Perfect Imperfection [lõpetatud :D]

See tundus kõige õigem koht selle jutu jaoks. Millalgi läheb see draamateema küll natukeseks ära ja lõpuks kisub üldse teise teemasse, aga esialgu on ta ikkagi pigem draama

1.
Liisbet, Andrea ja Mihkel istusid tollel suvisel hilisõhtul Liisbeti toas diivanil ja vaatasid komöödiat. Põrand oli popkornipuruga segi ja keset vaipa ilutses kokakoolaplekk. Need kolm ei teinud sellest välja. Neil oli naermisega küllalt tegemist. Ja sellega, et hoiduda diivanilt allakukkumisest. Sellise naermise puhul poleks see ju mingi ime. Kõigi kolme põsed õhetasid ja sätitud soengutest polnud enam juttugi. Aga ka see polnud mingi ime - sellised nägid nad alati peale mitmetunnist koosolemist välja... ehk siis umbes igal õhtul. Liisbet, Andrea ja Mihkel olid parimad sõbrad selle mõiste kõige otsesemas tähenduses. Nad oskasid üksteist naerutada, lohutada, hirmutada - mida iganes. Juba lapsepõlvest saati olid nad head sõbrad. Viiendas-kuuendas klassis kasvas Mihkel tüdrukutest veidi lahku ja veetis nendega vähem aega, aga seitsmenda klassi sügisest, seega neli aastat, oli kolmik taas lahutamatu. Ja teisiti poleks keegi kolmest soovinudki.

Kell sai kaks öösel. Liisbet haigutas ja ütles teistele:

"Ou, tüübid, it's bedtime!" Sellega teenis ta ära uue naerupahvaku ja padja, mis talle näkku lendas. Seda ei saanud tüdruk niisama jätta ta virutas padja vastu Mihkli hele-helekollast juuksepahmakat. Andrea naeris, aga sai samuti padjaga näkku. Sellega puhkes tõeline sõda, mille lõppedes oli Liisbeti soeng veel rohkem sassis kui enne. Tüdruku kõht oli naermisest kohutavalt valus, aga ta ei saanud pidama ja lebas krampides põrandal, muidugi edasi naerdes. Mihkel heitis Andreale kiire vilkspilgu, millele too naeratuse ja kulmukergitusega vastas. Mihkel loendas hääletult: "Üks... Kaks... Kolm!" ning viskus Andreaga üheaegselt Liisbetile otsa, mis viimase veel hullemini naerma ajas. Tüdruk oli näost üleni punane ja ei saanud absoluutselt hingata. Ta keeras end kõhuli ja lõi hambad vaipa, et kuidagi naermist peatada, ning lõpuks, peale seda, kui õhk viimaseni otsa lõppes, suutis ta rahuneda (ja hingata). Ta võttis dressipluusi seljast ja heitis selle hooletult teise toa otsa.

"Liisu, mis see on?" küsis Andrea temalt äkki.

"Misasi?" küsis Liisbet segaduses vastu ja vaatas teist kortsus kulmul.

"See," vastas Andrea ja tõmbas näpuga üle Liisu käe. Mööda kätt jooksis randmest küünarnukini punane kriips.

"Ah, see... Murri tegi," sõnas Liisbet hooletult ja naeratas.

"Kuule, ma hakkan su kassi kartma juba," sõnas Mihkel naerdes.

"Sa jaksad veel naerda?" küsis Andrea ja viskas Mihklit järjekordse padjaga.

"Oo ei," ütles Mihkel ja lehvitas oma valget dressipluusi. "Annan alla!"

Liisbet naeris ning tõmbas sõrmega õrnalt üle oma haava. See valutas ikka veel.

"Tead, kui ma seda kriipsu nägin, ma alguses mõtlesin, et sa oled mingi emo, lõigud ennast ja mida iganes no," viis Andrea jutu endistesse rööbastesse tagasi. Mihkel võttis sõnasabast kinni ja asus nähtamatute žiletiteradega enda käsi lõikuma.

"Oh yeah, I'm so emo!" huilgas ta seejuures. Andrea naeris taas ja ka Liisbet liitus temaga, kuigi veidi tagasihoidlikumalt. Ta hakkas uniseks jääma. Mõni ime - kell oli kolmveerand kolm.

"Tõsiselt, nüüd aitab. Mina lähen magama igatahes, muidu ma ärkan homme kuuest õhtul," ütles ta ja puges magamiskotti. Mihkel ja Andrea avastasid, et nad peavad minema hambaid pesema, ja jätsid Liisbeti tema tuppa üksi, kuna viimane oli oma hammaste eest juba enne hoolitsenud.

"Annu, see ei saanud Murri tehtud haav olla ju," ütles Mihkel vannitoas murelikult.

"Miks mitte? Murri on viiekuune, kassipojad ongi sellised ju," vastas tüdruk rahulikult hambapastavahtu välja sülitades.

"No kuule. Murri mahub mulle peopessa, kuidas ta saab Liisule käe peale mingi kahekümne sentimeetrise haava tõmmata?"

"Relax, dude, Liisuga on kõik korras. Ta ju räägiks meile, kui midagi valesti oleks."

"Jah. Sul on õigus," vastas Mihkel rõõmsamalt ja loputas hambaharja puhtaks. Koos suundusid nad tagasi Liisbeti tuppa ja varsti magasid kõik kolm sügavat und.

Oi, kuidas mulle su jutud meeldivad
UUUTTT
Kohe mitu

Edasii ! ^^

Uut. :)

Supeeer! Uut! :)

No, nüüd tuleb see õige teema siis

2.
Liisbet ärkas kell pool üksteist. Tema perekond - ema Lilian, kasuisa Mart ja kahekuune väikevend Alvar - pidid kell pool kaks koju jõudma. Liisbet jättis sõbrad magama ning läks allkorrusele koristama. Nad olid kolmekesi terve maja segamini ajanud. Kui ta oli suurema prahi kokku korjanud, tulid Mihkel ja Andrea alla.

"Kuule, miks sa meid üles ei ajanud? Me oleks võinud ju appi tulla," küsis Mihkel Liisbetilt ja kinkis talle tervituseks kallistuse.

"Te magasite nii kenasti, et ma ei raatsinud teid üles ajada," vastas too. "Aga kui te tahate, siis tehke midagi süüa. Mul läheb kõht tühjaks."

Andrea läks kööki ja tõmbas käega üle laual lesiva Murri selja. Ta leidis külmkapist viinereid, pani need mikroahju ja istus toolile ootama.

Samal ajal tõi Mihkel tolmuimeja ja tegi elutoa vaiba korralikult puhtaks. Liisbet tõmbas niiske lapiga kapipealsed, riiulid ja laua üle. Kui Andrea köögist aurava viinerikausi, ketšupipudeli ning kolme kahvliga tuli, säras elutuba, nagu polekski seal kolmveerand tundi tagasi kaos valitsenud. Liisbet naeratas uhkelt ja istus lauda. Mihkel nõjatus laua najale. Tekkis pikk paus, sest kõik olid söömisega ametis, aga kui Liisbet oli kaheksa viinerit nahka pistnud, tõusis ta otsustavalt püsti ja ütles:

"Okei, ma lähen üles koristama."

Mihkel viskas samuti kahvli käest ja järgnes Liisbetile. Andrea võttis enda kohustuseks nõude puhtaks loputamise.

Kella üheks oli kogu maja puhas. Mihkel ja Andrea asusid minekule.Liisbet kinkis mõlemale veel ühe kallistuse ning saatis nad ära, siis läks tuppa tagasi, tegi endale võileiva ja seda hajameelselt näksides istus ta aknal vanemaid oodates. Ta uskus, et reis oli emale ja kasuisale ainult head teinud. Nimelt tülitsesid nad üsna sageli, seda peamiselt kasuisa alkoholiprobleemide pärast. Kasuisa elas nendega nüüdseks kolm ja pool kuud koos ja selle aja jooksul oli ta üsna harva kaine. Ema oli siis üldiselt nutune ja leebe, kasuisa vastupidi agressiivne ja õel. Peale Alvari sündi oli ta ema ka löönud. Liisbet uskus ja lootis, et selle reisiga õnnestus neil oma suhteid soojendada, sest hoolimata kõigest oli tema kasuisa kainena väga tore.

Maja ette sõitis auto. Pere oli koju jõudnud! Liisbet naeratas ja valmistus neid õue tervitama minema, aga märkas siis, et ema istus roolis. Seda tegi ta ainult siis, kui teistmoodi võimalik polnud. Kasuisa oli niisiis joonud...

Liisbet ohkas ja astus aknalt ära. Ta võttis Murri sülle ja viis ta oma tuppa, kus kass ennast tüdruku voodile magama keris. Ei või iial teada, kelle peale kasuisa oma viha välja valab...

Nüüd jõudsid ema, kasuisa ja Alvar tuppa. Juba sellest, kuidas vanemad jalgu trampisid, oli kuulda, et nad on pahased. Liisbet üritas rõõmsaks jääda ja astus üsna võltsi naeratusega oma toast välja.

"Tsau! Kuidas läks?" küsis ta. Kasuisa silmitses teda hetke pahuralt ja ema ohkas.

"Täpselt nii, nagu arvata oli," vastas ta tasakesi.

"Jää vait, mul pole midagi viga," ütles kasuisa pehme keelega ja oleks peaaegu ümber kukkunud.

"Miks sa jälle joonud oled?" küsis Liisbet tõsiselt.

"Ma pole mitte kui midagi joonud," vastas mees kurjalt ja ajas ennast püsti. Ta oli kogukas mees ja see ajas Liisbeti pisut ärevile.

"Oled ju. Palun mine nüüd magama, eks?" ütles ema nõrga häälega.

"Kurat, ära kamanda, eks! Teen, mida tahan, saad aru?" sõnas mees ja mudis käsi. Liisbet neelatas. See ei tähendanud head. Ka ema läks närviliseks.

"Kuule, aitab, eks! Mine nüüd..." jõudis ema öelda, kui kasuisa talle kõrvakiilu andis. Ema karjatas:

"Kuradi siga, hoia oma käed eemale! Kuradi alkohoolik!"

Liisbet tormas vannituppa, et mitte oma pisaraid näidata. Ta kattis kõrvad kätega, et ta edasist karjumist ei kuuleks. Kuidagi sai ta taskust kätte oma MP3- e ja pani selle tööle. Tööle hakkas Silversteini "My Heroine". Laul ajas Liisbeti veel rohkem nutma. Tüdruk komberdas ukseni ja pani selle lukku. Siis jõudis ta kompimisi tagasi peegelustega kapi juurde, kus tema šampoonid ja muu kosmeetika oli. Värisedes ja endale päriselt aru andmata võttis ta puudrikarbi ja avas selle põhja alt. Seal oli žiletitera. Liisbet hingas sügavalt sisse ja tõmbas pika, kuid mitte väga tugeva kriipsu käe siseküljele...

3.
Sealt hakkas siiski otsekohe verd immitsema. Liisbet tõmbas näo valust krimpsu ja hingas välja. Ta kummardus kraanikausi kohale ja lasi verel sinna tilkuda. Haav tegi talle jubedalt haiget, mis ajas teda veel enam nutma. Lõpuks lasi ta haavale külma vett peale ja vajus seina äärde istuli, ennast kirudes. Ta oli ju endale lubanud, et ta enam nii ei tee... Ja siiski oli ta olnud nõrk. Pisarad voolasid üle Liisbeti põskede, kuni lõpuks ta rahunes. Nüüd tuli ema vannitoa ukse taha.
"Liisbet, oled sa seal?"

Liisbet ehmus, tõmbas kiiresti pluusivarruka alla ning lülitas MP3-e välja.

"Jah," kostis ta vaikselt ja ajas end seina najale püsti. Jalad oli nõrgad, nii et ukseni jõudmisega läks veidi aega, aga lõpuks oli avas ta emale ukse ning istus uuesti põrnadale.

"Liisbet, anna andeks, et me su tuju ära rikkusime. Mina ei tea, mis talle jälle sisse läks. Ma ei saa temaga enam üldse korralikult rääkida. Tal on probleeme, sa saad ju aru?"

Liisbet naeratas mõrult ja meenutas, kuidas kasuisa oli tõsiselt vihale läinud siis, kui ema kannatuse kaotas ja karjuma hakkas. Nii oli see alati - pärast kahte-kolme normaalselt vahetatud lauset hakkas ema närvitsema ja lõugama. Ja pärast tuli ta Liisbeti juurde isa laimama ja oma kurba saatust kurtma. Tüdruk juba vihkas seda.

"Ma tean, et sulle ei meeldi, kui me tülitseme, aga palun, saa minust ka aru. Ta lihtsalt ei kuula mind..."

"Jajah", vastas Liisbet tuimalt, vedas end püsti ja kõndis oma tuppa. Ta ühendas MP3-pleieri arvuti kõlaritega ja hetke pärast kõlas toas Good Charlotte'i "Emotionless". Liisbetile tulid uuesti pisarad silmadesse. Ta heitis voodile pikali ja nuttis. Nuttis, kuni tema pea tohutult valutama hakkas ja ta vähehaaval vaikseks jäi. Selleks korraks oli kõige hullem möödas.

Järgmisel hommikul ärkas ta rõõmsamana. Omaette ümisedes tegi ta parajasti meiki, kui kõlas koputus uksele. Liisbet ajas ripsmetušši silmalaule ja seda ettevaatlikult maha pühkides astus esikusse. Kasuisa polnud, ema mängis elutoas Alvariga.

Ukse taga seisid Andrea ja Mihkel. Mihklil oli kitarrikott seljas. Poiss oli nimelt selle mängimises tõsiselt osav ja vahel laulsid nad kolmekesi kitarri saatel oma lemmiklaule.

Liisbet kutsus külalised sisse ning nad suundusid terrassile. Mihkel võttis kohe kitarri, kontrollis selle häälestust ja küsis siis tüdrukutelt:

"Nii, mida me täna laulame?"

"Secondhand Serenade'i "Your Calli" paluks," vastas Andrea kohe. Mihkel noogutas ning hakkas mängima ja tüdrukud laulsid kaasa. Liisbet tegi kõik, mida ta suutis, aga teise salmi keskel hakkas ta nutma. Laul oli piisavalt kurb, et eelnenud päeva meelde tuletada. Mihkel lõpetas kohe mängimise.

"Liisu, mis juhtus? Mis on, Liisu?" küsisid nad Andreaga läbisegi. Liisbet aga ei saanud neile läbi nutu vastata. Ta ainult kallistas neid ja nuuksus. Mihkel silitas ta juukseid ja Andrea pühkis tema pisaraid. Liisbet aga tõusis püsti ning tormas uksest sisse vannituppa. Enne, kui ta žiletitera võtta jõudis, tuli Mihkel talle järele.

"Liisu, räägi, mis juhtus," palus ta tüdrukut.

"Ma ei saa, Miku. Anna andeks, aga ma ei saa. Ja palun vabandust, et ma teie tuju ära rikkusin," vastas too läbi nutu.

"Sa ei rikkunud midagi ära, Liisu. Tule nüüd, lähme, ma mängin midagi lõbusamat, eks?" ütles Mihkel ja haaras Liisbetil käest. Tüdruk tõmbas teise käega üle silmade ja läks kaasa.

Aa, btw, siin võivad ka kõik, kes loevad, korra karjuda Tahaks teada, kes mu jama üldse loeb

4.
Andrea silmitses Liisbetti murelikult, kui see Mihkli kannul terrassile tagasi tuli.

"Kõik korras?" küsis ta Liisbetilt ja sai vastuseks kerge peanoogutuse ja sõnad:

"Ma ei tea ise ka, mis mul juhtus, laulust vist." Tüdruk istus maha ning naeratas, näitamaks, et kõik on korras. Mihkel silmitses teda hetke murelikult ning tõmbas mõtlikult sõrmega kitarrikeeli. Siis alustas ta Blink 182 "Whats My Age Again"-i ja varsti oli Liisu taas rõõmsameelne. Andrea ja Mihkel aga vahetasid sageli hirmunud pilke. Liisbet oli oma pluusikäise üles jätnud...

Kui ema uksele astus, tõmbas tüdruk selle aga alla ja vaatas samas kabuhirmus oma sõpru. Kas nad olid märganud? Nende nägudest polnud seda näha, aga kes teab...

"Liisu, saad sa äkki midagi head süüa teha? Ma tuleks Alvariga õue," ütles ema väsinud häälega tütrele.

"Jaa, saan ikka," vastas too ja pöördus hästi teeseldud rõõmsusega sõprade poole. "Tulete appi?"

Andrea ja Mihkel vaatasid teineteisele otsa, noogutasid ja ajasid end püsti. Mihkel pani kitarri ära ja läks tüdrukutele järele.

"Niisiis, mida te sooviksite?" küsis Liisbet temalt ja Andrealt, ikka veel naeratus näkku kleebitud. Tegelikult oli ta väga närviline ning lootis sõprade nägudelt väiksemaidki reetvaid märke lugeda. Ja tõesti, need kaks olidki tõsisteks jäänud... Aga ei, Andrea naeratas ikkagi. Kõik pidi korras olema!

"Kuigi, ettevaatuse mõttes peaks ma randmepaelad lõigete peale panema..." mõtles tüdruk veel.

"Pannkooki?" küsis Mihkel Liisbeti küsimusele vastu ja astus külmkapi juurde. Ta teadis, et pannkoogid maasikamoosiga on tüdrukute vaieldamatu lemmikroog ja et nad oleksid iga ajal valmis pliidi äärde küpsetama minema. Tegelikult poleks olnud vaja küsidagi.

Natukese aja pärast sulas maasikamoos mikroahjus ja kõik kolm sehkendasid lõbusate nägudega ümber laua. Esimene pannkook oli valmis ja teine just ümber keeratud. Aken oli lahti ja soe suveõhk hõljus koos pannkoogilõhnaga toas ringi. Nad jutustasid lõbusalt ja aina naersid. Ka Liisbet oli rahunenud ja uskus, et sõbrad polnud siiski tema kätt näinud. Ta tundis ennast tõeliselt hästi.

Õhtul, kui sõbrad olid lahkunud, oli Liisbet parajasti oma toas, kui kasuisa koju tuli. Liisbet kuulis esikus komberdamist ning vandumist.

"Jälle..." ohkas ta tüdinult. Jälle oli see kuradi mees ennast täis joonud! Sellest piisas, et tüdruku hea tuju kaoks ja asenduks niiskete silmade ja klimbiga kurgus. Liisbet kuulis, kuidas kasuisa karjus. Ta avas ukse ja vaatas mehele otsa. Too oli end ust kuuldes sinna poole pööranud.

"Ja mis sina seal ukse vahel vahid?" küsis mees tüdrukult, ise edasi-tagasi kõikudes.

"Miks sa jälle joonud oled?" vastas Liisbet küsimusele küsimusega.

"Kuradi tatikas, mis see sinu asi on, raisk..." pomises Mart pigem enda ette kui kasutütre küsimusele vastuseks ja astus kõvera, aga kindla sammu tema suunas. Liisbet neelatas ja astus oma toa poole tagasi. Nüüd aga haaras kasuisa tal käest ja vajutas seda nii, et tüdruk valu pärast grimasse tegi.

"Jäta ta rahule!" karjatas ema tagantpoolt. Mart heitis selja taha vilkspilgu ja pööras siis taas uuesti kasutütre poole ja tõsis aeglaselt käe. Liisbet pani vaba käe näo ette, aga kasuisa lükkas selle eest ja virutas tütrele põlvega kõhtu. Tüdruk vajus kössi, aga kasuisa haaras tal nüüd juustest, tiris ta püsti ja andis talle kõrvakiilu. Nüüd tormas nende juurde ka ema, kes oli Alvari põrandale pannud. Ta tiris kõigest jõust kasuisa oma tütrest eemale ja karjus täiest kõrist. Liisbet aga nuttis. Tema ninast jooksis verd ja pea kumises. Lõpuks lasi Mart temast lahti. Tüdruk kukkus põrandale ja jäi sinna lebama...

Haha, infarkti? Väga hea No, näeme

Kirjuta edasi , hea : ) .

Shokeerivalt jube (hirmus, mitte halb ) Oehh Aga kirjuta aga edasi

5.
Ta ärkas köhides, kui ema talle nuuskpiiritust nina alla toppis. Verd tilkus tema ninast põrandale. Tüdruk tõmbas käega üle põse. Sõrmedele jäi ripsmetušši, pisaraid ja verd. Kukal tulitas ja pea käis ringi. Vaevaliselt tõusis tüdruk istuli. Nüüd hakkas ta ümbritsevast aru saama. Ema hingas kergendatult, nähes, et midagi väga hullu ei ole, andis tüdrukule salvräti, et verejooksu peatada ja nägu puhtaks pühkida, ohkas, silitas tütre juukseid ja läks tasaste sammudega teise tuppa. Kasuisa norskas magamistoas. Liisbet heitis sinnapoole tulivihase pilgu ja astus ebakindlate sammudega oma tuppa.
Järgmisel õhtul tuli kasuisa kainena koju. Kui Liisbet parajasti Andreaga MSN-is juttu ajas, koputas mees tüdruku uksele. Liisbet kortsutas kulmu, mõeldes, kes ukse taga võiks olla, kuid hüüdis siiski:

"Sisse!"

Nähes kasuisa sisse tulemas, hakkas ta oma otsust kahetsema, aga kasuisa polnud purjus. Vähemalt see oli hea uudis. Mees astus aralt tüdruku juurde ja istus voodile.

"Liisu.. Ma tean, et sa oled kuri mu peale," alustas ta vaikselt juttu. Ta põrnitses põrandat nagu väike poiss ja kui Liisbet poleks tema peale väga pahane olnud, oleks ta naerma hakanud.

"Liisu, mul on väga kahju, et ma sulle niiviisi haiget tegin. See pole kohe üldse normaalne ja ma saan sellest nüüd aru... Lihtsalt, ma ei tea, miks ma joon ja siis... Tead, Liisu, ma olen oma elu perse keeranud..."

Ja siis juhtus see, mida Liisbet poleks oma isast eales oodata osanud - mees hakkas nutma. Ta nuuksus vaikselt ja jätkas katkendlikult:

"Liisu, ma lihtsalt tahtsin öelda, et olenemata sellest, mis eile juhtus ja kõigest sellest, mida ma kogu aeg teen, olete te mulle kallid. Ma tean, et sa ei usu, aga ma tõesti armastan teid kolme. Teie hoiate mind elus... Kuigi, mis elu see ka on... Ma ei saa enam üldse ilma joomata olla... Vahepeal tahaks kõik kuradile saata ja kõigest lahti öelda..."

Nüüd nuttis ka Liisbet. Ta poleks eales uskunud, et tema õllelembene kasuisa selliseid mõtteid mõtleb... Need olid ju pisut sarnased tema enda omadega...

"Kurat, Liisu, ja nüüd ajasin ma sinu ka nutma. Ma olen tõeline tujurikkuja..."

"Ei ole, ausõna ei ole..." vastas tüdruk läbi pisarate. "Lihtsalt see, mida sa ütlesid, on nii kurb ja natuke minu moodi..." Tüdruk vakatas. Oli ta liiga palju rääkinud?

Kasuisa silmitses tüdrukut pikalt, aga ei hakanud pikemalt uurima. Raskelt ohates tõusis mees püsti ja astus ukseni. Seal pööras ta veel korraks tagasi ja küsis:

"Sõbrad? Või vaherahu vähemalt?"

Liisbet mõtles veelkord eilsele tagasi. Nii lihtsalt ei saanud ta ju sellise kohtlemise eest andeks anda...

"Vaherahu sobib," ütles ta lõpuks kerge ohkega.

"Aitäh, Liisu. Ma luban, et homsest on kõik teistmoodi," ütles kasuisa virila naeratusega ukselt ja lahkus. Liisbet pühkis pisaraid ja ja kirjutas Andreale:

"Sorri, et ignosin... Valvasin Alvarit "

6.
Ta ei tundnud end sellepärast just kõige paremini, aga ta ei tahtnud sõbrannale kõigest perekonnas toimunust rääkida. Valetamine tundus parima lahendusena. Andrea ei küsinud rohkem ja varsti olid neil taas käsil tavalised teemad riided, meik ja poisid. Ja see andis Mihklile põhjuse tüdrukuid "tüüpilisteks tšikkideks" kutsuda. Aeg-ajalt mõtles tüdruk siiski äsja juhtunule tagasi. Ta lootis, et nüüd läheb kõik paremaks.
Järgmisel päeval purunesid tema lootused aga täielikult. Kasuisa tuli taas purjus peaga koju. Liisbet silmitses teda oma toa ukse vahelt ühtaegu pahaselt ja kurvalt ning sulges ukse. Uuesti avas ta selle alles siis, kui kuulis ema vihast hüüet:

"Tead, mulle aitab! Hakka astuma!"

Liisbet vaatas ema, kes meeletuna kasuisa asju kotti toppis. Mees ise silmitses naist voodinurgal istudes häirimatu rahuga... või siis ei saanud ta lihtsalt millestki aru. Liisbet astus vaikselt tuppa ning püüdis kasuisa pilgu. Mees vaatas tüdrukule otsa ja ei ilmutanud mingit emotsiooni. Samas olid Liisbeti silmad täis seda lauset, mis ka tema peas ringi käis:

"Sa ju lubasid..."

"Liisukene, kullakene, tule siia," ütles mees segase hääldusega ning tüdruk, kes isa kartis, astus vargsi lähemale, vaatamata vanemaile otsa.

"Liisukene, kullakene, vaata, su ema viskab mind nüüd vist välja, ta norib tüli," ütles kasuisa ning samas segas ema vahele:

"Liisu, sa saad ju aru, et ma PEAN seda tegema. See mees ei lase mul elada! Tema on see, kes siin tüli norib!"

Tüdruk vaatas kordamööda mõlemaid ning mida edasi, seda enam tungisid pisarad talle silma. Ta tõusis püsti, ütles külmalt:

"Tülitsemiseks on kahte poolt vaja," ning astus toast välja. Vannituppa.



Kui veri käel oli pidama jäänud, tõmbas Liisbet sellele randmepaela peale ning istus lakke vaadates seina ääres. Mõtted tormasid üksteise kannul tema peas ringi.

"Kõik on viimasel ajal täiesti nõme. Nüüd läheb kasuisa minema ja minu vaba aeg on jälle sealsamusel. Kasuisa võis ju pidevalt täis olla, aga vähemalt ta tegi midagi. Nüüd pean jälle mina kõike tegema ja saan kõik empsi närvamise enda kaela. Ja mu käsi on ka kohutav, nii kriipsuline see pole enne olnud. Ma loodan, et keegi midagi ei avasta, siis oleks empsil jälle mingi nunnutamisevärk. Ta käib mulle nii pinda vahel..."

Liisbet tõusis kergest peapööritusest hoolimata püsti, vaatas veel kord randmepaela alla, veendumaks, et veri on kinni, ning astus vannitoast välja. Kasuisa astus parajasti kotiga magamistoast välja.

"Liisukene, kullakene," alustas ta jälle, aga tüdruk kinkis talle vihase pilgu ning astus oma tuppa. Ta kuulis veel ema nuuksumist ning kasuisa lahkumist. Liisbet ei jaksanud enam nutta, ta lihtsalt silitas oma kätt, mis ikka veel valutas ning otsustas õhtu oma toas vaikselt mööda saata. Ta suutis uinuda alles poole nelja ajal...

Järgmisel hommikul äratas ema tüdruku kell pool üheksa üles.

"Liisbet, palun tule mulle appi, valva Alvarit natukene aegagi vähemalt, ma ei saa üksinda hakkama!" hüüdis ema talle närviliselt. Liisbet ohkas pahuralt ja ajas end voodist välja.

Ema käitus veel hullemini kui enne kasuisa kohtamist - ta käis tolmulapiga mööda maja ringi, iga riiulipealset hoolega nühkides. Tema näost võis välja lugeda, et ta oli taas närviline, isegi vihane. Juba see fakt tekitas Liisbetile peavalu ning tuju langes uuesti. Vennaga tekil lebades üritas Liisbet rahulikuna püsida, aga ema pidev hingeldamine ning ringitormamine ei aidanud sellele sugugi kaasa. Lõpuks ta tõusis ning ütles emale:

"Ma lähen Alvariga välja jalutama!"

"No mine, aga tule varsti tagasi, eks? Alvaril tuleb söögiaeg!"

"Jajah," ütles Liisbet kurjalt ning asus vennaga minekule. Andrea juurde.

Sõbranna võttis nad õnnelikult vastu ning kohe asusid nad juttu ajama, samal ajal kui Alvar Andrea toa põrandal siputas. Aeg liikus omasoodu edasi ning Alvar ei muutunudki rahutuks, nagu ikka enne söögiaega. Seega arvas Liisbet, et tal on veel aega, aga järsku helistas talle ema.

"Kus kohas sa oled? Sa oleks pidanud juba tund aega tagasi kodus olema! Alvaril on kõht tühi, ammu juba, ma pakun!"

"Temaga on kõik korras, ma kohe tulen," ütles Liisbet tüdinult ning lõpetas kõne. Ta haaras põrandalt väikevenna ning hakkas juba minema, kui Andrea temalt järsku küsis:

"Liisu, kas sa lõigud ennast?"

UutuutuutuutUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!!!!!

Rutturuttu uut ! I luv it ^^

Kisub laavstooriks ära ^^
10.
Peale Reio ja Kevini juures käimist ütles viimane lihtsalt jutujätkuks:
„Kui mingit musa ka õhtul oleks, oleks lahe,“ Liisbet aga haaras kohe sõnasabast kinni ning hüüatas:
„Aga Mihklil on kitarr kaasas ju!“
„Ou, sa mängid kitarri?“ küsis Reio kohe, mille peale Mihkel õrnalt punastades noogutas.
„Seda parem, lähme teie juurest läbi siis. Aga no, poodi enne ikka ilmselt,“ sõnas. Reio, kes tundus olevat suur organisaator ja sõprade vaimne juht, kes kõike otsustas. Siiski olid tema otsused enamjaolt arukad ja ka nüüd ei hakanud keegi vastu vaidlema. Paari minuti pärast jõudsidki nad aleviku suurima poe ette. Sealt ostsid nad kõike vajalikku – grillvorste ja –sütt ning muud sellist. Nüüd hakkas asjade tassimine juba tülikaks muutuma. Telgid olid kinnitatud Kevini matkakoti külge, seal oli ka poest ostetud kaup. Kotis, mida Reio seljas kandis, oli kolm magamiskotti, mida sai hõlpsalt tekkideks teha ning Mihkli kanda oli grill. Liisbet sai tükk aega niisama sõita, Mihkli vanaema juures võttis ta enda selga kitarrikoti.
Randa tagasi jõudes oli nelik väsinud. Otsekohe panid poisid end pikali ning hingeldasid veidi. Senikaua asusid Gert, Ergo ja Heigo, kes olid äärmiselt asjalikud ja targad poisid, telke üles panema, Liisbet ja Andrea sehkendasid grilliga. Peagi seisid laagriplatsil kõrvuti kolm kolmeinimesetelki ning grillis põles süsi.
„Ou, aga kuidas me ära jaotame, kes kuhu läheb?“ küsis Reio järsku. Selle peale polnud keegi siiamaani mõelnud. Reio lisas ruttu:
„No, ma mõtlesin, et me võime näiteks Liisuga ühes telgis olla…“, mille peale tema sõbrad turtsatasid.
„No, aga oleme siis kolmekesi ühes,“ ütles Mihkel ruttu, vaadates veidi ärevalt Andrea poole. Tüdruk tõstis pöidlad ning ütles siis:
„Mm… Ergo, Kevin, oleme ühes? Ja siis Gert ja Heigo on kolmandas kahekesi.“
Poiste poolt kostus ühehäälne „okei“ ja Reio ütles lõbusalt:
„Sellega on see mure siis lahendatud!“

„Tuleb neiu, ühelt poolt, kiviga. Kivi on siin, mis ta’st kaasa tassida! Kivi on raske! Viska kivi minema! Neiu viskas kivi minema. Teiselt poolt tuleb veel üks neiu. Ka kiviga. Viskab kivi veel kaugemale. Kolmandalt poolt tuleb veel kolmas. Eelmiste õde, kõige noorem, kõige lollim, aga kõige tugevam. Viskab kivi kõige kaugemale. Nii saime meie endale eepose,“ deklameeris Gert naerust maas püherdavatele sõpradele lõiku ühest etendusest. Seda osa teadis ta ammu peast ning jäljendas tegelasi peaaegu perfektselt. Kõik teised muudkui naersid ja üritasid vahepeal hingata, Gert aga jätkas surmtõsise näoga näitlemist. Lõpuks ei suudtnud aga temagi enam naeru tagasi hoida ning turtsatas. Seejärel naerasid kõik valjusti. Heigo müksas kogemata Liisbeti käepaelaga kaunistatud kätt, mille peale tüdruk nägu krimpsutas.
„Tegin haiget?“ küsis Heigo kohe vabandava hääletooniga, Liisbet raputas õrnalt pead.
„Miks sa üldse seda käepaela kannad? Varjad midagi?“ küsis Heigo nüüd juba valjusti. Liisbet punastas ning raputas pead.
„Ei, see on niisama…“
„Ja see niisama teeb haiget?“ päris Heigo veel, Mihkel aga juhtis teema kõrvale, hakates kitarril „Õllepruulijat“ mängima. Poisid ühinesid temaga kohe.
Veidikese aja pärast sosistas Reio Liisbetile kõrva:
„Tuled korraks? Ma tahaks sinuga rääkida.“
Liisbet noogutas ning ajas end püsti. Ta astus Reio kannul tiigist pisut kaugemale, puude vahele, kuhu lõkkekuma õrna valgust heitis.
„Kuule, mis värk sul selle käepaelaga ikkagi on?“ küsis Reio murelikult
„Ei midagi…“ ütles Liisbet hirmunult, aga ei pannud tähele Reio kätt, mis järsku tema randmepaela ära rebis, paljastades mitmed pikad punased kriipsud…
Liisbet pidi peaaegu kiljatama, aga kõri nööriv hirm hoidis teda vait. Ka Reio vaikis, silmitsedes tüdruku lõigutud kätt õudusega.
„Miks, Liisbet?“ küsis poiss lõpuks.
Küsitu ei vastanud, ta vaid nuuksatas.
„Liisu, palun anna andeks, ma tõesti ei teadnud… Tule siia, palun.“ Reio tõmbas Liisbeti endale lähemale. Natuke aega lasi ta tüdrukul nutta, siis vaatas talle õrnalt otsa ning vajutas oma huuled oma tüdruku omadele. Liisbet, kes endale aru ei andnud, lasi poisil end pikalt suudelda…

Kenaa ,
Edasiiiii !

Awwwww, uut tahan

Liina, Liina... Sul lähevad jutud segi. Andreast on vahepeal saanud Laura : Liisbet ja Laura sehkendasid grilliga

Ja ka Kai-Liis : „No, aga oleme siis kolmekesi ühes,“ ütles Mihkel ruttu, vaadates veidi ärevalt Kai-Liisi poole.




Aga jutt on endiselt väga hea. Kuigi ma olin suht kindel, et seal lõpus Liisu kiljatabki ja siis tormab Mihkel sinna ja..

Minu arust võksid nad ikkagi Mihkliga sebima hakata. See Reio tundub kuidagi pealetükkiv vms.. Aga Mihkel on nunnu.

Ma reidis avastasin jah, et läksid sassi Niisiis, edaspidi panen ikkagi enne reiti uue osa ja siis siia, siis saab kõik kenasti üle kontrollida Parandan ära kohe


Aga ma ei räägi midagi, mul on omad plaanid

Ajame asjad veel segasemaks x)

11.
Lõpuks kuulis ta rannast Mihkli lauluhäält ning tõmbus Reiost eemale. Ta ajas end püsti, haaras poisi käest oma randmepaela ning jooksis tagasi vaatamata ranna poole, samal ajal pisaraid pühkides ning paela käele tõmmates. Reio ajas end pisut üllatunult püsti ning asus Liisbeti järel rahulikult seltskonna juurde kõndima.

"No, kus te käisite?2 küsis Ergo Liisbetilt kohe.

"Reiol oli mulle üks jutt," vastas tüdruk kohe ning võttis taas sisse oma koha Mihkli kõrval. Ta ei märganud Andread, kes Mihklile märkide abil selgeks tegi, et tahab temaga otsemaid rääkida.

"Okei, ma teen pisikese pausi, Liisu, sa oskad ka üht-teist, mängi midagi," ütles Mihkel, andis kitarri Liisbetile ning tõusis.

"Kus sa lähed siis?"

"Kusepaus, põis pitsitab," vastas Mihkel võltsi murelikku nägu ette manades. Andrea vaikset kadumist ei märganud õnneks keegi. Liisbet sõrmitses kitarri veidi, tuletas akorde meelde ning hakkas siis "Tiigrikutsut" laulma. Kõik ühinesid.

Telkide taga, teistest eemal, said Mihkel ja Andrea kokku. Tüdruk alustas ärritunult:

"Okei, tahad või ei taha, aga sa PEAD talle ütlema."

"Kuidas? Marsin tema juurde ja plärisen kõik välja?"

"Ei! Kutsu ta kusagile ja puista südant. Kas sa ei saa aru, et sa jääd temast niimoodi ilma!?"

"Ma jään nagunii temast ilma! Kas sa ei näe, kuidas ta seda ou-poissi vahib? Mingit mõtet ei ole ju!"

"Nad ei ole veel koos ja see jutt ei olnud neil sellel teemal. Ma tunnen teda, ta ei oskaks teeselda, ta oleks pilve peal ju, kui mingi selline jutt olnud oleks! Lihtsalt ütle talle, sest muidu Muidu ma ütlen ise!"

"EI!" Ütles Mihkel üsna valjusti, tasandas aga kohe häält.

"Ma ju ei oska! Ma hakkan kokutama ja kes teab, mida tema üldse tunneb, sest Saad aru? Ma kardan! Ma kardan, et ta saadab mu perse ja kõik on läbi!"

"Aga kui sa ei proovi, on nagunii kõik läbi! Varem või hiljem sebib see kobepoiss ta ära ju!"

"Mh..." ohkas Mihkel nüüd kimbatuses olles. Ta pidi tunnistama, et Andreal on õigus.

"Okei," ütles ta lõpuks.

Mõlemad tõusid püsti ning läksid lõkke äärde tagasi. Õhtu jätkus rõõmsas meeleolus, kuigi Mihkel näis justkui sütel istuvat. Ta otsustas järgmisel päeval tõe välja rääkida.

Kell hakkas kaheteistkümnele lähenema, kui otsustati tuurid vaiksemaks võtta ning rahulike asjadega tegeleda. Poisid otsustasid keset ööd ujuma minna ning nähes, kui lõbus neil oli, otsustasid ka Liisbet ning Andrea vette ronida.Otsekohe tormas Reio Liisbeti juurde ning tiris ta vette pikali. Seejärel ujusid nad kõrvuti sõprade juurde. Vaikselt sulistasid nad sela ringi, Reio suunas Liisbetti järjest rohkem ühe roopuhma taha. Sinna jõudnud, kallistas ta tüdrukut ning üritas talle musi anda, Liisbet aga põikles kõrvale.

"Mis on?" küsis Reio lõpuks.

"Tead, Reio, kogu see asi on nii segane. Sa oled hästi tore poiss, aga ma ei tormaks niimoodi ülepeakaela. Võtame natuke hoogu maha, eks? Ma pole veel milleski kindel."

"Muidugi, printsess! Anna andeks, et ma tormasin, lihtsalt... kartsin, et ei jõua õigeks ajaks. Mihkel vahib sind...

"Ah, jäta, Mihkel on mu sõber. Ta ei taha mind sebida, ma tean, kuigi see oleks omamoodi äge..." ütles Liisbet naeratades. Reio teeskles mossitamist, tõmbas siis Liisbeti endale lähemale ning vajutas tema huultele musi. Kumbki neist ei näinud kaugemal vee peal hõljuvat Mihklit, kes seda musi nähes täielikult näost ära vajus... Poiss ujus kiirete tõmmetega Andrea juurde ning rääkis talle, mida oli näinud. Esialgu ei osanud tüdruk selle peale midagi öelda, lõpuks ta ohkas ning kallistas Mihklit.

"Kõik saab korda. Homme räägid talle ja siis näeme, mis saab. Ära ainult masema hakka, see ei tee midagi paremaks!"

Seda kallistust nägi ka Liisbet, kes nüüd taas sõprade juurde ujus. Ta tundis südant läbivat armukadeduskihavtust, surus selle aga alla, kui Reio tema käest haaras. Ta naeratas kergelt ning sukeldus.

Lõpuks, kui kõikidel külm hakkas, tormasid nad üksteise võidu kaldale. Pärast kiiret kuivatamist ja ümberriietumist suundusid kõik magama. Kui Liisbet telgis oma randmepaela ära võtma hakkas, üritas Mihkel teda takistada, aga tüdruk ütles:

"Pole midagi, Reio teab."

Mihkel kortsutas kulmu ning puges magamiskott-teki alla. Pisut solvunult keeras ta teistele selja.

"Head ööd," sosistas Liisbet peatselt talle kõrva ning Mihkli tuju läks koheselt paremaks.

"Sulle ka, parim sõbranna," muigas poiss ning haaras hetkeks Liisbeti käe. Nad panid pead patjadele ning uinusid peagi.

Järgmisel hommikul ärkas Mihkel varakult. Ta jalutas laagriplatsist pisut eemale, istus tiigi kaldale ning puistas liiva sõrmede vahelt maha. Andrea, kes samuti just ärganud oli, tuli tema kõrvale.

"Täna ütled talle?" küsis ta kohe.

"Ma ei tea... Nad on Reioga koos ju... Reio teab isegi Liisbeti lõikumisest..."

"Misasja? Juba?"

"Mhm," ohkas Mihkel. "Niisiis, tuleb edasi kannatada, kuigi enam ei jaksa eriti. Saad aru, ta on lihtsalt... Oeh."

Andrea vaid muigas, kuigi olukord polnud kõige parem.

Samal ajal jalutas Liisbet grilli juurde, kus Kevin kerge hommikueinega tegeles.

"Hei, ilus tüdruk!" hüüdis poiss rõõmsameelselt.

"Hommik, Kevin!" On sul aega rääkida?

"Ikka on, nagu näed. Isiklik teema?"

"On jah."

"Las ma arvan... Reio sebib sind?"

"Njaa, aga see pole päris see. Tead, ma nägin eile Mihklit ja Andread kallistamas ja läksin armukadedaks... Mõtlesin korralikult öösel sellele pikalt ja sain aru, et Reio on tore, aga mulle meeldib Miku palju rohkem, kuigi nad on vist nüüd Annuga koos..."

Kobisege

uut!

[b]Ohjumal, keegi tappa ei taha mind? Täielik idioot olen Siin on siis need vahele jäänud osad
7.
Liisbet kahvatus ning silmitses sõbrannat hirmunult.

"Ei... räägime sellest pärast, eks?" ütles ta kähku ning lahkus kiiresti. Pöörane hirm pani ta komistama ning paar korda oleks ta äärepealt kukkunud, ainult Alvari vanker hoidis teda püsti.

Kodus võttis teda vastu maruvihane ema.

"Mille kuradi pärast sa nii kaua ringi tolknesid?" küsis ta vaid. Liisbet heitis emale lootusetust ja hirmu täis pilgu ning tormas vannituppa. Ta avas juba sisse harjunud liigutusega puudrikarbi põhja alt ning haaras tera kätte. Vihast surus ta selle randmele tavalisest suurema jõuga. Pöörane valusööst pani tüdruku pea ringi käima ning ta hoidis end kraanikausi najal püsti. Siiski kippus silme eest mustaks minema ning lõpuks kadus tüdruku kätest jaks. Ta vajus põrandale.

Kui ta ärkas, kloppis ema uksele.

"Liisbet, mida sa teed seal? See pole ainult sinu vannituba, mul on ka vaja kasutada seda!"

Tüdruk heitis pilgu enda ümber. Tema juuksed, nägu ja osa põrandat oli verega koos. Seda polnud mõtet koristama hakata, aega polnud. Parem siis juba kõik emale näkku paisata ning võib-olla see jama ükskord ära lõpetada. Tüdruk ajas end peapööritusest hoolimata püsti ning hüüdis emale läbi ukse:

"Tahad teada, mida ma siin teen?"

Siis tõmbas ta ukse järsult lahti ning vaatas emale otsa. Ta näitas oma kätt ning karjus:

"Vaata, mida ma endaga teinud olen! Vaata! Ja nüüd arva, kelle pärast!"

Ta ei hakanud nutma, ta ei tormanud vastust ootamata minema, ta lihtsalt seisis ema reaktsiooni oodates tema ees, punaseid kriipse täis käsi välja sirutatud. Ja reaktsioon tuli.

"Kulla laps... Mida sa ometi teinud oled? Tule siia..." ütles ema nutma hakates ning üritas tütart kallistada. Too aga lükkas ema eemale ning jätkas sama vihasel toonil:

"Ära hakka nüüd mingit neetud nunnutajat mängima! Kui sa päriselt ka minust nii palju hooliksid, kui sa praegu näitad, siis poleks midagi sellist ju juhtunud!"

"Liisu, kallikene, su kasuisa lihtsalt..."

"Ära aja jälle süüd tema kaela, nagu alati! Ma ütlesin teile, et tülitsemiseks läheb kahte poolt vaja! Jah, tal on alkoholiga probleeme, tal on vaja viinaravi, aga sinul on täpselt sama palju viharavi vaja! Sa lähed iga neetud pisiasja peale närvi, see ei ole ju normaalne!"

Nüüd vajus ema seina najale ning siis istus maha. Ta mõtles tütre sõnade üle ning mõistis, et Liisbet räägib õiget juttu. Ja see tõsiasi tegi talle haiget.

"Ma panen meile mõlemale psühhiaatri aja kinni," ütles ta lõpuks ning suundus elutuppa. Liisbet, äsjasest vihapurskest kergelt hingeldades, astus enda tuppa ja helistas Andreale ning Mihklile. Ta kutsus mõlemad enda juurde, et ka neile rääkida.

Mõlemad jõudsid kiirelt kohale. Nähes tüdrukute murelikke nägusid - Andrea juba aimas, millest juttu tuleb - muutus Mihkel tõsiseks. Kui aga Liisbet oma kriipsulise käe pealt randmepaela ära võttis, vajus mõlema sõbra suu lahti. Nii rasket seisu nad ei oodanud. Liisbet tundis nüüd, Andrea ja Mihkli õnnetuid pilke nähes, kuidas nutt kurku kerkib. Ta kallistas mõlemaid ning esimene pisar voolas mööda tema põske alla.

"Andke andeks," ütles ta, kuna sõbrad teda uskumatu hirmuga vaatasid. Nüüd tundus, nagu tuleks mõlemale justkui elu sisse, nad asusid tüdrukut lohutama. Andrea ega Mihkel ei öelnud midagi, nad lihtsalt kallistasid sõbrannat ning üritasid midagi välja mõelda, mis aitaks. Lõpuks, kui nad olid juba mitmeid minuteid niiviisi istunud, tõmbus Liisbet sõpradest eemale. Ta rääkis kõik ära. Selle, mida ta oli nii kaua endas hoidnud ning millega ta oli võidelda püüdnud ja millele alla jäänud.

Oma jutu lõpetas ta sõnadega:

"Niisiis, selline ma olen, take it or leave it. Andke kõige eest andeks, selle eest, et ma teile valetasin ja haiget tegin ja.." Tüdruk vaikis ning silmitses Mihklit ning Andread pisut arglikult. Lõpuks ütles Mihkel:
"Tead, sa ei vaja mingit psühhiaatrit. Sa pole mingi hull. Lihtsalt, läheme veidikeseks kolmekesi kusagile minema. Puhka kogu sellest jamast, mida sa oled läbi elanud."

"See on jumala hea mõte!" toetas ka Andrea teda ning nüüd hakkas ka Liisbet sellele tõsisemalt mõtlema. Tõepoolest, üks reis koos parimate sõpradega kusagile emast võimalikult kaugele oleks perfektne!

"Ma räägin sellest emaga," ütles Liisbet ning naeratas.

"Grupikalli!" hüüdis Mihkel nüüd ning embas mõlemaid tüdrukuid. Nüüd naeratasid kõik kergelt ning Liisbet silmitses sõpru tänuliku pilguga. Õnneks oli kõik peaaegu hästi...

Ema reageeris reisiideele täpselt nii, nagu Liisbet oodanud oli.

"Mispärast sa sinna ronima pead? Teie kolmekesi? Mis teil siis ka plaanis on? Jooma hakkate? Suitsetama? Teete narkot?" küsis naine ärritunult ning jäi vastust ootama. Liisbet kissitas vihaselt silmi ning vastas samasuguse tooniga:

"Nüüd ütle mulle, mis kasu sellest oli, et ma sulle enne kõik otse välja ütlesin? Sellega, et sa mulle näkku hüppad, ei tee sa midagi lihtsamaks!" ütles ta ning seisis ema ees sama vihaselt kui enne vannitoa ukse vahel. Tema sõnadel oli mõju, sest ema rahunes.

"Anna andeks. Issand, kas ma olen kogu aeg selline närvihaige?" küsis naine üsna õnnetult. Liisbet noogutas.

"Oeh. Nojah, mine siis. Aga ära lollusi tee, eks?"

Liisbet noogutas taas ning keeras naisele selja.

Järgmisel hommikul ärkas Liisbet varakult ning heitis pilgu toanurgas seisvatele kohvritele. Naeratades ajas ta end püsti ning astus vannitoa poole. Puudrikarbist ta ei mõelnudki.

Juba poole tunni pärast seisid Mihkel, Liisbet ja Andrea bussijaamas ning arutlesid elavalt eesseisva reisi üle. Buss jõudis kohale õigel ajal ning Liisbet vajus tahapingile sõprade kõrvale istuma. Tõotas tulla tore aeg...