plane crash ehk elu liivarannas ( osa VIII, osa IX)

tean XD....

ma ei kirjuta millegi järgi...ise mõtlen...seda mõtetut soga välja....

niii, veel rohkem seebikaks läheb kuid mulle meeldib see labasus....xd võtame asja siis huumoriga :)
btw, siin kaks osa...

***
#8# , #9#
õhtul tekkis mul suur masendus. Koht minu kõrval oli tühi. Nutsin. Nutsin veel. Oli juba öö ja enamus magasid kui tuli dean mu juurde ja heitis mu kõrvale pikali. Ta silitas mu pead ja kallistas mind. Ta tundis kaasa. Olin oma voodi vedanud teistest eemale. Nii et nad mind ei näinud aga mina neid küll. Dean pani oma käed mulle ümber ning suudles mu laupa. Ma vaatasin talle silma ja märkasin et tal olid samasugused silmad nagu stephil. Pisarad vaoolasid mu näolt tema kätele. Ja järku ma lükkasin ta endalt ning liikusin ta peale. Ma suudlesin teda. Ta suudles vastu. Ta käed liikusid mu seljale...
ärkates olin ma täiesti hämmeldunud, sest ma ei mäletanud midagi peale suudluse. Igaks juhuks kontrollisin kas ma olen riides. Olin küll. Oletasin et midagi polnud juhtunud. Kargasin voodist püsti ja hakkasin pluusi vahetama kui ühed käed sulgusid ümber mu piha. Keegi oli mu seljatagant tulnud ja ümber mu palja ülakeha käed pannud. Võis arvata kes see oli. Kuigi minu jaoks oli see selge.
Mina: dean! Ma siin vahetan riideid.
Dean: ma tean ju!
Ta suudles mu õlga.
Mina: dean! Midagi ei juhtunud ju öösel. Miks sa nii teed?
Dean: oi, ja kuidas veel juhtus. Sa suudlesid mind öösel vabatahtlikult (rõhutas ta).
Mina: dean! Ma deprekas, kuidas sa saad seda tõsiselt võtta!!???
dean: ma tundsin seda.
Tundsin ta hingeõhku oma nahal. Ta haaras särgi mu käest, ja pani selle mulle selga. Ausalt öeldes olin ma üllatunud. Kui ta seda tegi , arvasin juba et ta võtab mu särgi ära.
Dean: meil on kiire!
Põhjendas ta.
Dean lahkus ning ma panin koti kokku. Me hakkasime astuma. Kontrollisin veel asju.
Mina: vesi, söök, riided, käterätt....
dean: ega sa sinna elama ei lähe.
Mina: mis sul sellest?
HEI OODAKE! Kostus hääl tagant.
Phinnea jooksis meile järgi seljakott seljas
phin.: ma tulen ka! Ma ei taha enam stevega koos siia jääda.
Mina: tule!
Tegelikult ma tahtsingi et keegi kaasa tuleks sest siis ei jääks ma deaniga üksi, selle järg oleks ilmselt pisarad...
#9#
Sisenesime metsa ja dean uuris jooniseid oma käes.
Dean: nii me otsime siis ortomentiat. Ta näitas seda taime pilti ja siis me liikusime edasi. Olime käinud koseni ,kui ta pakkus et minna ujuma. Mina ei tahtnud ,see tuletas mulle meelde stephenit.
Teised läksid ujuma kuid ma käisin edasi. Ma ei märganudki kui olin läinud sügavale metsa.
Kõndisin aina edasi mõeldes stephenile ja minule. Järsku sihtisid mind mingid mehed odadega. Nad olid tumedanahalised ning nende nägudel olid mustrid. Ma olin nagu kuju. Ei julgenud end liigutada ega ka ainsatki häält teha. Üks nendest tuli mu juurde ning sidus mu kinni. Kui ma olin kinni seotud jalutati mind nagu koera. Kõndisime kaua, kuid ma ei julgenud ikka veel ühtegi häält teha. jõudsime platsini mis asus ilmselt teisel pool saart , sest ma ei tundnud seda kohta. Platsil oli lõke ning lõkkest veidi eemal kalju millele oli raiutud pea ning selle ees pikk laua moodi koht kuhu mind peale pandi ning mu köied lõigati läbi. Kuulsin kuidas üks nendest mustanahalistest räägib. Ta ei rääkinud meile tuntud keelt. See keel oli pigem nagu sisistamine. Nagu oleks see ussikeel. Vaatasin enda ees olevat kujutist ning ma ahhetasin vaikselt. selle kuju keeleks oli uss. Järsku tundsin et minu ümber poob end keegi. See liugles üle mu keha ning kinnitas minu ümber laua. Kui see jõudis mu kaelani siis see peatus...

Silmanurgast nägin kuidas suur ussipea mind vaatas. See uss oli nagu boa ainult suurem. Kartsin hullusti ning ma värisesin. Ma vihkasin ju usse. Olin seal laual mitu tundi ning varsti hakkas pimedaks minema. Järsku hakkasid kusagil mu kõrva juures trummid lööma ning ma ärkasin (nagu võluunest) ülesse. Madu oli ikka veel end ümber minu põiminud. Proovisin pead liigutada see ka mul õnnestus. Ümberringi oli palju mustanahalisi. Teesklesin et magan kui üks neist mind vaatas.
Kuulsin lähedal samme ning järsku kallati mulle midagi märga peale. Samal ajal kostus hüüe mis nagu ma kahtlustasin kutsus inimesi kokku. Uss minu ümber oli hakanud liikutama . Ta poos end veel kõvemini minu ümber. Kuulsin sisistamist. Ja keegi lähenes mulle. Mingi terav ese välkus ning ma kiljatasin sest see maandus mu kõrval kivisse. Kuid ussikeha mu ümber nõrgenes ning vajus maha. Ma olin vaba. Kas see pidigi nii minema? Katsusin oma käevarsi millel olid ussikehast randid ning korraga hakkas möll pihta keegi rabas mu oma sulle ning jooksis. Jõudsime metsapiirini ning ma sain oksaga pihta. Pärast seda vajus kõik pimedusse.
***

kõik jälle tärkas. Pimedus kadus ning mu pea valutas tohutult. Oigasin. Ning tundsin kellegi silmi endal. Ma polnud veel silmi avanud. Oli põhjust uskuda et ma olen taevas. Aga kas taevas olles valutab ka pea nii.
Keegi kohendas mu asendit ning silitas mu pead.
Avasin silmad. Ere valgus pimestas mind. Keegi astus valguse ette.
„kõik, saab korda., stella. Kõik saab korda.“
tundsin kellegi huuli enda omadel.
See ei ole võimalik. See pole võimalik. See suudlus...tean seda...eiei...ma olen hulluks läinud...kuid see hääl....see tõestab....
silmad harjusid ning hakkasin nägema. See keegi oli eemale läinud ning mu peavalgugi andis järgi.
Vaatasin ringi. Olin kusagil metsas. Palmid ümberringi. Mingid imelikude põõsaste tagant kostis sulinat.
Keegi tuli läbi põõsaste. Ma ei suutnud oma silmi uskuda.
Mina: see on siis tõsi...ma ei ole hull...
ta noogutas...
#10#
hüppasin püsti ja kargasin talle kaela..ta oli tõeline...mitte minu ettekujutus...
imina: ohhh....STEPHEN...kuidas?...ma ei saa aruu..
steph_:tsss...ma räägin hiljem...praegu...proovime su ära puhastada.
Mina: mis mõttes nagu?? tegin mõtliku kuid uudishimuliku pilgu
steph_:sa oled ju üleni verine.

Vaatasin oma käsi. Need olid tõesti verised. Ronisin läbi põõsaste ja seal vulises oja. Pesin end ning kuivatasin jakiga. Kõndisin tagasi stephi juurde ning suudlesin teda. Ilmselt polnud mulle veel kohale jõudnud et ta oli tõesti elus. Suudlesime kaua. Kuid meid segati . Põõsast tormas välja phinnea. Ta hingeldas ning hoidis kätt imelikult.
Phin: stella!! nad võtsid deani!!!
mina: mida??
steph_: dean?
Phinnea kes polnud enne stephenit märganud vaatas teda ning minestas.
Jooksin tema juurde ning patsutasin tema nägu et at teadvusele tuleks. Stephen ei osanud midagi teha sest ta oli liiga kohkunud.
Mina: steph tule aita!
Kuna ma ei kuulnud vastust pöörasin ringi ja vaatasin . Kedagi polnud. Phinnea ärkas.
Mina: phin! On sinuga kõik korras??
phin: autsss!!! mu pea....jhh minuga on vist kõik korras. Kuule...kas ma olen hulluks läinud v stephen oli tõesti siin...???