plane crash ehk elu liivarannas ( osa VIII, osa IX)

minagi uut, kommige ja kritiseerige, õritan end parandada:)


Palun, kinnitage turvavööd. Ütles tädi lennukis.
Stella palun pane turvavöö kinni. Ütles hääl mu kõrval
ehmatasin ning ütlesin:
loomulikult.
Mu käed värisesid. Lõpuks sain turvavöö kinni. Mõtlesin et alles tunni eest olime klassiga lennukile istunud lootes et ema isa on ikka lennukil vastas. Nüüd valdasid mind hoopis teised mõtted. Miks me pidime keset sõitu turvavööd kinnitama ja miks see kuradima lennuk nii kõigub. Keiu mu kõrval oli hullumas. Talle niigi ei meeldinud lennukiga sõita. Väljast oli kuulda müristamist. Vahepeal lõi ka välku.
Kui me olime mõnda aega nii sõitnud, käis kõva pauk . Lennuk oli pihta saanud. Mootorid seiskusid. Hakkasime kukkuma. Olin mitu korda lennukiga sõitnud ning juhendit lugenud . Rääkisin ka keiule, õigemini hõikasin . Panime kehad õigesse asendisse ja poisid meie klassist tegid sama. Järgmine hetk kukkus lennuk alla ning ma tundsin, kuidas paljud inimesed karjusid valust ja paljud asjad lendasid ringi. Käis ka õudne müts. Ning midagi lendas vastu mu pead....

keiu: auuuu!!..
mina: sama siin! Mis see veel oli ?
Keiu: ma arvan et need olid selle eesistuva mehe kotid.
Vaatasin ringi olime kukkunud kuhugile maapeale või oli vesi meid lennukiga siia kandnud. Igatahes paistis valgus akendest sisse. Nägin et lennuk, polnud enam päris lennuk, pigem lennuki jäänused. Nähes mõnda eriti rõvedat vaatepilti keerasin pea ära. Paljud inimesed olid surnud, kaasa arvatud meie õpetaja. Ta keha vedeles keset põrandat ja ta peas oli selline haav et põhimõtteliselt pool pead oli haava täis. Õnneks olid aga teised meie klassi õpilased terved(ilmselt tänu minule sest teised panid enda kehad sellisesse asendisse nagu oli poistel meie taga. Võtsin vöö lahti tõmbasin jalad rämpsu seest välja ja tõusin püsti. Tundsin jalge all ebatavalist pinda. Lennuki kukkumise tagajärjel oli lennuki põrand moondunud. Palusin stephenit et ta aitaks mul ukse lahti teha.
Kangutasime koos kuni uks tuli lahti . Pilt mida ma nägin oli ilusam kui internetis. Seal oli imeilus ja pikk valgeliiva rand ning meri . Randa oli u 50 m siis hakkas mets. See oli troopiline mets.
Astusin lennukist välja ning sama tegid ka teised meie klassist. Meid oli kokku kümme kes võisid reisile tulla ning kümme kes eluga pääsesid plane crashist. Vaatasin ringi ning kui ma selja taha vaatasin oleksin ma peaaegu ennast surnuks ehmatanud. Seal seisis (liiva peal rannas) üks suurimaid laevu mis ma kunagi näinud olin. See seisis püsti nagu sadamas aga see oli nii kõrge et puud ei ulatanud laeva poole pealegi . Näitasin teistelegi seda huvitavat leidu. Teised reageerisid täpselt samamoodi nagu minagi. Ohates. Fred hakkas laevapoole jooksma.
Mina: fred tule tagasi! See võib ohtlik olla!
Fred ei teinud kuulmagi. Võib olla et ta ei kuulnudki. Mõtlesin hetke ja jooksin talle järgi. Sama tegid ka jessica, steve, phinnea ning karlos.
Jõudsin fredi juurde ning vaatasin teda. Tema nägu valdas puhas hirm. Vaatasin seda mida temagi ning sain aru mis teda hirmutab. Laeva kõige alumisest aknast rippus välja inimene. Õigemini inimese jäänused. See oli pool kõdunenud inimene.
Mina: see laev on vist lähi ajal siia uhutud.
Fred ainult noogutas. Teised jõudsid ka meie juurde ning phinnea hakkas kisama. Vajutasin ta suumulgu laksuga kinni.
Karlos: ma arvan ,e et me ei peaks enam lähemale minema.
Mina: ma nõustun.
Phinnea: miks loodus nii karm on.?
Phinnea on selline õrnake ning teda hirmutavad ka mitte hirmsad asjad.
Steve: sinule on kõik karm phinnu
phinnea pistis käed puusa ja hakkkas karjuma:
ÄRA HÜÜA MIND PHINNUKS!
Ta kargas stevele kallale. Läksin neid lahutama. Lõpuks sain nad karlose ja fredi abil lahutatud.
Kuulsime hõikeid lennuki juurest. Need olid ülejäänud klassikad ja paar ellujäänut. Jooksime sinna ja rääkisime neile mis sealt laevast välja ripub nende reaktsioon oli täpselt sama.
Lily: ma ei usu teid.
Ta jooksis sinna ,seisis ning jooksis tagasi.
Lily: okei, nüüd usun. Mulle aitab sellest paigast. Kuidas me minema saame?
Dean: tuleb abi ootata. Ega me ise küll minema siit ei saa.
Levvu: jh seda küll. Äkki seaks end seni sisse?
Mina: ma lähen vaatan kas mõned mu asjad lennukis, on säilinud.
Stephen: ma tulen kaasa!
Teised vaatasid teda imelikult.
Stephen: nii on turvalisem!
Lisas ta kiirelt. Hakkasin liikuma lennuki poole mis asus u 10 m eemal. stephen jooksis mulle järgi.
Jõudsime lennuki juurde ja ma astusin taas sisse. Vaatapilt oli nagu ennegi kohutav. Läksin enda koha juurde ja avasin luugi mis asus mu pea kohal. Asjad seisid seal nagu enne kui me need olime pannud. Nimelt olin oma kohvri lennukisse sisse kaasa võtnud. Nii et mul oli kõik tarvilik olemas.

Okei, mõte võib tegelikult päris hea olla, kuigi tundub veidi tüüpiline, aga õigekiri häiris mind kogu aeg. Ma vist ei näinud kogu teksti jooksul ühtegi koma, kuigi paljudes kohtades oli see vajalik ja otsekõnedel peaksid ikka jutumärgid ka olema kindlasti.
See paistis ka natuke imelik, et kõigist lennukis olnud reisijatest, olid ellu jäänud vist praktiliselt ainult peategelane ja ta klassikaaslased. Kuidagi kahtlane, et ainult see tüdruk teadis seda "õiget asendit", mis neid siis päästis, kuna lennukiga sõites ikka alguses kindlasti tutvustatakse kõigile ohutusnõudeid ning mida taolises olukorras teha.
See jäi ka häirima, et sa üldse ei kirjeldanud eriti mida see tüdruk tundis, kui see lennuk alla kukkus. Oleksid võinud rohkem kirjutada, mis tas toimus sel ajal, sest arvata on, et ta mingi vanarahu seal ei olnud. Ma ei saanud sellest ka aru, et millega see lennuk siis pihta sai üldse ?
Põhimõtteliselt jah, võiksid rohkem kirjeldada ja kui sa kirjutad minavormis, siis oleks tore, kui sa annaksid teada, mida peategelane tunneb või mis emotsioonid teda parasjagu valdavad.

Keiu: ma arvan et need olid selle eesistuva mehe kotid.
Issand, see lause oli lihtsalt nii naljakas.. Ma kõõksusin lausa.
Aga jutust muidu.
Osad nimed olid kirjutatud väikese tähega.
Siis mulle tundus, et nad võtsid seda õnnetust nii vabalt. Nagu ah-savi-et-alla-lendasime-see-on-nii-ilus-saar..
Ja see oli ka veider, et lennuk kukkus alla ja oligi kõik. Oleks võinud seda alla kukkumist kirjeldada natukene rohkem.
See ka ei meeldinud, et oli nimi, siis koolon ja siis otsekõne. Väga igav on niimoodi lugeda.
Arenguruumi veel on, aga võrreldes paljude teiste juttudega, on see väga hea.
Ootan uut!

ma tean teisedki (rates) on öelnud selle lause kohta nii mõndagi...
see mul ammu kirjutatud ja leidsin selle enda vanast arvutist, paljud on kiitnud jne,,, :) suured tänud komentaari eest:)

beele: ma tean et seal on palju vigu, see oli mu esime järjekas kui nii öelda...:) mul on omamoodi stiil kirjutamises..:)ja seda viimast viga ma parandasin:) tänud,

uhhu! veel segasem osa...

2 osa

Nii et mul oli kõik tarvilik olemas.
Stephen kes oli ka oma seljakoti leidnud. Tuli minu juurde.
Stephen: rohkem ma ei leidnud!
Ta näitas üsna vilets välja nägemisega seljakotti. Näitasin talle oma roosat suurt kohvrit ning meie kappi. Ta oli nördinud. Astusin lennukist välja, tema minu järel. Hakkasin minema teiste poole, kes nüüd olid läinud metsa äärde, tema minu järel. Astusin sammu kõrvale, tema sammuti. Mul sai hing täis.
Mina:MIKS SA MINU JÄREL KÄID?
Stephen: MA EI KÄI SU JÄREL!
Mina:MIKS SA SIIS MINU JÄREL KOGUAEG TULED?
Stephen: SEST MA LÄHEN KA SINNAPOOLE!
Mina: OJAA , MIKS SA MINUGA LENNUKISSE TULID?
Stephen: SEST NAGU SA NÄED(TA NÄITAS KÄEGA LAEVAPOOLE) ....EI OLE SIIN ÜLDSEGI TURVALINE!
Ta lükkas mu eest ja sammus teiste poole. Sain aru et ta oli sama vihane kui mina.
Läksin talle järgi ja haarasin tal käest,nii et ta seisma jäi. Ta vaatas mu poole ja ta oli väga vihase näoga.
Mina: palun vabandust! Ma tean et sul on raske, su nõbu oli seal lennukis ja sul pole asju ..
ta segas mu jutule vahele.(ta nägu polnud enam vihane)
stephen: vabandus vastu võetud.
Ma polnud märganudki et hoidsin tal ikka veel käest kinni. Ta võttis oma käe mu peost ja läks edasi. Paari sammuga jõudsin talle järgi. Läksime edasi vaikides. Kuni jõudsime teisteni. Teised ilmselt olid meid vaadanud, sest nad olid päris üllatunud näoga.
Levi: seni kuni teie seal vaidlesite leidsime meie midagi huvitavat.
Vaatasin enda ette ning nägin üht onni mis oli väga niru välimusega ja see oli ilmselt vanem kui see laev. Kuna ma polnud veel saarega tutvunud kartsin isegi minna metsale lähedamale kui kümme meetrit, rääkimata onnist.
Mina: ärge keegi sinna minge, seal võib midagi ohtlikku olla.
Steve: kas sa arvad et ma loll.
Mina : ei ma arvan et..
stephen: ...keegi pole loll, aga ettevaatus abinõud pole kunagi halvad.
Vaatasin stephenile otsa. Ta silmad särasid.
Lily: teate me peaks tegema nimekirja asjadest mis meil on ja peaks ehitama endale aseme..
steve: kõik teavad seda!
Phinnea: mina ei tea!
Steve: jah, sina oled sina.
Phinnea heitis stevele vihase pilgu kuid loobus tülist. Ta jalutas koos ülejäänud tüdrukutega peale minu ja steve lenuki poole.
Mina: ma arvan et ma lähen ja vaatan nüüd ringi.
Hakkasin mööda rannaäärt käima, mingi 2 minutise käimise järel . Nägin kauguses midagi. Mis võis kindlasti kasulik olla. Meile kõigile. Jooksin tagasi ja esimene inimene keda ma kohtasin oli
stephen. Hakkasin kiiresti oma (juba teisest) leiust. Alles pärast märkasin et tal olid kõrvaklapid peas ning ta kuulas muusikat. (ilmselt oli leidnud eseme mis ei olnud kahjustatud.) seisin ta kõrval ja andsin märku et ta oma klapid peast võtaks. Lõpuks ta sai aru mis ma tahan.

Hm, sa kirjutasid midagi, et sa ei saa suuri tähti kasutada. Ma just mõtlesin, et lause alguses on ju suurtäht, aga nimed algavad ikka väikesega. Et sa ei saa lause keskel suurttähte kasutada v?
Sisust.
Natukene igav osa oli. Ja pealegi (ega ma tegelikult ei tea), kas see ikka on võimalik, et kõrvaklapid jäid terveks ja oli võimalik muusikat kuulata. Kõlab kuidagi kahtlaselt igatahes.
Idee on iseenesest hea. Ikka veel ei meeldi otsekõne.
Aga sooviksin uut!

jap ei saa lause keskel, arvutiviga:S
ma tean et see osa oli igav, otsekõnega on mul oma stiil ja seda vict jutu keskel muuta ei saa. :) igatahes saab täna uut:)

uuus, komme ja soovitusi :)

tegelased:
stella
keiu
fred
karlos
jessica
phinnea
dean
steve
stephen
levi ehk levvu-poiss


3 osa.
Lõpuks ta sai aru mis ma tahan.
Stephen: mis sa ütlesidki??
alustasin uuesti oma jutuga.
Mina: seal on üks puu ja mingi tiik...
stephen: miks sa kohe ei öelnud...ära sellest kellelegi räägi eks.
Mina: okei aga miks???
stephen: sest siis võtavad teised koha ära.
Ta naeratas põgusalt, võttis oma seljakoti mille ta oli maha pannud ning hakkas selle puu poole astuma. Ta oli juba 20 m eemal, kui ma talle järgi hakkasin jooksma.
Mina: hey oota...kle miks sa sinna lähed? Mina ju leidsin selle koha.
Stephen: ...sest me saame seal mõlemad olla ja mina küll sinna metsa ööbima ei lähe.
Ütles ta lõbustades. Ta liikus edasi. Mõtlesin korra ja siis jooksin teise suunda. Võtsin oma kohvrid sealt kuhu ma need jätnud olin ja hakkasin puu poole sammuma.
Oli juba hilja ning hakkas pimedaks minema. Õnn oli see et mul oli madrats millel magada kaasas(nad käisid ju klassiga matkamas). Kahjuks oli see suur ,kahele inimesele. Teised olid selle koha ka avastanud kus me olime ja juba paaridesse võtnud ,et kes kellega magab koos. Loomulikult olid tüdrukud ühte võtnud ja poisid ühte ja kuna tüdrukuid oli 5 ja poisse oli 5 . pidime me stepheniga ühes voodis magama. Mul oli kaasas 4 lina 3 me kasutasime 1 panime nii et seda sai kasutada kabiinina v duššikabiinina. Vahetasin riided ja pumpasin madratsi täis. Tegin voodi ära ja pesin hambad.
Olin väsinud ning mu pea valutas....heitsin pikali. Stephen tuli alles u tunni pärast tagasi.ning siis alles heitis pikali ja jäi magama..
hommikul ärkasin selle peale et päike kõrvetas mu varbaid...paljud olid juba üesse ärganud ja kadunud.. ilmselt läksid ringi vaatama. Peale minu oli seal veel dean ning levvu.
Vahetasin riided ning sõin natuke.. mul olid paar batooni kaasas. kuna dean magas veel siis ma ei hakanud teisi karjuma.
Mina: levvu , kus kõik on?
Levv: läksid süüa otsima. Ma jäin teid valvama. - ta naerAtas oma erilist naeratust.
Mina: siin pole juu midagi valvata. Heitsin talle natuke kurjema pilgu.
Mina: ok. Ma lähen otsin nad ülesse.
Levvu noogutas ning ma hakkasin liikuma lennuki poole. Päev oli palav ning mul oli palav. Mõtlesin minna ujuma. Kuna kedagi läheduses polnud võtsin riidest lahti ja jooksin vette vesi oli jahe täpselt nagu ma olin oodanud ning see jahutas ülihästi.
Kas ma võin ka tulla?
Ehmatasin ning lükasin põlved krõnksu nii et mu keha oli vee all. Ma olin ju paljas.
Mina: sa ehmatasid mind stephen. Ma arvan et oleks parem kui sa nüüd selja keeraksid.
Stephen: ära muretse ma ei piilu. Ma pole nagu mõni on. Ta naeris. Õigemini naeratas turtsatuseg.
Mina: ok aga pööra nüüd selg.
Ta pööras selja ning ma jooksin välja oma riiete juurde tõmbasin pluusi üle pea ning panin püksid jalga.
Mina: sa võid nüüd uuesti vaadata.
Ta pööras end minu poole ning vaatas mind
stephen: ohoo...nii oled sa küll kena.
Mina: mis mõttes? Minu meelest on see veits imelik ,sest mul on juuksed märjad ning mu riided on ka pooleldi märjad.
Stephen: mulle meeldibki nii. Ta naeratas korra ning kõndis minema Ja istus kaugel oleva kivi otsa. mulle tuli üks asi meelde ning tahtsin temalt selle kohta küsida. Jooksin kivi juurde ning hõikasin. Kuule miks sa eile nii hilja tulid?
Stephen: tahad näha?
Mina: oleneb mis see on?
Stephen hüppas kivilt alla ning võttis mu käest ning tõmbas mind kaasa . Ta vaatas ega keegi ei näeks ning me jooksime metsa.
Mina: eieieieiei ...see pole hea koht.
Ning ma tõmbasin oma käe ära ning hakkasin teises suunas minema.
Stephen jooksis mulle järgi ning haaras mu jalgadest ning tõstis mu oma õlgadele. Rabelesin püüdes ära saada.
Stephen: nüüd ei saa sa tagasi minna. Kuna see tundus nii imelik siis ma hakkasin naerma.
Mina: lase mind maha! Olgu ma tulen kaasa! Ütlesin ma tema pilgu peale ning ta lasi mu maha. Pidasin oma lubadust ning liikusin talle järgi. Metsas oli jube aga väga ilus. See oli nagu üks vihmametsadest. Käisime umbes 15 minutit kui ta peatus ja mina kõndisin talle otsa sest vaatasin kõrvale. Punastasin kõvasti ning vabandasin ka.
Stephen: olemegi kohal. See ongi mu põhjus.
Mina: ma ju ei näe kui sa mul ees oled!
Step.: oih. Ta astus kõrvale ning mulle avanes uskumatu pilt. See oli nagu muinas jutus. Seal oli kosk mis voolas mingisse tiigi moodi kohta aga see oli puhtam kui tiik. Läksin lähemale ning siis juhtus midagi ettearvamatut. Ma libisesin kivil millele ma jooksin ning käisin kõhuli vette . Vesi oli väga külm ilmselt allika oma. Ujusin vee peale ning köhisin välja vett mis mul kurku läks.

Minu arust on veidi igav see , et neil on kõik tarvilik olemas . Küll leiti mingid madratsid ja hambaid oli võimalik ikka pesta ja mp3 jms . oleks ju huvitavam , kui nad peaksid kuidagi ise mingitest palmi lehtedes endale asemed tegema ? :) ja kuidagi ise hakkama saama .

siis .. vaatan mis veel on . nad ei arvesta üksteisega . on loogiline , et nad peavad üksteisega arvestama . see tüdruk sööb mingi üksi batoone ja teistele ei mõtle . see stephen ei taha teistele häid kohti näidata jms . see on imelik , sest nad kõik on koos ühes parajas jamas .

ja veel . nad kõik on jumala rõõmsad jms . nagu , mittekeegi ei ole kurb , mittekeegi ei ole masendunud . no loogiliselt võttttes , kui sa satuksid kuhugile pära põrgusse ( ei loe kui ilus see saar on ) , siis kas sa oleksid rõõmus ikka ? mõtleksid , et ah no küll leitakse üles , mida ma ikka põen . see on ikkagi jube ju .

igalühel oma arvamus....
(ausalt öeldes sooviksin ma hetkel tohutult allakukkuda lennukiga sellisessse kohta)

ja ma ei järeldanud et see on halb:) rääkisime lihtsalt üksteisest mööda:)

Õnn oli see et mul oli madrats millel magada kaasas(nad käisid ju klassiga matkamas) - Väga kahtlane oli see sulgudes olev lause. Kui jutt on mina-vormis, siis oleks võinud sulgudes olla: ME käisime ju klassiga matkamas.
Mind ajas väga naerma see hammaste pesemine. See tundus nii veider kuidagi.
Ja keegi vist siin mainis seda ka, et see batooni söömine oli ka kahtlane. Eriti veel see, et teised otsisid samal ajal süüa.
Ning see, et mina-tegelane ja Stephen pidi koos magama oli ka liiga tüüpiline. (kui magamine jutuks tuli, arvasin ma seda kohe)
Ja mul on ka tunne, et nad on selle üle liiga õnnelikud, et seal saarel on. See on veidikene ebaloogiline, sest esiteks on lennukis laibad (üldiselt ei ole elu nagu filmis, et inimesi absoluutselt ei huvita, kui tema läheduses surnud inimesed on), teiseks nad ei üritagi teada saada, kus nad on.. Üldse väga veider on see muretus.
Ja sa võid praegu soovida, et tahaksid lennukiga alla kukkuda, aga kui sa tegelikult kukusid, ega sa siis väga õnnelik poleks. Sest vaevalt, et sul päriselus kõik asjad terveks jääksid.
Jutu kohta veel seda ka, et üldse tundub imelik, et see mina-tegelane kuulab muusikat jne, kuigi nad on kuskil imekohas.. Sellesmõttes, et mina küll selline pohhuist olla ei suudaks. ( vajadusel võin ma väga pohhuist olla...)
Kirjeldustest jääb ikka veidikene väheks.
Hea asi, mida öelda saan on see, et see idee on lausa supper... Aga kirjutatud pole see mitte nii hästi..
Harjutamine teeb meistriks!
Jätkuvalt sooviks uut osa!

vabandan oma lollust uue osaga:)
andestate mu lohakus vead?
***
4 osa
Ujusin vee peale ning köhisin välja vett mis mul kurku läks.
Stephen: mul juhtus samamoodi. Ütles ta naerukrampides.
Ujusin lähemale ja tõmbasin ta vette . Enam ta ei naernud vaid põrnitses mind.
Step.: nii et sa tahad nii moodi mängida. ütles ta salakavalalt . Ta sukeldus. Ma otsisin teda igalpool, aga ei leidnud teda. Siis kui ma ujusin kose alla nautima maššasi . Mind tõmmati teiselepoole kose. Seal ta seisis, läbimärg ning naeratas. Ta oli nii.... kena. Ta tõmbas mu enda vastu ning hakkas mind suudlema kui ma ütlesin
ahh..seda mängu sa siis mängidki ning ma naeratasin ja sukeldusin tema kätevahelt...ujusin kaldale ning üritasin välja saada see ei õnnestunud hästi. Keegi pani käed mu ümber ja tõstis mu välja.
Istusin äärele et mitte uuesti vette kukkuda ja vaatasin kes mind aitas. See oli stephen, nagu arvata oli. Ta tuli mu kõrvale.
Step._:miks sa ära läksid?
Mina: see oli ju selline mäng. Kinkisin talle kerge neratuse ja tõusin ettevaatlikult ning kõndisin kivilt murule.
Mina: kas hakkame minema? Me oleme päris kaua siin olnud. Hakkab vist pimedaks minema ja mul on kõht kole tühi...
step._: kõht tühi? Seda annab parandada oota siin.
Ma noogutasin. Stephen jooksis ning varsti oli ta tagasi koos...

...paari kookose ja apelsiniga. Ta tuli istus minu kõrvale.(ma olin vahepeal end istuma seadnud). Ta andis mulle ühe kookose ja apelsini. Kuna kõht oli jube tühi siis sõin apelsini ruttu ära ,aga kookosega ei osanud ma midagi teha.
Step._: ma võin sind aidata. Kas võib? Ta sirutas käe ning ma asetasin kookose talle kätte. Ta võttis noa ja lõi kookose pooleks ning ulatas koos noaga selle mulle...
kui me tagasi jõudsime olid teised lõkke teinud. Nad istusid seal reas ning rääkisid väga elavalt. Nõustusime stepheniga mõlemad et koos saabudes hakkavad teised imelikult mõtlema ning otsustasime et ma lähen enne sinna ja stephen läheb kõige pealt asjade juurde.(asjad olid lõkkest u 50m eemal) läksin teisete juurde ning istusin liivale karlose ja jessi vahele. Keiu seal ei olnud muidu oleks ma tema juurde istunud ja rääkinud talle sellest kohast.
karlos(sosistades): kus olid?
Mina: uurisin siinset paika. Kus keiu ja stephen on?
Karlos: me arvame et keiu ja stephen on koos metsas. Nad kadusid umbes samal ajal. Vaata eile tuli steph metsast ja mina isiklikult arvan et ta peidab seal midagi.
Mina: sa siis eile jälgisid ka seda et ta tuli hilja?
Karlos: mhmm..
kostis kilje ning kõik vaatasid kottide ja voodite poole. keiu jooksis meie poole.
Keiu: seal minu voodis on mingi uss.
Kõik jooksid sinna kuid mina mitte. Ma ei tahtnud. Ma vihkasin madusid ja usse. Istusin seal ja kuskilt ilmus keiu.
Keiu: ma sain lõpuks nad eemale. Mul on vaja sinuga rääkida.
Mina: ikka, millest?
Keiu: tead sa oled ju parim sõbranna mul kindlasti saad sa aru..mulle meeldib keegi ,aga mul on vaja teada kas see on ka vastupidine ..õigemini kas talle ma ka meeldin... saa saad aru ...ta on ju nii ...kena ja kuna te olete kõrvuti et siis palun küsi talt eks...sa tead küll kes... .keiu naeratas , tõusis ja lahkus. Ma jäin sinna istuma ja mõtlema sellele mida ta just ütles..
kui ma järgmisel hommikul tõusin, olin ma esimene. Mõtlesin jooksma minna, aga ma ei viitsinud veel tõusta. Pöörasin külge ja ehmatasin täiega. Stephen vaatas teda silmad lahti .
Stephen: nii vara üleval?
Mina: vist jh. Jooksma tuled?
Steph._: mnjh..kohe?
Mina: tavai
panime ennast riidesse(eraldi)ning läksime siis vee äärde.
Hakkasime jooksma ning jooksime u 30 minutit. Mul oli parajalt palav ning ma otsustasin ujuma minna. see kord olin ma valmistanud ennast ette mul olid ujukad all. Jooksin selle kivini mis rannas oli ning loopisin üleriided kivile. Jooksin vette ja käisin vee all ära. Vesi oli soolane. Ilmselt meri. Aga ma ei teadnud. Stephen jooksis mulle järgi ning tuli ka ujuma. Ujusime kaua.
Otsustasin juukseid pesema minna. Käisin võtsin šampooni ja duššikeeli ning läksin kose juurde. Kedagi polnud.
Mina: kas keegi on siin?
Veendunud et kedagi pole võtsin riided seljast võtsin keelid kätte ja hüppasin vette ujusin koseni, leidsin kivi kus seista nii ,e t oleks nagu dušši all. Pesin pea ja keha ära ning ujusin korra koopasse. Seal oli kõik nii ilus. Nägin kose äärest et keegi tuli. Mõtted käisid mu peas. Appi! Ma juu paljas.
Nägin koopas ava. Ujusin sinna ja nägin et ma mahun sealt vabalt läbi. Ronisin välja ja olin tänulik et panin oma asjad kose kõrvale kivile , sest ma sain nii need võtta et ainult mu käsi tuli nähtavale. Mässisin kätteräti endale ümber ning läksin siis plätude järgi . Nägin silmanurgast et stephen pesi end. Nagu mina pesin. Hiilisin asjadega ümber kose ning hakkasin minema kuni ütles hääl
kas sa arvad et ma ei märganud sind?
Mina: who knew?
Pöörasin ümber ja vaatasin stephenit kes oli minu selja taha hiilinud. Stephenil olid imeilusad silmad, need olid sinised ja pärlja läikega.

Ega see ei ole lollus, et mõni asi ebaloogiline tundub..
Mida rohkem kirjutad, seda vähem asju ebaloogilised on..
See osa oli parem, kui eelnevad. Tekkis juba rohkem tunne, et nad on üksikul saarel.. (ee, on nad üldse üksikul saarel? )
Aga jah, mulle hakkab juba vaikselt meeldima..
uut!

jh nad on üksikukl saarel :) küll sa saad uut. :)

waaaoo, juba 5
:)


***
#5#
Vaatasin tema silmadesse kaua ja tema vaatas vastu ,kuid siis tuli mul meelde keiu jutt. Keiu: tead sa oled ju parim sõbranna mul kindlasti saad sa aru..mulle meeldib keegi ,aga mul on vaja teada kas see on ka vastupidine ..õigemini kas talle ma ka meeldin... saa saad aru ...ta on ju nii ...kena ja kuna te olete kõrvuti et siis palun küsi talt eks...sa tead küll kes...
ta ei suudaks iial murda keiu südant sest nad olid väga kaua sõbrad olnud.
Stephen: sa ju tead mida ma tunnen...sinu vastu.
Mina: ei..ma ei tea...ei tahagi teada... ning ma jooksin , jooksin läbi metsa ,randa jõudes hingeldasin , kuid ma ei tahtnud randa minna. Ma suundusin tagasi metsa ning läksin suvalisse suunda. Hakkas pimedaks minema ja ma ei ikka tagasi pöördunud. Olin vahepeal riided selga pannud ja otsinud endale süüa. Ma arutasin endaga miks ma jooksin, miks ma läksin...istusin seal kivil ja oli juba pime..see käis küll kiiresti. proovisin tagasi minna kuid ma olin eksinud ma olin eksinud......kordasin seda endale....olin juba mitu tundi seal istunud kui kuulsin häält....keegi hüüdis mind..olin unine..laske mul magada....keegi kummardub mu kohale ja küsib mind ...avan silmad, kuid need ei näe hästi...keegi kannab mind...laske mul ometi magada...ma olen väga väsinud...väljas on pime....mind toetati kuhugile kõvale....kuid ma ei saa aru kuhu....olen väsinud....AHHHHHHH!!!!
MIDA SA TEED???!!!karjun kellelegi...
MIKS SA MIND VEEGA VISKASID???!!!
STELLA!!!rahune maha! Tunnen ära stepheni hääle, kuigi ma ta nägu ei näe.
Mina: ahhh...see oled sina steph...ma juba arvasin et ma olen röövitud. Naeratasin kergelt. Ma olin tänulik stephenile , et ta mu metsast ära tõi.
Mina: ja muide....tänan. Kuidas sa mu leidsid?
Step._: kui ma tagasi randa pöördusin, siis öeldi et sind seal pole. Kohe ma teadsin et sa olid metsa läinud. Leidsin su sinise pearäti. (ta tõmbas selle taskus ja pani mu pihku.)'selle järgi ma orienteerusin. Sa olid päris sügavale läinud ja ma hakkasin kartma et sa oled kellegi küüsi langenud.
Aga nüüd on minu kord küsimusi esitada. Miks sa ära jooksid?
Mina: eeee....ma vajasin mõtlemiseks aega.(kokutasin ma)tegelikult ma peaksin sinult midagi küsima... keiu....palus..küsida...et kes sulle meeldib?
Stephen pani lambi põlema( see käis tikuga, selline vanamoodne lamp) ilmselt läks tal nii palju aega sest ta polnud tikke üles leidnud.
Step._: ma arvan et sa tead isegi kes mulle meeldib. Ta pööras selja ja heitis ennast kivile. Ma alles nüüd nägin et me olime selle kose koopas.
Mina: tegelikult ma tahtsin küsida kas sulle keiu meeldib?
Step._ : ei!
Ning see tähendas meie vestluse lõppu. paar tundi möödus ja väljas hakkas valgenema. Mul ei tulnud enam und ja stephen pidev pööramine tähendas et ka tal polnud und.
Mina: steph, ma peaksin vist tõtt sulle nüüd rääkima. Tõtt selle kohta miks ma jooksin ära.
Stephen pööras end ja vaatas mulle otsa. Ta kustutas lambi sest väljas päike tõusis. Ta tõusis püsti ja hakkas välja minema enne seda kuulsin pominat, mis polnud minu kõrvadele mõeldud.
Step._(pomin):et siis enne valetasid...
mina: ei ma ei valetanud! Ütlesin kõvasti ja ta jäi seisma
mina: stephen palun ära ole solvunud. Ma ei taha lihtsalt keiule haiget teha. Kas sa tead et sa meeldid talle?
Stephen vahtis mind korra ning pöördus siis jälle ümber. Ma ei tahtnud temaga tülis olla.ilmselt on see ainuke võimalus. Mõtlesin ma. Stephen oli juba välja jõudnud ning liikus nüüd ümber koopa. Ma jooksin. Jooksin talle järele ning enne kui ma jõudsin pööras ta ümber ja vaatas kuidas ma tema poole jooksen. Ma jooksin talle kaela ning suudlesin teda....ta suudles vastu. Enam me polnud tülis.
Lõpetasin suudluse olles ikka veel kätega tema kaelas ütlesin.
Keegi ei tohi teada sellest. Mitte keegi. Eks?
Step._ : sinu soov on mulle auks. Ta naeratas.....

Nunnu :)
Arengut on igatahes näha..
Uut!

:) jeeiii! ma arenen!!!XD igatahes täääh, ja uut kunagi sel nädalal...:)

(ma pigem ei ütle midagi, sest see on nii mõttetu juu..)

#6#
stephen pidas oma sõna. Kuigi vahel heitis ta mulle ahneid pilke. Kõigil oli loomulikult hea meel et ma olin terve. Istusime ühel õhtul lõkke ääres ning arutasime oma siinseid probleeme. Loomulikult tuli jutuks küsimus „kas meid otsitakse?“
steve: ma arvan et ikka sest ma olen ju nii kuulus.
Keiu vaatas minu poole ning sain aru et ta tahtis rääkida. Tõusin ja sama tegi keiu. Kõndisime laagrist eemale.
Keiu: kuule ma nägin kuidas steph sinu poole vaatas. Mis teil toimub? Kas sa küsisid?
Mina: meie vahel pole midagi erilist. Küsisin küll. Emmm...sa ei meeldi talle...
samal hetkel kui ma seda laususin hakkas keiu karjuma valust ja ta hüples ühel jalal ning siis lihtsalt vajus kokku. Teised kuulsid ja olid kohale tormanud. Põlvitasin keiu kõrvale ning raputasin teda.
Mina: keiu!! ärka!! keiu , ära ole surnud! Keiu!
Mind kisti keiust eemale ning lõpuks lasin keiu lahti. Vaatasin kes oli mind tõmmanud ning vaatasin otsa stephile. Karlos oli keiu enda kätele võtnud ning nad jooksid juba voodite poole. Mina jäin sinna ning pisar voolas mu põselt alla. Stephen võttis mu oma kaissu ning ma nutsin tema särgi sisse. Ta patsutas mu selga ning ütles:
tule. Ma viin su sinna.
Ta võttis mu sülle ning ma hoidsin kõvasti ta kaelast kinni. Ta istus koos minuga.
Mina: kas keiuga on korras? Kas ta on elus? Mis see oli?
Küsisin ma nuuksudes
steph_:ma ei tea...aga kõik saab korda.
Ta kallistas mind. Varsti vajusin ta süles unne. uni oli väga imelik:teised süüdistasid mind keiu pärast. Ärkasin võpatades ning karjudes „mina ei tea mis juhtus“. Avasin silmad ning nägin et kõik vaatasid mind. Tekitasin veidra „vabandust“ naeratuse enda suule. Teised hakkasid oma asjadega edasi tegelema ning ma ajasin ennast voodist püsti. Kuna ma ei olnud eile riideid vahetanud
oli kurb meeleolu. Jalutasin karlose juurde.
Mina: kuidas tal on kas ta toibub? Kas ta on elus??
karlos: jah ta on elus , kuid olukord on raske. Ta astus merisiilile ja sellele vastumürki siin ei ole. Ta näitas kotile oma põlvedel. Kotil oli valge rist.
Mina: see on lennukist?
Karlos noogutas. Mul tuli mõte ning ütlesin karlosele.
Mina: ma otsin vastumürgi aga kus stephen on?
Karlos: seal!
Jooksin suunas kuhu ta oli näidanud ja leidsin stephi. Haarasin tal käest ning hüüdsin „tule!“ ta järgnes mulle ning siis sai ta mu mõttest aru. Me seisime laeva ees. Ning ma tudsin kuidas ta värisema hakkas.
Mina: sa hoolid ju niisama palju keiust nagu mina. Ta noogutas vaevumärgatavalt. Kuna kedagi läheduses polnud. Tõmbasin ta enda vastu ning suudlesin teda.
Mina: selle eest kui ma tagasi ei tule.
Ma kõmpisin edasi ning ta jooksis järgi. Ta võttis mu pihast kinni ning suudles mind.
Steph_: see on selle eest et sa tagasi tuleksid. Ta mõtles hetke ning lausus.
Steph_: ma tulen kaasa!
Mina: ei! Kui riskida siis üksinda. Teistel on sind vaja.
Ning ma jooksin laevale veel lähemale. Varsti olin ma nii lähedal et otsida kohta kust sisse saada. Leidsin laeva põhja lähetalt augu kust sisse ronida. Olin jõudnud Kütte ruumi. Teadsin kuhu edasi minna sest mu isa ehitas laevu ning vanasti käisin temaga tööl kaasas. Ronisin kaua kuni jõudsin söögi saali .see oli uhke. Imelik oli see et ma polnud näinud veel ühtegi inimest. Üks kõik kas surnud v elus. Kõndisin veel kaua. Kuni leidsin arsti kabineti. Uks oli lukus. Vandusin täiega seda ust. Järku oli keegi mu ülast kinni haaranud ning surunud mu vastu oma rinda. Tundsin kaelal tera, mis kindlasti kuulus noale.
Võõras: mida sa minu laevas teed?
Mina: kes sa oled?
Võõras: tssss...mina esitan siin küsimusi. see on minu laev. Kuid sul on õigus teada kes ma olen. ma olen kapteni poeg zima....

#7# -surm- meie suurim vaenlane.

....kuid nüüd vasta mu küsimusele: mida sa siit tahad?
Mina: ma tahan ainult ühte rohtu. Mu parim sõber sai vigastada.
Zima lasi haaret lõdvemaks.
Zima: kas sa tuled rahus?
Mina: ilmselt küll.
Zima lasi mu lahti. Astusin tast paar sammu eemale ning pind mu alt kadus. Kõik juhtus väga kiiresti. Hakkasin kukkuma kuid keegi haaras must kinni. Ning keegi tõukas mu pikali. Ma olin veel uimane. Kuid kuulsin müra. Keegi kakles. Tõusin püsti ja nägin et ei kuskilt oli ilmunud steph ning ta võitles zimaga. Jooksin keset võitlust. Ning tundsin järsult valu oma paremas küljes. Ma vajusin kokku....
ärkates lebasin rannaliival ning mu külg valutas hullult. Avasin silmad ning nägin zimad.
Zima: leba! Ei tõuse...see vigastus pole kerge...ega väike. Esimest korda pärast kohtumist nägin teda täies mõõdus. Ta oli väga pruun ning ta silmad olid hallid. See tundus väga imelik sest ta silmad ta keha kõrval olid ülivalged.
Mina: mis juhtus? Kus steph on?
Zima: ta ründas meid ning pärast sinu langemist langes ka tema. Noh minestas. Kui ma olin arsti kabineti tühjaks teind ja väljunud. Kukkus laev pikali. 'ta jäi sisse.
Ma hüppasin püsti ning oigasin valust vaatasin oma külge ning nägin et see oli sisse mässitud. Zima vastas mu küsimusele enne kui ma olin seda küsinud.
Zima: ma kogemata sain sulle noaga pihta. Ta naeratas. Mulle tuli meelde miks ma püsti olin hüpanud. Vaatasin kohta kus oli enne laev. Seal oli ikka laev aga see oli pikali. Ma ei suutnud leppida sellega et teda pole enam. Pisarad voolasid mu põskedel. Ning ma jooksin, jooksin nii kiiresti kui suutsin koseni. Peatusin seal ning vajusin valu pärast maha. Kuid hoidsin meelega oma teadvuse seal metsas. Keegi võttis mul ümbert kinni ning pani istuma mind kivile. See oli dean. Ta naeratas mulle ning kallistas mind.
Dean: ma tean! Ma tean mida sa tunned. Tahad ma räägin miks. (noogutasin) Ta oli mu vend.
Mina: mida?
Dean: tead ta rääkis mulle kõike mida ta tundis. Eriti suurt armastust tundis ta sinu vastu.
Nägin deani silmis pisaraid.
Dean: ta palus ,enne kui ta laeva tormas sulle anda see juhul kui sa jääd ellu ja ta lahkub.
Dean suudles mind kirglikumalt kui kunagi oli stephen suudelnud. Ma ei hakanud vastu sest teadsin et vajasin sel hetkel lohutust ja kedagi kes mind aitab.
Dean: veel tahtis ta öelda et sinaa oled väärtuslikum kui tema. Mõnes mõttes oli tal õigus.
Deani silmad särasid ning ma sain aru mis oli ta selle all mõelnud. Dean armastab mind!mõtlesin ma. Ma polnud deani kunagi tõsiselt võtnud kuid nüüd oli teine olukord.
Mina: mis keiust on saanud?
Dean: me saime zimalt juhendid mida on vaja ja ta ütles et seda kõike saab metsast. Emm....kas sa tuled minuga otsima?
Mina: loomulikult ma tulen.
Dean suudles mind jälle.
Mina: aitab küll. Mul tekib muidu tunne et ma petan stephenit ja tema mälestust.
Dean ainult turtsatas selle peale. Leppisime kokku et homme lähme otsima ning jalutasime tagasi. Mina deani toel küll aga jala jala ette tõstsin ju mina. Jõudsime tagasi ning zima hakkas kohe pahandama et nii ei tohi teha. Ta vaatas veel mu haava üle ning pani suure veekindla plaastri peale et ma saaksin ujuma minna. Mõtisklesin parasjagu deanist ja minust kui steve mulle kõrva sositas:
dean ja stella üheskoos musutavad õrrepeal....
olin kohkunud tema teadlikusest... kuidas see võimalik oli...oi ma vihkan stevet.....
....tema punaseid pikki juukseid. Tema rohelisi silmi mis ei sobinud ta juustega...tema keha...mis oli täis tibilikkust...oi ma VIHKAN teda....

Kuuenda osa kohta ütlen ma seda, et laevas toimunut oleks võinud palju õudsamalt kirjeldada.

Seitsmes osa oli täielik seebikas. Ajas kohati naerma. Väga ebareaalne lihtsalt.