Tsauuu :) Ma üle pika aja võtan ennast käsile ja kirjutan ka midagi blogisse Tegelikult kirjutada oleks palju, kuid aega lihtsalt liiga vähe (miks ei võiks ööpäevas olla näiteks 48 tundi? - kõik jõuaks ilusti ära mahutada).

See nädal läks kuidagi nii kergelt ja rõõmsalt. Isegi suusatamine tundus normaalne (mis sest, et ma tegelikult vihkan suusatamist). Ja kuigi ma kartsin töpat (sest mul oli kootud ainult kaks rida rohkem kui eelmisel korral), siis lõpuks kujunes sellest väga kerge tund - me sõime jäätist ja kudusime ja lihtsalt rääkisime juttu

Samas kui ma reedel bussiga Trummist ära sõitsin, siis ma veel ütlesin oma sõbrannale, et enam ei saa miski mu nädalat ära rikkuda (kõik oli lihtsalt liiga hästi sujunud ja kodus ootas mind TVD uus osa). Ning siis tuli mu vend koju, kes teatas, et isa on kohe kohal. Ma siis pakkisin kiiresti asjad ära ja siis ta teatas, et tegi lihtsalt nalja. Ja nii veel mitmel korra. Ja kui isa lõpuks tegelikult kohal oli, siis ma lihtsalt ei uskunud teda. Ning ma isegi ei tea, mis juhtus, kuid ma lihtsalt hakkasin nutma ja karjuma (venna peale). Terve õhtu istusin isa juures teises toas, vaatasin läpakast "Instant stari" ja üritasin mõtteid kõigelt sellelt ära viia. Isegi siis, kui nad mu sööma kutsusid, ei öelnud ma sõnagi enne, kui toit oli söödud (Täis suuga ju ei räägita ) Ja õhtul ma siis vaikselt nutsin sinna padja sisse....

Aga järgmisel hommikul oli kõik jälle ilus Vanavanemate juures ma tegin kõigile rallis pähe ja sain oma kampsuni esiosa valmis (vanaema suure abiga)

Ja täna on terve päeva ema mind tüüdanud, et ma peaks teda aitama, kuid lihtsalt pole tuju siit toast välja minna. Aga varsti hakkab "Instant star" ka otsa saama, nii et... tuleb mingi muu asi vaatamiseks leida. Ja mul on selline kõhutunne, et homne tuleb kohutav. Kuid ühtegi kontrolltööd ju pole...

järgmist reede õhtut oodates, siis uuele nädalale vastu :)