Sõbrapäeva jutt siis
Kadunud tuulehoogu
„Ma vihkan sind! VIHKAN!“ karjus ta mulle otse näkku. Sõnad tabasid mind raskelt nagu kivirahnud- lõin kõikuma ja haarasin toetuseks lauanurgast kinni. Ma ei suutnud talle otsa vaadata, ei suutnud näha seda pisaratest nõretavat nägu ja meeleheidet tema silmis.
„Anna andeks,“ pomisesin ma vaikselt. Piisavalt tasakesi, et ta võis teeselda selle mittekuulmist. Ainuke toas olev heli oli tema nuuksumine. Miks ta teise tuppa ei lähe? Võib-olla ootab ta, et ma teda lohutaksin?
Tegin arglikku katse talt ümber kinni võtta ja pead silitada. Ta vingerdas end mu käte vahelt välja. Veel üks haav südamesse.
„Ära puutu mind,“ sisistas ta ning keeras otsa ringi. Ta lahkus korterist, lüües ukse enda järel pauguga kinni. Vaikus helises vaid hetke.
„Oota!“ hüüdsin ma, seekord valjusti ning jooksin koridori. Kuulsin, kuidas ta tikk-kontsad klõbisevad trepil ülespoole ja sööstsin talle järgi. Mitte kunagi pole ma nii kiiresti jooksnud ja samas mitte mingit väsimust tundnud. Jah, mu süda peksis nagu meeletu ja hingamine oli raske, kuid tahtejõud viis mind edasi.
Mitte iial, vandusin ma mõttes, iial ei lähe ma peole, kus on ka tüdrukuid ega joo ennast niimoodi täis nagu tookord. Sõnad, mida ma ei mõeldnud. Teod, mis tegelikult oleksid võinud olemata olla. Ma vedasin teda alt, häbistasin teda kõigi sõprade ees. Mida ma üldse mõtlesin kui ma teise naise kaissu läksin ja tema pikalt saatsin?
Katuseuks kriiksus ja mu süda jättis löögi vahele. Ma kiirendasin sammu ja paiskasin ukse lahti. Esialgu ere päike pimestas mind, kuid siis ma nägin. Seal ta oligi, istus ääre peale ja kõlgutas jalgu kahesaja meetri kõrgusel maapinna kohal. Ma neelatasin.
„Kallis?“ proovisin. Ta ei reageerinud. Ma lähenesin ettevaatlikult.
„Miks sa nii tegid?“ sosistas ta vaikselt, kui olin võtnud koha tema kõrval.
„Ma olin joonud,“ vastasin sama tasaselt. Tuul puhus meile otse näkku nii et sõnu oli vaevu kuulda.
Ta turtsatas.“See on kõige haledam vabandus üldse,“ ütles ta nii mürgiselt, et ma lausa võpatasin. Sõnadel on hävitav jõud.
„Kas sa üldse kujutad ette, kui palju sa mulle haiget tegid?“ päris ta uuesti. Ta vaatas minu poole, silmad nutmisest punased.
Ma teadsin. Ja see rõhuski mind. Me vahel olnud tugev side hakkas vaikselt katkema. Üks niit teise järel.
„Sa nagunii ei usu mind,“ suvatsesin ma öelda. Ta ei vastanud.
Vaikus. Õhk oli kurbusest nii tulvil, et oli lausa raske hingata. Järgmine niit läks.. teine..
Ta tõusis püsti ja mina järgisin tema eeskuju.
„Võib-olla oleks parem, kui me selle asja jätaksime ,“ ütles ta tasakaalukalt. Selline äkiline tujumuutus hämmastas mind ja tegi valvsaks.
„Mida sa sellega täpselt mõtled?“ küsisin ma kähku.
Ta kiikas allapoole ja siis mind. Mul läks seest õõnsaks.
„Sa ei mõtle ju...?“ jätsin lause lõpetamata, vaadates teda ehmunud silmadega.
Ta noogutas ning nihkus natuke ääre poole. Ma haarasin temast tugevalt kinni ja sundisin endale otsa vaatama.
„Ma armastan sind,“ ütlesin ma, mõeldes neid sõnu tõsisemalt kui kunagi varem. Tuulehoog võttis mu sõnad endale ja jättis õhku hõljuma. Sosistas talle vaikselt kõrva ning viis siis sõnad endaga kaugele.. kaugele.
„Hüpates ei saa sa minust lahti,“ ütlesin ma otsusekindlalt,“Ma tulen koos sinuga.“
Nüüd olid tema silmad imestusest pärani.
„Sa teeksid seda minu pärast?“ päris ta nõrgalt.
Noogutasin veendunult. Ta paistis hetke kõhklevalt, kuid siis noogutas.
„Siis lähme,“ ütles ta ning tiris mind endaga kaasa.
Käest kinni, silmad ainult teineteise jaoks, me langesime. Ma eksisin, niidid ei olnud katkenud, need olid hoopis tugevamalt ümber üksteise põimunud. Meie huuled moodustasin koos viimase armastusavalduse, kuid tuul varastas selle endale, tahtmata meiega jagada. Maa lähenes ning ma tõmbasin ta enda lähedale, et tunda pimeduse saabudes tema huuli.
Meist jäi maha vaid sõnad, mida tuul edasi kandis. Sahistas puudes, kudus lainetesse ja puhus kuivanud lehtedesse, mis katsid maapinda. Need tunded ei kadunud..
Pealkiri: Kadunud tuulehoogu 
15/2/2010, 21:33
)