Ka surnutel on tunded vol2

Niisiis. See jutt pole mitte kuidagi seotud eelmise jutuga. Ei tegelaste ega sisu ega ülesehituse ega millegi poolest. Nimi lihtsalt sobis sellele jutule ka ja siis ma paningi.

Et ennetada küsimusi..

Kaldkiri - tsikk
Tavaline - Rasmus
(Bold - Tanel)
Ja siis te saate selle tsiki nime teada ja värki..
Jaa.. mul tuli tuju värvidega mässata. Tumepunane on üldine möla, tumesinine on meessoo tekst ja punane naissoo tekst.

Jah, Annu. Ma võtsin nimed sealt.

Enjoy!


Esimene.


Vaatasin teda seal istumas, kitarr käes. Kostus tuttav meloodia ja noormehe käed liikusid kindlalt keeltel, kuid ta pilk eksles ringi, peatudes lõpuks minul. Nähtavasti oli ta lugu juba piisavalt palju harjutanud, et ta enam isegi mängimisele mõtlema ei pidanud. Naeratasin õrnalt ja ümisesin vaikselt tuttavat meloodiat kaasa, vaikides lõpuks kui noodid liialt madalalt mu sopranihääle jaoks kõlama hakkasid. Viimane noot jäi tühja õhku kajama ja täpselt sajakolmekümne seitsmendat korda viisin ma pilgu temale, naeratasin taas ja laususin tänusõnad viiv enne õhku haihtumist. Täpselt sama rutiin nagu viimasel sajakolmekümne kuuel korralgi. Ja ka seekord jäi ta veel minuteiks pärast minu kadumist värelevat õhku jälgima.


„Õhtul välja tuled?“ küsis Tanel minust mööda kiirustades ja trügis tüdrukute valju protestikisa saatel garderoobi kitsaimasse nurka, et oma jakk kätte saada. „Ma arvan küll,“ sõnasin ma lõpuks, kui Tanel jälle mu ees seisis. „Sa arvad? Kuum deit mõne tsikiga?“ uuris Tanel pilku üle tüdrukutekamba lastes ja vilistas tunnustavalt, kui üks neist seljaga meie poole kummardas, et tossupaelu siduda. Vastu saadud vänged sõimusõnad ei vähendanud irvet Taneli näol, kui ta taas uurivalt mind silmitses. „Ei. Pikk moraalilugemine emalt,“ vastasin ka seekord pisukese hilinemisega ja sammusin garderoobi poole, mis nüüdseks märgatavalt tühjenenud oli. „Karm,“ sõnas Tanel lühidalt ja viipas teistele, suundudes koolimajast välja.


„Moraalilugemine emalt.. Seda peaks ta tegema tõesti. Kas keegi pole siis sulle õpetanud, et valetada pole ilus?" küsisin ma vaiksel toonil ja nautisin järgnevat vaatepilti. Rasmus teadis, et ta näeb mind iga õhtu, aga kordagi polnud ma ilmunud kooli tema juurde. Kuigi seda ei saanud ilmumiseks nimetada, sest inimsilmale ma näha polnud. Isegi mitte Rasmusele. Enne kui ta suutis end piisavalt koguda, et sõna suust poetada, trügisid garderoobi mõned ta klassivennad ja ma tõmbusin nina kirtsutades tahaplaanile. Kuigi nemad mind ei näinud ega tundnud, tajusin mina siiski seda ebameeldivat kihelust, mis tekkis siis, kui inimene mind puudutas või veel enam – minust läbi läks nagu oli seda just teinud üks Rasmuse tahumatu klassivend. „Räägime hiljem,“ sõnasin ma vaikselt, olles siiski kindel, et noormees mind kuulis, ja lahkusin majast.


Terve kodutee vaatasin ma pidevalt äreval ilmel ringi, lootuses, et ta tuleb taas. Kuid enda majani jõudes pidin siiski pettuma. Minus tärkas uus lootus – ehk on ta minu toas juba ootamas? Kiirelt krahmasin hommikul koti välistaskusse visatud võtmekimbu ja otsisin sealt sobiva, torgates selle värava küljes olevasse lukuauku. Kostus vaikne piiksatus ja ma tõmbasin värava kiirelt lahti, vaadates kiirel pilgul ringi. Ukseni jõudes asusin taas õiget võtit otsima, arvutades mõtteis, mis kell olla võiks. Torkasin võtme lukuauku ja keerasin seda järsult, lükates ukse õige pisut lahti. Nagu arvata oligi jooksis Hugo heli peale esikusse ja tõkestas mu tee. „Kao eest..“ pomisesin pahaselt ja nügisin dogi toa poole, surudes end kitsukesest ukseavast sisse. Hugo heitis õnnetu pilgu sulgunud ukse varju jäänud aiale ja lonkis siis tagasi elutuppa, kust kostus telekamüra.


„Sa ei võinud siis teda kinni hoida?“ küsisin valjemal häälel, et selle modellihakatise inisevast häälest üle kostuda. „Ma ei saa.. neile tehakse meikouvereid,“ sõnas Riin kiirelt ja süvenes taas sarja vaatamisse. Ma ei hakanud küsima, mida õde silmas pidas, vaid sammusin kiirelt trepist üles, vaevumata isegi jalanõusid ära võtmast. „Ise pesed!“ hüüdis Riinu mulle järele.


„Oled sa siin?“ küsisin ma toaust enda järel sulgedes ja vaatasin siniste seinadega ruumis ringi. Ta ütles mulle kord, et siin toas on nii palju sinist, et talle tundub justkui oleks ta Atlantisesse sattunud. Muigasin vildakalt selle mõtte üle ja viskasin koti riiuli ette maha. Sammusin voodini ja heitsin pilgu seinale kinnitatud ajakirjahoidikusse. Enda rõõmuks leidsingi sealt autoajakirja uue väljaande ja tegin mõttes märkuse Riinu tänada, et ta oli viitsinud ajakirja minu tuppa poetada.


Lükkasin tossud jalast ja vajusin voodile külili, sirvides ajakirja. Kuid mu mõtted ei püsinud kuigi kaua tehnilise jutu juures ja peatselt sirutus mu käsi voodi kohal oleva riiuli poole. Mõningase kobamise tulemusena leidsin sealt puldi ja suunasin selle teleka poole, lülitades selle sisse. Ekraanile ilmus sama sari, mida Riin parajasti allkorrusel vaatas. Heitsin hindava pilgu tibidele, kes kõik hanereas seisid. „Liiga suured rinnad, liiga väikesed rinnad, liiga suur tagumik, liiga kõhn..“ pomisesin arvustavalt ja vahetasin kanalit. Kiire pilk uudistekanali allservas olevale kellale näitas, et mul oli aega veidi üle tunni ja siis algas trenn.


Tubli ja korraliku õpilasena oleksin ma pidanud vahepealset vaba aega targalt kasutama ja kodused tööd ära tegema.. Tänasin mõttes Jumalat, et ma tubli ja korralik ei olnud ja tõusin taas, sammudes riiulini. Haarasin statiivilt elektrika ja võtsin riiulilt juhtme, kuid mu pilk eksles kõrval statiivil olevale akustile. Hetke ajel panin elektrika käest ja haarasin samuti süsimusta tooni oleva akustilise kitarri, istudes koos sellega voodile. Tuba täitis sama meloodia, mida ma iga õhtu talle mängin..

______________

Pilt Rasmuse toast, et te mingisuguse ettekujutuse saaks

Spoiler:

Ja lugu, mida ta mängis (klikkige watch on youtube, kui muidu ei mängi)

Spoiler:

Nimedevalik on hea, jaa.
Aga jutt ise tundub huvitav (ma ei saanud unise peaga vb kõigest aru, but still). Keep going.

Oi ma avastasin mingi kahtlase asja sealt vahelt..

Teine.


„See on ilus,“ laususin ma naeratuse saatel tuppa ilmudes. Astusin sammu Rasmuse poole ja noormees pani koheselt kitarri käest, tõustes püsti. „Sa ootasid mind,“ märkisin ma pisut kuivalt ja viisin pilgu mujale. Silmanurgast nägin, kuidas Rasmus mõistmatult kulme kortsutas ning ma tõstsin vaigistavalt käe, et ta küsimusi ennetada. „Nad saadavad mind alla,“ laususin kergelt ohates.


„Alla? Kuhu alla?“ küsisin ma endiselt segaduses olles. Selline käitumine polnud üldse temalik ja ajas mind juba kergelt öeldes närviliseks. „Maa peale?“ küsisin ma siis kohkunult, mõistes järsku kõike. Neid noogutas ja langetas pea, jälgides teeseldud huviga mu toa põrandat. Heleblondid pikad juuksed langesid ta näo ette ning ma hoidsin end vägisi tagasi, et mitte kätt sirutada ja neid eemale proovida lükata. Just nimelt proovida, sest eelnevatest kogemustest teadsin ma, et mu käsi läheks siidisena näivatest juustest lihtsalt läbi.


„Millal?“ suutsin ma lõpuks end piisavalt koguda, et ka mõne aruka küsimuse esitada. Ta vaikis hetke ning vastas midagi vaikselt. Liiga vaikselt, et ma seda kuulnud oleks. „Kuidas?“ küsisin üle, muutudes taas pisut närviliseks. „Homme,“ lausus ta pilku tõstes. „Aga..“ pomisesin abitult. Ma tahtsin midagi lüüa, karjuda.. Enda segaseid emotsioone kuidagigi välja elada, kuid kartsin teda hirmutada. „Kas ma näen sind veel?“ küsisin ma sammu lähemale astudes.


Jälgisin Rasmust äreval ilmel, olles valmis iga äkilisema liigutuse peale haihtuma. Noormees hoidis end küll tagasi, kuid ta soojad pruunid silmad peegeldasid ängistust ja viha. Rasmuse küsimuse peale turtsatasin ma vaikselt ja viisin pilgu mujale. „Muidugi näed.. Ma tulen sinu kooli,“ laususin ma tasasel toonil ja sulgesin silmad, oodates noormehe reaktsiooni. Kuid seda ei tulnud..


Silmi avades nägin, et Rasmus ei seisnud enam minu ees, vaid oli voodile istuma vajunud. Noormees jõllitas seina ja tundus millegi üle pingsalt juurdlevat, mistõttu ma vaikida otsustasin. „Aga see on ju väga hea,“ lausus ta lõpuks ja isegi naeratas pisut. Kahtlesin veidi ta sõnade siiruses, kuid miski Rasmuse ilmes hajutas mu kahtlused. „Ma ei jää sinna igaveseks, kas tead?“ laususin veidi ettevaatlikult, et talle vale mulje ei jääks. Rasmus noogutas ja tõusis püsti, seistes jällegi minu ette, kuid seekord pisut lähemale. Ta tõstis käe, kuid langetas selle koheselt, mispeale ma kergelt muigasin. Et ta ka ära ei harju..


„Siis saad sa oma võla välja lunastada,“ laususin ma rahulolevalt. Ta tõstis pilgu ja puuris mind oma ookeanikarva silmadega. Hetkeks mõtlesin, et ta loeb mu mõtteid, kuid peatselt muigasin tobeda mõtte üle. „Mis võla?“ küsis ta lõpuks, mõistes, et mina talle vastust ette sööta ei kavatse. „Sa oled mulle ühe kallistuse võlgu,“ sõnasin tähtsalt ning neiu näole valgus lai naeratus.


____________________

Et te saaks ettekujutuse (Mis pärast muideks muutub) panen ka pildi sellest.. ee.. tüdrukust.

Spoiler:

Me likez it.
Kuigi mulle ei meeldi suurustlev tuba ja ülespushitud välimus tüdrukul.
Jutt iseenesest paistab olevat paljulubav. ;D
Ootan uut!
Sama kiiresti kui kunagi kirjutasid uusi osasid.
Tänan!

Tüdruk peabki selline olema ja see tuba.. Rass on siuke ärahellitatud suht.

Miks ta selline peab olema?

Sest ta on surnud juhuks kui sa ei märganud. Inglid on sellised.. Ülespuhvitud.

Ahsoo.

Ja no kui selline tüdruk sellise välimusega inimesena juba eksisteerib siis ingli kohta pole ta nii puhvitud midagi.

Vaevalt see inimene igapäevaselt nii ringi käib.

Mm.. Tal on olnud sinised, mustad, pruunid, valged, blondid ja punased juuksed.
Aa.. roosad ka.

Äge.

Jeah.

Uriseb. Nagu... Mismõttes? Rasmus ja Tanel? Grrr. Kuidas sa võisid?

Ei noh jutt on täitsa okei ja värki. Ja nende iseloomud ja jutt on siiamaani ka. Miks sa need nimed võtsid? Maailmas on mustmiljon nime.

Mulle meeldivad need nimed. Ja ära urise mu peale.

Hetkel ma lihtsalt naeran sinu üle. Totu oled.

Aga vähemalt armas totu, eks?

Suurte siniste silmadega nunnu totu.

Jajah.. suurte silmadega..

Ma praegu ausalt mõtlesin silmi.

Enam mitte...

Hah. Ma olen õel.
Aga sind on nii tore õrritada.

Eks ma siis elan ennast jälle devianis välja.

Haah. xD Oh sind..