Nimetu

Nii, ma olen päris ammu tahtnud hakata kirjutama seiklusjuttu ja selle jutu idee on mul juba pikemat aega meeles mõlkunud ning lõpuks sai ta siis kirja pandud. Päris lõpuni ei ole mul küll asjad läbi mõeldud, aga eks ta kujunebki rohkem kirjutamise käigus. Vaatab, kui hästi ta mul tuleb siis.
Ütlen kohe ära, et uued osad ei hakka vist just kõige tihedamini ilmuma, aga ma kirjutan siis, kui aega on.

-----------------------------------------------

Natuke selgituseks siis:
Tegevustik toimub Austrias. Merten ja Mackenzie elavad Viinis, kuid kolivad pärast vanemate surma oma onu juurde väikesesse linnakesse mägede vahel. Linn on kolmest küljest ümbritsetud mägedega ning neljandast piirab seda järv. Ainuke ligipääs linna on paadiga üle järve. Linna nimi on Woltzberg.
Mackenzie - 18. aastane tüdruk. Tema ning ta vanema venna vanemad surid tulekahjus ning nad jäid ilma oma kodust ning perest. Tumepruunid poolpikad juuksed, lainelised. Hõbehallid silmad. Tavalise kehaehitusega ning keskmise kasvuga. Erinevalt ta vennast, kellel on päevitunud ning pruunikas jume, on Mackil hele nahk.
Merten - 19. aastane, Macki vend. Tumepruunid juuksed, sirged ning alati lohakalt sassis. Hõbehallid silmad nagu ta õelgi. Ta on pikemat kasvu ning kõhn, aga ta on sellele vaatamata heas vormis. Alati päevitunud ning kuldse varjundiga nahaga, see on üks vähestest asjadest, mis teda õest eristab. Nad on Mackiga muidu väga sarnased ning tihtipeale peetakse neid kaksikuteks, kuigi Merten on Mackist tunduvalt pikem.
Alexander e. Alex - Macki ja Merteni onu. Nende perele omaselt on ka Alexil paksud pruunid juuksed. Alexil on rohekad silmad ning ta on lihaselise kehaehitusega. Tal on alati paaripäevane habemetüügas.

Põhitegelasi tuleb hiljem juurde, aga ma panen siis nende tutvustused samuti hiljem.

-----------------------------------------------

Tumedas pidulikus kostüümis neiu kõndis rahulikult mööda hallide seintega pikka koridori. Tema paksud pruunid juuksed olid hoolikalt pealaele soengusse sätitud ning heledatele põskedele oli tupsutatud õrnroosat põsepuna. Tüdruku hingamine oli rahulik ning nägu täiesti emotsioonitu. Mitte midagi tema välimuse juures ei reetnud ta sees mäslevat segadust ning lootusetust. Madalad kontsad kajasid igal sammul külmadelt seintelt vastu ning nende kalk heli tegi tüdruku kõrvadele piina. Ta ei suutnud enam midagi taluda, mitte millestki rõõmu tunda. Kõik tundus olevat kadunud.
Silme eest jooksid läbi jubedad mälestuspildid leekides majast ning tillukestest hõõguvatest killukestest, mis langesid taevast nagu raketisädemed. Eemalt kostsid tuletõrjesireenid ning maja vahetusse kaugusse kogunes ahhetav rahvahulk, mis pidevalt suurenes. Inimesed vehkisid kätega ning mõne nõrganärvilisema vanatädi põski katsid isegi pisarad. Rahvamassist veidi eemal seisid kulunud dressides poiss ja tüdruk, käed tuimalt külgedele vajunud ning silmist vastu vaatamas täielik tühjus.
Tühjus oli tüdruku silmades ka praegu, kui ta vaikides koridori lõpus seina ääres asetsevate pinkide poole kõndis. Kõige tagumisel pingil istus langetatud päi just seesama noormees, kes hetk tagasi oli seisnud tüdruku kõrval ning vaadanud ainiti põlevat maja. Poisi pea oli rinnale vajunud ning tema silmad jälgisid ükskõikselt tema ees maas lendlevaid tolmurulle. Tüdruku lähenedes tõstis ta pilgu ning vaatas talle küsivalt otsa.
"Need olid nemad. Hambakaardid kinnitavad." sõnas tüdruk vaevukuuldavalt. Muidugi teadsid nad seda mõlemad ka enne, kuid ei suutnud seda endale lihtsalt tunnistada. Nende vanemad olid surnud. Tüdruku siiani emotsioonitu nägu hakkas vaevumärgatavalt tõmblema ning tema rahulik hingamine kiirenes. Enne kui ta isegi aru sai, mis toimus, oli ta juba venna kõrvale maha prantsatanud ning lootusetult nutma puhkenud.
"Nad on läinud, Merten. Läinud, ega tule enam kunagi tagasi." nuuksus tüdruk ning lasi oma peal poisi õlale langeda. Merten neelatas ning ükskõik kes oleks talle näkku vaadates aru saanud, et temagi võitles pisaratega. Ta pani oma suured käed õe peenikese vappuva keha ümber ning haaras ta kaissu. Silmanurgast valgus põsele pisar ning veeres siis aegamööda poisi paaripäevase habemetüükaga lõuani. Silmi kinni pigistades surus ta oma näo õe juustesse ning tugevdas oma käte haaret.
Seal nad istusid, hoides kramplikult kinni ainsast perekonnast, mis neile veel jäänud oli - teineteisest.

* * * * *

"Kas te kiiremini ei saa, ma olen tegelikult hiljaks jäämas." Tumepruunide näole langevate juustega meesterahvas küünitas tagumiselt istmelt juhi poole ning ulatas talle kokkukägardatud kahekümne-eurose. Juht silus rahatähe sirgeks ning vaatas seda mõnda aega hindavalt. Jõudnud järeldusele, et sellest piisab, pistis ta raha taskusse ning vajutas kõvemini gaasipedaalile. Auto mootor lasi kuuldavale paljuütleva urahtuse ning kiirus suurenes märgatavalt.
"Väga hea, jätka samas vaimus." sõnas klient ning vajus tagumisele istmele lösutama. Tema roheliste silmade pilk oli kinnitatud möödaruttavale linnale. Ta ei tundnud neid tänavaid ega maju ning suurlinna kära tekitas temas ebamugavust. Vaikse ohkega sulges ta silmad ning toetas pea istme seljatoele.
Talle ei meeldinud põhjus, miks ta linna tulema oli pidanud ning see tegi ta rahutuks ning närviliseks, kuigi ta ei lasknud sellel välja paista. Ta oli harjunud hoidma igasuguseid emotsioone sügaval sisimas ning harva võis tema näost välja lugeda, mida ta parajasti tundis.
Juht saatis talle aegajalt umbusaldavaid pilke, kuid mees ei näinud neid ja kui olekski näinud, ei oleks ta neist välja teinud. Juhi silmist oli näha, et klient oli talle vastukarva ning ta soovis tast kiiresti lahti saada. Ta tallas tugevalt gaasipedaali ning kihutas mööda Viini hämaraid tänavaid.
Järsku hakkas tagaistmel istuval mehel telefon helisema. Ta avas silmad, kobas natuke nahktagi taskus ning tõmbas sealt siis välja pisikese musta mobiiltelefoni.
"Alex kuuleb." ta pani telefoni kõrva äärde ning jäi siis süngel ilmel ning aeglaselt noogutades kuulama toru teiselt poolt kostuvat häält.
"Kas sa üleval mäel käisid?" Mehe nägu muutus murelikuks ning ta hakkas ise tähele panemata oma alahuult närima. "Katsu siis eluga teha, seal on ilusagi ilmaga ohtlik käia. Ja ära raiska enam aega!"
Mees lõpetas kõne ning pistis telefoni vaikides taskusse. Ta suunas pilgu uuesti aknast välja. Oli tibutama hakanud ning üksikud vihmapiisad libisesid aeglaselt mööda autoakent allapoole. Mehe kulm tõmbus kortsu ning nägu muutus mõtlikuks.
Juht, kes kogu kõnet hoolikalt pealt oli kuulanud näis uudishimulik, kuid ta ei julgenud lähemalt pärida, kuna mees paistis seda nägu, et ta ei taha asja lähemalt arutama hakata.
"Kas midagi on lahti?" Juht ei suutnud oma uudishimu talitseda ning enne kui ta arugi sai, oli küsimus küsitud. Ta käed pigistasid kõvasti rooli ning ta ilme oli naelutatud teele, kui ta ärevalt vastust ootas.
Kliendi ilme oli kinnine ning tundus, et ta ei kavatsegi vastata.
"Kas laps on kadunud?" proovis juht närviliselt uuesti.
"Võib ka nii öelda." vastas mees vaikselt, toetas uuesti pea seljatoele ning sulges silmad. Juht sai aru, et sellega oli vestlus lõpetatud ning ta keskendus pettunud ilmel teele.
Umbes viie minuti pärast peatas ta järsult auto tühjal parkimisplatsil ning pöördus tagaistmel istuva mehe poole, kelle silmad olid siiani suletud. "Kohal. See teeb kakskümmen viis eurot."
Mees avas silmad, tõmbas käega üle näo ning hakkas taskutes kobades raha otsima. Mõne hetke pärast tõmbas ta välja mõned kortsus rahaühikud ning viskas need juhi poole. "Tagasi pole vaja."
Enne, kui juht midagi vastata jõudis, oli mees juba autost välja astunud ning ukse kõva pauguga kinni löönud.
Alex tõmbas jakihõlmad koomale, ajas pea kuklasse ning vaatas pilvist taevast, kust nüüd sadas juba tihedamalt. Ta tuju oli pärast telefonikõnet veel põhjalikult alla läinud, kuid ta manas ette rõõmsa naeratuse ning astus mööda trepiastmeid suure punase kivimaja massivse välisukse poole.

"Mackenzie? Merten? Kaua te siin juba oodanud olete?" küsis Alex ning kükitas tukkuma jäänud noorte ette. Võpatusega ärkas tüdruk üles ning nügis õlaga venda, et see samuti ärkaks. Merten ringutas end pingi peal pikaks ning tõmbas käeseljaga üle uniste silmade. Ta jäi suud maigutades vaatama otsa keskealisele mehele, kes neid murelikul ilmel jälgis.
"On kõik korras?" küsis mees vaiksel hoolitseval häälel. Mackenzie turtsatas kibestunult ning tundis, kuidas silmad pisaratest häguseks muutuvad.
"Peale selle, et meie vanemad surid tulekahjus ja meil ei ole enam kodu, ega ühtegi isiklikku asja, siis jah, üldiselt on kõik korras." tüdruku hääl oli vihane ning solvunud. "Kuidas sa üldse küsid sellist lolli asja?"
Alex hammustas pead vangutades kõvasti alahuulde. "Vabandust!"
"Jah, nagu see siin aitaks." Mackenzie asetas käed rinnale risti, toetas pea loiult seina najale ning lasi kuuldavale südantlõhestava ohke. Ta sulges uuesti silmad, ega plaaninud neid enam pikemat aega avada.
Merten, kes siiani vaikides istunud oli, pööritas vaid õe poole silmi ning lausus: "Ära pane teda tähele, onu Alex. Ta on lihtsalt löödud. Sellega on veel raske leppida. Miks sul nii kaua läks? Minu teada pidid meile kella neljast järele tulema."
"Mul olid... teised asjatoimetused ja ma pidin hilisema rongiga tulema. Pealegi oli taksojuht uimane. Vabandust, et natuke hiljaks jäin."
"Natuke? Sa oled mingi väärarenguga või? Kell on pool seitse! Tänu jumalale, et keegi meid siit veel välja pole ajanud." torkas Mackenzie pirtsakalt vahele.
Alex ning Merten vahetasid pilke, kuid ei öelnud midagi. Mõne aja pärast tõusis tüdruk püsti ning suundus ukse poole. Enne väljumist keeras ta veel korra ringi ning sõnas: "Tulete ka või lähen üksinda?"
Alex ja Merten ajasid end kiiresti püsti ning vaikides järgnesid nad Mackenziele, kes hüpleval sammul trepist alla tatsas.
Välja jõudes jäi tüdruk seisma, lasi vihmapiiskadel oma näole langeda ning tõmbas endasse Viini suitsust õhku, mis õhtu lähenedes aina jahedamaks muutus. Ta lükkas käed oma teksade taskusse ning vaatas tema ees laiuvat inimestest kihavat tänavat. Viin oli kogu elu olnud tema kodu, kuid nüüd, mil vanemad läinud olid, tundus see ebasõbraliku ning külmana. Ta tundis ennast võõrana oma kodulinnas.
Ohkega pööras ta end ringi. "Millal me lahkume?"
"Ma mõtlesin, et me läheme varahommikuse rongiga. Tänase öö veedaksime hotellis, aga kui te soovite võite ka mõne sõbra juurde minna. Peaasi, et ma tean kus te olete ning et te homme hommikul rongijaamas olete." Alex vaatas pingsalt Mackenzie poole, kes oli mõttesse jäänud.
"Kas täna õhtul ei saa enam minna?"
Alex tõmbas taskust välja kokkuvolditud paberi, millele olid lohaka käekirjaga kirjutatud rongiajad ning uuris seda mõnda aega. "Kui me neljakümne viie minutiga rongijaama jõuame, siis saame õhtuse rongiga minna."
Mackenzie noogutas, pööras ringi ning lehvitas parajasti mööduva takso poole. Takso peatus kummide vilisedes neist veidi maad eemal. "Hea küll, tehke kiiresti siis."
Kõik kolm istusid autosse ning see võttis hoogu kogudes suuna rongijaama poole.