Mina & lahing

Igatahes, ma panen siis ka siia üles ühe jutukese, mille jaoks ma tegelikult otsisin suhteliselt palju materjali. Tegevus toimub Waterloo lahingu ajal ja selle jutu andsin ma ka oma kirjanduse õpetajale hinnata.

Waterloo lahing


Seal seistes mõistsin ma lõpuks kui tähtsusetu ma olen. Minu elu ei tähendanud Napoleoni ja kõigi teiste marssalite ning muude suurte jaoks midagi, mitte midagi. Nad ju ise isegi ei osalenud lahingus. „Need kes esimesena lahingusse astuvad, surevad alati, kuid nad peavad teadma, et nad surevad ülla eesmärgi nimel.” Nii nad räägivad. Nad ei taha meid teadmatusse jätta, sedasi ei saa rahvast valitseda, kuid praegu mulle meeldiks, et nad oleks öelnud, et me jääme täiesti kindlalt ellu ja samamoodi jäävad kõik teised. Tegelikult tahan ma, et nad oleks mulle öelnud, et sa oled sõjaväest vabastatud. Ma tahtsin karjuda. Kodus ootasid minult teateid naine ja kaks last ning mina ootasin siin, esimeses reas, surma.

Me ei näinud, kui vastased tulistasid. Me küll kuulsime, aga me kuulsime liiga hilja. Esimese pauguga suri esimene mees. Nähes, kuidas mu seltsimehed maha vajuvad, üritasin ma oma musketit välja tõmmata, kuid ka minul vajus jalg alt ära. Ma ei saanud aru, mis juhtus, kuid siis vaatasin alla ja nägin suurt punast plekki oma vasakul reiel ja see plekk läks aina suuremaks. Õudusega seda jälgides, kobasin oma vöö poole. Kuldse paela poole, mis kuulus mu sõjaväevormi juurde ja mille ma kavatsesin oma jala ümber siduda. Tegelikult oli see meile just selleks puhuks antud. Just siis kui ma selle kätte sain, jõudis valu kohale. Tundsin peapööritust ja tõstsin käe üles. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin ennast kokku. Sidusin paela jala ümber, et ma verekaotusest kokku ei langeks ja vaatasin ringi.

Esimese asjana sain aru, et olin maha vajunud. Minu läheduses oli palju teisigi maha kukkunuid, osad surnud, osad raskelt haavatud ja osad, sarnaselt minuga, kergelt haavatud… Ma kuulsin karjumist. Ette vaadates sain ma aru, et vastased olid samuti hakanud ründama. Ma arvan, et nad olid šotlased, sest nad kandsid seelikuid, kuid ma ei saanud selles kindel olla. Mu pea käis ikka ringi, kuid ma üritasin sellest üle olla.

Ma tõusin püsti, toetudes ainult ühele jalale ja hakkasin samuti karjuma, koos paljude kaasmaalastega: „Vive l’Empereur! Vive l’Empereur!” Ma haarasin oma püstoli järele, sest vastased olid musketite jaoks liiga lähedal ja tulistasin. Nemad jooksid, meie seisime paigal ja tulistasime. Ma jõudsin lasta viis lasku, kuid pidin siis mõõga haarama. Ka meie alustasime jooksmist.

Ma jäin esimesest reast maha, kuna pidin vaevaliselt edasi liikuma. See tähendab, et ma nägin kuidas nad kokku põrkasid. Tõsi, oleks ma olnud esimeses reas, oleks ma juba siis surnud olnud.

Mõõk tugevalt kätte surutud, tormasin ka mina lahingusse. Ma üritasin oma haavatud jalale mitte tähelepanu pöörata, kuid see ei olnud kerge. Tegelikult polnud ma nagunii kunagi hea mõõgavõitleja olnud. Kõige paremad olid musketid, need olid kõige täpsemad ja püstolitega oli ka kerge pihta saada, vähemalt minu jaoks.

Ma olin alati surma kartnud, kuid kui juba punane mõõk mu rindu tabas, olin ma isegi õnnelik. Ma lootsin, et Napoleon kaotab. Ma tõesti lootsin, sest tänu temale see kõik juhtus. Mind jäid leinama mu perekond, kuid kui Napoleon oleks alla andnud, ei oleks seda juhtunud. Ma surin teadmisega, et mind jäädakse leinama. Nüüd olen ma seda vähemasti oma silmaga näinud. Hinged jäävad alles ja nad näevad kõike mis elus toimub. See on nagu elu peale elu ja ma armastan seda. Ma nägin kuidas Napoleon kaotas, ma nägin seda kõike. Ja ma olen õnnelik, mis sest, et ma tean, et minu lapsed ei saanud isaks. Mis sest, et ma ei alustanud uut sugukonda. Ma olen õnnelik, et ma elasin.


Autori kommentaar:

Waterloo lahing toimus, Napoleon oli olemas, musketid, püstolid ja mõõgad olid olemas, kuid meie mina-tegelast polnud olemas. Ma usun, et tegelikult oli seal lahingus täpselt selliseid tegelasi veel, kuid neid pole kusagil mainitud. Napoleoni sõnad („Need kes esimesena lahingusse astuvad, surevad alati…”) on väljamõeldud, kuid hüüe „Vive l'Empereur!” oli päriselt.