Nii, nii. Minu poolt uus jutt siis. Ma pidin sellele seletava alguse tegema, nii et tegevus ei hakka kohe pihta. Lühike on see sissejuhatus ka, aga ma kirjutan kohe ka esimese osa.
Kahtlesin ka tükk aega mis kategooria alla seda panna... Loodan, et valisin õigesti.
***************
Kõige algus…
Ma olin rikaste vanemate ainuke laps. Ma olin Mariliis Meik, kõige ihaldatum sõber. Me olime tõesti rikkad. Eesti kohta. Mul polnud millestki puudust, kui siis ainult headest sõpradest. Mitte et mul sõpru poleks, vastupidi, neid oli palju, aga nad hoolisid rahast mitte minust.
Olin 15 ja käisin üheksandas klassis, kolmandat veerendit, kui mu vanemad autoavariis hukkusid. Jäin elama üksi, sest rohkem sugulasi mul polnud. Tegelikult vanaema oli, aga tema elas Venemaal ja ma keeldusin sinna minemast.
Raha pärandasid vanemad mulle, aga ma saan kogu summa kätte siis kui olen 21. Sinna maani, saan nii öelda ära elamise raha.
Kõik tundsid mulle kaasa, võltsilt siiski. Kogu elu linnas tüütas mind ära, kohutavalt ja lõplikult.
Meil oli Lõuna-Eestis maakodu. Pisike majake metsa ääres. See asus nii üksikus paigas, et lähima naabrini oli tubli poolteist tundi jalutamist. Juulis, tuli mul soov seda maja külastada. Seal saime perega puhkust linnast, kuulsusest ja inimestest üldse.
Seal tundsin ma ennast hästi, olin mina ise. Ootasin alati seda aega suvest, kui me isa ja emaga sinna kuuks ajaks, nii öelda “peitu pugesime”. Ma tahtsin, et sellel suvel oleks kõik täpselt sama moodi.
Maja asus tõesti metsatuka ääres, metsa taga oli allikas ning sellest veel kaugemal oli maha jäätud veski. Aias kasvasid õunapuud. Aia taganurgas oli väike kuur. Maja ise koosnes aga elutoast, kus oli ilus suur kamin, köögist ja magamistoast. Loomulikult oli ka pisike esik ja välikäimla. Elektrit majas polnud.
Lasin ennast ühel ainsalt peretuttaval, keda ma usaldasin, sinna autoga ära viia. Tallinnast oli sinna umbes kolme tunni tee.
Päris majani ei lasknud ma tal ikkagi sõita, sest see oli ja jäi, minu põgenemise kohaks. Elasin seal terve suve. Kuur vajus kahjuks poolenisti kokku.
Jooksin metsas, tõin allikalt vett ja rattaga käisin poes. Siis panin selga lohvakad riided ja tõmbasin pähe suure kapuutsi, et keegi mind ära ei tunneks. Poes pidin käima rattaga ja edasi-tagasi sõiduks kulus paar tundi.
Sügisel, asju taas kokku pakkides, tabasin end mõttelt: “Miks üldse tagasi minna?” Ausalt öeldes, ei tahtnud ma tagasi minna. Keegi seal linnas ei oodanud mind. Mulle meeldib siin.
Nii tekkiski mul plaan. Mu tuttav tuleb mulle mõne tunnipärast järgi, kui temaga rääkida, ehk lubab ta mul siia jääda. Sellest aga loobusin kohe ja mul tekkis veel parem mõte. Otsustasin jätta talle kirja, et olen teinud enesetapu, siit kaugel, nii et otsida pole mind enam mõtet. Sellel ajal kui ta mind otsima tuleb varjun ma metsa.
Plaan toimis. Olin kirjas veel märkinud, et kuna see oli meie pere salakoht, et ta siia kedagi ei tooks, ei politseid ega teisi inimesi.
Paar kuud elasin küll pidevas hirmus, et keegi siiski tuleb siia, kuid muretsesin asjata. Jäin lõpuks rahulikuks ja elasin oma tavapärast elu edasi. Ma viskasin ära ka oma telefoni, pangakaardid – ehk kõik, mille järgi mind leida võidakse, mis siis, et ma “surnud” olen.
Poes käin vargil. See on küla pood ja isegi uks on vahest öösiti lahti, valvet pole samuti. Ma tean, et nii ei tohiks, aga muudmoodi ma ära elatud ei saa.
Talved on rasked. Pean poodi minema jala, mis võtab kohutava aja.
******************
Nüüdseks olen elanud siin juba peaaegu kaks aastat ja olen juba 17-ne aastane. Võib öelda, et ma olen pisut metsistunud, aga see eest olen ma õnnelik. Mariliis Meik on surnud, aga nüüd olen ma lihtsalt Liis.
Mul olid kunagi värvitud blondid juuksed, see kõik on välja kasvanud ning nüüd on mul tavalised kartulipruunid lühikesed juuksed. Silmad on endiselt jäänud pruunikashallikaks. Ma olen jäänud ka tublisti kõhnemaks, sest toiduga on nagu on.
Pealkiri: Vaba 
8/4/2010, 16:42
