Lagendik [Üheosaline]

„Tule!“ ütles poiss tütarlapsele.

„Miks? Kuhu?“ küsis tütarlaps sellepeale. Noormees võttis tüdrukul tugevalt kätest kinni. „Mis vahet sel on? Lihtsalt tule!“

„Mhh! Ütle kuhu või muidu ma ei kavatsegi paigast liikuda!“

Noormees osutas sellepeale oma selja taga laiuvale metsale.

„Metsa?!“ Kiljatas tüdruk. „Pimedas?! Hull oled või?! Ma... ma kukun end sandiks seal!“

Poiss hakkas selle peale naerma. „Totu. Ega sa üksi ei lähe. Mina olen ju seal samas! Ja usu mind – sa oled mu täieliku tähelepanu all. Ma ei lase sul end sandiks kukkuda!“

„Seal on pime. Metsas liiguvad igasugused perverdid ja ma ei tea kes!“ vingus tüdruk edasi.

„No mida veel! Unusta sind ohustavad asjaolud vähemalt senikauaksi kuni ma su kõrval olen!“ ahastas poiss. Nüüd oli tüdruku kord naerda.

„Tuled, Melinda?“ küsis noormees uuesti. Nimetatud tüdruk pööritas silmi ja osutas peaga metsa suunas. „Mis mul muud üle jääb?“

„Lähme siis!“ ütles noormees nimega Rasmus. Tüdruk ohkas ja poiss hakkas ees liikuma.

Nad liikusid tihedas metsas. Tüdruk kiljatas tihti, kui nägi enda arvates eemal ees mingit kogu. Poiss rahustas tütarlapse maha ja nad jätkasid teed.

„Ettevaatlikult! Siin on oksad maas! Ära ninali käi!“ või „Anna käsi, siin on sügav lumi!“ ütles noormees tihti.

„Käin ma sulle väga närvidele?“ küsis Melinda.

„Ei, elan üle,“ ütles Rasmus selle peale.

„Millal me kohale jõuame?“

„Varsti.“

„Kuhu me üldse lähme?“

Selle peale noormees vaikis. „Üllatus.“

Rasmus ja Melinda kõndisid veel umbes kümme minutit, kuni eemalt hakkas paistma ringikujuline valgustatud plats. Mida lähemale nad jõudsid, seda rohkem oli aru saada, mida see plats endast kujutas. Rasmus ja Melinda olid jõudnud lagendikule, mille tegi valgeks taevas paistev kuu.

Melinda jäi lagendiku serval seisma. „Vaata taevasse!“ ütles Rasmus. Melinda vaatas. Taevas oli täitunud tähtedega. Oli tähistaevas ja noorkuu. „See on nii ilus!“ ütles tütarlaps lummatult. „Oli ikka õige tegu kaasa tulla?“ küsis Rasmus selle peale ja seisis tüdrukule nii lähedale, kui võimalik. „Oli,“ nentis Melinda ja vaatas Rasmusele otsa. Mõlemad naeratasid üksteisele ja suunasid siis pilgud taevasse.

„Langev täht!“ hõikas Melinda ja osutas käega taevasse. „On soovide aeg!“ ütles Rasmus. Melinda sulges silmad korraks ja avas need siis taas. „Soovitud! Sinu kord.“ Rasmus vaatas metsa ja siis noogutas „Soovitud.“

„Mis sa arvad, kas me soovid täituvad?“ küsis tütarlaps ja hakkas taha astuma, kui järsku kiljatas ja avastas end järgmine hetk Rasmuse käte vahelt. „Minu oma on juba täitunud.“ Ütles Rasmus selle peale. Melinda pani oma käed ümber noormehe kaela ja poiss ajas selja sirgu. „Katsu ettevaatlikum olla.“ Ütles noormees vaikselt. „Ma üritan,“ lubas Melinda. „Aga, mis mõttes su soov juba täitunud on?“

„Minu soov oli, et sa oleksid minu kõrval. Täna. Sellel ööl. Siin metsas. Sellel lagendikul.“ Ütles Rasmus vaikselt. Melinda punastas. „Ja mida sa soovisid?“

„See soov ei lähe täide.“ Ütles tütarlaps kindlalt. „Ütle, mida sa soovisid.“ Kordas poiss end. Melinda keeras poisile selja ja lausus: „Sa hakkaks naerma. Sa naerad mu välja ja siis räägid teistele, kui hale ma olen ja siis on mul mark täis ja.. ja...“

„Tššššššššššš!“ Rasmus astus tüdruku ette ja pani oma sõrme ta suule. „Ütle, mida sa soovisid.“

Melinda peitis oma näo kinnastesse ja lausus vaikselt: „Ma soovisin, et sa mind suudleksid.“ Pomises ta. Rasmus hakkas selle peale naerma. Melinda kartis juba hullemat, kuid... Rasmus võttis tütarlapse näo enda käte vahele ja surus seejärel oma huuled Melinda suule.

„Arvad, et asi läheb ikka nii, nagu sa arvasid?“ küsis Rasmus peale suudlust.

„Ei,“ ütles Melinda meelitavalt alahuult närides. „Ei arva!“ lausus ta veel ja kallistas noormeest, millepeale Rasmus oma huuled uuesti tütarlapse huultele surus.

:)

Ma tean *egotseb*