esimene inimene, kellest ta ei tüdineks, kelle eest ta ei põgeneks. Oleks maailma teistsugune koht, oleks Arabel tavaline mees ühes väikeses riigis, mida enam ei ole olemas. Kas Rice võiks olla olemas selles maailmas? Kas ta tahaks teda selles maailmas? Rice'is oli peidus see süütus ja naiivsus, see varjupaik, mille ta oli lapsena kaotanud, need osad temast, mis olid tapetud kümme aastat tagasi. Selle naise suurim väärtus ei olnud ta ilu, ta võitlemisvõimed ega ta kummaline iseloom - põhjus, miks Arabel teda nii väga endale tahtis, oli see, et selle naise ees julgeks ta nutta.
Iga kord, kui ta teda nägi, avastas ta temas uusi väärtusi. Iga kord, kui ta temaga rääkis, leidis ta veel ühe põhjuse, miks seda neidu vajada, kuid Arabel ei olnud ta endale saamisele tolli võrragi lähemal. Ta peaks jooksma, kuni veel suudab. Ta peaks teada saama, kas ta veel suudab.

Mälestused, millest Arabel polnud mõelnud viis aastat, tulvasid nüüd ta pähe, pannes ta veel kord imestama oma kunagiste emotsioonide üle. Enamgi veel, need samad tunded ja mõtetted täitsid ta pea ja keha, ta nägi Rice'i ikka veel samamoodi kui viis aasat tagasi. Ta oli muutunud ja arvatavasti oli ka Rice muutunud, miks jäid need lollid tunded samaks? Ta oli ju nüüd nii palju tugevam? Kui ta oli teda viis aastat tagasi armastanud, ise seda mõistmata, ise seda tunnistamata, isekalt ja kasutult, siis miks peaks see tunne tagasi tulema nüüd, kus ta oli deemon?
Arabel pöördus Salady poole ja asetas peopesad õrnalt ta õlgadele. Salady silmad läksid suuremaks, kuid naisele paistis asjade areng meeldivat. Mees kummardus, suudles ta kaela ja liikus samamoodi allapoole. Kui ta keelega neiu rangluud puudutas, värises Salady silmnähtavalt. Arabel haakis sõrmed naise rüüserva taha ning tõmbas kašmiirpunase sameti ta õlgadelt maha - riidehunnik langes ta jalgade ette ning neiu ta ees oli alasi. Arabeli huuled ei lahkunud ikka veel neiu nahalt, ning kuigi mees ise oli ikka veel täiesti rahulik, tundis ta oma käte all Salady rinna kiiremat tõusu ja langemist ning neiu kuum raske hingeõhk paitas deemoni pealage. Võõras lambivalguses paistis neiu tõmmu nahk üpriski hele ja kui Arabel silmad tõstis, viirastusid talle lopsakad kahvatud huuled ja liiga säravad silmad kaarjate kulmude varjus - talle hästi tuntud nägu, mis oli Salady omast tegelikult nii erinev - ning mees tundis äkilist võõrast iha, tunnet, mida ta teadis, et ta ilma selle viirastuseta poleks tundnud. Kurat, ta ei tohiks tahta teda, ta peaks tahtma seda piltilusat naist enda ees!
Arabeli hingamine oli nüüd peaaegu sama vali kui Salady. "Ma luban," lausus ta katkendlikult, peatudes vahepeal hingeldamiseks ja huultega neiu naha hellitamiseks, "ma armastan sind, kui sa paned mind unustama. Kui ma suudan tahta kõiki naisi võrdselt, siis ma armastan sind. Vaheta ta välja, Salady!"
Salady ei saanud mehe palvest aru, ta ei saanudki saada, kuid naine surus kuulekalt oma näo Arabeli blondidesse juustesse, valmis seda palvet täitma. Kui Arabel teda armastaks, tahaks teda rohkem kui oma teisi armukesi, oleks ta valmis surema.

Nii
Teatud põhjustel, millest ma ei viitsi rääkida, ei tee ma selle teemaga mõnda aega midagi. Ma jätan selle nii, nagu ta on - ma ei pane siia mõnda aega midagi juurde ega kustuta midagi maha. Aga ma luban, kõik, keda see jutt huvitab, saavad millalgi lugeda seda täies mahus, nii, nagu see olema peaks, kui see valmis on, kui mitte siin foorumis, siis ma kirjutan siia, kus. Sellegipoolest võite avaldada oma arvamust selle osa kohta, mis kirjas on (ja tunnistage, seda on üpriski palju, peaaegu 20 tuhat sõna) ja küsida, mida vaja, ma vastan ikka. Vabandust ebameeldivuste pärast ja aitäh. Kui on midagi öelda või küsida, võite ka mu emaili kasutada, mis alguses üleval on.
Nägemiseni

sry
Tegelikult, Murtagh, sulle ma võin selle mailile saata, kui sa lubad, et sa ei anna seda kellelegi ega tee sellega midagi, aga ainult siis, kui mul mingi suurem osa valmis on kirjutatud.

Paus läbi. Ma ei hakka arvatavasti väga tublisti kirjutama ja postitama, kuid natuke ikka. Vabandust viivituste pärast.

"Ta on valmis, isand," lausus tõmmu kammerneitsi kummardusega. Arabel tõstis pilgu pärgamendilt, millele ta parajasti teadet kirjutas, ning pööras pealtnäha üpriski ükskõikse pilgu oma töötoa uksele. Teenia avas ukse, lastes Arabelil näha naist, kes selle taga oli.
"Sa oled imeilus, Salady," lausus Arabel naeratusega. See oli tõsi - naine kandis ülipeenest siidist punast kleiti ning rubiinide ja kullaga ehteid, mis ta mustade silmade, pruunide juuste ja kuldse nahaga imehästi sobisid, ning Arabeli teeniad olid kaunitari veel suuremaks ilustamiseks kasutanud iga nippi, mida nad teadsid. See oli küll tarbetu, sest peaaegu kõigi arvates oli ta nagunii kauneim olend kindluses, ning see, kes teadis ühest sama ilusast naisest mitusada jalga nende all, teda ei suutnud köita puhtalt ilu, kuid Salady oli seda nõudnud. Naisel olid nüüd esimest korda elus võimalused katta end kullaga ning esimest korda elus ka selleks suurem põhjus kui lihtsalt edevus - tal oli eesmärk, mis oli raskeim kõigist, mida ta endale elus oli püstitanud. Arabel oli lubanud teda armastada, kui ta suudab mehe panna tahtma vaid teda; Salady ei saanud tast väga hästi aru, kuid Arabeli armastus oli midagi, millest ta oli unistanud, ning nüüd võitleb ta selle eest nii, nagu suudab. Mitte et Salady meest ise armastaks, kuid kujutada ette, mida võiks ta teha sellise kindrali, sellise deemoni ainsa naisena, rääkimata veel võlust, mida Arabel kui mees endas hoidis. Kullajõed ja teemandimäed hõljusid neiu silme ees iga kord kui ta oma eesmärgile mõtles.
"Aga millest see kõik," küsis Salady veidi imestunult. "Sa teatasid mulle, et me lähema kuhugi, et sul on mulle üllatus. Mis see on?" Naine varjas halvasti oma rõõmu mitte üllatuse enda tõttu, vaid tähelepanu eest, mida Arabel talle osutas - üprsiki esklikult arvas naine, et ta eesmärk on lähedal.
"See on üllatus jah, kuigi ma pole kindel, kas see sulle meeldib tegelikult. Aga vähemalt see tutvustab sulle elu minu juures, tutvustab veidike mu tööd. Su vend on kaa seal ning talle peaks see olema rõõmsam sündmus ja vajalikkum, kuid sa tahaksid vast oma venda näha, hüvasti jätta ja puha.
"Hüvasti jätta? Kuid ta töötab ju sinu alluvuses ja seega võin ma teda ju üpriski tihti näha, eriti kui sa mulle annad selle vabaduse mis sa mulle lubasid," imestas naine. Ta ei vaadanud Arabeli poole, vaid sättis vitraažakna peegelduses oma kaelakeed.
"Ta on väepealik, seega tuleb ta minuga rindele, ning kui tal on niipalju potentsiaali kui ma arvan, jääb ta tavaliselt maha, kui mina Kolni või käskia juurde pean tulema. Kuid sina, mademoselle, jääd siia. Ma ei ole nii loll, et võtaksin rindele kaasa naise, kes end kaitsta ei oska," vastas Arabel. Ta silmad olid kinni Salady seljal, kuid kui naise pilk ta peegelpildil Arabelile näis jäävat, viis ka mees pilgu värvitud klaasil peegelduvatele mustadele silmadele.
"Sa jätad mu siia?" küsis naine ülimalt pahaselt. "Kui julm! Ja mina peaks siin istuma ja ootama sind, kuigi sa ei tule tihedamini kui paar korda aastas siia? Enamgi veel, peale pidu pole sul põhjust minu juurde tagasi tulla rohkem kui kord iga paari aasta järel! Kui sa mind armastaksid ei jätaks sa mind siia igavlema!"
"Aga ma ei armastagi sind, Salady," vastas Arabel otsekoheselt. Salady pöördus kiirelt ümber ning ta nägu väljendas veel suuremat nördimust. "Aga vaata seda realistlikult, Salady," jätkas mees. "Mida sa teed lahingu ajal? Loodad sa, et ma sind kaitsen? Ma juhin väge, mis koosneb kaheteistkümnest tuhandest mehest, kes on omakorda jagatud üksusteks, mida ma pean liigutama. Kui sa loodad lahingu ajal, tõelise lahingu ajal mingitki murdosa mu tähelepanust, oled sa üpriski naiivne ning väga isekas. Või jääd sa lihsalt kõrvale, jääd mitu miili meie taha? Aga siis, kui tegemist on piiramisega, mis võib kesta nädalaid, kuid? Võib-olla isegi aastaid, ka seda võib juhtuda. Või mis kaitset sa minult loodad kui meid tabab mingi äkkrünnak? Naised ei sobi sõtta, Salady."
"Sul on nii palju mehi, sa saad määrata paar mind kaitsma. Ma ei jää sulle lahingus ette, ma luban!" hüüdis naine.
"Armees ei ole pühakuid. Sa oled nii ilus ja seal on kaksteist tuhat meest, kellest paljud pole mitu aastat naist saanud. Kui inimesest saab ebasurnu siis sureb ta autunne, kuid mitte ta instinktid. Ükskõik mida, kuid ma pole nii julm, et ma laseksin mulle kingitud naisel saada vägistatud poollaguneva laiba poolt."
Salady võbises vastikusest ja hirmust, kuid kuulutas siis: "Ma ei karda. Ma õpin end kaitsma, vähemalt natukene, ning otsin valvurid, keda me mõlemad võime usaldada. Ma eelistan pigem seda kui mahajäämist!"
"Rindel ei ole ilusaid kleite ja kullast ehteid, Salady. Seal ei ole glamuuri, mis sulle meeldib. Seal ei ole seda elu, millest sa unistanud oled. Miks sa tahad minuga kaasa tulla?" küsis Arabel. Salady hammustas oma huult ning keeras pilgu põrandale. Naine oli kimbatuses, sest Arabel oli küsinud küsimuse millele ta ise vastust ei teadnud.
"Ma ei taha... Ma mõtlesin... Ma arvasin, et ma tulen siia sinu konkubiiniks, sinu naiseks. Ja nüüd sa jätad mu maha. Ma... ei taha nii," pomises naine. Arabel naeratas - üks öö, ning see kaunitar ei suutnud juba lahkuda? See oli rekord! Ei, siiski mitte - paari hetkega meenus Arabelile veel paar taolist jutumit ning seejärel paar, kus ta oli samaväärse sõltuvuse tekitanud veel väiksema ajaga. Kuid kummalisel kombel valitses mehes ka pettumus - ta oli oodanud, et Salady oleks raskem juhtum, et ta oleks omanäolisem, ometi sai ta naise kätte igivanade meetoditega ja sama kiiresti kui teised. Salady oli isepäine, kangekaelne ning ebatavaline, kuid mitte piisavalt - viis aastat tagasi oli Arabeli latt liiga kõrgeks seatud.
Salady oli näost natuke punane, kuid ta kogus end kiiresti. "Me võime sellest hiljem rääkida," lausus ta rõõmsameelselt pead tõstes. "Sul pidi mulle üllatus olema."
"Jah," lausus Arabel naeratusega. "Kuid ära looda liiga palju. Ma pole kunagi öeldnud, et üllatused meeldivad peavad olema, kuid ma tahan, et sa seda näeks."
Kuna ruum, kuhu Arabel suundus, oli lähemal kindluse tipule kui maapinnale, kõndis mees mööda teppe. Koln oli hiiglaslik kindlus ning tõeliselt aukartsustäratav, kuid keegi polnud seda kunagi nimetanud ilusaks. Tugev must kivi, millest kants välja oli raiutud, muutis kõik süngeks ning kitsad töötavatest ebasurnutest pakitud koridorid paistsid veelgi halvemini valgustatud olevat kui need tegelikult olid. Arabeli tundsid ära isegi need, kes teda kunagi näinud ei olnud - karusnahaga ääristatud must lehviv rüü, pikad heledad juuksed ning tõrvikuvalguses rohekalt helkivad silmad paistsid juba kaugelt välja, tähelepanu tõmbas ka võimsa ja ilusa mehe taga üks imeilus naine punases kleidis ja võimas kümnekonnast sõdalasest ja maagist koosnev kaaskond. Kindluse asukad tõmbusid neid nähes vastu seina ning lähtudes oma positsioonist kas kummadusid sügavalt, laskusid ühele põlvele või surusid alandlikult oma otsaesise vastu mustast kivist külma põrandat. Arabel ei visanud enda ümber ühtegi pilku, ta oli sellega nii harjunud, kuid Saladyt see aupakklikus hämmastas ja vaimustas - pea püsti, nautis naine nähtavat võimu, mis tal selle mehe kõrval oli, ning kujutles ette elu, milles Arabel teda armastaks. Ta oleks võimsaim naine maailmas.
Nad läksid all kümnekonnast kitsast kivitrepist ning Salady hakkas juba väsima, kuid nähes Arabeli, kelle tõsises näos ei liikunud ükski lihas, otsustas naine vait olla - kui ta mehega sammu ei suuda pidada ei võeta teda sõtta kaasa. Arabeli pilk oli kinnistunud otse tema ette. See oli talle rutiin, kuid antud hetkel läks ta vaatama seda osa oma rutiinist, millega tal kõige raskem harjuda oli, kuigi enam ei väärinud see ta ainsatki mõtet. See lihtsalt oli nii, ning inimesena arenenud kaastunne, olles piisavalt tugev, et mõjutada ka teda deemonina, ei pannud enam teda salaja värisema nende piltide ees, mida ta nüüd vaatama läks. Kuid Arabeli huvitas kõige rohkem Salady reaksioon, ning kuigi ta seda endale tunnistada ei tahtnud, oli ta kavatsus panna naine olukorda, milles ta Rice'i käitumist arvata oskab, et neid siis võrrelda. Kuidas ta soovis, et Salady oleks mingis aspektis talle õigem kui Rice, et ta suudaks tahta Saladyt rohkem või vähemalt võrdväärselt Rice'iga! Arabel ja ta kaaskond liikusid kindluse inimtühjematesse osadesse. Need vähesed ebasurnud, kes siin liikusid, paistsid samuti teistsugused - tihtipeale oli neil kehaosi, mis omavahel hästi kokku ei läinud ning olid ilmselt laipadelt võetud. Kui neile komberdas peaaegu otsa mehekeha ja naisenäoga mädanev laip, kellel olid eri värvi ja kujuga silmad ning kes liikus edasi kummaliselt kahel käel ja ühel jalal liibates, vedades veidra nurga all ühte jalga järel, Salady kiljatas, kuid summutas hääle otsekohe suu ette tõstetud kätega ning viskas hirmunud pilgu Arabeli poole, oodates põlgust, viha või vaikivat mõistmist, et Salady peaks siia jääma. Naist kummitas deemoni antud käsk praegu kõige rohkem, ning hoolimata meelitatusest ei suutnud ta adekvaatselt oma üllatuse üle juurelda, kuigi kindluseosa, kuhu nad tulnud olid, andis talle märku, et kuldehted või meeldiv söömaaeg oma isandaga polnud vist siiski need asjad, mida ta ootama peaks. Arabel ei teinud välja ei naise ehmatusest ega ärevast juurdlemisest, millest ta neiu silmade vahendusel täiesti teadlik oli. Ühe teistest laiema trepi mademel hakkas kostma nõrku kaugeid karjeid, mis iga allapoole laskutud sammuga valjenesid. Arabelile meeldis, et Salady ei näidanud mingit märki hirmust - ta oli jahmunud, jah, ning segaduses, kuid ta ei kartnud seda, mis teda trepi jalamil võis oodata.
Trepp lõppes laiade raudustega, mille käepidemete osa täitvad rõngad olid ketiga kinni seotud. Kui üks valvutitest ette astus ja ukse avas, kostsid kauged kriisked veelgi valjemini. Nagu alati siin, valdas Arabeli hämmastus, mitte nende ruumide ega nende häälte üle, vaid omeenda reaksiooni ja mõtete üle - selles kohas töötasid olevused, kelle liigiks võiks esmapilgul pidada inimest, kuid miks jälestas tema, deemon, nii väga seda julmust, mida inimesed suutsid nautida? Igaühel oli oma piir ning Arabel polnud selle piirini jõudnud enne nende ruumide nägemist, kuid see piir suutis temas tekitada vaid vastikust, mitte teda murda. Teda ei suudaks murda see, kui ta peaks ise kaasa lööma neis kujutlematutes piinamistes, mis neis kambrites toime pandi, ta ei murduks isegi siis, kui ta ise ohrvina siia satuks.
Algselt oli neid ruume kasutatud ebasurnute tootmiseks - kuigi selleks, et ebasurnu midagi väärt oleks, oli vaja, et ta muutmise ajal elus oleks, sai ometi ka laipadest armee sõdureid luua, kuid ainult neist osadest, mis enam-vähem terved olid. Seega oli ammu loodud Kolni kindlusesse osa, kus laipu tükkideks raiuda ja uuesti kokku panna. Selles osas olid algusest peale töötanud inimesed, kes paistsid silma erakordse haiglasliku julmuse ja uudishimuga, mis viis nad väiksegi vabaduse andmisel eksperimentideni, mis armeele üpriski kasulikuks osutusid. See oligi nende inimeste ja nende ruumide ülesanne pikka aega - toota elavaid laipu ja katsetada nii elavate kui surnud inimestega, et luua uusi mooduseid armee tõhustamiseks. Kuid kuulujutud neist julmadest eksperimentidest hakkasid levima inimeste sõjaväe ridades ning hirm, mis sellega kaasnes, viis musta armee juhid arusaamisele, et need katsed kõlbavad informatsiooni väljapressimiseks hoopis paremini kui traditsiooniline piinamine. Seega said need ruumid juurde veel ühe funksiooni, mis selle asukatele veelgi enam meeldis kui esimesed.
Ebasurnutest valvurid siit edasi tulla ei tohtinud, seega jätkas Arabel koos Saladyga. Esimene ruum, kuhu nad sattusid, oli hiiglaslik saal, mis oli peaaegu inimtühi, kui mitte arvestada Spriderit ja ta väikest kaaskonda, kes Arabeli ootasid. Deemoni kõrval seisid kolmest teda eile saatnud noormehest kaks vanemat. Kuna väepealik oli mehed siia kaasa võtnud, polnud nad ilmselt mitte ta pere vaid mingid alluvad, seega väärisid nad veidike Arabeli tähelepanu, mida mees polnud neile eile omistanud.
"Kes need on?" küsis ta eemalolevalt mitte kelleltki, õeti vastust ootamata, kuid Arabeli üllatuseks oskas Salady vastata.
"Clen ja Worry. Nad olid õpipoisid mu isa juures kui kuningas isa hävitas, ning neid süüdistati mu isaga koos, nagu ka mu venda, kuid kui mu vend koos minuga põgenes võttis ta nemad kaasa. Nad on sellest saati olnud meiega, austades meid kui enda isandaid. Nad ei ole teenrid, nad on mõlemad justkui Sprideri paremad käed," seletas naine.
"Õpipoisid? Hmm, see oli viisteist aastat tagasi ja nad on paistavad mõlemad nii noored. Ma oleksin arvanud, et nad on nooremad kui su vend."
"Nad ongi. Clen oli kümnene, kui isa rünnati, ning Worry oli kaheksa, kuid kuningal pole midagi laste hukkamise vastu. Me olime siis kõik väga noored, mina olin ju ainult kuus, kuid mu venda ei koheldud lapsena - kuningriik süüdistas teda teos, mida lapsed ei saaks toime panna, ning must armee võttis ta vastu sõduriks."
"Kuidas ta sellise tatikarjaga üldse liikuda sai?" imestas Arabel.
"Meiega oli kaasas mu onu, ta naine ja kolm vanemat orja, kes minu ja Worry eest hoolitsesid. Clen ja Sprider said ise hakkama. Nad on kõik praeguseks surnud, kuid meiega on mu onupoeg - sa nägid teda eile, ta oli see noorim poiss."
Arabel turtsatas rõõmutult. Viisteist aastat tagasi olid nad kõik olnud lapsed. Lollus.
"Kas võib küsida, Arabel, kui vana olite teie viisteist aastat tagasi?" küsis Salady naeratusega. Arabel naeratas vastu. Kas naine teadis ta minevikust, või oli ta tõepoolest huupi küsinud?
"Ma olin kümnene," vastas mees.
"Sündisite te ülikuna, sir? Tähtsa ülikuna?" päris naine edasi.
"Jah, kuid mitte selles kuningriigis. Mu isa oli ühe väikese riigi, mis asub praeguses Agana krahvkonnas, kuninga vend, ning mu ema oli sama kuningriigi rikkaima krahvi ainus tütar ja pärija. Minust oleks saanud tähtis mees."
"Teil oli siis lihtsam lapsepõli kui minul ja mu vennal?"
Arabel naeratas. "Kas sa tead, miks kuningas viisteist aastat tagasi nii paljude rikaste kaupmeeste vara endale võttis? Sest sellel aastal alustas ta tähtsat sõjakäiku, hävitamaks kolm väikest, kuid rikast ja omavahel liidus olevat riiki, nende hulgas ka Agana kuningriik, mis hiljem sai samanimeliseks krahvkonnaks. Su isa vara abil tapeti minu isa."
Salady paistis hetkeks kohkunud - naine oli tõepoolest küsinud hea õnne peale. Ta avas juba suu, kuid Arabel katkestas teda: "Anna andeks, et ma su loos kahtlesin - tõepoolest, miks ei võinuks Sprider sellega hakkma saada viieteistkümneselt, vedades kaasa oma õde ja sõpru, kui mina jäin täiesti üksi kümneselt. Kuid praegu pole aeg ja koht seda arutada - kunagi, kui ma sind juba armastan, Salady, räägin ma sulle kõik oma minevikust."
Naine naeratas, talle meeldis viis, kuidas Arabel rääkis, justkui oleks see lubatud armastus vaid aja küsimus, saamata aru, et mehele olid need sõnad pooleldi nali.
Kui Arabel koos Saladyga Spriderini jõudis, laskusid väeülem ja ta kaaslased aupaklikult ühele põlvele, kummardades ka pead, kuid Arabel viipas, et nad üles tõuseksid.
"Sa ei pea kummardama, Sprider," lausus mees. "Kui me oleme sõjas ja ma kutsun su enda juurde kui väeülema, siis sa näitad oma kindralile väärilist astust, kuid kui me oleme Kolnis ning Salady on minuga kaasas, oled sa vaid mu lemmiknaise vanem vend."
Sprider jäi pärani silmil Arabelile otsa vaatama - alguses kutse peole ja nüüd see? Ta hellitatud ja veidi pritsakas õde osutus kasulikumaks, kui mees iialgi arvata oli osanud.
"Sprider, mul sulle üllatus, ning ehk meeldib see ka su kaaslastele. Su isa oli Ratkaisee, õigus? Noh, ma leidsin oma kindlusest midagi, mis sulle rõõmu võiks valmistada, ning samas võid sina mind aidata, kuidas kõlab?"
"Väga hästi, sir. Ma teen kõik oma võimuses," vastas Sprider, võideldes silmnähtavalt ammu sissejuurdunud aupaklikusega. Arabel vaid turtsatas hetkeks naerda ning hakkas siis ees minema ühtede esimestega sarnanevate rauduste poole, ülejäänud seltskond talle järgnemas.

yo
I'm back

Rauduste tagant algas lai ja pikk koridor, kust mõlemale poole iga paarikümne jala järlel trellitatud uksed avanesid. Need ruumid olid spetsiaalselt ehitatud nendeks julmadeks eksperimentideks ning varemalt kaugelt kostnud kriisked olid nüüd läbi trellide selgelt kuulda. Arabel jälgis teraselt oma kaaslaste reaksioone, eriti huvitasid teda Salady mõtted, kuid ta pidi pettuma, sest naine ei lasknud oma tundeid välja paista - naine kõndis, selg sirge ja pea püsti, Arabelist natuke tagapool, heitmata ühtegi pilku kummalegi poole ning naise nägu oli ilmetu. Ülejäänud seltskonna reaksiionid olid vastandlikud - Sprider kiikas uudishimulikult kord ühte, kord teise kambrisse sisse, nägu väljendamas vaid viisakat huvi, justkui näeks ta pealt näidendiproove, mitte piinamisi, kuid Clen ja Worry olid näost valged ning paistis, nagu suruksid nad hea meelega kõrvad kinni ning põgeneksid siit ruumist.
Lai sirge kordor paistis lõputu, kuid juba paarisaja jala pärast avas Arabel ühe ukse neist paremal ning hoidis seda ülejäänud seltskonnale lahti, minnes ise sisse kõige viimasena. Ruum, kuhu nad sattusid, oli suur ruudukujuline saal, mille äärtesse oli mööda ringjoont seatud mitu rida astmeliselt kõrgemaks minevaid pinke, mis olid hetkel peaaegu et täidetud erinevate inimesete, nõidade ja isegi deemonitega. Auditooriumi meenutava piinakambri keskel ringijal platsil seisis paar puuri, kus olid mõned selgelt surmani hirmunud vangid, laudu, kaste ja ka kurjakuulutava välimusega kummalisi tööriistu ja masinaid. Kõige selle vahel sagisid kümmekond inimest, neid poodiumilt juhatamas vanem mees, kes vahepeal ka pinkidel istuva kuulajaskonna poole pöördus. Mees oli ukse poole seljaga ega näinud tulijaid, kuid ta tajus äkitselt ruumi laskunud vaikust, kui inimesed tunnistasid uhkes riietuses kahte deemonit, kahte meest ja ühte kaunist naist. Mitte keegi ei tundnud neid ära, sest inimesed, kes siin töötasid, ei lahkunud peaaegu kunagi oma ruumidest, kuid ikkagi tõmbas Arabel kõige rohkem tähelepanu.
Mees poodiumil jäi poolelt sõnalt vait, kuid enne, kui ta ümber jõudis pöörduda, hüüdis Arabel: "Kallis härra Paolo, ma usun, et te saite mu teate kätte. Nagu ma ütlesin, tahan ma näha, mida te teete meie aruväärt külalisele ja võib-olla isegi temaga rääkida või teda aidata. Ma palun vabandust hilja teatamise pärast, kuid äkki võin ma teie eksperimendis kaasa lüüa."
Vanamees, Paolo, pöördus kiiresti ringi ning, märgates Arabeli, kummardus sügavamalt, kui ta vanust arvestades võimalikuks oleks võinud pidada. Saalis levis käegakatsutav segadus - Paolo oli kogu selle parema sõna puudumisel asutuse juht ning kunagi varem polnud enamik inimesi siin näinud teda kellegi ees kummrdavat, kuid ilmselget järeldust, et ruumi on astunud keegi väga tähtis, ei osatud veel teha. Arabeli see ei häirinud, kuid Salady ilme väljendas nördimust - vähem kui päevaga oli naine harjunud imetlevate pilkude ja lömitava austusega. Sprider ja ta kaaslased olid samuti veidi häiritud, kuid mitte sellistel väiklastel põhjustel nagu Salady, vaid seetõttu, et nad lugesid oma kohuseks kaitsta oma isanda au ning nende inimeste suhtumine siin oli solvang, mille pärast tuleks nad tappa, kuid siiski nad tajusid, et see poleks ei tark tegu ega Arabeli poolt heaks kiidetud.
Kuid Sprideri kannatus polnud ilmselt parimate killast, sest kui üks ilmselt vähemtaiplikkum tööline, kes teritas nuge ringi serval asuva laua ääres ning oli seega otse ukse kõrval, tulnukatele pead langetamata lähemale astus ning otse Arabeli kõnetas, küsides jultunult: "Kes sina veel oled?", sai mehe kohusetunne ja temperament ta rahulikkusest võitu ning mees haaras vöölt noa, kuid enne, kui ta selle häbitu mässaja kõrri jõudis suruda, peatas teda Arabel, kes haaras mehe peatamiseks noaterast. Deemoni käele ei teinud üliteravaks ihutud raud midagi.
"Rahu, Sprider," lausus Arabel naeratusega. "See ei ole sobiv kui ta mu nimegi ei tea." Deemon pööras küsija poole viisaka naeratusega, mis sellel külmavärinad mööda selga alla jooksma pani. "Ma olen Arabel, Musta Armee esimene kindral, Lääne juht, käskija parem käsi ja selle kindluse, Kolni, valitseja." Vaikus, veelgi sügavam kui varem, vajus üle saali. Kiiremad taipajad laskusid maha, kummardades nii sügavalt, et nende otsaesised olid surutud vastu põrandat, kuid enamik inimesi, nende hulgas ka tööline, kes ennem Arabeli kõnetanud oli, ei taibanud veel liigutadagi. Arabel turtsatas hetkeks rõõmutult naerda ning lausus siis Spriderile: "Ta teab mu nime nüüd." Keegi peale deemoni ei tabanud selle lause tähendust enne, kui Sprider ette astus ning kordas lööki, mille Arabel ennem peatanud oli - deemon lõi oma pussnoa kuni pidemeni autu töölise kaela ning veel enne, kui mees maha vajus, ujus põrand ta jalge ees erkpunasest verest. Nii äkiline ja ootamatu surm, nii hoolimatu tapmine otse nende silme all äratas hetkelisest kohkumusest ülejäänud auditooriumi ning nad vajusid üheskoos maha, näidates lõpuks ometi välja sobivat alandlikkust ja austust. Salady naeratas üleolevalt ning Arabel muigas samuti, jälgides naise reaksiooni. "Esimene katse läbitud," mõtles mees lõbustatult. Rice poleks seda heaks kiitnud, kuid Saladyt ilmselt ei huvitanud moodused kuidas saadi inimesed tema ees põlvili, senikaua kuni seda saadi. Vastamata jäi vaid küsimus, kas Arabel tahtis, et Salady käituks nagu Rice või mitte.
Sprider kükitas vereloigus sureva mehe kõrval, kelle kaelas oli ikka veel kinni ta nuga. Mehe kimbatus oli silmnähtav - ta oli koos oma isandaga ning praegu peaks ta keskenduma ning järgima iga ta käsku, kuid ikka veel tõmblev mees ta ees oli suremas, paanikas ja piinlev, mis tähendas deemoni jaoks pidusööki. Selle pidusöögi nautimiseks poleks tal tingimata isegi vaja maitsta töölise meeleheidet ta veres, ta peaks vaid keskenduma mehe viimastele emotsioonidele, viimastele hirmudele ja kahetsustele, mida ta tajus selgelt nagu oleks need ta enda omad. Nende enda põhjustatud valu ja viha olid deemonitele ühest küljest nagu vein, küll tugevam, tekitades joovastust ning füüsilist ja vaimset mõnu, mis ei ole võrreldav ühegi teise tundega, mida inimene või deemon on võimeline tundma, teisest küljest oli see deemonite elu allikas, andes neile jõudu, pikendades nende elu ning viies vahel nad meeletusse transisarnasesse raevu, milles deemon on peaaegu võitmatu. Kuid nii see raev kui keskendumine ei ole aksepteeritavad praegu, kui ta on siin koos Arabeliga.
Arabel astus vereloigust mööda ning suundus Paolo poole, Salady kohe tema järel, kuid Sprider, võideldes kiusatusega, jäi maha ning Clen ja Worry, saates ärevaid pilke kord Arabeli seljale, kord Spriderile, seisid oma isanda kõrval nagu kaks truud koera. Arabel märkas Sprideri kimbatust ning hüüdis üle oma õla: "Tule, Sprider, jäta ta sinna. Sul on praegu midagi paremat nautida. Kui sa tahad, võid sa endale võtta neist vangidest need, kes alles jäävad." Sprider noogutas üles vaatamata, tõmbas oma pussnoa sureva mehe kõrist välja ning kiirustades Arabelile järele.
Kakssada silma jälgisid tähelepanelikult Arabeli, igaüks valmis langetama pead hetkel, mil mehe mornilt tumehallid silmad tema omadesse pidama jäid. Tähelepanu jagus ka kaunile naisele punases kleidis, kes pealtnäha silmitses kummalisi piinamasinaid jälestuse ja uudishimu seguga, tegelikult luges üle pilke, mis peaasjalikult temal olid. Ka Paolo silmad käisid vaheldumisi Salady ja Arabeli vahel, kes ükskõiksel ilmel liikus mööda pingirea sisemist äärt vabade pinkide poole ukse vastas, vaid ühe hallijuukselise vanamehest vangi uudishimu jätkus Arabeli saatnud deemonile ja ta kahele ustavale varjule.
"Paolo, kuna mul on paar uudishimulikku noorukit kaasas, äkki sa seletaksid uuesti, mida me täna näha saame," lausus Arabel meeldival häälel, mis oli täis piisaval hulgal illusoorset meeldivat viisakust et oleks peaaegu suutnud panna saalis viibijad unustama vajalikkuse ettevaatusele. Illusiooni murdsid Sprider, lähenedes saali ühelt poolt oma isandale nagu hunt liitumaks karjajuhiga, lakkudes samal ajal puhtaks oma verega kaetud nuga, silmad ikka veel peegeldamas tapaiha mis nagu võitmatu sõltuvus, olles kord äratatud, võtab võimust deemoni kehas, ja Salady, lähenemas teisest küljest, kaunitar, kes kiiragas ohtu mitte hävingu ja valu tõttu mida ta tekitada suudaks vaid selle tõttu, mida ta naudiks, olles kord oma isekuse ja iluga suutnud panna kellegi seda hävingut looma panna. Nad sobisid Arabeli juurde, need õde ja vend.
"Nagu te näete, on meil paar elavat inimest, valitud eraldi selle eksperimendi jaoks. Nende valuläve on viimasel paaril nädalal treenitud ning nad on sobiva kehaehitusega - nagu te näete, on nad kõik veidi küürus seljaga, kuid pikkade ja tugevate jäsemetega, samuti on neid natuke näljutatud, et nende luud rohkem silma torkaksid. Täna proovime me neile külge monteerida tiibu, mis peaks liikuma vastavalt vabale tahtele, kuid siiski käte liigutustes eraldi. Nagu te näete, on meil siin varutud kotkatiibu. Selleks on vaja ettevaatlikult eemaldada seljanahk ja siis ülaselja lihased kinnituskohtadelt, et neid hiljem tagasi saaks panna..." seletas Paolo. Vanamees paistis endise hoo sisse saavat ja ka auditoorium süvenes uuesti loengusse, vast veidi närvilisemalt kui enne. Paolo seletas, kuidas eemaldada tükki abaluust ja sättida tiivakonti selgroo ja abaluu vahele jäävasse nõkku, kuid enne, kui ta esimese vangi ettetoomis jõudis käskida, tõusis Arabel uuesti püsti, saavutades jälle kogu publiku ja Paolo tähelepanu.
"Enne, kui me selle katsega rõõmsalt alustame, soovikin tänada ühte väga meeldejäävat külalist, kes täna siin on. Agana krahv ja endine kuninga kohtuminister, sir Aurandite," lausus deemon, viibates käega ühele puuridest. Pealtvaatajad plaksutasid viisakalt, kuid Sprider urises vaikselt. Hallipäine kõhn vanamees puuris, kelle poole Arabel osutas, läks näost veel valgemaks, kui see veel võimalik oli, ning paistis veelgi hirmunum kui Paolo seletuse juures, kes oli kirjeldanud, mis hakkab juhtuma tema ja ta saatusekaaslastega. "Ma pean ka tunnistama, Paolo," jätkas Arabel, ilmutades sarkasmist ja irooniast nõretavat võltskahetsust, "et me tegelikult ei tulnudki niiväga su suurejoonelise katse pärast kui lihtsalt soovist vanu sõpru näha. Nii minul kui mu sõbral Sprideril on meeldivaid mälestusi sellest mehest veel aegadest, mil me peaaegu lapsed olime, eks ole, semu Aurandite."
Sprider naeratas. Mees sai juba aru, milles Arabeli üllatus seisnes - ta ees oli ta isa tapja. Auranditel polnud tegelikult Arabeli minevikuga midagi pistmist - ta valitses küll kohta, mis oleks pidanud kuuluma Arabelile, kuid krahv polnud oma tiitli teenimiseks midagi teinud ning oma valdused oli ta saanud ammu pärast Arabeli perekonna kõrvaldamist. Deemoni sõnad olid olnud vaid nali või trikk mehe hirmutamseks. Samas sai selgeks ka see, kuidas Sprider oma isandat aidata saaks - sellest vaenlasest teadis ta omajagu. Nüüdse piinamise üheks eesmärgiks oli ilmselt mehelt informatsiooni väljapressimine ning Sprider oli parim teadma, kas ta räägib tõtt või mitte.
Selle retke eesmärgid olid seega selged - saada teada Agana ründamiseks kasulikku informatsiooni, lõbustada Spriderit magusa kättemaksuga, sundida Saladylt välja mingi ehtne inimlik reaksioon ning võib-olla leiutada Mustale Armeele uued lendavad sõdurid. "Noh, las meie aukülaline alustab. Võite õppetunniga alusatada, kallis härra Paolo!" hüüdis Arabel naeratusega.
Salady nuttis. Clen ja Worry surusid sõrmed kõrvadesse ja silmad kinni kuid nägid ikka veel veidike haiglased välja. Auditoorium näitas välja vaid huvi eksperimendi vastu, väheseid huvitas kummaliste külaliste jutuajamised karjuva ja piinleva vangiga, kuigi deemonid ise paistsid piisavalt tähtsad ja võimsad et uudishimu äratada. Paolo oli paar minutit tagasi kaotanud usalduse oma abilistesse, kes ei taibanud, millise kujuga tükk krahvi tiivakondist lõigata tuleks ning toimetas ise vangi kallal, olles küünarnukkideni verises lihaste, naha ja luukildude puntras. Arabel ja Sprider kükitasid kummalgi pool Aurandite pead, kes ise oli seotud kõhuli lamama kummalisele piinapingile, tema kohal toetuskonksudel rippumas kaks hiiglaslikku tiiba, ning kuulasid huviga krahvi katkematut sõnadevoogu, kui see kiirel närvilisel häälel lobises oma suurimatele vaenlastele välja riigisaladusi, mida ta oli vandunud kaitsma oma elu ja hinge nimel. Paolo vaatas kannatamatul ilmel Arabeli, kelle käsi oli tõstetud vanamehe peatamiseks. Iga kord, kui krahv kõhkles või kui Sprideri silmavaade reetis, et ta sõnad võisid ebatõesed olla, langes Arabeli sõrm märguandega Paolole, kes seepeale asetas luupuuri kas Aurandite lihast vabastatud abaluudele või ette jäävatele selgroolüli jätketele. Krahvil oli palju saladusi, mida ta avaldada ei soovinud, ning seega polnud Paolol vaja liiga kannatlik olla ning uued karjed täitsid jälle ruudukujulist saali.
Krahvi peal oli loendamatu hulk loitse, mis takistasid tal suremast või teadvust kaotamast hoolimata vere hulgast, mis kattis põrandat ja määris deemonite rüüservi või hoolimata sellest, et kõik luud mehe seljal kaelast nimmelülideni olid paljastatud.
"Kurat," vandus Paolo valjusti, murdes kriiskava mehe seljalt lahti veel ühe luutüki. Kogu saal oli pinges - vanduv õpetaja tähendas tavaliselt, et midagi läks valesti ja tuli otsast alustada uue katsealusega. Lohutuseks oli küll see, et Paolo jätkas ettevaatlikku luukildude eemaldamist mehe seljast - lootusetu juhtumi puhul oleks ta kohe taandunud.
"Mis on?" küsis Arabel pilku ülespoole suunates. Krahvil läheb veel paar hetke, enne kui talle uuesti meenub, kus ta on ja mis ta tegema peab ning nagunii oli vaene vennike juba nii hulluksminemise äärel, et palju tast enam välja ei saaks isegi siis, kui mehel veel midagi tähtsat öelda oleks.
"Need lollid töölised on mõned lihased siit katki lõiganud. Ma võin saada need tiivad korralikult paigaldatud, kuid korralikku käefunktsiooni ta tagasi ei saa, ükskõik mida. Kuid kuna mulle tundub, et õige kuju ja liikuvusega sokkelit on võimalik siia abaluude kanti ehitada, selle sain ma nüüd ära proovitud, siis võime samahästi asuda mõne rikkumatta isendi kallale, mis te arvate, isand? Teie vestlus on ka vist peaaegu lõpetatud," vastas Paolo. "Ilma käteta sõdurit pole ka mõtet luua, seega võib isand Sprider ta endale saada, nagu te vist talle lubasite, kui ta mu ühe vähestest kasulikest abilistest ära tappis."
Paolo oli ekstnriline, kummaline, vana julm geenius, seda kõike piisavalt, et sellise iroonilise jutu peale teenida Arabelilt vaid mõistev naeratus.
"Jah, ega tal rohkem öelda vist ei ole. Võtaks paar loitsu maha ja Sprider võib siin nautida, kuidas ta sureb, eks ole, Sprider?" vastas mees. Sprider vaid naeratas rahulolevalt - tal polnud vaja nõustuda, Arabel mõistis deemonina täielikult, mis mõnu on toituda kellegi meeleheitest, keda ta tõeliselt vihkab.
Arabel oli andnud Spriderile käsu tulla tema juurde, kui mees siin valmis on, Clenile ja Worryle oli näidatud niipalju halastsust, et neile anti käsk oma juhti väljas oodata, ning Arabel seisis parajasti Saladyt toetades ja Paologa juttu ajades ukse kõrval, oodates, kuni järgmine hirmust kriiskav vang aluse külge seoti, kui endine Agana krahv, nüüdne verine vaevu elus tomp mingi osa oma jõust ja teadvusest tagasi sai.
"Arabel," hüüdis ta piisavalt valjult, et pälvida nii soovitud deemoni kui kõigi teiste tähelepanu. "Jah, Arabel, ma mäletan sind, ma tean, kes sa oled. Ma mäletan sind ajast kui sa olid veel tähtsusetu teener kuninga sõjaväes. Sa võid end siin pidada nii tähtsaks kui soovid, kuid tea, et mina valitsesin su maid ja mina keppisin su naist, värdjas!"
Arabel naeratas. See ei olnud isegi sovatud kiskja irooniline naeratus, see oli midagi kurba ja haletsevat, justkui peaks deemon krahvi katset öelda viimane sõna kurvalt hädiseks. "Kallis krahv, kui sa mõtled Aganat, siis vallutatti see maa kui ma olin veel laps. Need polnud kunagi minu maad ja mul polnud kunagi naist. Kuningas võib-olla võitis mult midagi, kuid mitte sina, kes sai ühe tühise trooni tallalakkumise läbi," vastas ta häälel, justkui seletades mõistmatule lapsele midagi ilmselget.
"Ma mõtlen seda kuninga hoora, keda sa armastad. Ma keppisin teda," seletas Aurandite, läbi valu mõitsmata Arabeli võtimatust selles hetkes. Kuid kurvalt üleolev ilme deemoni näol väreles hetkeks, küll nii vähe, et vaid Salady seda vaevu tähele panna suutis, kuid siiski piisavalt, et Arabelile näidata, et krahvi sõnad teda üllataval kombel mõjutada suutsid.
"Sa mõtled Rice'i? Tead, ta on siin vangis. Te oleks võinud naaberkongidesse sattuda kui me sind täna ära poleks tapnud. Kuid ma võin su tütre, kelle me peale sind kinni püüdsime, tema kongi panna. Võib-olla saab see kuninga hoor talle õpetada, mis asjad sulle meeldivad, et ma neid su tütrelt mõni öö õppida võiks. Papa mälestuseks või nii."
Krahv polnud teadnud, et ta tütar kinni oli võetud. Nähes võõrast väesalka endale lähenemas oli ta tütre koos paari ihukaitsjaga teisele teele saatnud. Mees jäi hirmunult vait ning labaste ja pealiskaudsete standardite järgi oli ta vaidluse kaotanud. Ei Arabel ega peaaegu keegi teine ruumist ei lugenud väikest sõnavahetust isegi vaidluseks - nende positsioonid olid nii ebavõrdsed, tegu oli vaid mõrvatud mehe viimase inimliku kuid jõuetu katsega oma tapjat solvata. Ning Arabeli luges kaotajaks vaid üks mees ruumist, ning see oli ta ise. Mitte kaotajaks krahvile ega ta paarile mõtetule sõnale, vaid kaotajaks iseendale ja Rice'ile. Tal oli Salady ja tal oli ta enda otsus sellest neetud naisest mitte kunagi enam mõelda, kuid läks vaja vaid paari vihjet, et jälle kutsuda esile need mõtted ja emotsioonid, millest ta oli heaga lahti öelnud. Üle viie aasta tervitas teda jälle rõõm, et surnud on keegi, kes tema asemel oli võinud puutuda naist, keda ta tahtis endale, üle viie aasta visati talle jälle näkku pool sellest imelisest olendist, mida ta oli alati proovinud unustada - avalik naine. Sellest oli piisavalt, et võtta jälle üle ta mõistus ja keha, ta emotsioonid ja mõtted, hoolimata sellest kaunitarist, Saladyst, kes hetkel end tema käevangu surus. Ta kaotas, jälle, isegi Rice'i nägemata, ning selles kaotusvalus ja uhkust riivanud vihas sukeldus ta Sprideriga sureva mehe viimastesse meeleheitlikutesse hingetõmmetesse, nautides jälle teiste valu nii, nagu ta polnud seda nautinud nii kaua aega.

Jah, ma tean küll reegleid, kuid liiga pikad postitused ajavad kõik närvi. Mul on igas osas 2000-3000 sõna ja rohkem ma ei pane. Siis ma teen kaks järjest. Teie süü, et te ei kommenteeri.

Salady oli mõtlik ja vaikne, kui nad kahekesi läbi koridori ja laia saali esimeste rauduste poole kõndisid, mis siiatulekul nende teel olid seisnud. Uste taga ootas Arabeli tavaline kaaskond, sõdalased, võlurid ja maagid, mitte ihukaitseks ega kindluseelanike hirmutamiseks, nagu tavaliselt arvati, vaid edastamas tegevuse peal oma isandale uudiseid ja võtmas vastu käske, nad olid Arabeliga ta vastuvõtusaalis ja rännakutel mööda kindlust selleks, et olla alati täpselt informeeritud oma isanda käikudest ja mõtetest. Nende kaudu käis tegelik käsuahel ja spioonidevõrk, mille üle teised kindralid, kes seda kaaskond pidasid ihukaitseks nagu oli nende oma, imestasid. Seega, nagu tavaliselt pärast rohkem kui tund kestnud eemalolekut, oli vähemalt ühel neist Arabelile uudiseid ning mees veetis tee oma ruumideni vesteldes sosinal ühe oma maagiga, kes varjas nägu tumeda villase kapuutsiga. Salady, ikka veel vapustatud oma ebameeldivast üllatusest, käis mitu jalga mehest eespool kahe turske sõdalase vahel, kes karmi pilgu või uratusega peletasid neiu teelt kõik kummalised segajad. Ta paistis nii hajameelne, justkui šokis, tumedad juuksed ja silmad, mis olid varjutatud paksu uduga...

Viis aastat ja kuus päeva tagasi, päev pärast juhust, mil ta Rice'i trepil oli kohanud, kuulis ta neid sõnu. "Ta paistis nii hajameelne, justkui šokis, tumedad juuksed ja silmad, mis olid vajutatud paksu uduga. Jumal, ta on nii ilus!" õhkas üks valvur, ulatades pläru, mida ta tõmmanud oli, oma paarimehele. Arabel teadis, kellest nad räägivad, ta oli hiilinud seda vestlust pealt kuulama kuna oli eemalt tabanud selle nime, kuid pidi siiski pettuma - valvurid ei arutanud midagi tarka, nad vaid väljendasid oma imetlust lossi kauneima naise üle. Seda juttu võis Arabel kuulda millal tahtis, see oli seesama võimatu iha ja kadedus, mis ringlesid tema kolbas ja kehas. Tahtmata endalegi tunnistada, et ta ainsad põhjusud siiatulekuks olid mingid peaaegu jälitajalikud mõtted, millega ta naist ümbritses, astus Arabel valvurite juurde, et küsida neilt tuld enda suitsu jaoks. Arabel ei suitsetanud tubakat, vaid mingeid veidraid peaaegu narkootiliste mõjudega taimi, mida ta oli saanud bersekitelt. Need veidrad sõdalased ei jaganud oma rohtu kellegagi, kes seda lahingus välja polnud teeninud, seega polnud valvurid kunagi proovinudki midagi sellist, mida Arabel nendega jagada pakkus.
"Mina sinu asemel annaksin oma ülemusele peksa, sir," lausu üks neist, kes paistis juba omandavat veinijoobega sarnaseid sümptomeid. Omamoodi oli see hea, sest vaikselt kadus valvuritest see hirm ja aukartus, mida nad legendaarse sõdalase ees tundsid.
"Mina ka. Ma väga tahaks talle peksa anda, usu mind. Aga ükskõik kui palju minu saavutusi ta enda nimele kirjutab, ega see ei loe. Mul on ta üle suurem mõjuvõim kui kuningal ja ta ise ei tea seda. Kuni ta ei saa minu saavutuste tõttu endale midagi, mida ma ise päriselt tahaksin, pole ju lugu. Ta võib kuningalt välja pressida nii palju kulda kui tahab, mis mul sellest," vastas Arabel naeratades. See oli imelikult lõbupakkuv, et sõdurid ja valvurid, nähes tema ja Vare tegelikku vahekorda, suhtusid sellesse sarnaselt Arabeliga.
"Kas sa midagi endale ei nõua? Ta võiks küsida kuningalt," pakkus teine mees.
Arabel naeratas. "Vare ei küsiks seda, ta kardab mind, ja kuningas ei annaks, ta kardab mind ka. Mida sa minu asemel tahaksid, mis Varel on?" küsis ta mehelt.
"Seda häärberit, mis tal pealinna lähedal on..."
"Loll, kui sa sõjakindrali all töötaksid siis sa ei oleks ju nagunii eriti tihti rindelt tagasi. Pigem mingi mõis rindejoone lähedal," segas teine valvur vahele. Tema ja ta paarimees laskusid veidratesse utoopilistesse unistusse, vaieldes vastu üksteise mõtetele.
"Rindejoone lähedal? See küll nüüd tark pole - rinne liigub paarkümmend miili ja põmm - su mõis läheb. Siis võiks olla pigem mingi rahaline asi, et kui sõjaväest ära tuled, siis tead, et saad mõisa osta."
"Millal liigub rindejoon paarkümmend miili? Millal liikus see viimati miilijägugi? Kümma aastat tagasi vast! Raha pole mingi väärtus, kuningas läheb kadedaks ja see võetakse ära."
"Kuningas läheb kadedaks ja võtab mõisa ka ära. Üldse peaks mittemateriaalseid hüvesid küsima. Vare sai kuningalt naise..."
"... kes on kole ja paks aga rikas. See on materiaalne. Kui naist tahta, siis keegi noor ja kena, vahet pole, kas rikas või mitte."
"Seda saab ilma kuninga abita ka - võtad mingi ilusa talutüdruku."
"Ilus naine on mõtetu, ta hakkab petma kuni sa sõjas oled!"
"Sina pakkusid naise välja!"
"Võiks siis konkubiin olla. Ja mitu kohe, mitu ilusat ja eksootilist konkubiini..."
"Sa oled ikka lõpmata loll! Isegi kindralitel ei ole neid, see on kuningate asi. Aga võib-olla võiks neid laenata."
"Jah, nagu Vare teeb. Ja kõige ilusamaid."
"See oleks siis Rice. Nagu Vare teeb."
"Tema oleks küll midagi mida küsida, kui sul autiitleid-"
"MIDA?" hüüdis Arabel meeste vaidlusele äkitselt vahele. Lollist unistamisest oli jutt liikunud veidrale pinnale, juskui oleks Rice'il midagi pistmist Varega.
"See oligi see, mida ma ütlesin, et ma annaks sinu asemel Varele peksa," vastas esimene valvur veidra purjus kõõrdpilguga.
"Me just rääkisime sellest, enne kui sa tulid... Või rääkisime me sellest paksust kokast, kes oma tütart müüb. Mis ta nimi oligi, Adala või?"
"Igatahes, me pidime eskortima leedi Rice'i su kindrali ruumidesse, ja ta sai ta selle eest, et viimases lahingus vastaste rinde murdis ja külje pealt nende ratsaväe purustas."
"Mis on omamoodi nõme, sest kogu armee teab ja kogu linn teab... enam-vähem kõik peale kuninga teavad, et seda tegid sina."
"Ei, selle eest sai Vare kulda! Ta oli ju juba võlgades ja siis..."
"Mille eest ta siis Rice'i sai?"
"See spioon, kes vahele võeti - paar nõunikku leiavad, et meie vägi oleks langenud, poleks me teda kätte saanud!"
"Seda tegi ka Arabel! Selle kirjutas ka Vare enda arvele!"
"Mistõttu me arvasime, et Vare oleks võinud küsida vähemalt midagi vähemväärtuslikku..."
"Vähemväärtuslikku meie meelest, tead küll, sest mina vähemalt olen nii kade ta peale praegu!"
Valvurid vaidlesid edasi ning Arabel jäi neid vahtima kummalises tardumuses, neid tegelikult nägemata ega kuulmata. See oli fantaasia, võimatus, kunagi Rice'i puudutada, kuid tema teod, tema saavutused tõid selle. Ta oli seda väärt, ei tea, kas kui mees, kuid kindlasti kui sõdalane ning see tõbras röövis talt selle, ainsa asja, mida ta on tõeliselt tahtnud. Nad võtavad talt võimu, mida ta väärib, naise, keda ta väärib...
See veider tunne, mis valitses iga ta lihast ja luud, ta mõistust, kõike temast... Keegi oli ta kunagi nimetanud armukadeduseks, kuid ei, see ei ole see. Ta oli maruvihane, jah, kuid see viha tuli peamiselt õiglusejanust, et temast väiksemad ja armetumad mehed võivad võtta seda, mis peaks kuuluma talle! Mille hea pärast ta võitleb, kui ta vihkab neid, kes sellest kasu lõikavad, kui ta ei saa sellest midagi, kui ainus asi, mis hoiab teda veel siin on kõhklus ja hirm, sest neid reegleid ta tunneb ja teisel pool need ei kehti. Hah, mida kuradit, on ta siis nii arg! Kui kaua kavatseb ta hoida kinni vabandustest, mida ta ise ei usu, kui kaua kavatseb ta teenida VÄRDJAID, kes seda ei vääri! Ta reedab nad, nüüd ja praegu, sellest hetkest, sellest sekundist alates pole ta enam kuningriigi teener vaid Musta Armee spioon. Ta reedab nad ja esimest korda elus tundis ta rõõmu, joovastust ja kahjurõõmu mõnest oma mõttest, oma otsusest.
"Ma reedan nad! Te tõprad, värdjad, koerad, kes on proovinud mind tagasi hoida AASTAID, kartes jõudu, mis mul on ja mida teil ei ole, seekord te kurat kahetsete iga oma sõna ja seadust, millega te mind siduda püüdsite," sosistas Arabel. Omaenda häält kuuldes tuli ta veidi välja sellest transist, mis teda oli vallanud, ning märkas, et on jälle üksi - valvurid, märgates hirmuäratavat viha mehe silmis, olid eemaldunud. Isegi nemad, nähes ja rääkides Arabeliga esimest korda, tajusid seda jõudu ja väge, mida kuningas ja ta kaaslased oskasid instinktiivselt karta, kuid mitte teadlikult ette vaadata. Kuu oli loojumas ning idast oli peaaegu et märgata õrna kuma. Vaevu end valitsedes kõndis Arabel tagasi palee siseruumidesse, adumatta, kuhu ta läheb. Alles siis, kui ta oli juba möödunud talle endale mõeldud kabritest märkas ta, et suundub Vare ruumide poole, justkui oleks tal vaja ise veenduda valvurite jutus, kuid mehel oli ka teine eesmärk.
Ta koputas. Arabel ei koputanud kunagi Vare ruumidesse sisenemisel, see oleks välja näidanud liiga palju austust ja Arabel soovis, et ta boss teaks, kui väga teda põlati, kuid täna kasutas ta veidi inimlikku viisakust, et säästa end nägemast midagi mida ta võib-olla näha ei soovinud. Teiselt poolt kostis riivi lahtilükkamise kolinat ning uks paotus veidike.
"Kindral magab," kostus õrn hääl teiselt poolt ust. Pimedusest ilmus kaks peaaegu elektrisinist silma, nurkrad ja väsinud, tüdinud oleks ehk parem sõna, neiu pilk oli alla suunatud.
"Siis ma äratan ta üles," vastas Arabel karmil häälel. Miks ta šokeeritud oli? Oli ta tõesti lootnud, et valvurid eksisid? See oli hea omamoodi, et Vare midagi sellist soovis, sest lõpuks ometi Arabel mõistis - naine, kelle pärast ta siia soovib jääda on kuninga hoor, keda võivad puutuda kõik peale tema. Ta põhjus elamaks elu, mida ta vihkas, oli prostituut, keda vaid tema keppida ei tohtinud.
"Arabel!" sosistas Rice kohkunult. Oli ilmselge, et naine oli vahele jäänud inimesele, kellest ta kõige vähem soovis, et mees sellest kuuleks. Isegi kui Arabel poleks olnud valvurite juttu kuulnud oleks olukord üsna ilmselge olnud, seda enam et tavaliselt nii rafineeritud preili süsimustad juuksed olid lahtised ja kergelt segamini ning seljas oli tal vaid siidist hommikukuub, mis polnud veel kinnigi seotud. Paar hetke peegeldus neiu silmadest piinlikust ja kimbatust, siis paistis ta justkui mingile otsusele jõudvat, kuid enne, kui ta tegutseda jõudis, haaras Arabel tal käest ja lükkas ta eest. Uks vajus pärani lahti ning paljastas pildi segamini voodist, milles lamas ihualasti kindral Vare, kõhuli, käed-jalad igas suunas laiali, meenutades oma ülearu roosas lihavuses koletuslikku hiigelimikut. Rice läks näost tulipunaseks ja peitis oma silmad. Arabel, suu vastikusest grimassis kõverdunud, astus mehele lähemale.
"Hei, paksmagu, ärka üles!" lausus mees, tagudes oma bossi õrnalt saabaninaga külge. "Üks tähtis asi tuli ette!" Vare mõmises midagi ja matsutas unesegaselt huultega. Arabel lõi kõvemini, nii et kindral ehmatunult hetkeks silmi paotas. Kuni ta ülemus end kogus ja vaikselt ärkama hakkas, pöördus noormees tagasi ukse poole - Rice seisis ikka veel selle kõrval, kohkunud ning näost punane, hoides rinnale surutud rusikas kätes kahte poetäit avara hommikukuue siidi.
"Jah? On veel midagi?" küsis Arabel toonil, mis selgelt vihjas, et neiu peaks nüüd lahkuma.
"Kas te ajate mu minema? Te peaks teadma, Arabel, ma pole üks neist naistest, kes armeejutte ei mõistaks," vastas naine üllatunult. Arabelile ei jäänud märkamatta, et neiu kasutas temaga jälle ülearu viisakat keelt.
"Te ütlesite kord, madam, et ma kohtlen kõiki vastavalt nende väärtusele," vastas Arabel külmalt tagasi oma kindrali poole pöördudes. Rice läks näost kahvatuks, tabades juba ette, mida noormees öelda soovib - madam'ideks nimetasid sõdurid hooramajade naisi. "Kui te tulete mu ette mõõga ja kilbiga, siis te võite kuulata, mida mul mu ülemusega arutada on. Kuid nii, nagu te olete praegu - auväärt sõdalastel pole kombeks arutada sõda oma litside ees. Ma kohustuseks on tagada oma kindrali au. Seega, kaduge!"
"Niimoodi, selles riietuses?" vaidles Rice jällegi vastu.
"Mis siis?" küsis Arabel, visates veel ühe pilgu neiu poole. "Kas siin lossis on tõesti alles mõni mees, kes teid alasti pole näinud?"
Rice pöördus ümber ja väljus toast, siidist kuuesaba taga lehvimas. Uksest väljudes sulges ta selle enda taga ettevaatlikult. Arabel ootas, kuni kuulis tuulekeelt pesasse klõpsatamas, enne uuesti oma ülemuse poole pöördumist.
"Vare, ärka üles!" lausus ta, raputades vanemat meest nüüd õlast. "See ei ole selline uudis, mille maha magamist sa endale lubada saaksid!"
"Mis on?" küsis unesegane Vare. Ta tõusis aeglasel, oma alastust häbenemata, ja jäi voodile istuma, harkis jalad pikalt välja sirutatud, istudes jälle nagu väike laps. Mees tekitas Arabelis ebamugavust ja vastikust, mitte ta alastus üldiselt, vaid lihtsalt see, et vanamees oli nii kole.
"Selle spiooni kohta, kelle ma kinni püüdsin. Ma sain informatsiooni, mille tõttu on alust uskuda, et ta valetab kellegi kaitsmiseks ja temast kõrgemal kohal on tegelik spioon. See on hädavajalik, et ma saaksin selle mehega rääkida, nelja silma all ja kohe praegu. Kirjuta mulle oma luba ja ütle mulle, kus teda hoitakse," valetas Arabel sujuvalt. Vare ei paistnud isegi üllatunud - ta oli harjunud, et Arabel on paremini informeeritud kui tema, oskab erinevaid olukordi ette näha ning nende lahendamiseks või ära hoidmiseks tegutseb ise, teavitades oma ülemust sellest vaid niipalju, kui on vaja erinevatele allikatele ligipääsu saamiseks. Arabel oli alati olnud efektiivne üksi tegutseja ja see tuli ta praeguste plaanidega kasuks, sest mitte keegi ei hakka teda kahtlustama, ükskõik mida ta teeb. Kõik, kaasaarvatud Vare, eeldavad, et mees tegutseb mõne oma plaani kallal ning paari päeva pärast avaldab, et on jälle ainuisikuliselt teinud midagi, mis viib edasi nende sõda või aitab ära hoida mõnda katastroofi.
"Idioot!" mõtles Arabel, kui Vare end tinti ja sulge otsides püsti ajas. "Miks peaksid sa usaldama kedagi, kellele sa isegi ei meeldi, keda sa läbi ei näe ja kelles aru ei saa. Sa lihtsalt eeldad, et ma olen liiga arg, et sulle vastu hakata, eks ole?" Endised mõtted ja mälestused tulvasid hetkeks ta pähe ning mees surus sisemises häbis käed rusikasse. "Ma tõepoolest olin liiga arg, et talle vastu hakata. Oh, tänan sind, Rice, et avasid mu silmad!"
Kaasas juhtnöörid ja kirjalik luba saada kõik, mida ta valvuritelt nõuda võiks, astus Arabel oma ülemuse kambrist välja. Nii väga oleks ta tahtnud juba alustada oma kättemaksuplaanidega, haarata nuga ja lõigata ära rõveda mehe sõrmed ja see, mida ta nendega avalikult sügas, kuid hetkel tuli olla kannatlik. Kui ta end talitseda suudab saab ta kõigile neile anda hoobi, millest see kuningriik niipea ei toibu. Vangla poole kiirustades viskas noormees hetkeks pilgu enda ruumide poole ja avastas üllatusega, et uks oli paokil - seal oli keegi sees! Vahet pole. See on kindlasti mõni mõtetu sõdur või valvur, soovides sõlmida sõprust millega naistele muljet avaldada või mõni palee konkubiinidest, soovides veeta ööd millega sõdureid või valvureid šokeerida. Neid pole tal hetkel vaja, tal pole hetkel kanntustki neid minema ajada. Ta toas istuja kuulis mehe rutakaid samme uksest möödumas ning tõusis. Ta seisis seal veel pool tundi, justkui lootes, et Arabel naaseb, enne kassisammul toast välja hiilimist, pikad mustad juuksed sahisemas vastu siidist hommukukuube, jättes maha vaid kerge lumehõngu.