Mitte kellegi oma

Selles väikses armsas külakeses asub üks päevi näinud maja. Maja seintes on maast kuni katuseni ulatuvad praod, paljudest kohtadest on näha värvi maha koorumas, uksed krigisevad kui nendest sisse ja välja käiakse- kõik see iseenesest karjub juba meeleheite järele. Hoone sees on pikad koridorid, kus sagivad pontsakad vanemas eas tädikesed, kelle kehale ja näole on aeg vedanud oma vagusid, kelle meel on läbi aja nüristunud ja süda kalgistunud. Elu päevi näinud majas on tädikestele ajaga rutiinseks muutunud.
Kuid pikkades koridorides on pisikesed toad, kus on nii nuttu kui naeru, nii headust kui kurjust, nii lootust kui meeleheidet. Nõnda ongi ühes väikses toas üks tüdruk, kes põlvitab akna ees, mille raamid on kulunud ja mille klaasidest on vaevu näha selget pilti selle taga toimuvast. Akna raamide vahelt puhub vilisedes tuul ja karge talveõhtu poeb tüdrukule põue. Tüdruk tõmbab seljas oleva kampsuni tugevasti vastu ihu, et natukenegi soojem hakkaks.
Tüdruk ei ole toas üksi, tema selja taga voodis lamab poiss, kes on tüdrukust mitu aastat vanem. Lamab nimelt selle pärast, et poiss on tugeva liikumispuudega ja kuna tädikestel on jalad ja käed tööd täis, ei vaevu keegi poissi jalule aitama ning uuesti liikuma õpetama. Poissi see ei heiduta, sest tal ei ole enam selgelt pilti reaalsusest ja sellest kuidas elu üldse väljaspool maja välja näeb. Ta veedab päevast päeva aega jõllitades lakke ning omaette mõmisedes, mille vahepeal teda söödetakse, joodetakse ja potitatakse. Poiss on ära lõigatud ülejäänud maailmast, teda nagu ei eksisteerikski, sama moodi on ka tüdrukuga, kuid tüdruk ise erineb poisist väga palju. Tüdruk on arukas ja iseseisev, ta ei vaja kellegi abi ega hoolt. Võib- olla sellepärast, et ta ei ole eelnevaid asju kunagi oma elus saanud. Kuid pealtnäha tugevas väikses tüdrukus, on õrn hing, mis päev päeva järel järjest rohkem valutab. Õrn hing valutab ootusest ja lootusest. Väike tüdruk usub sinisilmi, et kord tuleb päev kui sealt udusest ja paksu tolmuga kaetud aknast näeb ta oma ema, kellel olid siidpehmed heledad juuksed, silmad kui sinine meri ja naeratus kui suvine päike. Just sellisena mäletab tüdruk oma ema, keda ta igapäev akna all istudes ootab. Lootus ei kustu, sest tüdruk on väike.... väike ja rumal. Aga ema ei tule, ema ei tule sellel talvel ega ka ühelgi järgmisel. Nii istubki see väike tüdruk akna all, silmad täis lootust, joonistades tolmusele aknale oma imeilusa ema ja iseenda. Ta silmitseb naeratusega oma pilti, kui kuuleb selja tagant kedagi uksest sisenemas.
Tuppa astus üks tädike, käes veeämber ja teises lapp. Ta viskab ämbri ja lapi tüdruku nina alla, nii et vett pritsib ja lausub tigedalt:"Mis sa siin niisama passid? Pese aknad puhtaks!" ja jalutab ukse paukudes minema. Väike tüdruk tõstab maast lapi ning kustutab sellega aknale joonistatud ema ja iseenda.....



Pole ammu kirjutanud ning üritasin midagi teema kohast siis kirjutada. Palun hoidke kõik oma emasid! Ja öelge talle emadepäeval, kui väga te teda armastate, sest kõik seda teha ei saa.

Miks pealkirja lõpus punkt?