On parem mitte teada

Mõned sõnad enne. Kõigepealt, miks ma selle siia panen: sest ma ei taha, et te seda lugedes kohe ära arvaksite, mis roll saab olema nii esimeses osas tutvustatud tegelasel kui mainitud raamatul ja ka seepärast, et see tõepoolest ei sobi väga hästi kuskile mujale See kaa, et võib-olla tundub see jutt natuke nagu plagiaat, ja kui see on nii, siis ma palun vabandust. Ma sain tõepoolest palju inspiratsiooni ühest raamatust, ühest filmist ja ühest autorist. See raamat on siin mainitud, kui te filmi ja autori ära arvate (mida te ei saa teha veel peale selle osa lugemist), siis andke oma aadress, ma saadan teile koti kommi

Lukk plõksatas, kui ma ukse sulgesin. Kolm sekundit ootasin ma ukse taga põksuva südamega, kuid paistis, et mu vanemad ei ärka. Hiilisin trepist alla, veel teisestki, alles siis, kui olin mitu korrust meie korterist allpool, pistsin jooksu. Ma pidin minema kusagile, ükskõik kuhu, et pääseda sellest lämmatavast õhust, meeleheite lõhnast, mis mu vanemaid ümbritses, sellest survest, mis püüdlikult proovis mind vormida millekski, mida ma ei ole. "Ma jooksen siit ära," sosistasin ma joostes, võttes mitu astet korraga ning hilisest tunnist hoolimata hüppasin ma viimastest astetest alla, hoolimata, mis lärmi see teeb. Ma olin vaid kuusteist, kuid juba tundsin ma lõputult rutiinse elu tüdimatust, juba nägin ma ette iga sekundit oma elus. Mu vanematel pole raha mind ülikooli saata, seega kohe, kui ma gümnaasiumi lõpetan, otsin endale töö. Kõik oli sama - samad poisid, kellega kohtusin, samad sõbrad, samad tuttavad, samad peod. Ma ei ole selline. Mul oli kogu aeg tunne, justkuid oleks keegi proovinud mind suruda vormi, kuhu ma ära ei mahtunud. Filmides on pidevalt igasugu põnevaid sündmusi, miks neid päris elus pole?
Kui ma mööda pimedaid tänavaid jooksin, hirmunult visates pilke ümbritsevatele põõsastele, jõudis mulle kohale, et see pole mu elu kindlus, mis mind häirib, vaid just ebakindlus. Sest, tunnistage, meie elul pole midagi ühist kõige sellega, mida meile iga päev ette söödetakse. Mis asi on elu, miks peaks keegi tahma elada? Kas tõesti on eeslased seitsme protsendi rikaste inimeste hulgas. Kas tõesti on selline elu, mida mina elan, lihtne? Ma ei räägi teismeliste probleemidest nagu vastamata esimene armastus või liiga palju vinne, ma räägin sellest pidevast tundest, et massidele jagatud vabadus on vaid näiline. Mu ema rääkis ükskord, et tegelikult valitseb maailma kardinate tagant mingi organisatsioon, et NSVL polnud midagi muud kui eksperiment, et USA on maailma tipus hetkel seetõttu, et need inimesed otsustasid nii. Kuid see ulme, kui see on ulme, on tõestamatu ja samas ümberlükkamatu - sellest pole ainsatki tõendit, kuid tõendite puudumine ongi selle idee aluseks.
"Mis ma jälle mõtlen?" küsisin ma endalt pead raputades. See kurjakuulutav ettemääratus oli minu jaoks keelatud teema, sest see tekitas sellise ebareaalsustunde. Mu parim sõbranna Hanna oli öelnud, et ilmselt otsin ma mingit seletust sellele, miks elu ei lähe nii, nagu ma tahan. Vast see ongi nii. Kõik, mis mu elu on mõjutanud, mis on minult ära võtnud kõik valikuvariandid, on asjad, mis minust ei olene, mis ei olene suures plaanis ka mu vanematest - ka neil lihtsalt võeti valikuvõimalus. Kuidagi hirmutav ja kuidagi lohutav on mõelda, et seal kõige tipus on inimesi, kellel on valikuid, ning need valikud on need, mis kõigilt teistelt vabaduse võtab.
Kell oli kaks öösel ning ma olin oma närvid juba üles kruttinud. Nüüd oli jäänud ainult üks asi, nagu tavaliselt. Teel raudteeperooni poole hüppasin läbi ühest 24/7 lahti olevast R-kioskist ning ostsin paki suitse. Ma ei ole sõltlane, kuid hetkedel nagu see, aitab nikotiin mul rahuneda. Sama teeb inimtühi ooteplatvorm. Selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli tuul juba tõusnud ning jahedamaks muutunud. Aprill või asi, kuid mul oli ikkagi külm nagu südatalvel.
"Mul jäi tšäks koju!" ütlen valju häälega välja, kui olen oma taskud läbi sorinud.
"Fail!" kostab hääl minust paar meetrit eemal. See oli nii ootamatu, ma kiljatan ning pakk suitsudega kukub raudteele. Vaistlikult pöördun ma ümber, süda jälle rinnus tagumas ning puurin silmadega pimedust. Seal, ühe üle platvormiääre ulatuva kõrge puu varjus, seisab noor mees. Ta on pikk ja blond, kuid rohkemat tema kohta pimeduses pole aru saada. Mehel on suits ees ning ta silmad piiluvad irooniliselt mind, kuid midagi selles pilgus veenab mind, et vähemalt vägistamine ja surm mind hetkel ei oota. Sellest on piisavalt, et oma rahu tagasi saada.
"Ära ehmata inimesi niimoodi!" hüüan talle ning hüppan peroonilt alla oma suitsudele järle. Mees astub varjust välja ning tuleb paar sammu minu poole, et mind näha nüüd, kus ma madalamal olen. Kui olen paki üles korjanud ja uuesti tõusnud, suudab see kutt mind uuesti ehmatada sellega, et on vahepeal platvormi servale tulnud ning kükitanud. Ma piidlesin teda kahtlustava pilguga, kuid mees ei pannud tähelegi. Ta sirutas käe välja, lausudes vaikse mõminaga: "Sorry!" Mehe käes oli välgumihkel - mul läks hetk aega taipamaks, et ta pakub mulle tuld, kuid kui ma sellest aru saan, saatsin talle särava naeratuse. Kahe hõõguva suitsu valgeses sain ka ta nägu paremini näha - kutt oli noor, tudeng vanuse järgi, kuid mitte välimuse. Ta oli ilus, kuid sellisel lahedal moel, mis näitab, et temasse ära armuda pole mõtet - sellisele poisile jooksevad noored keskkooli tüdrukud karjade viisi järel, kuid tema vaatab vaid endast vanemaid naisi. Nii põhjapanevate järelduste tegemine ainult välimuse põhjal võis tunduda loll, kuis mul oli vaistu inimeste loomust tabada esimesest kohtumisest, ning esimene mulje, mis ma temast tajusin oli - ta võib olla väga tore inimene, kuid ainult kui sõber. Ma teadsin talle peale vaadates, et ma saan haiget, kui ma temasse ära armun. Seega ma ei armu. Ma vihkasin valu.
"Mis imelikud mõtted mul täna peas on?" küsisin endalt. "On minuga midagi viga?" Kutt jäi mulle imestunult otsa vaatama ning ma taipasin, et ütlesin seda valju häälega. Ma läksin näost tulipunaseks ning toetasin käed platvormile, et ennast üles vinnata ning anda endale hetkeks põhjus mitte selle kuti otsa vaadata. Kuid peroon oli kõrgemal kui minu rind - kuidas ma peaks jaksma nii kõrgele hüpata. Ma hüplesin korra või paara hoogu kogudes üles alla, justkui lootes piisavalt kõrgele põrgata, ning löin siis araks. Ma võpatasin, kui kuulsin enda kohalt valju naeru. Mees mu kohal oli naeru pärast kägaras ning raputas pead, kõõksudes: "Fail, tüdruk!"
"Näh!" hüüatasin tehtult solvunud häälel. "Ega kõik ei saa sellised kolged olla kui sina!" Mees naeris veel paar hetke, tõusis siis ning sirutas oma käe välja otse mu näo ette.
"Mis see on?" küsin kahtlevalt.
Tüüp kortsutas kulmu. "Käsi. Sa võtad sellest kinni, et ma saaks sind üles aidata." Kui ma veel paar hetke kõhklesin, ta turtsatas korra naerda. "See on üsna puhas, tead." Ma naersin samuti ning võtsin ta pakutud abi vastu. Mehe käsi oli suur, soe ja kuiv.
"Mis su nimi on?" küsisin, kui olin üles saanud.
"Ralf. Sinu?"
"Lota." See oli vale. Mu pärisnimi oli Liise-Lote, kuid ma vihkasin seda uhkustavat nime. Aga Lota on kena.
"Mis sa teed siin kell kaks öösel?"
"Ma tulin peolt. Aga sama peaks sinu käest küsima."
"Ma... tulin mõtlema."
"Neid mõtteid, mis sul täna peas on? Neid imelikke?"
Ma läksin jälle näost punaseks ning noogutasin.
"Ütle mulle üks mõte," palus Ralf õrritava naeratusega. See lause tundus olevat nagu Videviku raamatust. Ma hakkasin täest kõrist naerma, nagu Ralf oli naernud hetk tagasi.
"Mida?" küsis mees imestunult, kui ma ikka veel naerdes ühe sujuva liigutusega betoonpõrandale rätsepaistesse istusin. Ma raputasin ainult pead. "Mida!" nõudis Ralf uuesti, seekord juba kaasa naeratades. Ma ei saanud talle öelda, et ma olin otsustanud mitte kunagi temasse ära armuda, seega liikusin ma esimese imeliku mõtte juurde.
"On sulle kunagi tundunud, et kõike juhib keegi?" küsisin aeglaselt, mõeldes iga sõna peale.
Ralf kortsutas kulmu. "Nagu jumal?"
"Ei. Justkui... mingi organisatsioon. Justkui oleks meil diktatuur, aga mitte keegi ei tea seda. Keegi tavainimestest, see tähendab. Nii kavalate moodustega, et me neid tähele ei pane, ning pideva ajupesuga pannakse meid uskuma, et me tahame, et asjad oleks nii, nagu nad on. Ja neile, kes rahul ei ole, räägitakse, et neil on vaja hoopis armastust ja peret ja lapsi ja hobisid ja muud sellist. Et tegelikult oleme me kõik... millegi kontrolli all, saad aru?"
Ralf naeratas. "Vaata ette, kellele sa oma arvamust avaldad. Big brother is watching us! Kui sa ette ei vaata, satud sa Armastusministeeriumi keldrisse," vastas ta salapäraselt.
"Mida?" küsisn, vaadates talle ammuli sui otsa. Ma olin eeldanud, et ta mulle ütleb, et ma olen loll, mitte ei hakka täielikku pudikeelt rääkima.
"See on Orwell. Ma arvasin, et sa oled seda lugenud. Su mõtted on justkui tuhande üheksasaja kaheksakümne neljast välja karanud," seletas Ralf. Mu suu vajus veel rohkem ammuli.
"Kaheksakümne neljast? Owrell? Mida kuradit!" küsisin ma peaaegu vihastudes.
Ralfi kulmud liikusid ülespoole. "Kas sa pole sellest kuulnudki? 1984 on üks raamat, päris kuulus sealjuures. Orwell on selle autor."
Ma raputasin pead.
Ralf jätkas: "See oli umbes viikümnedatel kirjutatud ulmeraamat ülimast diktatuurist, mis Nõukogude liidus sai peaaegu et tõeks." Vähem kui paari sekundiga sai meie lihtsast võõraste vahelisest sõnavahetusest vestlus kummalistest diktatuuridest. "Olekski saanud, kui neil poleks raha otsa lõppenud ning tehnika maha jäänud. Raamatu peategelane oli piisavalt intelligentne, et propagandast läbi näha, kuid enamik inimesi seal raamatus ei olnud. Samamoodi ka NSV liidus - targemaid inimesi see ära ei petnud, eriti Eestis, kus oli ikkagi mälestus oma korrast ning vahepeal ka sõnumeid läänemaailmast, kuid sügvamal Venemaal pettis küll. Kuid kui propaganda ja hirmuvalitsus oleks kavalamalt peidetud, saaks see kõik ära petta. Näiteks tänapäeva elu - nii lihtne on kujutleda, et meil on vaid näiline kontroll oma elu üle ning tegelikkuses pole meie valik, kas töödata Suure Venna jaoks või mitte, vaid ainult valik, millise Suure Venna avaliku näo jaoks töödata."
Enne olin ma ainult kaasa noogutanud, kuid nüüd ei saanud ma hetkeks jälle midagi aru.
"Suure Venna?"
"Seal raamatus, 1984. Partei juhti nimetatti Suureks Vennaks ning tema ümber käis isikukultus, mis polnud isegi Staliniga võrreldav. Ta oli niiöelda 'mastermind' kogu selle sita taga. Kuule, loe see raamat läbi."
Ma noogutasin jälle pead. Ralf naeratas ning jätkas salapärase häälega.
"Kujuta ette, et praegu oleks diktatuur, kuid me ei teaks seda. Maailma riikideks jagamine oleks vaid näitlik, selleks, et hoida inimestes alles mingit kuuluvustunnet, sest kuuluvustunne jällegi hävitab invidualismi. Poliitikamängud ja parteid oleks vaid kattevari sellele, kes tegelikult valitseb. Kuidas saada aru, kes on sellele jälile saanud? Need on need inimesed, kes pannakse vanglatesse ja hullumajadesse või kes surevad segasetel asjaoludel. Ja kujuta siis, et sa saad selle teada. Sa ei tohi kellelegi öelda, et sa seda tead, kes iganes neist võib olla nende juhtide teenistuses. Sa ei tohi seda välja näidata. Organisatsiooni teenrite hävitamine, kui sa sellega hakkama saaksid, ei too samuti tulemusi, iga langenud mehe asemele astub uus. Lüüa sinna, kus see mõjuks - juhtide hulka - sa ei ulatu. Kuid mida siis teha? Sul on kolm võimalust - mõtetult võidelda ja hukkuda, teeselda, et sa ei tea, ning proovida elada rahulikku elu teadmisega, et kõik, mida sa näed, on vale, või alla anda ja surra. Millise sa valid?"
Ma vaatasin Ralfile nõutult otsa. Mis küsimus see on selline?
"Sa ei oska vastata? Muidugi, sellise olukorra otsust ei oskaks keegi ette näha. Me ei oskaks seda praegu isegi ette kujutada. Kujuta ette, et sa peaksid kahtlema igas inimeses, keda sa kohtad, igas asjas, mida näed, igas uudises, mida kuuled. Mitte millelegi kindel olla. Nüüd vasta - kui see oleks tõsi, kas sa tahaksid seda teada?"
Ralf vaatas mulle pooltõsiselt, poolirooniliset otsa. Ma mõtlesin hetke ning noogutasin. Mees ohkas.
"Võib-olla tahaksid jah. Võib-olla tahaksin mina kaa. Vahet pole. Igatahes, oli tore, tibu, kuid ma pean minema nüüd." Mees hüppas platvormilt maha. Ma sattusin hetkelisse paanikasse; miks? Ütlesin ma midagi valesti? Oli jututeema liiga imelik? Oota, ma tahan teda uuesti näha. Peaks ma ta perekonnanime küsima? MSN'i, Facebooki või Orkutit või Skype'i või numbrit? Või paluks lihtsalt, et ta mingil õhtul siia tagasi tuleks? Või annaks enda numbri? Aga kui ta ei helista?
Selle ajaga, kui ma otsustada ja julgust kokku võtta proovisin, oli mees juba lehvitades minema hakanud. Mida ta arvab, kui ma tahan ta kontakti? Aravab ta, et leidis veel ühe väikese tüütu austaja? Ma ei olnud pidanud kunagi üheltki poisilt numbrit küsima, isegi siis, kui tahtsin nendega vaid sõber olla, nagu Ralfiga. Mind heidutas ka see, et see kutt nii ilus oli ning minust päris palju vanem. Selleks ajaks, kui mulle kohale jõudis, et julguse kokku võtmine on ainus võimalus teda kunagi veel näha, oli mees juba pimedusse kadunud.
"Ralf!" hüüdisn nii valjusti kui jaksasin. Hüüe kõlas ümberkaudsetelt majadelt vastu, tekitades üha tugevneva tuulega koostöös nii jubeda kaja, et ma enam hüüda ei julgenud. Nii kiiresti, kui ma vähegi jaksasin, jooksin talle järele, kuid mees oli kadunud. Ma jooksin otse edasi, lootes pikka kuju enda ees märgata, kuid näha ei olnud midagi. Ma oleks pidanud kohe taipama mitte nii kaugele joosta - mees võis ära keerata ükskõik millisesse tänavasse, millest ma mööda kihutasin, kuid kuidas ma tagasi saan? See oli minu kodukant, kuid piisavalt kaugel, et ma seda pimedas väga hästi ära ei tunneks. Enda häbiks hakkasin ma nüüd nutma, üks kuum pisar voolavamas teise järel üle mu põskede salli sisse. Märjad põsed hakkasid külmast kipitama. Vahet pole. Ma tahan lihtsalt koju saada.
Joostes polnud ma poolpõlenud suitsu ära visanud, vaid jätsin selle kätte, ning kuigi see oli liiga ära põlenud, et sealt veel mahvigi tõmmata, sain kergelt hõõguva koniga järgmise sigareti põlema ning istusin ühe vana poollagunenud puumaja trepile. Selles majas ei elanud kindlalt keegi, see oli nii räämas. Siis, kui olin valmis juba koiduni lagunenud majja peituma, kuulsin eemalt kiirabisignaali. Signaal ise ei olnud just informatsioonirikas, kuid ta suund andis mulle vihje, kus ma olla võin - ainus tee, kus kiirabi kell kaks öösel signaali peaks kasutama, oleks Sõpruse Puiestee, ning selle hääle asukoha järgi sain ma kordinaadid paika. Valides enam-vähem õige suuna, hakkasin ma asuma, jõudes viieteistkümne minutiga kohta, mille ma juba ära tundsin. Vähem kui tund aega hiljem olin ma juba kodus, pöörates võtit lukuaugus nii vaikselt, kui oskasin. Uks avanes hääletult ning ma hiilisin vaikselt sisse. Esik oli kottpime ning ninna tungis õrn kõrbenud piima ja lapsemähkmete hais. Ma ei tahtnud hakata pimedas susside otsimisega lärmi tegeme, seega hiilin ma saabasts oma tuppa - oma paljast jalga ma sellele kleepuvale linoleomile ei pane. Mu noorem õde, kes oli vaid kümne aastane, magas suures kaheinimesevoodis, mida ma temaga jagasin, seina pool. Ma oigasin vaikselt - ta kippus mõnikord, kui ta tundis, et tal ruumi vähe on, jalgu vastu seina pannes mind maha lükkama ning seega olin ma tal keelanud seina pool magada, kuid nii hilja öösel ei saanud ma teda ka üles äratada. Kui hilja täpselt oligi? Vaatasin pimedas helendavat äratuskella ja surusin alla ehmatushüüde - see näitas kolmveerand viite! Kui ma kell kaks olin kodus väljunud ja poole tunniga peroonile jõudnud, siis kui palju aega oli kulunud Ralfiga rääkimisele, kui palju mehe jälitamisele ning kui palju peale seda koju jõudmisele.
See oli vale teema, millest mõelda. Riietest välja pugedes tundsin jälle teravat kahetsust, et olin maha maganud oma võimaluse mehega uus kohtumine kinnitada, samuti häirisid mind tema sõnad. Selles peituski Ralfi võlu, mitte ta ilusas näos või blondides juustes - mees oskas lihtsalt ja selgelt sõnastada need rõhuvad tunded, mis olid minus olnud juba mitu mitu kuud. Kui ma pilguga öösärki otsisin, langes mu pilk iidvanale kalendrile, mis mu isale meeldis ja mida ta ei lubanud maha võtta, mis sellest, et see oli enam kui kakskümmend aastat vana. Ma võpatasin, märgates esimest korda (või teadvustades esimest korda), et aastaarv kalendril oli 1984. Oli see mingi vihje, vanemate palve lastele aru saada asjadest, mida nad ei tohtinud välja öelda?
"Häh," sostasin isendale teki alla pugedes. "See kutt ajab mul pea segi ja üldse mitte romantilises mõttes. Ma peaks unustama tema ja kõik, mis ta ütles."
Ning enne uiunumist sättisin ma äratuskella helisema pool tundi varem, et jõuaksin enne kooli raamatukogust läbi käia.

Palun vabandust, ma tean, et kaks postitust ühelt inimeslt pole lahe, aga minu meelest on liiga pikki tekste ühes postituses väga vastik lugeda.

Seda raamatut oli mõtekas laenutada kasvõi selleks, et õpetajate jahmunud reaksioone näha. Meie klassis, nagu igas muus, on paar nohikut, kellel nina iga vahetund raamatus on, ning ka neid, kes igavate tundide ajal tiinekaid loevad, kuid see pilt, mis nad täna nägid, oli neile küll täielik šokk. Kunagi poldud mind lugemas nähtud, ammugi siis vahetunnis, mil on nii palju muud lõbusat teha. Kuid täna täna oli mu pilk iga hetk päevast kinni üpriki paksus punases raamatus. Mu klassikaaslased polnud kuulnud ei Orwellist kui raamatust 1984, kuid ma ei imesta selle üle eriti - ma andsin alla neile temaatika seletamise, kui nad ei saanud aru mu esimestest sõnadest 'totalitaarne kord'. Õpetajad said rohkem aru, kui ma neile raamatu pealkirja näitasin, ning nende pilk oli imestunud pigem kui 'Oh, ma ei teadnud, et see laps nii haritud on', selle asemel et olla nagu mu sõprade pilk 'Oh, ma arvasin et ta on lahe, mitte mingi nohik!"
Kuid kolmandaks tunniks ei olnud ma enam võimeline seda tähele panema. Klassi vahetades põrkasin ma vastu teisi õpilasi, sest ma ei pannud raamatut isegi kõndimise ajaks ära. Vaikselt vajus üle minu õudus - see ajupesu ja valve, mida seal raamatus kirjeldatakse, see meeleheide ja indiviidi jalgealla tammumine ja see teadmine, et sa oled ainus, kes mõistab, sa oled üksi. Mulle hakkas kohale jõudma Ralfi küsimus - kui see oleks nii, kas ma tahaksin seda teada? Tõesti - kui ma usuksin, et mu elu on läinud nii, nagu see on minu enda pärast ja mitte selle pärast, et keegi kättesaamatult kõrgelt juhib seda, siis ma oleksin ju õnnelikum. Kuid õudus tuli ka sellest, et seda raamatut lugedes hakkasin mõistma, kui tihti tähendas inimesele vabadus seda, mida talle on öeldud, et see tähendab. Ma hakkasin mõistma, et kui see ongi nii, ei saa ma seda kuidagi teada. Kuidas saaks inimene läbi näha valedest, ajupesust, teesklusest ja propagandast, kui ta isegi ei tea, et need olemas on?
Viies tund oli kirjandus, mille õpetajaks oli äsja ülikoolist tulnud leebe naiivne naine ilusate kuldpruunide juustega. Ta oli piisavalt ilus ja lahke, et ilma erilise karmusetta tundi pidada, kuid ikka veel ei osanud ta takistada õpilastel kõrvaliste asjadega tegelemast. Seega ei hakanud ma tema tunnis isegi teesklema, et ma kaasa teen - 1984 oli mu laual lahti ning iga kord, kui ülesandelehti jagav korrapidaja sellele paberi asetas, lükkasin ma selle sisisedes laualt maha. Kui kella helisedes õpetaja minu laua juurde tuli, mõtlesin ma, et läksin äkki viimaks liiale, kuid noor õpetajanna naeratas.
"See on hea raamat," lausus ta. "Ma ei teadnudki, et sulle lugeda meeldib."
Ma tajusin, et tema nii hästi mu mõtetest aru ei saaks kui Ralf, samuti ei tahtnud ma öelda, et ma sellelt mehelt soovituse sain, seega ma vastasin lihtsalt: "Ega ma muidu palju ei loegi, lihtsalt seda sorti raamatud huvitavad mind."
"Seda sorti, ah? Noh, Orwellil on veel teine samateemaline raamat nimega 'Loomade Farm', kuid piisab ka sellest raamatust, mida sa praegu loed. Kuid ma soovitaksin Ray Brandbury '451 Fahrenheiti'. Selles pole niiväga võitmatu hirmuvalitsus, vaid pigem kord, mis on ise hoolitsenud selle eest, et inimesed lihtsalt ei taipaks sellele vastu hakata. Ma julgeksin soovitada."
Juba enne, kui ma esimese raamatu läbi sain, muutusin ma liiga liiga paranoiliseks. Iga tänavaposter oli minu jaoks ajupesu, iga uudis propaganda, igas rusutud näos tänaval nägin ma tõendit, et meid valitseb midagi kõrgemat kui ükski valitsus või riigipea ning see valitsus pole mitte meie huvides. Mu enda rusutus ja segased mõtted, saanud julgustust ühest juhuslikust kohtumisest ja õõvastavast raamatust, ajasid mu juba paranoilise mõistuse viimse piirini. Järgmiseks päevaks oli mu pea juba nii segi, et ma ei julgenud niisama õpetaja soovitatud raamatut võtma minna, vaid ma laenasin oma klassiõelt raamatukogukaardi, maskeerisin ennast avalikus vetsus võõraste riietega ära ning alles siis hiilisin raamatukokku. Kui raamat käes oli, ei julgenud ma otse koju minna, vaid kondasin enne seda sihitult ringi. Alles siis, kui ma jõudsin raudteeni, sain aru, et ma otsin Ralfi. Loll lootus, sest võib-olla ei elanudki ta siin lähendal, võib-olla oli jäi peroon lihtsalt ta kodu ja poekoha vahele ning kell oli liiga hilja, et bussiga minna. See oli ilmselgelt lootusetu. Kuid ma olin kindel, et tean, kust teda leida.
Kui ma jõudsin selle mahajäetud majani, kus olin eile öösel peaaegu et ööbinud olekisin. See maja ei näinud päevavalgel väga kindel välja, kuid Ralf oli seal, ma olin kindel. Ettevaatlikult, testides iga trepiastme pidavust enne sinna asudes, hiilisin ma teisele korrusele. Ralf istus päevinäinud rullikeeratud presentriidetükil ja suitsetas. Ma toetusin vastu seina ning vajusin selle najal kokku.
"Mis sa siin teed!" küsisin ma vapustatult.
"Elan," vastas Ralf lihtsalt. "Mida sina siin teed?"
"Mis mõtte elad? See on lagunev maja! Kuidas saab keegi siin elada?"
"Lihtsalt. Muretse endale palju sooje riideid, talviti tee varastatud telliskividest tulease ning ära karda külma."
"Aga... Inimesed ei saa niimoodi elada. Miks nad peakid? Mine otsi omale töö, dude!"
"Lugesid seda raamatut?"
"Lugesin." Nii see vestlus kui juba see, et ma Ralfi üles leidsin, on creepy.
"Siin on minu vastus küsimusele, mille ma sulle esitasin. Minu valik. Ma ei võitle sõda, mida ma ei saa võita, ma ei tapa end ja ma ka ei ela seda vale edasi. Seega ma hoian sellest kõigest eemale."
"Sa tahad öelda et see on tõsi? See jama, mis sa ajasid?"
"Sa uskusid seda enne kui ma sulle rääkisin, eks ole? Ma poleks sulle rääkinud kui sa poleks mult küsinud. Ma pole nii hooletu."
"Nii. See on siis kõik tõsi. Mida sa tahad et ma teeksin?"
"Mida mina tahan? Mitte midagi. Küsimus on, mida sa peaksid tegema."
"Ahah. Mida ma peakin tegema?"
"Lõppkokkuvõttes kaduma siit maailmast kõigi jaoks, kes elavad režiimis, millest sa kaduda tahad. Sa ei saa panna kedagi uskuma, et sa oled surnud kui süsteem sulle kaasa ei aita, kuid jäljetult kaduda on sama hea."
"Ma peaks oma pere ka maha jätma? Tead, mul on kolm nooremat õde ja vend. Vanim neist on kümme ja noorim kaks kuud vana. Ma pean varsti tööle hakkama. Kuidas ma saan nad niisama maha jätta?"
"Kui süsteem seda tahab, saavad nad hakkama. Kui süsteem ei taha ei päästa sa neid nagunii."
"Hah! See on nii naeruväärne! Sa kõlad nagu see hull tüüp vandenõuteooria filmist. Aga sinu teooriad on veel hullemad! Sa oled napakas!"
"Mäletad aega, mil Eesti sai Euroopa liitu sisse?"
Ma noogutasin, imestades, kuhu see viia võib.
"Noh, kas sa tead mõnda inimest kes sellel ajal valimas käis? Suur rahvahääletus oli ja puha."
"Muidugi tean. Kõik mu tuttavad käisid valimas kes vähegi said. Mu vanemad ja tädi ja tädimees ja naabrid ja vanemate sõbrad. Mul endal siis täiskasvanud sõpru ei olnud, ma olin nii väike," lisasin häbenedes.
"Kas sa tead, mida nad hääletasid?"
"Jah, nad hääletasid kõik vastu. Nad kartsid, et hinnad lähevad kallimaks ja... Oota! Kas sa väidad, et...?"
"Tead sa vähemalt ühte inimest, kes poolt hääletas?"
"Vist mitte. Aga ma ei tea kõiki inimesi Eestis! See pole mingi tõestus!"
"Sa hakkad nüüd neid märke nägema. Siis kui sa juba mind usud, tule tagasi, ma annan sulle siis tõestuse."
Ma turtsatasin korra rõõmutult ning kookisin taskust välja sigaretipaki. Üleeile olin ma suitsetanud kaks korda, täna läheb kolmas. Tavaliselt jagus mulle ühest pakist rohkemaks kui kuuks ka siis, kui ma pidudel teistelegi suitsu pakkusin.
"Võin ma sult tuld pommida?" küsisin sigaretti ette pannes. Mu üllatuseks Ralf raputas pead.
"Ära sõltu teistest. Isegi nii tühises asjas mitte. Kas sul jälle tšäksi ei ole?"
Ma otsisn oma taskud ja koolikoti läbi ning leidsin ühe vaevutöötava välgumihkli. Sellega sain ma oma suitsu põlema. Ma küll ei vajanud nikotiini nagu eile õhtul, kuid kuna Ralf suitsetas ei tahtnud ma niisama istuda. Pealegi see justkui sobis - kahekesi suitsetada lagunendu majas ning rääkida kummalistest režiimidest. Mu koolikott oli nahast ning vanaaegne ja Ralf kandis musta nahktagi ja vanu ketse. See kõik tekitas sellise Sõpruse Puiestee õhkkonna, tunde, mis mulle alati nende laule kuulates peale tuleb - magus meeleheide, morn kaheksakümnendate agul, mässumeelsus mis on segunenud paratamatusega leppimisega.
"Punaseks värvis linad me voodis veri mis tuli su huulilt," sosistasin omaette ilma erilise viisita. Ralf vaikis. "Tead, mulle soovitati veel ühte raamatut. Mu õpetaja soovitas kui ta nägi, et ma Orwelli loen. Mul on see kusagil kirjas kaa, oota üks hetk." Ma hakkasin oma kotis tuulama, otsides vihikut, kuhu ma autori ja raamatu pealkirja üles olin märkinud.
"Ray Brandbury '451 Fahrenheiti'," vastas Ralf minu eest.
"Jah, kust sa teadsid?"
"Loe seda. See on hea raamat. Olgukord selles on teistsugune kui esimeses raamatus, kuid olukord siin on mõneti isegi sarnasem - nimelt pannakse meid ajupesuga uskuma, et see mis meil on ongi see, mida me tahame."
Ma jäin uuesti vait. Olime vaikuses suitsetanud veel paar minutit kui mu telefon äkitselt helises. Mu helinaks oli vana Pink Floydi laul, mis Ralfi kergelt itsitama ajas. Ma keerasin mehele selja ning vaatasin helistaja nime. 'Emps'.
"Jah," ütlesin toru võttes ettevaatlikult. Mu ema ei helista ilma põhjusetta ning ma ei teadnud ühtegi head põhjust helistamiseks.
Nagu oligi arvata, vastas mulle röögatus: "Kus sa oled? Sa oleksid pidanud tund aega tagasi kodus olema! Ma pean kümne minuti pärast tööle minema, aga Hansul on vaja mähut vahetada, Luise-Laural on mingi nahalööve ja Eva-Liisa vajab kodutööga abi! Miks pole sa kunagi kodus kui sind vajatakse! Mismoodi peaksin ma saama osta sulle kõik need uhked hilbud, mis sa vajad, kui ma ei saa isegi tööl käia sest sa ei viitsi oma õdede ja venna järgi vaadata!"
Ma kiristasin vihast hambaid. Ema ei läinud tööle, ma teadsin ta graafikut ja täna polnud tööpäev - ta tahtis minna oma sõbrannadega kabet mängima. Võiks arvata, et kui mu vanemad vabad on, saaks ma ühe päeva oma kodutööde tegemiseks ja asjadeks, mida minul vaja on, aga ei! Olen ma neile ori või midagi? Samuti oli nii ebaõiglane süüdistada mind mu hea riietevaliku pärast - kõik need riided olid leitud kaltsukatest. Mul polnud midagi selle vastu, enamgi veel, kaltsukatest sai kõige lahedamaid ja originaalsemaid riideid, kuid miks süüdistada mind nende riietega vanemate vaeseks tegemiseks, kui raha nende paarikümnekroonisteks hilpudeks olin ma teeninud ise!
Ma lõpetasin vihast vahutades kõne ära ja pöördusin Ralfi poole. Mees naeratas, mitte kaastundlikult ega pilkavalt, kuid justkui naeratust, mis ütles 'ma olen seal olnud, ma tean'.
"Mine koju!" lausus ta leebelt.
"Kas ma mitte ei pidanud oma vanemate juurest jalga laskma?" küsisn irooniliseslt.
Ralf naeris. "Jah, aga mitte nii. Kõigepealt näe märke ja tule oma tõestuse järgi. Ma ei tee midagi enne kui sa mind usud."
Ma lehvitasin mehele, viskasin koti õlale ning asusin uksest välja minema.
"Lota," kuulsin oma selja taga häält. See oli harjumatu, sest keegi ei kutsu mind isegi Loteks, ammugi Lotaks, kõik ütlevad kas Liise või Liise-Lote, kuid mulle see meeldis. Ma pöördusin uudishimulikult ümber.
"Osta endale välgumihkel," oli Ralfi ainus soovitus. "Näeme!"
"Me näeme jah, onju?" julgesin alles nüüd oma ebakindlust väljendada.
"Jah. Ma luban."
Ma teadsin nüüd, et see trepp on kindel, seega ma läkin sellest alla peaaegu jooksujalu. Enne, kui ma uksest välja sain, ma juba joosin. Päevavalges ning paaripäevase mälestusega oli lihtne oma kodu üles leida ning joostes olin ma kahekümne minuti pärast seal. Ema oli juba läinud ning vaene Eva-Liisa, või lihtsalt Eva, nagu kutsuvad teda kõik peale ema ja isa, pidi vaatama oma kahe noorema õe ja pisikese venna üle.
Nüüd oli see aeg päevast, mida ma kõige rohkem vihkasin. Ma vahetasin kiiresti oma venna mähkmed, hõõrusin talki ja mingit kreemi kolme aastase Luise-Laura ehk Luise kõhule, harutasin kuue aastase Anna-Maria juustes välja takja, mille ta tema lasteajakaaslastest poisid olid sinna täna visanud, tegin kõigile neljale süüa ning aitasin siis Evat ta kodutöödega. Selleks ajaks, kui kõik marakratid vait ja rahule jäid, oli kell pool üheksa õhtul. Seejärel tuli nad kõik magama käsutada peale Eva, kellel oli õigus üleval olla poole kümneni, ning taandusin viimaks ometi oma raamatutega kööki. See korter oli halb koht sellise raamatu lugemisek nagu 1984 - mu kodu poleks kunagi olnud ilus ja moodne, meil lihtsalt polnud selleks raha, kuid praeguses seisus nägi see kõhedusttekitav välja. Nii paljude pisikeste lastega ja õhtuse töögraafikuga emal ei jäänud minutitki aega koristamiseks või puhasamiseks, ning tuleb tunnistada, ta poleks seda teinud ka siis, kui tal aega oleks olnud. Isa oli nii vanamoodne et poleks mehena iial lappi kätte võtnud isegi siis, kui ta üksi elaks. MIks peaks ta süüa tegema, koristama ja lapsi kasvatama kui tema tööd teeb ning korteris elas veel ta naine ja kuueteiskümneaastane tütar? Siiski ei paistnud talle pähe tulevat, et ta naine käib samuti tööl ja seda hakkab tegema ka ta tütar, kui tal kool läbi on. Kuid proovida seda seletada nii kitsa silmaringiga mehele kui seda on minu isa ei olnud võimalik. Miks ma ise ei korista? Sest ma käin koolis, teen raha teenimiseks juhutöid, hoian oma venda ja õdesid ja nendel alles jäänud paaril minutil proovin hoiduda oma kodust, oma vanematest nii kaugele kui võimalik. Seega oli mu kodu hämmastavalt räpane. Vanalt tapeedilt oli paljudes kohtades muster maha hõõrdunud ning sein lülitite ümbert ning uksepiidadel oli paljudel aastatl kätelt tulnud mustusest pruunikashall. Põrand kleepus ning pruuni mustriga linoleumilt oli võimatu plekke eristada, seega ei käinud ma kunagi oma kodus paljajalu. Eriti kleepuv oli see linoleoum tualetis, mis on juba omaette rõve mõte. Prügikast köögis on pidevalt üle ajamas ning seega on aknalaud, kapipealsed ning lauaalune pidevalt kaetud tühjade saiakottide ja piimapakkidega. See kõik on seda rõvedam, et emal polnud raha Hansu tarbeks mähkimislaua ostmiseks ning seega vahetab ta poisi mähkmeid kleepuval köögilaual. Ma kardan oma õdede ja venna pärast, kes sellises olukorras üles kasvavad. Kui mina laps olin, polnud neid veel sündinud ning ema ja isa polnud ka nii raskes majanduslikus olukorras, seega oli minu lapsepõlvekodu korralik.
Laotasin raamatu jälle põlvedele, kuid enne kui ma sõnagi jõudsin lugeda, tulid mulle meelde Rafi sõnad ja jäid mu ajju keerlema. Tema välja pakutud lahendus tundus nii ekstreemne, kuid kui see on tõsi, kui me olemegi vaid orjad süsteemile, mille olemasolust me ei tea, kas see ekstreemsus oleks siis tõesti parim plaan. Jah, elada teadmises, et sa oled ori, saamata isegi öelda, et sa selle tee valisid, oleks alandav. Kasutada neid variante, mille süsteem meile on pakkunud - allu või sure - see on alandav. See on vale. Isegi kui Ralf tundub napakas, kui ma neid märke näen, mida ta mulle lubas, siis ma lähen tagasi ning küsin talt tõestust. Ning kui ta mulle selle tõestuse annab, siis ma teen kõik nii nagu mees ütleb. Ma jätan oma pere saatuse hoolde.
"Või Suure Venna hoolde," lisan ma mõttes juurde. Jah, ma saan aru Orwelli maailma erinevust meie maailmast, kuid mõned asjad jäävad vist samaks. Kuni ma neid märke otsin pean ma kontrollima iga oma näoilmet, iga oma liigutust ja iga oma tegu, et mitte kellelegi märku anda, mis saladuse ma avastasin, nagu Winston Smith seal raamatus.
Enne kümmet jõudsin ma raamatu loetud ning asusin järgmise kallale. Ma olin rampväsinud, kuid sundisin end lugema, justkui oleks see homse päeva üleelamiseks hädavajalik. Justkui oleks need koodid Ralfi lubatud märkide nägemiseks, justkui saaksin ma neist kahest raamatust teada oma vastase käigud. Ning ma siiralt uskusin, uskusin juba, et maailma, milles ma elan, valitseb mingi jõud, mis on eeskuju võtnud neist raamatutest, mida ma loen, lisades sinna juurde pisut rohkem varjatust ning kavalamat pettust. Selleks, et võidelda saatuse eest, mida need tundmatud jõud mulle peale suruvad, pean ma võitlema.
Kuid ikka veel helises kusagil mu kolbas üks kelluke, mille helin kõlas kahtlaselt nagu: 'Paranoia! Paranoia!'

Mulle ka täitsa meeldis Mingid lohakusvead olid sees küll, aga pole hullu

Ja ma seda algust küll plagiaadiks ei suutnud pidada Just oli kuidagi teist moodi

Igatahes uuut! :)

Aitäh!

Ma ei ole kiire lugeja, ning väsimus tegi seda mind veel aeglasemaks, seega polnud mul '451 Fahrenheiti' isegi siis läbi, kui kuulsin oma magamistoast äratuskella helinat - ma olin terve öö lugenud! Kuid ükskõik kui väsinud ma ka polnud, teeselda haigusust ja koju jääda ei tulnud kõne allagi - magada ei saaks ma nagunii, mind jäetaks mu õdesid ja venda hoidma, samuti oli iga sekund selles korteris mulle kui põrgu. Seega komberdasin ma vaevaliselt enda tuppa, või õigem oleks öelda meie tuppa, sest ma jagasin seda tuba oma kolmest õest kahe vanemaga, panin äratuskella kinni, haarasin rätiku ning suundusin vannitoa poole.
Ma olin bussile hiljaks jäämas. Kui ma saapad jalga sain, oli kell juba 7.23, ning bussipeatusesse jooksuks jäi napilt viis minutit. Olin juba mõnikord tõrkuva lukuga välisukse lahti saanud kui mulle meelde tuli, et raamat jäi köögilauale. Ma jooksin saabastes kööki - vahet pole, ega seda põrandat on võimatu teha mustemaks kui see juba on - haarasin raamatu, jooksin juba uksest välja ning oleksin peaaegu kokku põrganud oma kõrvalkorteri naabriga.
"Oih, tere seal, Liise-Lote!" hüüdis ta ehmunult.
"Tere, härra Kalm!" ütlesin viisakalt vastu, korjates üles oma koti ja pliiatseid, mis lahtisest sahtlist välja olid kukkunud. Mees, keda mina nimetasin härra Kalmuks, oli armetu mees kiila pealae ja alati ajamata halli habemetüükaga. Ta oli joodik, kuid mehe kasuks tuleb öelda, et ta jõi maha vaid selle osa oma palgast, ilma milleta ta paks riiakas naine ning kõhn riiakas poeg hakkama said, kuigi mu isiklik arvamus oli, et mees lihtsalt kardab oma peret. Ta oli sõbralik, eriti kui ta purjus oli, ning oma öiste kondamiste lõpus olin ma mitmel korral leidnud end koos temaga enne koitu välistrepil suitsetamas ja juttu rääkimas.
"Oi, mis kena raamat sul siin on," lausus ta, võttes abivalmilt maast üles Brandbury teose. "Mis see on?"
Mu nägu läks valgeks. Ma tundsin instinktiivselt, et ma ei tohiks näidata, mis raamatuid ma loen. Sügavamõttelise Owrelliga uhkustamine kahel päeval koolis oli olnud nii hoolimatu! Kas ma mitte ei kinnitanud endale, et kontrollin isegi oma näoilmet? Ning nüüd mu naaber nägi seda raamatut!
"Oh, see on lihtsalt kohustuslik kirjanudus," valetasin sujuvalt. "See on hirmus igav, aga midagi pole teha. Kuulge, Kalm, vabandust, aga ma pean minema, ma jään kooli hiljaks!"
"Jah. Liise-Lote. Hüvasti!" Mehe hääl oli õnnelik ja melanhooliline korraga. See tekitas mingi kummalise eelarvamuse tunde - või olid mu närvid lihtsalt viimasest kolmest päevast liiga üles krutitud.
"Jah, head aega, härra Kalm!"
Mu kurnatus takistas mul korralikult mõtlemast ning see oli isegi hea, seega ei suutnud ma tunda end halvasti, olles ümbritsetud inimestest, kelle kohta ma ei teadnud, on nad sõbrad või vaenlased. Kahtlus iga inimese kohta, mis oli enne Ralfiga kohtumist ja selle raamatu lugemist olnud vaid peaaegu ebateadlik naeruväärne kahtlus, kippus nüüd ületama igasugused piirid. Veel enne neid märke, mille kohta ma olin kindel, et ma neid näen, veel enne seda tõestust, mida Ralf mulle lubas, olin ma juba veendunud, et see on õige. Sest miks muidu on meie elu nii tavapärane, rutiinne ja ettemääratud hoolimata kõigist pingutustest, mida me teeme selle muutmiseks? Ma olin liiga praktiline, et mõelda kuradist või julmast saatusest, füüsiline maailm pidi olema inimeste valitsetud, elu maal pidi olema meie enda otsustada, kuid kuna mina ei ole otsustanud, et ma sellist elu tahan, siis kes on selle mulle määranud? Kui ei ole taevast võimu, mis takistaks mul siit pääsemast hoolimata kõigist mu jõupingutustest, siis peaks olema maine jõud, eks ole? Kuid inimesed ei suuda nähtamatuna lennata ühest paigast teise, inimeste võimul peab olema avaldumisvorme, tõendeid, kui mitte tõendeid mineviku kohta, justnagu Owrelli raamatus, siis vähemalt tõendeid oleviku kohta. Juhul kui on olemas see režiim on olemas ka märgid selle kohta. Aga mis märgid? Seda olin ma unustanud Ralfilt küsida.
Kuigi teine raamat mul veel täielikult läbi ei olnud, ei lugenud ma seda koolis, isegi vahetundide ajal mitte. Ühest küljest ütles mu poolsurnud aju mulle, et see poleks võimeline vastu võtma midagi sügavamat kui uni, teisalt tahtsin ma ka jälgida kõiki inimesi enda ümber nii tähelepanelikult kui võimalik. Mis on need märgid?
Juhul, kui kogu ühiskond kõigi oma ideaalide ja ilmingutega ongi loodud selleks, et meid orjuses hoida, siis kuidas võin ma leida sellest ühiskonnast märke selle orjuse kohta? Kui iga asi mida ma näen, iga asi, mida ma olen kunagi näinud, on märk, siis kuidas, kuidas, peaks ma eristama mingeid põhjapanevaid tõendeid? Kui sa kontrollid kõike, pole midagi, mis võiks sulle vastu rääkida, sind reeta. Kui sa kontrollid kõike, kui kõik kuulub sulle, ei saa miski tõestada, et sa üldse midagi kontrollid. See hirmus paratamatus, mis oli kaasas käinud kogu raamatuga, õhkus ka pärisellu. Justkui olekin ma Matrixi filmi sattunud. Nüüd sain ma aru, mida Ralf märkide all mõtles. Märke sellest võimust ei ole, sest kogu mu elu ongi märk.
"Mis näitab, et miski on nii, nagu ta on? Seda, et sa oled olemas, saavad kinnitada ainult sinu teadvus, inimesed, kes sind teavad, kes sind näinud on ja füüsiline maailm, kus sa võtad ära osa ruumist. Kui nad kontrollivad sinu teadvust, inimesi su ümber ning isegi ruumi, milles sa oled, siis võivad nad öelda, et sind ei ole olemas," kordas Ralf, kui olin peale kooli tema poole jõudnud. Ma teadsin seda juba. See oli seal raamatus. "Kuid nad ei vaevu kinnitama, et sind ei ole olemas. Nad kinnitavad, et neid ei ole olemas. Iga asi, millega võid tõestada, et nad on olemas, on nende kontrolli all. Isegi see, kui sa peaks neid nägema, ei loe, sest sa ei näe silmadega, sa näed ajuga, ning kuna nad on su sünnist saati kontrollinud kogu su maailma, on nad kujundanud su mõistuse. Sa ei ole võimeline isegi mõtlema asju, mida sa ei taha, et nad mõtleks, sest kõik ajendid, mis sind võivad panna midagi mõtlema, on nende käsutuses. Kuni sa eksisteerid nende maailmas, pead sa elama nende reeglite järgi. Kuid kui sa eksisteerid nende maailmas ning eirad nende reegleid, oled sa oht - sa pole nende kontrollitud ja seega on teistel inimestel üks ajend mõelda asju, mida süsteem ei taha et nad mõtlekid. Seetõttu kõrvaldatakse kõik need, kes näevad režiimi läbi, kuid ei hoia sellest eemale."
"Kui mu mõistus on kujundatud nende poolt, siis kuidas saan ma üldse seda läbi näha?" küsisn ma kohkunult.
"Sa polekski saanud, kui sa poleks mind kohanud. Ning su elus on veel üks inimene, kes sellest süsteemist teab."
"Kes?!"
"Ma ei ütle sulle veel, sest see on tõestus, mis ma sulle anda tahtsin. Kuid pea meeles, kui see on tõestatud, ei saa sa enam unustada, siis oled sa teadlik inimene, ning teadliku inimesena pead sa süsteemist kaduma, ühel või teisel moel. Ma küsin veelkord ning ma ei süüdista sind, kui sa oled ümber mõelnud - kui see on tõsi, kas sa tahad teada?"
Ma noogutasin kõhklematult.
"Olgu, kuid pea meeles, ükskõik mitu korda sa seda kinnitad, sul on alati võimalus sellest loobuda kui sa leiad võimaluse mitte meenutada. Nüüd ma annan sulle selle tõestuse - sinu kõrvalkorteris elab üks inimene, kes teab kõike seda mida minagi. Kuid ära temaga mingil juhul kontakteeru. Ta jäi oma naise ja poja juurde, ta jäi süsteemi, samal ajal süsteemist teades, seega on ta surnud. Veel enne, kui sa mind uuesti näed, kaob ta ära. Mitte nii, nagu kõigis filmides - keset ööd, jätter riieded kappi ja aseme tühja. Kõik jäävad uskuma, et ta lihtsalt jättis oma riiaka naise ning jooksis minema - kõik peale teadjate, muidugi. Peale sinu ja minu."
Ma tajusin, et mu nägu oli kriitvalge. Härra Edgar Kalm, või nagu ma teda mõttes mõnikord kutsusin, onu Edgar, ei saanud olla teadlik millestki saljasest ja varjatust. Ta oli lihtsameelne joodik, for god sake! Kuid kui ma seda Ralfile ütlesin, raputas mees pead.
"Ta on hea näitleja, kuigi jah, ta on joodik. Kas sina ei hakkaks jooma, kui sa teaksid, et sina, su naine ja su poeg on orjad ning teil pole võimalust sellest kunagi pääseda?"
Ma läksin veel valgemaks, kui see vähegi võimalik oli. Mulle meenud nõrk eelaimduse tunne täna hommikul. Oli see see! Kas ta teadis, et talle järele tullakse? Või äkki oli see side, mida ma tajusin, meie saladus, kuigi kumbki meist ei teadnud, et me seda saladust jagame. Kuigi ma olin Ralfi uskuma hakanud isegi enne, kui ma aru sain märkide nägemise võimatusest, pani tõestuse saamine mind jälle natuke kahtlema. Ma sain aru et mees teadis seda, sain aru ta mõistvast naratusest.
"Pole midagi," sosistas mees. "Ma tean, et see on raske. Kogu maailm su ümber on vale, need kõik on vaid ilusas pakkepaberis ahelad. Ma olen seal olnud. Kuid sa saad neist vabaneda, vähehaaval vabaneda."
"Kuidas?" nuuksusin vaikselt. Ma sain alles nüüd aru, et ma nutsin, et ma olin juba mõnda aega nutnud. Ralf sirutas käe välja ja silitas õrnalt mu juukseid. Mulle tundus, nagu oleks mul suur vend, suur vend väikese tähega, mitte isikukultus kauge kummalise orjapidaja vastu, vaid inimene, kes on minust targem, kes mind lohutab ja leiab alati väljapääsu, sest ta hoolib minust ja soovib üle kõige, et ma poleks mitte ainult õnnelik, vaid ka vaba.
"Ma räägin sulle kõik. Ma ei hakka valetama, see saab olema raske, kuid sa saad sellest üle. Esimene samm on mind uskuda. Nad hakkavad tegema kõike, mida saavad, et see usk põrmustada, kuid sa pead teadma, et õigus on sinul ja mitte nendel." Ralf põlvitas minu ette ja võttis mu lõuast kinni, sundides mind talle otsa vaatama. Ta silmad põlesid intensiivselt, kui ta autoritaarse häälega rääkis, ei, käskis: "Mine koju! Oota! Kui sa näed mu tõestust, kui sa tõeliselt usud, alles siis tule tagasi. Ja kõige tähsam - järgi iga mu käsku, kui sa tahad ellu jääda! Ära mitte kunagi eksi! Iga mu käsku, Lota!"
Ma jõudin koju pool üheksa ning mu ema oli maruvihane. Ta oli pidanud kella kaheteistkümne tööle minema ning ta õde, minu tädi, oleks pidanud kaheteistkümnest neljani, minu kojutulekuni, lapsi hoidma. Kuid nüüd oli tädi pidanud lastega jääma, ning kogu viha, mis ta oma õelt oli saanud, kandis ema mitmekordselt minule üle. Tal ei olnud kombeks mind asjadega visata, kui ta polnud just kindel, et see asi on minu oma ja mitte midagi sellist, et ma selle purnemise juhul neilt uue jaoks raha küsiksin, kuid selliset sõimu, nagu me ema oli võimeline mulle näkku paiskama, ei kuule isegi maruvihaste osside suust just tihti. Kuid ma olin sellega harjunud, samuti liiga väsinud, et sellest ropust sõimust õieti aru saada.
"Võin ma enda tuppa minna?" küsisin, kui mu ema enda nähtavasti välja oli elanud.
"Ei. Ma pean Hansu vannitama, nii et vaata Luise-Laura ja Anna-Maria järgi," lausus ema ringi pöörates ja hiiglaslike puusade vaarudes mu venna järele suundudes. Ma ohkasin kuuldavalt. Ma olin nii väsinud ja nad ei lase mul magada! Tuleb tunnistada, mu ema ei teadnud, et olin öö läbi lugenud, kuid ma ei kavatsenud seda talle öelda. "Kontrolli isegi oma näoilmet," ütlesin ma endale. 'Ära mitte kunagi eksi!' oli Ralfi esimene tõeline käsk mulle. Või teine, sest välgumihkli oli ta mul soovitanud öelda samasuguse häälega, kuigi ma usun, et see oli rohkem nali. Kui ma ei taha, et mu vanemad teaksid, mis asju ma loen, mis mõtteid ma mõtlen, ei tohi nad ka teada, millal ma loen ja et ma üldse loen. Varja kõike! Ära mitte kunagi eksi!
Ma jäin küll heast tahtest hoolimata magama kohe, kui ma oma tuppa jõudsin, kuid hommikul oli ikkagi nii raske ärgata. Ma olin ju ometi ärkvel olnud peaaegu nelikümmend tundi järjest! Ometi proovisin ma ikka veel mu liigestesse jäänud valutavapanevast väsimusest hoolimata normaalne paista. Ma lugesin vaid siis, kui kedagi juures ei olnud, ma rääkisin inimestega vahetundides juttu, ma tegin tunnis kõik kaasa, kuid mitte liiga püüdlikult, ma olin kontrollitult selline, nagu ma olin alati olnud. Kuid tegelikult olin ma muutunud - ma tajusin pilke oma kuklas, mida tegelikult polnud, ma nägin kõikjal spioone ja nuhke, kes liikusid tavaliste inimeste keskel ringi, et välja juurida teadjad nagu mina, et välja juurida iga väiksemgi osake ühiskonnast, mida nad ei kontrollinud. Mu maailm oli hullem kui Winston Smithi oma, sest mehe maailmas oli vähemalt teadmine, et on nuhid, vähemalt olid seal väljaütlemata faktid, et inimesed kadusid ja nende hirmus võim surus oma olemasolu igal sammul nende teadvusse. Minul tuli igal sammul veel võidelda küsimusega, kas see hirm on põhjendatud, kas see võim on päris. Mulle küll meeldis härra Kalm, kuid ma avastasin ennast soovimas, et mees kaoks, et ma saaks oma tõestuse - teada on lihtsam kui arvata.
Peale kooli tulin ma otse koju. Kuigi ma tahtsin nii väga Ralfi näha, oli mees mind hoiatanud mitte tulla enne, kui ma teda jäägitult usun, samuti olin ma eile oma ema juba piisavalt vihastanud. Enne tuppa asumist leidsin ma end pikalt Kalmude ust silmitsemas, justkui lootes, et see läbipaistvaks muutub ning näitab perekonnapilti, kust üks isik puudub. Kuid ei midagi säärast - uks jäi endiseks, muutmata isegi oma puidumustrit ning isegi täistopitud august, kus kunagi oli olnud uksesilm, ei lekkinud mingit informatsiooni.
Aega läks kaks päeva, enna kui mu tõestus tuli. Ma seisin parasjagu esikus ja korjasin kokku Luise mänguasju kui ema õhtusest vahetusest tuli. Ma tundin ära ta sammud trepil - ta oli alati peale tööd nii väsinud, et ta sammud kõlasid kui vana joodiku trampimine. Kuid enne, kui need ukseni jõudid, segas sammudele vahele vali näägutav hääl, ebameeldiv ja nii kriiskav, et ma läbi ukse sõnadest aru ei saanud. See oli naabrinaise, proua Kalmu hääl. Mu ema andis kohe vastu, ning naiste sõimamine muutus hetkega nii valjuks, et täitis kogu korteri, kuigi uks oli veel kinni. Ma kuulsin võtme kriginat lukus ja saades aru, et mu ema üritab tigeda naabrinaise käest, avasin snepperluku ja ukse.
"Tegele oma asjadega, sa kole eit!" möirgas mu ema parasjagu. Nähes lahtises ukses pääsemisteed, astus ta sisse ning pöördus kogu kehaga Kalmu poole, lai nägu vihast tulipunane, üks käsi puusal, teine ukselingil. "Ja hoia oma liiga suur suumulk kinni!" üürgas ta, lüües ukse mürtsuga kinni.
Ma kihistasin vaikselt. Mulle üldiselt ei meeldinud ema karjumiskomme, kuid mulle meeldis riiakas proua Kalm veel vähem ning seega kiitsin ma ta teguviisi praegu heaks. "Mis juhtus? Mis sa tegid, et ta karjuma pistis?" küsisin naerdes.
"Ei midagi! See on lihtsalt selle eide iseloom. See mõtetu vanamees jättis ta maha, kadus ilma suurema seletuseta, ning vanamoor elab seda selle peal välja, kellel saab."
Jälle läksin ma näost lumivalgeks. "Ta on kadunud?" sosistasin ma halvastivarjatud paanikas. Mu ema, kes ei pannud mu tuju tähele, ainult noogutas eemalolevalt. Mu kõhus kerkis vastik iiveldustunne, millel polnud midagi pistmist mu kehaga, küll aga peaga. Miski mu kõrvades hammerdas, laskmata mul täielikutl hoomata, mida see tähendas.
Ma olekski vist sinna tardunult seisma jäänud, kuid mingi sündsustunne, mis on nii sügavalt juurdunud, et see on peaaegu instinkt, ajas mind jooksuga vestu suunas teele. Ma jõudin kohale, kuid sekund liiga hilja - suutmata enam olla, oksendasin ma otse tualettpoti ette maha. Tundub, et sel iiveldustundel oli ikkagi midagi pistmist mu kehaga. Rõve loik otse mu ees ja mu värisevad käed ja põlved kleepuval põrandal ajasid mul hetkega uuesti südame pahaks, kuid ma suutsin tagasi hoida soovi veel kord oksendada. Selle asemel istusin ma vetsuuke kõrvale maha ja proovisin rahulikult hingata. Tõestus! Ralfil oli õigus! See on tõsi! See kõik on tõsi! Mu ema, kes tuli vaatama, mis juhtus, leidis mu niimoodi, nutmas tualeti kõrval määrdunud põrandal, vetsuuks lahti ning seal tekitatud segadus paistmas. 'Mu elu on vale!' oli kõik, mis ma suutsin mõelda. 'Mu elu on üks suur vale!'
"Ega sa rase ei ole, ega ju?" küsis mu ema kahtlevalt, viies pilgu kord lagale tualettruumi põrandal, kord mu pisaratele. Ma puhkesin hüseeriliselt naerma.

Mulle kohati tundub, et Ralf on ise ajupesu meister. ;D
Aga tegelikult Ralf meeldib mulle. Ta on eriline..vist.
Paar viga leidsin ka , aga tegelikult ei ole see üldse oluline.
Hea osa.
uut!

Kohati oli see veidi segane, kuid see võib olla tingitud minu magamatusest. Üldplaanis - super.

Sümmeetria, sul võib õigus ka olla, see on vist üpriski segane. Ma ei vaevunud kunagi seletama, millest see '1984' ja '451 Fahrenheiti' räägib, seega... jah. Aga äkki te loeks need raamatud läbi, siis te saate mu jutust paremine aru. Need on väga head raamatud ka tegelikult Aga 1984 kohta - te peate olema vanemad kui 16, hea närvikavaga ja arvestama, et see raamat võib minu arust ka kõige tervama psüühikaga inimese mõistuse täiesti segi ajada, see on kõige õõvastavam ja jubedam ja creepym raamat üldse.
Ai jah, ja Keiti - see, mis Ralf on, seda ei saa te veel niipea teada

Jälle ei maganud ma hetkegi, kuid täna seetõttu, et mul ei tulnud und. Ma lebasin voodis, näoga seina poole, ega julgenud silmigi kinni panna. Mu mõtted jooksid täielikus puntras neljasajase tunnikiirusega mu ajus ringi. Pisut kummaline, et kuigi ma olin kinnitanud, et ma usun Ralfi juttu ilma tõendita, pani tõend ise mind täielikku šokki. Ometi ei läinud ma välja, ei läinud kondama, Ralfi otsima ega isegi suitsetama, sest nüüd oli kõige tähtsam asi käituda normaalselt. See normaalsus muutub, varsti saan ma teada, mida ma tegema pean, kuid selle ajani on kõige tähtsam mitte kellesgi kahtlust äratada.
Mu kõikehõlmavast šokist hoolimata oli kool nii tavaline, nii rutiinne, et ma elasin rolli üpriski lihtsalt sisse. Kuid mu pilk oli pidevalt kellal - lõppeks ometi kool, saaks ma ometi siit minema! Ma tundsin ennast nii haavatavana, kui Ralfi juures polnud ja ma ka mehe soovitusi polnud kuulnud. Närvilisust vähendas vaid vabadel üksindusehetkedel raamatu lugemine, millest mul vaid paarteist lehte lugeda oli jäänud. Enne koolipäeva lõppu sain ma ka selle läbi ning siis mulle aitas - ma laenasin klassiõe raamatukogukaardi, kelle nimele '451 Fahrenheiti' oli laenutatud, ning panin ülejäänud tunditest poppi. Kiiresti sain raamatukogus ära käidud ning seejärel seisin ma keset Estonia puiesteed (keset kõnniteed, mitte tänavat, surmasoovi mul ei olnud) ning vaatasin juhmi näoga enda ette. Mida ma teen? Kui ma lähen Ralfi juurde, siis lõppkokkuvõttes tähendab see elada nii nagu tema, üksinda, mitte kunagi näha oma peret ega sõpru. Kui ma täna sinna lähen, siis sellega hävitan ma enda tuleviku. Kuid tulevik, mida süsteem mulle peale sundis, polnud nagunii see, mille nimel ma elada tahaks. Mu sõbrad, mu kodu - mitte midagi neist polnud ma endale valinud, endale tahtnud, need olid asendusvariandid, mille režiim oli mulle peale surunud. Nemad, nagu ma seda mõttes kutsusin, või Suur Vend, ei valitse mu elu. Ning äkki, mõtlesin ma uues lootuses, äkki ma ei elaksgi üksinda, äkki ma võiks olla koos Ralfiga, elada nagu õde ja vend, sest pärast kõike, mis mees nädalaga mu eluga teha jõudis, ei oleks ma suutnud temasse ära armuda ka siis, kui ma oleksin tahtnud. Oli natuke kergem seda kõike vastu võtta, kui ma sain kedagi süüdistada, kedagi konkreetset ja elavat, ning seega süüdistasin ma natuke Ralfi, et ta mind sellest kõigest teadlikuks tegi. Ralf mõistab mind, ta ei pane seda pahaks, ma teadsin. Mees võib ka mind süüdistada ükskõik milles, kui see ta elu natuke lihtsamaks teeb, ning ma ei paneks sedagi pahaks, kuid alles siis, kui ma olen natuke tugevamaks muutunud.
Seega oli mu tee otsustatud - ma lähen Ralfi juurde, ma jätan need ühiskonna orjad, kes arvavad, et nad on isandad. Ma ei tee ühtegi viga ja ma kuulan Ralfi iga sõna ja ma jään ellu. See oli mu otsus. Justkui selle otsuse tähistamiseks läksin ma enne bussipeatusesse suundumist läbi kioskist ja ostsin ühe välgumihkli, kõige usaldusväärsema, mis seal oli.
Kui ma lagunenud majja jõudsin, ei tormanud ma tavapärasel viisil, vaid hiilisin ettevaatlikult Ralfi toani ning toetasin häbelikult vastu uksepiita. Mul oli tõepoolest häbi, häbi et ma teda esimesest hetkest ei uskunud ja häbi, et ma vaevu pool tundi tagasi nii kõhklev olin olnud, kuigi mees seda teada ei võinud. Ralf istus oma tavapärasel kohal, seljas oma tavapärased riided ning näol ta tavapärane ilme. Ta võttis parasjagu taskust ühe suitsu ning naeratas.
"Võin ma tuld küsida?" ütles ta naeratusega.
"Kust sa teadsid, et ma täna tšäksi ostsin?" küsisin vastu, sirutades uue välgumihkli välja, et mehele tuld pakkuda.
"Ega ma ei teadnugi. Täna? Hmm, ma ütlesin seda päris mitu päeva tagasi, või mis," vastas mees.
Ma panin ka ise ühe sigareti ette ning küsisin seda süüdates läbi huulte: "Ja ma arvasin ka, et teistest ei tohi sõltuda?"
"Meie tohime üksteisest natuke sõltuda, kuni me ka üksinda ellu suudame jääda. Meie vastu on kogu maailm, seda sõna otseses mõttes. Sundida end täiesti üksinda võitlema on kaa juba hullumeelsus," vastas mees.
Mu hääl oli kahtlusest ja lootusest väga kõrge: "Seega, kui ma kodust ära tulen, ma saan sinuga jääda, onju? Ma ei pea üksinda minema, ma saan sinuga elada, eks ole? Sa võiksid olla nagu mu vanem vend?"
Ralf naeratas säravalt. "Lota, ma luban sulle, et kui sa vabaks saad, siis kuni sa seda soovid, olen ma sinu kõrval. Ma ei sunniks kellelgi seda teadmist peale, et neid siis omapead jätta."
Kogu mu sisemus läks mitu korda kergemaks. Ükskõik mis on, ma ei jää üksi. Ma ei pea kogu elu üksinda olema. Nüüd ma julgesin võidelda, et süsteemist vabaks saada. Siit tulenevalt.
"Mida ma tegema pean?" küsisin ma tõsiseks muutudes.
Ralf muutus samuti tõsiseks, kuid justkui naljaga mind matkides tõsiseks. "Peamine on ellu jääda. Sa pead eelkõige õppima, kuidas üksinda hakkama saada, ja samuti hakkma sellest ühiskonnast eralduma. Alustame esimesest. Nii, kuidas sa mõtleksid ellu jääda?"
"Ma eeldan, et tänaval elamiseks võib... varastada? Või kerjata?"
Ralf raputas pead. "See pole piisavalt kaugel kõigist. Esimesel juhul sa jätad endast liiga suured märgid maha, teisel suhtled liiga paljude inimestega. Kuid sa liigud enam-vähem õiges suunas - ausat tööd me teha ei saa. Me ei saa müüa midagi, mille müümiseks me oma nime peaks teatama, me ei saa osta midagi samal moel samuti. Igasugune lepinguline töö on samuti välistatud. On sul veel mõtteid? Mõtle sellele, mis me kasutada saame."
"Me võime teha juhutöid, kus mingit lepingut ei ole. Tihtipeale on selliseid tööotsi, et tule kohale, tööta paar tundi ning õhtul saad natuke raha. Kuid selliseid on vähe ning ainult neist ära ei ela. Seega... Midagi ebaseaduslikku müüa? Midagi, mis me ise teha suudame?"
"Sa liigud õigel teel. Mõlemad on head mõtted, kuid mida ebaseaduslikku? Meie üks eelis on see, et asju, mida võib olla lihtne pikema ajaga toota, ei julge paljud inimesed ise teha, sest nad kardavad, et need nende kodudest leitakse. Kuid meil ei ole kodusid, kui meie peidupaik avastatakse, võime me uue otsida. Meid ei ole ühiskonna jaoks tegelikult olemas, seega on meid jälitada kas võimatu või vähemalt väga raske. Seega...?"
"Ebaseaduslikult müüa midagi? Kõige mõtekamateks võimalusteks oleks suitsud, viin ja narkots. Kindlasti on teisigi, kuid neid oleks raskem teha ja raskem neile ostjat otsida. Kuid siit tuleb jällegi küsimus - me pole kumbgi just keemias erilised geeniused, ega ju? Ma saan küll koolis häid hindeid, kuid sellest ei piisa, et lagunenud majades LSD-d kokku keeta. Ma ei usu, et sina osavam oled, või mis?"
Ralf naeris ja raputas pead. "Puskarit ma oskaksin keeta, kuid ei, keemialaborit üles panna pole küll mõtekas."
"Seega midagi, mida me eriti töötlema ei pea. Noh... Kõige mõtekam vastus oleks weedi kasvatada, või mis?"
Ralf tegi käega õhus liigutuse, millega 'JESSS!' kaasas käiks. "Lõpuks ometi! Score!" hüüdis ta võidurõõmsalt. "Kuid see on esimene samm. Kuna sa pead ise mõtlema õppima, siis jätan ma selle täielikult sinu plaanida. Sinu töö on nüüd välja mõelda, kus neid kasvatada, kust seemneid saada, kuidas mente vältida, kuidas müüa. Kui su plaan valmis on, räägi mulle, ma parandan su vead ära. Ning, ilma ütlemata, ära midagi üles kirjuta! Jäta kõik meelde!"
Great! Mulle jäeti nüüd kodutööd. Tänane kodutöö - mõelda välja plaan, kuidas manti kasvatada.
"Ellujäämise juurde kuulub ka palju muud peale toidu hankimise," jätkas Ralf. "Sa pead oskama end kaitsta ja igast olukorrast välja tulla. Esimese asjana muretse endale relv - mitte püstol ega midagi, see oleks liiga silmatorkav, aga nuga on hea. Samuti mitte taskunuga ega liblikas - nende avamine võib aega võtta, samuti on need kahetsusväärselt väikesed ja seega mitte eriti võimsad. Sa oled tüdruk, ning kuna sa kõvasti luua ei jaksa, peab su nuga olema seda võimsam ja teravam. Osta endale hea pussnuga."
Ma noogutasin sõnatult kaasa. Ralf, nagu näha, oskas ellu jääda. Ma pidin õppima, iga ta sõna kuulama.
"Pea meeles, kui sul on nuga, tuld, natuke kanepiseemneid ja paarsada krooni, siis lõppkokkuvõttes jääd sa ellu. Kui sul natuke taipu ja julgust ka on, see tähendab. Kuid kõige tähtsam on siiski mitte kellelegi mitte kunagi mitte midagi välja näidata. Sa ei tohi isegi oma vanematele kunagi mainida seda maja, mind, ja mis kõige tähtsam, seda režiimi."
Ma noogutasin veelkord pead. Seda viimast olin ma juba isegi taibanud.
"Nüüd, siit ühiskonnast minema pääsemine. Teoorias saaksid sa ka lihtsalt täna ära tulla ning mitte kunagi enam koju minna, või mis? Kuid see ei ole tark. Anna mulle kolm põhjust, miks see tark ei ole."
Ma mõtlesin hetke. Ralf hakkas meenutama mingit karmi vaimset juhti mõnest ulmefilmist.
"Esiteks... Ma ei oskaks veel hakkama saada omapead. Ma ei tea kogu sellest värgist erit midagi. Teiseks oleks praegu kasulikum selleks ettevalmistusi teha, sest kanepitaimi ja muud, mis mul vaja läheks, saan ma kõige paremini oma praeguse elu juures. Ning kolmandaks... Sest see tekitaks kahtlusi, kui ma niisama kaoksin, mind hakataks otsima. Nii et ma pean mingi eelloo sisse seadma, miks ma lähen?"
Ralf noogutas aeglaselt ja heakskiitvalt. "Tubli," lausus ta. "Ning mõtle veel, mida sul võib vaja minna, mida sul praegu lihtsam oleks hankida."
Mehe hääletoon vihjas, et ma peaksin minema hakkama, kuid mul oli üks küsimus veel. "Ralf," alustasin ma kõhklevalt, sest mulle tundus, et see küsimus võib tunduda loll. "Aga kas nii on õige? Kui me lihtsalt läheme sellest ühiskonnast minema, see ei aita ju... tegelt. Jah, me ei ela oma elu nii, nagu Nemad on selle ette määranud, kuid me ei ela seda ka nii, nagu meie oleme valinud. Lõppkokkuvõttes me jällegi valime midagi, mida me ei taha, sest meilt on variandid ära võetud. Ainus erinevus on see, et me nüüd ei teeni seda režiimi, me ei ole orjad, kuid me ei ole ka vabad... mingis mõttes." Ebakindlus summutas mu hääle, nii et mu jutu lõpp oli vaid eristamatu pomin.
"Jah, see pole see elu, mida me valinud oleme, kuid see on võitlus selle elu eest," vastas Ralf mõistvalt.
Ma tõstsin üllatunult pea. "Mis mõttes?"
"Sellise struktuuri ja suurusega süsteemi ei saa seestpoolt hävitada. Selle saavad hävitada vaid need, kes sellesse süsteemi ei kuulu. Ainus võimalus seda struktuuri nõrgestada on luua selle kõrvale midagi võrdluseks ning seejärel võita üle neid orje. See, mida mina praegu teen, on mingis mõttes sõda - kui ma teadvustan oma elu jooksul vähemalt kahte inimest sellest variandist, mis mina olen valinud, ning kui need kaks inimest teadvustavad omakorda kahte, siis on sellesse täiuslikku režiimi sattunud juba pind, millest varsti võib saada kiil. Meie kaks ei näe mitte kunagi Nende langust, kuid me saame sellele kaasa aidata, luues üha kasvava ühiskonna, mis ei oleks nende võimu all. See ühiskond, praegusel hetkel liiga väike, et isegi nähtaval olla, muutub selleks ajaks, kui Nemad seda näha suudavad, liiga võimsaks, et hävitada. Kui me tahame, et orjad ja rõhutud mässama hakkaksid, peame me esimese sammuna andma neile võrdluse, näitama neile, et on võimalus olla ka midagi muud peale orja ja rõhutu."
Ma mõtlesin hetke järele. Ralf ei anna mulle seda elu, mida ma tahaksin elada, kuid ta annab annab mulle midagi hoopis tähtsamat - ta näitab mulle põhjust, miks elada seda elu, mida ma elada saan. Võib-olla ei saa ma kunagi õnnelikuks. Võib-olla on kogu mu elu vaevlemine lagunevates majades, kuid see ei loe. Ma tundsin ennast kui vabadusvõitleja.
Kui ma koju jõudsin, istusin ma voodi äärele ning proovisin kõik korralikult läbi mõelda. Ralfi käsk mitte midagi üles kirjutada tabas naelapead, sest mul oli tõepoolest suur tahtmine oma valikuvariantide plusse ja miinuseid nimekirjana üles märkida ning teha skeeme, kuidas ostjaid leida. Mul tuli aga kõik lihtsalt välja mõelda ning meelde jätta.
Esimene küsimus oli, mida mul oleks vaja osta, sest see oli ka lihtsaim vastata. Hmm... Kõigepealt vaatasin läbi oma garderoobi ning valisin sealt välja riided, mis oleks vastupidavad, mugavad, kaitseksid külma ja märja eest ning ei ärataks kusagil maailma otsas kahtlust. Pikad teksapüksid ning -jakid, nahktagid ja nahkpüksid ning loomulikult saapad, mu tanksaapad, ainsad asjad mu garderoobis, mis midagi maksnud olid, ainsad, mis ma uuena olin ostnud. Samuti ketse ja T-särke - mul oli kõike piisavalt, rohkem kui ma kaasa jaksaks võtta nagunii. Mul oli mu vihmakindel suur seljakott ning sellega komplektis spordikott, nii et ka siin oli asi aetud. Ma hakkasin juba mõtlema, millised asjad kaasa võtta, kui mulle lõpuks ometi kohale jõudis, et ma alustasin valest otsast - neid pole mul vaja enne, kui ma lõplikult minema jooksen, ning sinna on veel aega.
Seega oli vist ainus asi mis ma praegu teha sain mõtlemine ja plaanimine. Ja seejärel ootamine. See oli raske - nüüd, kus ma suures plaanis teadsin, mis juhtuma hakkab, tahtsin ma ainult tegutseda. Esimesed plaanialged kanepikasvatamiseks olid samuti välja mõeldud, kuid neid ei saanud ma teostada enne, kui ma Ralfiga olen rääkinud. Ma mõtlesin hetkeks juba välja hiilida ning lagunevas majas ära käia, kui mulle kohale jõudis, et ka Ralf peaks magama praegu. Või on ta üldse seal - ükskõik mis ajal pealelõunal ma tema juurde olen läinud, ta on alati seal olnud. Kas ta käib siis väljas öösiti? Ma ei saa nagunii kõike seda kiirendada, nii et ma võiksin samahästi magada... see on, kui ma magada suudan.
Öösel lihvisin ma vaikselt oma plaani. Esimene samm oleks otsida üles enda koolist need kurja välimusega kutid, kes viiendaks tunniks kohale ilmuvad ja trepi ees suitsetavad. Kui on keegi, kes teab mandiga kaubitsejaid, oleks need nemad. Kui see kaubitseja on leitud, pean ma talt küsima seemneid - mitte ütlema, et ma ise marihuaanapõllu hakkama tahan panna, vaid lihtsalt öelda, et mu sõbranna palus osta, sest ta oli kuulnud, et seemnetest jääb kõige kergemini pilve. Ma pean seemneid küsima samal viisil mitmelt erinevalt diilerilt. Kasvatamiseks sobib kõige paremini seesama vana maja - varastada mõnelt ehitusplatsilt linti, mis ütleb 'Ettevaatust! Varisemisoht!', tõmmata see iga ukse ette, ning keegi ei tule sisse. Seejärel panna lihtsalt seemned potidesse ning võib-olla paar seda lampi juurde, mis UV kiirgust ka toodavad. Ka nende saamine ei peaks raske olema - otsida netist, mis firma selliseid lampe müüb, teha patsid pähe, panna ümmargused prillid ette ning vatrata: "See on bioloogiaprojekti jaoks. Me hakkme järgi tegema seda katset hernestega, mida Mendel 1885. aastal tegi, issand kui põnev!" Ma polnud küll kindel, kas nad kahtlustaksid midagi neiust, kes tahab korraga mitu UV lampi osta, kuid parem oleks lugu välja mõelda juhuks, kui nad kahtlustavad. Ning siis oodata. Just nagu nüüd.
Kuidas ma neid müüksin? Mul ei tohi olla telefoni, seega oleks hea võimalus käia müümas ööklubides ja baarides, kus iganes inimesed seda osta võisid tahta. Olla alati valmis jooksma ning alati valmis kogu popsu mööduva onu taskusse pistma ning süütut nägu tegema. Ma uskusin, et ma saan hakkama.
Kui ma hommikul ärkasin, kogusin ma kokku kõik raha, mis ma kunagi kõrvale olin pannud, näppasin magavate vanemate tagant veel natuke, ning asusin teele, tund aega enne tavapärast kella. Aeg oli nii varajane, et bussis polnud peaaegu kedagi, ning seega polnud mul ka sees seda tavapärast närvilist tunnet, mis mul muidu alates Ralfiga kohtumisest võõraste inimeste juuresolekul alati oli. Selleks ajaks, kui ma kesklinna jõudsin, olin ma peaaegu et rõõmsas tujus.

Hm, Ralf on nii nunnult vastik. Ja Lota on rumal.
Aga ülihuvitav on siiski.
Kindlasti uut!

Mirei kirjutas:

Sümmeetria, sul võib õigus ka olla, see on vist üpriski segane. Ma ei vaevunud kunagi seletama, millest see '1984' ja '451 Fahrenheiti' räägib, seega... jah. Aga äkki te loeks need raamatud läbi, siis te saate mu jutust paremine aru. Need on väga head raamatud ka tegelikult Aga 1984 kohta - te peate olema vanemad kui 16, hea närvikavaga ja arvestama, et see raamat võib minu arust ka kõige tervama psüühikaga inimese mõistuse täiesti segi ajada, see on kõige õõvastavam ja jubedam ja creepym raamat üldse.

Noh, Orwell'i 1984, laiub sõbralikult minu kõrval ja lähitulevikus üritan ma selle ka läbi lugeda. Ja sinult ootan ma seni huviga uut osa :].

See, et Lota rumal on... ma lugesin su kommentaari, Keiti, ja leidsin, et kuule on jah! Aga ma ei tea, kas ta oleks pidanud olema, ma olen lihtsalt liiga eluvõõras, et seda juttu usutavaks teha, nagu te selles osas lõplikult veendute. Ralfi kohta, nagu alati, ma ei kommenteeri, kuna mina tean temast rohkem kui teie
Ja Sümmeetria - see on äärmiselt hea raamat, kuid mina sinu psüühika eest ei vastuta, igaks juhuks, saad aru
Igatahes, vabandust hilinemise pärast (Ja NB, sorry, aga ma ei saa enam nii tihti osi üles panna kui varem, sest noh, mul on kool ja muud asjad ja puha, varem sain ma niimoodi suure huraaga alustada ainult seetõttu, et mul oli vaba nädalavahetus ja siis ma olin haige):

Eelmisel aastal olin ma peaaegu südaööl ühelt vastikuks muutuvalt peolt põgenedes kesklinna sattunud, kus ma olin kohanud ühte sellel ajal hirmuäratavat kutti. Ma olin siis viisteist, väike ja naiivne, ning meeste lähenemiskatseid oskasin ma lahterdada kaheks - üliromantilised teismelisteideaalide sarnased roosidega armuavaldused, mida ma pidasin normaalseks, ja kõik ülejäänud, mille ainus eesmärk oli ilmselt mind ära vägistada. Seega olin ma surmani hirmunud olnud, kui mind ümbritses viis minust palju vanemat poissi, kes kutsusid mind kusagile kaasa (ma enam ei mäleta, kuhu) ja sihtisid silmadega kindlalt mu lühikest seelikut ja mitte mu nägu. Tookord olin ma hirmunult peaaegu et nutma hakanud ning kamba ninamees, päikseprillide ja karmi kuti auraga välimuse järgi kaheksateistkümneaastane poiss, oli mind minema lasknud, ilmselgelt lausa solvunud, et ma teda nii kartsin. See oli mulle osati isegi muljet avaldanud ning kuna ma nägin teda edaspidi vähemalt paar korda kuus, alati samas kohtas kus ka mina teda kohanud olin, jäi ta nägu mulle hästi meelde. Kuni paar kuud tagasi, kui ma olin sedasama teed jalutanud oma toonase boyfriendiga ja temalt küsinud selle tõmmu hulkuri kohta, sain ma tema kohta nii mõndagi teada - ta nimi on Reiko ja ta on narkodiiler. Mind polnud kunagi huvitanud korralik olla, niiöelda hea laps, kuid ma polnud kunagi teadnud, kuidas nende mittekorralike inimesega sõbraks saada, seega oli selline avaldus tollel ajal üpriski hämmastav tundunud. Jälle hakkasin ma tõmmut kutti natuke kartma, ning kuigi ma teda endiselt nägin, ei pööranud ma talle erilist tähelepanu. Kuid ma teadsin, et ta tunneb mu ära iga kord kui ta mind näeb, sest ta silmad olid kindlalt mu näol kui ma tema poole tulin, ning kindlalt mu tagumikul, kui ma eemaldusin.
Mul ei olnud mingit põhjust loota, et tõmmu kutt, Reiko, sellisel kellaajal oma kohal on - ta oli seal tihti, arvatavasti oli see ta mingi müügipunkt, kuid mitte alati. Kuidas ta sai ebaseaduslikult midagi müüa juba üle aasta alati ühes ja samas kohas ilma mentidele vahele jäämata, ei saanud ma aru, kuid tema vabadus ei ole minu mure. Ma jalutasin süütul ilmel õigele tänavale ja lasin sellest silmad üle - kurat, inimtühi! Kell oli nii vara hommikul küll, ja sellise äri tipptunnid on õhtu ja öö, seega polnud poisi puudumine eriline üllatus. Kui ma poleks olnud nii kärsitu kogu oma ebatäiusliku ja naiivse plaaniga pihta hakkama, oleks ma taibnud praegu kooli minna ning tulla siia õhtul, soovitavalt pärast Ralfi külastamist. Kuid kui ma juba siin olen... noh, persse sellega, teda ju siin ei ole...
Ma kondasin tund aega linnas, otsides poodi, kust endale nuga osta. Ma ei taibanud midagi muud, mida mul hädasti vaja võiks minna, kuid tunne, justkui poleks ma millekski ettevalmistatud, mis tulla võib, ei kadunud. Noh, ma ei teadnud midagi maailmast, kuhu ma minema pidin, või täpsemalt, ma ei teadnud, kuidas elada maailmata, kust ma lahkuma pidin. Ma ei olekski osanud end millekski valmistada. Kuid kallis pussnuga kotis ja veel üle tonna taskus tundsin ma end tibake kindlamalt.
Kui mul midagi enam teha ei olnud, läksin ma tagasi sinna tänavale ning istusin madalale puutrepile, mille iga aste oli ise suunas viltu. Ma ootasin rohkem kui tunni, kui lõpuks mu lootused vilja kandsid - nurga tagant ilmus kolm kuju. Reiko, rõhutades oma tähtsust, kõndis kõige keskel, kuid esimest korda panin ma tähele, et ta tibake lapsik karmi kuti imidž oli kadunud - ta riided oli lahedalt old school ja ka ta kõnnakust ja hääletoonist oli endine tehtud pahatahtlikus kadunud. "Kurat," mõtlesin endamisi. "Kui ta suureks on kasvanud, ei lähe mu plaan läbi." Kaks kutti Reiko kõrval, keda ma olin näinud peaaegu sama tihti kui Reikot, kuid mitte kunagi neid tähele pannud, olid läbi teinud samasuguse muudatuse, kuid ainult poolikult - kui nad mind nägid, siis nende näoilme proovis jällegi jäljendada pahasid tüüpe halbadest Hollywoodi filmidet. Kuid sellest polnud lugu - mida rumalamad ja lapsikumad nad olid, seda parem. Nii, läheb lahti.
"Yo, kutid," laususin magedalt. Nad vaatasid mind üllatunult ning ma tundsin, kuidas ma näost punaseks lähen. Mul oli nii häbi ja ma olin nii närvis, et ma oleks hea meelega minema jooksnud. Kuidas ma sain endal poole sekundiga niimoodi margi täis teha?
"Sau," vastas Reiko. "Mis sa tahad?"
Kolme sekundiga mõtlesin ma kogu enda plaani ümber. Ma olin liiga naiivne ja liiga elukogenematu, et mõelda välja usutavat ja toimivat lugu, seega oli parim rääkida tõtt - teatud osani.
"Reiko, ma tahan manti kasvatada," ülesin otse välja. Kutt oli nii ehmunud, et hüppas sõna otseses mõttes sammu tagasi.
"Mis kuradi pärast sa mu nime tead!" hüüdis ta valjult.
"Ma käisin kunagi ühe tüübiga, kes su nime teadis. Ma olin temaga koos kui ma sind tänaval nägin ja ta ütles mulle," vastasin lihtsalt
Reiko ei rahunenud ikka veel maha. "Miks sa arvad, et ma sind aidata saan?"
"See kutt ütles seda ka, mis sa teed," ütlesin sama rahuliku häälega.
"Käi persse, lits, mida kuradit sa räägid," hüüdis Reiko ning pöördus minekule. Üks ta kaaslastest, blond kutt, kes oli vist natuke noorem kui tema, kuid vast vanem kui mina, hakkas talle järgi minema, kuid teine neist jäi seisma, viies pilgu kord vihasele Reikole, kord minu pettunud ja solvunud ilmele. Ta tegi nii mitu mitu korda, üpriski kiiresti, nähes seejuures väga naeruväärne välja, ning purskas siis ise naerma.
"Tule tagasi, mees, siin pole midagi karta. See tšikk pole ohtlik ega midagi, ta on lihtsalt nii noor ja loll," hüüdis ta Reiko poole.
Mul läks hetk aega mõistmiseks, miks need tüübid nii olid käitunud, kuid kui ma mõistsin, läksin ma näost punaseks. Ebaseaduslikke asju nii vabalt ei arutatud, selleks olid oma kindlad slänginimed ja puha. 'Raamatu lugemiseks' oli mu üks sõbranna vist seda nimetanud. Hea, et ma tõtt olin rääkinud küll - kuigi need poisid olid tibake lapsikud, nad olid hetkel oma mängumaal ja mina ei olnud.
Reiko jäi seisma, kuid kangekaelselt ei pöördunud ta ikka veel minu poole. Blond poiss ta taga kõhkles, viies kord pilgu minule, kord oma bossile, kuid kolmas poiss tuli otse minu juurde ja põlvitas minu ette maha, vaadates mulle otse näkku. Tal olid veidrat oranžikat karva juuksed ning ta nägu oli nii vistrikke täis, et näis punane. Ta oli üpriski inetu, keegi, kellega ma mingis teises olukorras poleks rääkima hakanudki. Ta näoilme ei väljendanud ka erilist intelligentsi, kuid ega mul seda vaja ei olnudki.
"Tead, sa oled päris kena," lausus ta irvega, mis iga normaalse tüdruku otsekohe minema ajaks, kuid mul polnud aega normaalne olla. Seega proovisin ma punastada, ja kui see ei toiminud, viisin pilgu oma kätele, justkui häbelikkust mängides. Poiss naeratas veel laiemalt ning läks näost tibake roosamaks - ta reaksiooni arvestades oli see kõige parem tulemus, mis ta kunagi tüdrukuga flirtides oli saanud.
"Noh, tibuke, see sinu palve... miks?" küsis ta sõbralikult. Nüüd oli aeg ka natuke valetada - rääkida neile, et mingi kahtlane tüüp soovitas seda kui ühte võimalust elada nii, et sa hoiduksid salaja maailma valitsevast diktatuurist tundus üpriski loll.
"Natuke lisaraha, tead küll. Ainult pidudel oma sõpradele müüa, ega ma rohkem ei julgekski," seletasin rumala blondiininaeratusega. Kui nad mind juba lolliks pidasid, oli kõige parem kaasa mängida, kuigi tuleb tunnistada, et ega ma eriti tark ei olegi.
"See on ohtlik kraam, tibu. Me ei annaks seda ükskõik kellele, pealegi saaks sinust ju muidu meie konkurent, või mis? Aga ma võin sinuga natuke nodi jagada, see tähendab, oma tüdrukuga ma võiks seda jagada, või mis..."
See tüüp oli loll. Isegi mina nägin teda läbi, ning mu sõbrad olid mind nii mitu korda ülimalt naiivseks ja kergeusklikuks nimetanud. "Sul lihtsalt ei ole seda, mida ma otsin, või mis? Kas sa ei oska mind ka juhatada kellegi juurde, kellel on?"
Kuti imestunud näost lugesin ma vastust, mida ta öelda ei tahtnud. Ok, tema siis kõrvale jätta, julmalt.
"Reiko, tead sa kedagi, kellelt ma saaksin ühe taime või nii?" küsisin üle vinnilise poisi õla. Reiko, keda mu külm suhtumine üllatanud oli, pöördus jälle minu poole ja tuli paar sammu lähemale, kuid siiski: "Miks peaks ma ütlema, kui ma ka teaks?"
"Noh jah, aga oma tüdrukule ikka ütleksid, või mis, eriti kui ta sulle selle eest raha annab," vaidlesin edasi. Nii julgelt polnud ma kunagi kellelegi midagi soovitanud, kuid ma arvasin oma välimusest hästi - mulle löödi võõraste inimeste poolt külge vähemalt korra nädalas ja pidudel olin ma esimene, kes omale kaasalase leidis. Seega ma ei uskunud, et Reikogi, kes tegelikult ei paistnud olevat ei väga ilus ega tüdrukutega väga kogenud, mu pakkumise ära ütleb.
Nagu ma lootsingi, viis poiss oma pilgu mitu korda minust üle, peatudes pikemalt mu näol ja rindadel. Mu figuur ei olnud väga ilus, ma olin liiga kõhn ja seega mitte nii volüümikas, kui ma oma juuksed üles sidusin ja sobivat riietust kandsin võisin ma isegi poissi teeselda, kuid sellise riietusega, mis mul praegu oli - madalalõikelised teksad, punasest nahas nabapluus ja must velvetjakk - olin ma enda arust üpris seksikas.
"Noh, võib-olla ma tean kedagi, kuid ma ei tohiks teda iga tühise asja pärast segada, või mis? Äkki me teeme nii, tibu, et sa annad mulle oma numbri ning kui ma helistan, tuled sa minu juurde - me võime seal arutada ja otsustada, kas tutvustada sind või mitte. Mis sa ütled?"
Reiko näoilme oli lootusrikas. Ta ettepanek ei olnud isegi mitte kahemõtteline, see oli nii selge - ta helistab, ma lähen sinna, ma magan temaga ja olenevalt sellest, mis ta arvab, ta kas tutvustab mind sellele tüübile või mitte. Rõve mõelda, aga... See pole nagu ma oleksin süütu või midagi, mul on olnud kolm poissi juba, ning kui ma olin loobumas kõigest siin maailmas, miks mitte loobuda ka oma sissejuurdunud arvamusest, et kui sa magad kellegagi, keda sa ei armasta, oled sa lits? Mul ei jää muud üle... Või isegi kui jääb, miks üldse otsida kõrvalteid. Mine otse, mine kõigest läbi! Vahet ei ole enam. Mu elu on vale. Vahet pole.
"Mu number? Kirjuta üles," laususin naeratusega. Reiko naeratas kaa, hoides oma silmad kindlalt mu kehal.

Psüühika on mul täiesti korras ja raamat läbi. Kui sinu peategelasega sama juhtub mis raamatus, siis on kahju. Ma olin üsnakindel, et plaan läheb neil läbi ja ütleme, et rohkem kui üllatunud kui selgus, et O'Brien liitlane pole.

Mul on ainult paar lemmikjuttu ja see jutt on üks nendest lemmikutest.
Hm. Ja see paneb mõtlema. Väga.
Ma ühel öösel mõtlesingi selle jutu peale. Ja ma mõtlesin, et kui keegi kuskil midagi nö juhib ja inimesi mõjutab jne, siis tegi Lota õige valiku mingis mõttes. Samas tehes selle valiku, mõjutab teda Ralf või keegi teine. Ja see tähendab jällegi, et ta on alguses tagasi.
Ja niimoodi mõeldes ja arutades võib tõesti segaseks minna.
Aga mulle jutt väga meeldib.
Ma ootan uut.

Andke andeks, et nii kuradi kaua läks aega, aga ma loodan, et on veel keegi alles, kes seda lugu lugeda viitsib. Ma kirjutan selle kindlasti lõpuni, ärage pahandage, kui sellised vahed sisse tulevad. Nii:

Kell oli alles kaksteist päeval ning kui ma praegu kooli oleksin läinud, oleks ma saanud nautida veel mitu tundi imelist õppimiskeskkonda ja ennast harida. Mida iganes! Miks ma peaks veel vaeva nägema kooliga, kui ma tean, et ma ei lähe kunagi ülikooli, ma ei lähe kunagi tööle. Ma elan oma elu Ralfiga rentslis, eemal kogu sellest jamast, sellest maailmast, kus mul ei ole sõnaõigust mu oma elu kohta. Ma teadsin, et ma ei tohiks liiga suurt kahtlust tekitada, kuid ma otsustasin mitte kooli minna. Ma ei suutnud. Selle asemel läksin ma otse Ralfi juurde.
"Ole hea, mine osta purgisuppi," palus mees veel enne, kui olin nurga tagant välja astunud. Ralf istus oma tavalises toas oma tavalises kohas ning soojendas vett roosteses plekkämbris pliidil, kuhu oli tuli tehtud. Sõna otseses mõttes muide - vana veneaegse gaasipliidi peal oli väike lõke ning valge kooruv värv mullitas kuumusest.
"Kust sa teadsid, et see olen mina?" küsisin vastu uksepiita nõjatudes.
Ralf ei tõstnud isegi pilku. "Ilmselge ju. Kes muu tuleks jalgu trampides siia sisse, peaaegu jookseks mööda seda treppi, mida isegi mina veel päris teha ei julge seda treppi vaadates, ning tuleb siis peatumata just siia tuppa, kus ma elan. Ilmselgelt keegi, keda ma tean, eks ole?"
"See võis olla ka keegi teine, keda sa tead. Mõni su teine sõber," vastasin tehtud ükskõiksusega.
"Kui see on keegi teine mu sõprades siis võib ka tema mulle purgisuppi osta, või mis?" vastas Ralf, tõstes lõpuks ometi pilgu ja naeratades omaenda nalja üle. Mul oli imelik tunne - ma olin rõõmus, et ta mind oma sõbraks nimetas - mina teda oma sõbraks nimetada ei julgeks, märkamatult oli ta hirmutavast veidrikust tõusnud kauge ja kummalise mentori seisusesse - kuid samas olin ma ka natuke armukade, et ma pole ta ainus sõber, et ma pole talle asendamatu nagu tema on nüüd mulle. Sellel polnud midagi pistmist armastusega, rohkem nagu omamissooviga, nagu on ärahellitatud nooremad õed armukadedad kui nende vanemad vennad endale tüdruku leiavad. Ma sain aru, et ma ikka veel kartsin, et Ralf jätab mu üksi - tema mulle asendatav ei olnud, kuid mina talle olin. Ma ei osanud veel üksi elada maailmas, kuhu ta mind tõmmanud oli.
Selles kandis oli palju puumaju ja enamik neist ei olnud väga ilusas seisukorras - see oli kant, mis on alati veidi inimtühi, sest nendes majades, kus päriselt elatakse, on peamiselt tagasihoidlikud vanapaarid ja muu selline. Tänaval ei olnud ühtegi inimest, kellelt küsida, ning mul läks peaaegu tund enne, kui ma ühe väikese mõtetu keldrikorrusepoe leidsin. Kui ma tagasi jõudsin, leidsin ma Ralfi maja eest kergelt niiskeid roikaid korjamas.
"Sa passisid nii kaua, tuli kustus ära," seletas mees. Ma läksin talle appi ning koos suutsime me kiiresti kokku saada ühe korraliku sületäie. Kui me üles jõudsime, oli väike tuli tõepoolest täiesti kustunud, isegi söed ei hõõgunud enam, seega läks veel tund, enne kui me natuke niiseked puud korralikult põlema saime ja vesi jälle soojenema hakkas. Selle ajani rääkisin ma Ralfile viimse detalini kõik oma plaanist ja ka sellest, mis juba tehtud sai. Kui ma Reikost rääkisin, ei julgenud ma mehe poole vaadata, vaid hoidsin oma pilgu kindlalt juba põlema löövatel tukkidel - oli piinlik juba rääkida millegist taolisest oma sõbrannale, ammugi siis mehele, keda sa tead nii vähe kuid kes on sellegipoolest juba kujunenud su usaldusisikuks ja õpetajaks. See oli justkui olla sõber oma iidoliga - kogu aeg kartsin ma öelda liiga lapsikut sõna, mille peale ta minust halvemini hakkaks mõtlema, pidevalt proovisin ma arvata, mida ta minust ootab, et neid väljaütlemata reegleid mitte kunagi rikkuda. Mida ta võis arvata lubadusest, mille ma Reikole tegin, mida ta võis arvata sellest, et ma oma keha müüma soostusin.
Õige vastus - mitte midagi. Ta võttis seda kui kõige normaalsemat asja, justkui oleks see vältimatu ja arusaadav. Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja küsisin selle kohta.
"Sinna ei saa midagi parata," vastas Ralf rahulikult. "Me oleme üksi kogu maailma vastu, sõna otseses mõttes. Meil ei jää võimalust hinnata midagi peale meie oma elu. Miks teha kõike raskemaks, ajades taga voorusi ja ideaale, mida me ei suudagi saavutada, kui juba kõik on meie vastu? Peame me siis iseennast ka oma teele ette viskama? Ja pealegi, arvamused oma vooruste ja põhimõtete kaitsmise vajalikkusest on meelega inimestes tekitatud. Isegi selliseid asju nagu armastus ja pere propageeritakse samal eesmärgil - et inimestel oleks rohkem asju, mida kaotada. Kui sa saad teada, et sa ori oled, kuid vabanemiseks pead loobuma oma kallimast, vanematest, lastest, tööst, unistustest, põhimõtetest ja kõigest muust, siis sa tavaliseslt teeskled, et sa ei pannud neid niiditõmbajaid tähele. Jäta meelde oma prioriteedid - elus püsimine on esimesel kohal, teisel ja igal järgmisel. Võib-olla kümnendale kohale võid panna kellegi elu, kes sind aitab ja mitte takistab. Vaid siis, kui oma ideede jaoks pead loobuma millestki vähemväärtuslikust kui päevapraad, võid nende eest rahulikult seista."
"Kuid meie esmane prioriteet on ju vabadus. Muidu me ei oleks siin. Meie elus püsimisele oleks parem sinna jääda, või mis?" küsisn kahtlevalt.
Ralf jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama. "Jah," ütles ta lõpuks vaikselt. Ma mõtlesin hetkeks, et ütlesin midagi valesti, kuid siis jõudis mulle kohale, mis viga - ma olin öelnud midagi, mille peale Ralf kogu oma keerulise filosoofiaga polnud jõudnud. Esmane on vabadus. Siis mu elu. Ja alles siis, kui need kaks on kindlustatud, siis Ralf. See oli kuidagi nukker teadmine, et ma hülgaks ta kõhklematult oma naha päästmiseks, kuid vabastav. Ma olin sama talle mis tema mulle - proriteet number kolm, kõige tähtusestum kindel asi mu elus, kuid siiski järgmine asi mida päästa peale oma elu.
Me istusime Ralfiga veel paar tundi koos, sõime suppi, mis ma ostnud olin, ning arutasime oma plaane ja meid valitsevat võimu. Ralfiga ei liikunud jutt kunagi millelegi tavalisele, millelegi kergele ja rõõmsameelsele - kõik, mis meid sidus, oli tõepoolest vaid meie ühine eesmärk, isegi sõprusel ja seltskonnale polnud meiega midagi pistmist. Nii lähedal ja nii kaugel, alati, nagu kauge unistus ja lootus, nagu sõna, nimi, millest meeleheites kinni hoida. Suhe, mis mind ja Ralfi sidus, oli tugevam kui miski muu - tema oli minu loonud ning viinud mu ära maailmast, mis mulle ei meeldinud, talle pärandasin kõik emotsioonid, mis nüüd tühjalt õhku rippuma olid jäänud - viha, sõprus, armastus, ükskõiksus, meeldimine ja mitte meeldimine, kõik olid suunatud ainult talle. Esimest korda taipasin, et kunagi, kui ta mu maailma enam ei muuda, võin ma suuta ka ilma temata elada. Ta olemasolu tegi mind tugevamaks ja nõrgemaks.
Läks aega paar päeva, enne kui Reiko mulle helistas. See oli neljapäev, ning kõne tuli kolmanda tunni ajal, milleks oli matemaatika. Ma istusin tagareas, seega sain ma rahulikult jutu ära räägitud, kuid mu parim sõbranna ja pinginaaber Katja kuulis kogu vestlust pealt. Kui ma kõne ära panin, väljendas tüdruku nägu murelikkust.
"Liise, mis on?" küsis ta osavõtlikult. "Sa paned viimasel ajal nii palju poppi ja sa ei ole kodus - eile su ema helistas meile, et küsida, kas sa oled seal?"
Üleeile, nagu iga päev, veetisin ma nii palju aega kui võimalik Ralfi juures. Ma polnud kaalunudki, et mu vanemaid võib nii palju huvitada, kus ma olen, et nad Katjale helistama hakkaksid. Veel üks apsakas - neid pean ma vähendama.
"Ma lihtsalt kondasin ringi," vastasin äraolevalt.
"Ja see kõne nüüd? Sa ütlesid, et sa oled tunni aja pärast seal, aga meil on veel kool. Sa pole kunagi nii palju poppi teinud kui nüüd," muretses tüdruk edasi. Katja oli ääretult heasüdamlik tüdruk, seda heasüdamlikkust oli nimetatud ta kõige ilusamaks iseloomujooneks ja ta oli selle üle uhke, seega püüdis ta olla veel toredam kui varem, piirini, kus ta juba tüütuks kippus muutuma.
"Katja, ära muretse! Kõik on hästi. Ma ju ütleksin sulle, kui mul mingi mure oleks. Ühel sõbral on väga abi vaja ja ma lubasin tulla, see on kõik. Ja et ma kodus ei ole - sa ju tead, kuidas ma seda korterit vihkan. Kevad on, ma ei külmu enam õues ära, seega ma eelistan õues olla."
Ma ei teagi, kas ma veensin Katjat, et kõik on hästi, või sai ta aru, et minult midagi välja ei pressi, igatahes jättis ta mind rahule.
Koht, kuhu Reiko mind kutsus, oli väike kahetoaline korter Mustamäel. Kodu jäi tee peale, seega käisin ma kiiresti sealt läbi, võtsin igaks juhuks raha kaasa, mille peitsin seljakoti voodri vahele, valisin natuke seksikamad riided ja pesu ning panin kotti muude asjade hulgas veel oma vana pipragaasi ja uue pussnoa. Tundes end hästi ettevalmistatuna ning tegusana, et mu plaan lõpuks ometi liigub, asusin ma teele.
Reiko tegi ukse lahti esimese kellatirina peale. Ta oli mind oodanud ja kõik ilmselgelt ette valmistanud - korterist kostus kena muusikat, mis õnneks ei olnud võltsilt romantiline, ning poiss ise uppus mingisse tugevasse meeste lõhnaõli pilve. Veel enne, kui ma tervituse jõudsin sõnastada, pani poiss sõrmed mu juustesse ning suudles mind. Ta suudlus oli märg ning maitses nikotiini järgi, kuid ma elan kõik üle, kui ma saan, mis tahan. Siit tulenevalt:
"Peale seda, kas sa ütled mulle, kust ma saaks paar taime osta?" küsisin ma, kui poiss mu huuled vabastas.
Reiko tõmbas mind enne vastamist tuppa sisse. Ta sulges ukse minu järel ning keeras selle snepperluku kinni, enne kui ta minu poole vaataski. Kirusin mõttes jälle oma naiivsust.
Reiko naeratas. "Mitte ainult ütlen," vastas poiss, "ma viin su tema juurde kohale. Ole ettevaatlik, küll, ta pole hea inimene. Ja sa ei saa teda enda poolele samade meetoditega mis mind, tal on endal mitu litsi olemas. Aga ma kaitsen sind, tibu, ära muretse." Poiss suudles mind veel, seekord pikemalt, ning ta käsi libises sujuvalt mu särgi alla. Ma surusin alla õrnad vastikusevärinad, mis see tekitas, ning proovisin rahuneda - Reiko ei olnud kole, ta oli pigem seksikas, ning samuti polnud ta mingis mõttes ebameeldiv, kuid ma polnud kunagi varem maganud poisiga keda ma ei armasta. Selline asi tuleb küll välja kannatada. Läks minut, enne kui poiss pea tõstis.
"Mis su nimi on?" küsis ta uudishimuga, justkui oleks ta äsja taibanud, et ta seda ei tea.
Ma naersin. Ega ma ei kavatsenudki talle oma päris nime öelda. "Eliise," vastasin - esimene nimi, mis mulle pähe tuli.
"Kena," vastas poiss naeratusega. "Tule, magamistuba on seal."
Kell oli kuus õhtul, kui me lõpetasime. Ma käisin mööda tuba ringi, korjates oma riideid üles ning pannes neid sealsamas ka selga, Reiko lamas voodil ja vaatas mind. Ta pilk ja tänane tegu ei tekitanud minus sellist vastikust, nagu ma arvasin, et need tekitavad - ma tundsin ennast nagu kogenud prostituut. Reiko pilk oli imetlev.
"Sa oled nii hea," lausus poiss imetlusega. Ma tundsin, et olin talle muljet avaldanud kui kompleksivaba ja tugev naine, selline, nagu Lara Croft "Tomb Raider'i" filmist või ükskõik milline brünett Bondi filmidest. Need on naised, keda päriselus vaevalt et olemas on, kuid mehed nagu Reiko unistavad neist ning jätta muljet, et ma selline olen, võib teenida poisilt üpriski kasulikuks osutuva ustavuse. Tuleb lihtsalt karmi tüdruku imidžit säilitada.
"Millal me su sõbra juurde läheme," oli mu ainsaks vastuseks.
"Ma võtan su kaasa järgmine kord, kui ta mind kutsub. Ma rääkisin temaga eile ja ta ütles, et ma võin su kaasa võtta. Ma helistan sulle, kui ta kutsub, ok? Saad sa tulla igal ajal kui ma kutsun?"
"Olgu."
"Ta nimi on muide Lev. Kas ma võin talle su pärisnime öelda?"
Ma naeratasin. "Vahet pole. Mida ta ikka ainult nimega teha saab?"
"Päris palju," vastas Reiko osavõtlikult. "Tal on sidemeid, nii et kui ta su nime juba teab saab ta sulle saba taha panna nii et sa ei saa tast kunagi lahti, enne kui sa talle töötama hakkad. Ta on tüdrukutega niimoodi teinud - peksab nad läbi ja sunnib prostituutideks ning kui tüdrukud ära jooksevad ja oma pärisnime alla korterit proovivad üürida kusagil, siis nad avastavad selle ja toovad ta tagasi ja peksavad uuesti läbi. Parem oleks, sinu huvides, kui ta sust midagi ei teaks. Aga mina ei avalda talle midagi, Eliise, ära karda."
Ma naeratasin poisile meelitatult. Küll on hea, et mu paranoia üle ääre kippus ajama, nii et ma oma pärisnime välja ei öelnud.
Ma teadsin küll, et ma peaks otse koju minema, kuid ma tahtsin väga Ralfi näha. Vaikselt hiilisin ma majani, kus mees elas, ning läksin üles tema tuppa. Ralf suitsetas nagu alati.
"Toimus midagi täna või? Sa oled nii üles löödud," küsis mees.
Ma seletasin talle kõigest, mis juhtunud oli, jättes ebavajalikud piinlikud detailid välja, kuid rääkides kõigest muust. Kui ma lõpetasin, ei öelnud Ralf paar minutit midagi.
Siis - "Tahad ma õpetan sulle natuke võitlemist? Noaga ja ilma," küsis mees. Ma olin hetkeks üpriski kohkunud, vaadetes talle imestunult otsa. "Vaadates asjade arengut võib sul tulla vajadus ennast kaitsta. Sa satud inimeste hulka, kes pole just kõige ohutumad." Ma noogutasin tummalt. Ralf ajas end püsti ja korjas nurgast paar puukaigast, visates ühe mulle.
"Nii, alustuseks - need pole tänavakaklused Chuck Norrisega. See, kes ründab esimesena, tavaliselt võidab. Eriti kuna sa oled tüdruk, on sinu parimaks võimaluseks haavat oma vastast nii palju, et ta vastuhoopi ei suuda anda enne, kui ta taipab, mis sa teed. Meeste puhul sihi mune - see on hea nõrk koht, mida sul ei ole."
Ma naersin, kuid tegin tema ettenäidatud liigutust järgi, kui ta õpetas paari nippi, mis õnneliku tabamuse korral peaks vastase kahjutuks tegema, kuid mis on piisavalt kiired ja mida saab piisavalt salakavalalt teha, et keegi sind takistada ei jõuaks.
"Kui sa oled mitme vastase vastu, siis sa oled küll kaitsetu. Isegi ühe vastasega, ära kunagi nori tüli, ära nori otsest võitlust. Ähvarda, kui vaja, kuid alati arvesta, et isegi kui sul on julgust ei ole sul kogemusi ega tugevust. Ole alati valvel - kui sina saad esimese löögi, oled sa kaotaja."
Kell oli üheksa õhtul, kui ma lõpuks koju jõudsin. Jalad mu kõrge kontsaga nööritud saabastes valutasid ja mu keha tundus imelik, justkui läbi kulunud sellest ühest korrast, mida ma ei tahtnud. Kuni ma saapaid jalast kangutasin tuli mu isa köögist ja seisatas riidenagi kõrval, vaadates mind karmil pilgul.
"Midagi on valesti, tüdruk," lausus ta äkitselt. "Kui sa korralikult koolis ei käi, siis sa ei lõpeta. Ole mõistlik. Sa ei saa niimoodi eales head töökohta."
"Nagu ma ainult gümnaasiumiharidusega hea töö saaksin," sosistasin sarkastiliselt oma nina alla.
"Mida sa ütlesid," müristas isa. Ta ei olnud kunagi hirmus, isegi kui ta väga tahtis, kuid ometi tahtsin ma kiiresti ära saada enne kui ta päriselt vihaseks saab, sest erinevalt emast määras tema päris karistusi - koduareste ja kodutöösid võis ühe vale lause peale terve nädalajagu tulla.
"Vabandust, isa, ma pomisesin iseendaga, ma lihtsalt ütlesin, et mu jalad valutavad nendest saabastest. Sul on õigus, ma tean küll, et mu hinded on head, aga see pole põhjus, miks õppimisele käega lüüa. Anna andeks, isa."
Tundus, et ma olin märki tabanud, öeldes just seda, mida mu isa kavatses karjuda, seega oli paras aeg põgenemiseks, eriti kuna ma oma saapad jalast ära olin saanud.
"Ma lähen nüüd dušši, kui võib, isa," laususin kärmelt ning põgenesin oma toa poole. Ma haarasin rätiku ja kiirustasin vannituppa, panin ukse lukku ja kiskusin riided seljast. Ma tundsin oma kehal Reiko käsi ning ma tahtsin selle tunde maha pesta. Kiireti ronisin ma duššialusele, jätte kõik oma riided vannitoapõrandale, justkui oleksin ma neist lihtsalt välja astunud. Kuigi ma olin kindel, et seda vastikut tunnet ei saa ma oma nahalt kunagi ära, viis pahvak sooja vett viimasegi jälje mu purunenud põhimõtetest. Ma vajusin kokku, äkitselt liiga väsinud, et kätt seebi järelegi sirutada. Kahhelkivid mu selja vastas olid külmad. Soe vesi viis kogu vastikuse minema. Ma olin lihtsalt rahul sellega, mis täna oli saavutatud. Vesi viis kõik minema ja maha jäi tühjus.

praegu lugesin väga kiiresti läbi, aga kohe kui aega on, loen uuesti.
ja seda ka, et ma jätkan kindlasti selle jutu lugemist, sest see meeldib mulle tohutult :)
uut!