MEIE JUTUD
Järjejuttudele pühendatud foorum
|
|
| | Nimetu |  |
| | | Autor | Teade |
|---|
itsJustMe
Teise astme kurjuse abiline
 Postituste arv : 8
Age : 27
|  Pealkiri: Nimetu  19/3/2013, 23:31 | |
| Minu esimene jutt siin foorumis, palun kindlasti avaldage arvamust! :)1. „Hei!“ hüüdis Anni energiliselt minu poole joostes. „Me ju otsisime sind,“ vaatas Anni mulle murelikult otsa, kui oli minuni jõudnud. „Kuule, mis värk on?“ küsis ta kahtlustava ilmega. Raputasin pead, „kõik on korras, ära muretse,“ kuid sisimas oleksin tahtnud talle kõik ära rääkida. Kõndisin veidi eemale ning kükitasin liivale ning selja taha vaadates nägin, et Anni liikus vaikselt tagasi teiste juurde. Vähemalt üks inimene saab aru, kui teistel on vaja omaette olla. Ta läks tagasi meie telkimiskohale, olime tulnud oma sõpradega telkima- ikkagi suvevaheaeg ju. Tulime kuuekesi, et toredalt aega veeta. Viimasel ajal on kõik pigem vastupidi läinud. Seda tänu ühele inimesele, kes juhtumisi ka minu sõbranna on. Alguses oli meil ju väga tore. Rääkisime juttu, käisime ujumas, kuid siis läks Merlile midagi sisse ning ta hakkas ikka väga lapsikult käituma. Vingus ning väitis, et Antti, tema poiss, ei pööra talle ikka piisavalt tähelepanu ning eelistab olla pigem oma sõpradega, kui temaga ja mida kõike veel…
Antti on teinud nagu..kõik, et Merligi vähegi õnnelik oleks. Mina tean seda nii hästi, kuna Antti on minu väga hea sõber ning me saame üksteist usaldada. Pole kerge olla kahe inimese hea sõber, kui nad üksteisega käivad, aga nii see lihtsalt läks…
Kui Merli oli koos Anni ja Markusega ujuma läinud, jäime meie Anttiga kahekesi. Läksime ka randa, kuid jalutasime veidi eemal. „Meil on ilmaga ikka päris hästi vedanud,“ lausus Antti, „ainult et Merli ikka tujutseb. Ma ei tea, mida ma tegema pean, et ta õnnelik oleks.“ Vaatasin teda nukralt. „Sa oled juba piisavalt teinud! Viid teda välja ja teed kingitusi. Kogu tähelepanu on temal," jutustasin talle, kuidas mina nende suhet kõrvalt näen. „On ta sulle kordagi midagi ilusat öelnud või…või sinuga jalkat vaadanud?“ puhkesime mõlemad naerma. „Ei, ei, jalkat ta minuga vaadanud ei ole,“ ütles Antti ning me istusime liivale. „Sorri, et seda ütlen, aga mulle tundub, et…“ jäin vait, kuna arvasin, et ei peaks seda tegelikult välja ütlema. „Ära karda, ütle..“ oleks Antti justkui mu mõtteid lugenud. „Mulle lihtsalt on jäänud mulje, et kogu tähelepanu ongi ainult Merlil. See pole muidugi minu asi, aga ta ei arvesta sinuga ju üldse?" jätkasin ma ning me mõlemad jäime vait. „Ma tunnen täpselt sama," tunnistas poiss. „Ma ei ole temaga koos olles õnnelik. Võib-olla teengi mina midagi valesti ja ma saan aru, et tal on vanaisa surma pärast raske, aga ma ei tahagi temaga enam koos olla.."
Tuul mängis lainetega ning minul keerlesid peas erinevad mõtted. „See on hoopis teisiti, kui sinuga koos olles,“ ütles ta äkitselt. Mul polnud õrna aimugi, mida selle peale lausuda, otsustasin pigem mitte midagi öelda. Mõne aja pärast tegi Antti ettepaneku ujuma minna. Nii me tegimegi. „Küll ma temaga hiljem asjad ära klaarin," ütles ta veel enne vette astumist. Vesi oli mõnus, jahutav ning õues lõõmas kuum päike. Just vees oligi sellise ilmaga kõige parem olla. Vahepeal läksid meie kõhud tühjaks ning otsustasime Anttiga telgiplatsile minna, et midagi süüa teha. Liiga kauaks me randa ka ei julgenud jääda, kes teab, äkki keegi varastab või lõhub meie asjad ära.
Otsustasime Anttiga värsket salatit teha. Antti hakkas tomatit ning kurki hakkima, mina loputasin rohelise salati puhtaks. „Meil saab varsti vesi otsa,“ lausisin murelikult. „Ma arvan, et me võime sealt kaevust võtta," viipas Antti kaugemal asuvale kaevule. „Kui sa nii arvad, et me võime, siis olgu," ütlesin rahulolevalt.
Antti lõikus tomateid edasi ning uuris mind oma kavala pilguga. „Mis sa vaatad?“ küsisin talle salatilehte suhu pistes. „Sa oled nagu jänes," naersin ma ning sama tegi ka Antti. Järsku krabas ta minust kinni ning kiljatuse saatel langesin talle sülle. „Totakas," naersin ma. „Nii ei saa,“ sosistasin talle, kui ta oli mind endale lähemale tõmmanud ning ilmselgelt üritas mind suudelda. Jõudsin püsti tõusta enne, kui teised meie juurde jõudsid. Ma ei tahtnud, et teistele vale mulje jääks, kuna tegelikult ei juhtunud meie vahel ju midagi. Saime salati valmis ning ootasime, kuni Markus viinereid grillis. Varsti saimegi süüa. Ma nägin, kuidas söömise ajal Antti salamisi minu poole piilus, sama tegin ka mina. Antti on tegelikult ju….nii tore. Temaga saingi tuttavaks tänu Merlile. Nad olid naabrid, kuid hiljuti kolis Antti perega maale elama. Sellest ajast saati on nad ka Merliga „lähemalt“ suhelnud. Nende väidetav suhe pole minu silmis küll kunagi päris normaalne olnud. Ma olen üritanud nende asjadesse oma nina mitte toppida, aga ma hoolin ju neist mõlemast, nad on mu sõbrad. Merli vist märkas meie silmsidet, igatahes ronis ta Antti kaissu ning üritas teda suudelda, kuigi Antti seda vist eriti ei tahtnud. Pöörasin pilgu kõrvale ning tegin mujale asja natuke eemale jalutades. „Kuhu sa lähed?“ küsis Anni. „Käin, jalutan natuke, „ vastasin rõõmsameelselt. Tegelikult oli minu sees suur segadus.
Viimati muutis seda itsJustMe (14/6/2013, 21:01). Kokku muudetud 2 korda | |
| | | | Audrey
Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505
Age : 32
Asukoht : Pärnu
| | Pealkiri: Re: Nimetu 19/3/2013, 23:37 | |
| Ma vist..? Niimoodi lõpetad osa ära?
Ja see kõige alumine lause võiks ju olla alguses. Enne kui lugeja lugema hakkab. | |
| | | | itsJustMe
Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 8
Age : 27
| | Pealkiri: Re: Nimetu 19/3/2013, 23:53 | |
| Olgu, seda annab muuta :) Sisu kohta mingeid arvamusi ei tekkinud veel? | |
| | | | Audrey
Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505
Age : 32
Asukoht : Pärnu
| | Pealkiri: Re: Nimetu 20/3/2013, 00:36 | |
| Esimese osa kohta on üsna keeruline midagi öelda aga otsekõne võiks hakata näiteks uuelt realt jne. Nii et lihvi osa välimust, siis on ka lugejatel mugavam lugeda.
Ja sisu. No tundub tulevat üks suhtedraama... Aga ainult sinu kätes on muuta tavaline jutt eriliseks. | |
| | | | itsJustMe
Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 8
Age : 27
| | Pealkiri: Re: Nimetu 11/4/2013, 20:43 | |
| 2.
Ma vist olen armunud, kurat küll. Nii ma istusingi rannas- omaette, oma mõtetega. Õues hakkas küll juba hämarduma, kuid mulle meeldis seal, üksi. Üsna pea kuulsin jälle Anni häält enda selja taga.
„Paula! Ma tahtsin öelda, et me lähme Markusega paadiga sõitma. Kutsusime teised ka, aga nad ei tahtnud tulla. Sina tuled, eks?“
„Ei, ma jätan seekord vahele,“ vastasin ma, „aga teie lõbutsege hästi.“
„Aa, okei, eks me üritame,“ tundus Anni olevat veidi pettunud.
„Kuule, sinu ja Markuse vahel on midagi või?“ küsisin muiates.
„Eh, mis sa seletad!“ hüüatas tüdruk ning tegi üllatunud näo pähe.
„Minu ja Markuse vahel?“ pööritas tüdruk silmi nagu ei saaks aru, millest ma räägin.
„Kuule, mul on ka silmad peas,“ naeratasin tüdruku punaseks tõmbunud põski nähes.
„Ja, jah, muidugi. Me lähme siis nüüd,“ naeratas Anni mulle vastu ning jooksis eemale.
Lehvitasin talle järele ning otsustasin ise telkimiskohale minna. Kohale jõudes avanes mulle segadusttekitav vaade - Antti ja Merli istusid puidust palgi peal ning suudlesid, Merli näost oli näha, kui õnnelik ta on. Kihutasin armunutest mööda ning läksin tüdrukute telki. Võitlesin pisaratega, samal ajal lootes, et nad ei märganud mind. Vajusin lihtsalt oma magamiskotile ning lasin pisaratel mööda põski alla joosta.
Miks ma üldse nutan? Miks? Ma ei saa endastki aru…Antti on Merli poiss, kuigi too üldse ei hinda ega vääri teda. Mulle hakkabki vaikselt tunduma, et Merli käib Anttiga ainult selle pärast, et kellegiga koos olla. Mulle väitis ta kunagi, et on nii üksik. Antti…tema on arvatavasti Merliga koos ainult selle pärast, et tal on temast kahju, ta lihtsalt on nii suure südamega. Ikkagi ei saa ma aru, miks ta peaks olema kellegiga koos lihtsalt haletsusest. Ah, mingu nad metsa, mina ei peaks nende pärast oma pead vaevama ju. Nende käitumine tegi lihtsalt haiget, tegi mind armukadedaks.
Ärgates mõistsin, et olin vahepeal magama jäänud. Ärkasin üles selle peale, et kuulsin, kuidas Anni ja Markus olid tagasi jõudnud. Tõusin istukile, et kella vaadata, kui juba astus telki Merli.
„Oi, magasid?“ küsis ta mind nähes. Noogutasin, kuid lisasin, et olin juba ärkvel, kui tema telki tuli.
„Ah, väga hea, ma tegelikult tahtsingi sinuga rääkida,“ oli kuulda salapära Merli hääles. Ta ulatas mule käe ning pakkus, et me võiksime välja minna. Anni jutustas parajasti Anttile paadisõidust, kui meie telgist välja tulime. Merlil oli rääkimisega kole kiire, ta läks teistest eemale, järgnesin talle.
„Tead," lausus ta õhinal.
„Ma kuulan," püüdsin mitte näida ükskõiksena. Olin veel veidi uninine ega ei saanud aru, millest ta mulle nii väga rääkida tahtis.
„Antti..ta ütles, et..“ keerutas Merli.
„Noh!?“ pidin põnevusest lõhki minema, kui sain aru, et asi puudutab Anttit.
„Ah, see oli nii uskumatu! Ta ütles mulle, et ta armastab mind!“ hõljus Merli seitsmendas taevas, „see juhtus natuke enne seda, kui sina tulid ja noh, telki läksid,“ jutustas ta aina edasi, „see oli nii romantiline! Ta hoidis mu kätt õrnalt, vaatas mulle silma ja..“ ei jätnud Merli oma tundeid endale.
Mina aga seisin emotsioonitult paigal ning vaid noogutasin Merlile.
„Ma olen hetkel nii õnnelik!" lausus tüdruk ning kallistas mind, „mul on nii hea meel, et mul nii suurepärased sõbrad on. Eriti sina.“
„Teeme lõkke ääres vahukomme ka?“ küsis Merli lõkke ääres istujatelt, kellega kohe ka ühinesime.
„Ma arvasin, et me sõime kõik kommid eile juba ära,“ lausus Anni üllatunult.
„Loomulikult oleksime söönud, kui ma poleks tänase peale mõelnud,“ ütles Merli telgi poole liikudes, „hoidsin mõned pakid alles, et täna ka maiustada saaksime,“ lausus ta telgist kahe paki vahukommidega välja tulles. Kohe leidsime ka puuoksad, milel otsa vahukommid torgata saime.
„Olen ju geenius!“ hüüdis Merli Antti poole vaadates.
„Mhm," mühatas poiss vaid, samal ajal vahukommi lõkke juures hoides.
„Mis kell su isa meile homme järgi tuleb?“ küsisin Markuselt, kelle isa oli meid siia toonud ning ta lubas meid ka linna tagasi sõidutada.
„Ma usun, et viie-kuue ajal õhtul,“ sain vastuseks.
„Võiks homme midagi meeldejäävat teha,“ arvas Merli.
„Mis see telkimine pole isegi piisavalt meeldejääv olnud või?“ iroonitses Markus.
„On, on, vägagi,“ vastas tüdruk, „lihtsalt homme on nagu viimane päev siin,“ üritas Merli enda mõtet lahti seletada.
„Või mis sa arvad, Paula?“ tahtis ta minu arvamust kuulda.
„Oleneb, mida sa selle erilise all mõtle,“ ütlesin otsekoheselt.
„Mh, ma ei tea ju täpselt,“ pööritas Merli silmi,"lihtsalt igav on ju päevad läbi ainult ujuda ja rannas passida,“ vingus ta jälle.
„Ma ei tea…Mul küll ei ole kordagi igav hakanud,“ ütles Anni ettevaatlikult sõna sekka.
„Aga vot meie pirtsutajale ei sobi see, mida meie teeme. Temal on vaja midagi erilist,“ rõhutas Markus sõna „erilist“ ning ma sain aru, et ta on Merli peale päris pahane.
„Järgmine kord võid kodus ka selle asemel istuda, et siia vinguma tulla. Kõigil on sinust kopp ees,“ ütles ta peaaegu tüdruku peale karjudes.
Mul oli mõnes mõttes hea meel, et keegi Merli lõpuks paika pani, kuid samas hakkas mul temast kahju ka.
„Minust kopp ees?“ ei uskunud Merli kuuldud sõnu,“Antti?“ vaatas ta poisi poole, justkui lootes, et tema midagi Merli kaitseks ütleb. | |
| | | | Mustikas
200 posti tüüd
Postituste arv : 205
Age : 24
Asukoht : Pilve peal
| | Pealkiri: Re: Nimetu 22/5/2013, 17:42 | |
| Jäid paar kirjaviga silme ette ja mõnes kohas olid jutumärgid erinevad: vahepeal olid nii üleval kui all, siis ainult üleval ja vahepeal olid erinevad. Muidu uut! | |
| | | | itsJustMe
Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 8
Age : 27
| | Pealkiri: Re: Nimetu 9/4/2014, 20:19 | |
| 3.
„Mh?“ ei võtnud Antti „vestlusest“ eriti osa.
„Okei,“ lausus Merli solvunult, „kui ma teine nii väga närvidele käin, eks ma siis jätan teid rahule,“ sõnas ta ning läks ranna poole.
„Seakari,“ kuulsime teda veel ütlemas.
„Merli, oota!“ hüüdsin puust palgilt püsti tõustes. Olin valmis juba Merlile järgi jooksma, kui Markus küsis: „Ja kuhu sina lähed?“
„Mis see sinu asi on?“ ärritusin tema küsimuse peale.
Heitsin korraks pilgu Anttile, kes vaid mureliku näoga maha vaatas. Anni istus tema juurde ning nad rääkisid midagi. Mina aga üritasin Merlit üles leida. Minu arvates oli Markus natuke liiale läinud.Ma saan temast aru ka, mulle samuti ei meeldi Merli käitumine viimasel ajal. Näiteks enne siia tulekut otsustasime Hesburgerist läbi minna. Merli aga ütles, et tema sinna oma jalga ei tõsta. „Liiga ebatervislik koht“ leidis ta. Siis hakkas Antti ka pihta, et me võiksime ikkagi kuskile mujale minna ja nii meie rämpstoidusöömise kord ära jäigi, kuigi varem pole Merlil küll midagi ühe burgeri või friikartulite vastu olnud. See ei olnud muidugi ainus kord, kui ta vingus ja oma arvamust teistele peale surus. Tema pärast vahetasime isegi telkimise kohta mitu korda. Aga see selleks.
Kõndisin rannas ringi lootes, et leian Merli üles ja saan temaga rääkida enne, kui ta telkimiskohta tagasi läheb. Jalutasin päris pikalt mööda rannaärt edasi, kohati isegi keskendudes rohkem rannaliivale, mitte Merli otsimisele.
„Tere ilus tüdruk!“ kõlas võõras hääl selja tagant. Pöörasin end otsekohe ümber ning ütlesin vaid kiiresti „Tere,“ kui sain aru, et räägitakse minuga.
„Kas sa meie peole ei taha tulla?“ viipas purjus noormees kohta, kus paistis toimuvat suuremat sorti jooming.
„Ei, ma peaksin nüüd minema hakkama,“ vastasin närviliselt ning üritasin võõrast mööda minna, kuid too laskus põlvili ning haaras minu põlvede ümbert kinni.
„Tule ikka, palun,“ kuulsin teda lausumas.
„Ei, lase lahti,“ laususin närviliselt ning märkasin, et meie poole liigub lokkis juustega poiss. Tore küll, oli mul vaja siia tulla…
„Tule nüüd, Aleksander, ma viin su telki, jääd siia veel magama ka,“ lausus poiss, kes äsja meieni jõudnud oli.
„Jah, jah,“ vastas ikka veel põlvedele toetuv poiss. Kui tal lõpuks püsti õnnestus tõusta, üritas lokkidega poiss, kelle nime ma isegi ei tea, teda siit ära viia.
„Vabandust, kui ta teid segas,“ vabandas poiss ning nad hakkasid kahekesi ära minema.
Võtsin julguse kokku ning hõikasin “Oota!“ veel enne, kui nad ära jõudsid minna. Lokkidega poiss vaatas mulle küsiva pilguga otsa.
„Ma tahtsin küsida, et kas te ühte blondide juustega tüdrukut pole näinud? Tal on lokkis juuksed ning ta kandis helesinist kleiti.“ üritasin Merlit võimalikult hästi kirjeldada.
„Ei tule tuttav ette küll,“ vastas poiss.
„Selge, aitäh,“ laususin poisile ning hakkasin tagas meie telkimisplatsile minema. Järsku kuulsin enda telefoni helisemist.
„Jaa?“ vastasin otsekohe helistajale.
„Sa ei pea Merlit otsima, ta tuli tagasi,“ lausus Antti.
„Aa, no selge siis, ma juba tulen,“ ütlesin ning tahtsin juba kõnet lõpetada, kuid Antti lausus: „Anna mulle andeks.“ Ning lõpetas ise kõne.
Mida see veel tähendama pidi? Vaatasin telefoni hämmeldunult. | |
| | | | Sponsored content
| | Pealkiri: Re: Nimetu | |
| |
| | | | | | Nimetu | |
|
| Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1 | |
Similar topics | |
|
| | Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|
