Koolis pidi mingi esemega jutu kirjutama ja ma kirjutasin sellise. Tean, et pole kõige parem, aga jutt pidi olema lühike ja kõiki asju ei saanud kirjutada.
A,lugege ikka :)
Väljas oli jahe detsembrikuune ilm.Oleks pidanud sadama lund, kuid kõik oli väga porine ning vihmavee loigud olid igalpool.
Väike tüdruk hüppas vihmavee lompidest üle. Tal olid külmast punased põsed, aga ta oli väga rõõmsameelne. Eespool oli väga suur vihmaveelomp ning tüdruk jooksis ja üritas sellest üle hüpata, kuid see ei õnnestunud vaid ta kukkus lompi.
Natukene aega ei suutnud tüdruk seda uskuda, et ta oli läbimärg ja keset tänavat vihmaveelombis pikali. Tema, kes sai kõige kiiremini kõikidest lompidest üle. Tüdruk kartis , mida ütleb ema, kui näeb ta märgasid ja poriseid riideid.
Väike tüdruk tõusis püsti.
Tema riided olid tõesti kohutavad. Üks vanem naine, kes tüdrukust möödus lausus " Jah, need lapsed."
Tüdruk hakkas edasi minema ega märganudki, et üks kinnas jäi vihmavee lompi.
Väikene tüdruk oli selleks ajaks juba kodus, kuid kinnas lebas veel ikka lombis. Mitte ükski mööduja ei märganud seda, või ei tahtnud märgata. Kui maas oleks olnud raha oleks keegi selle kindlasti ülesse korjanud, kuid kinnast mitte.
Üks poiss tahtis seda teha, aga ta ema keelas, sest kinnas on ju räpane.
Kinnas oli kurb.Väga kurb.
Aga ta teadis, et mõnel asjal on selline saatus.Neid asju oli tegelikult palju, sallid,mütsid.
Kodutu koer nuuskis kinnast ning tiris selle lombist välja.
Selline ongi saatus kadunud või lohakile jäetud kinnastel.
Pealkiri: Kadunud asjade saatus. 
14/1/2009, 17:10