Pimedus

Postitan siis veel ühe jutu oma kogumikust

Pimedus..tühjus...ei ühtegi heli..ei ühtegi liigutust...
Kas ma seisan või kõnnin? Olen ma üldse elus? Siin on küll pime ja tühi..kuid samas on siin turvaline ja rahulik. Probleemitu. Lõpmatu pimedus pisikeses toas, aju kõige kaugemas nurgas. Tuba, milles oli justkui hetk tagasi kaos. Kaos, mis tekkis ükisldusest. Üksildusest, mis ajas lõpuks hulluks. Hulluks minemine üksildusest oligi see, miks ma ukse avasin. Avasin ukse ja lasin sisse tema. Tema, kelle tõttu kõik segi läks ja vaikselt lagunes. Tema, kes tuli oma tohutu maailmaga, mis kiirgas hävitavat valgust...näiliselt päästvat. Nagu tuli..mis eemalt tundub andvat soojust, valgust ja milles saab teha süüa toitumiseks...kuid tulele liiga lähedale minnes hävitab see su enda, kui sa õigel ajal ära ei tule. Nüüd ma olen jälle tühjuses..üksi. Ma olen siia liiga kauaks jäänud. Olen jälle hullumas. Vahel astun välja, kuid siis leian ennast liiga eredas valguses ja paljude uste ning tiheda tegevuse vahel. Tunnen nostalgia tulekut. Arglikult poen tagasi oma pimedasse urgu..sellesamusesse tühja tuppa. Kuid nostalgia lipsab minuga läbi ja selles väikese toa lõpmatu pimeduses ta paisub. Joosta pole mõtet. Pimeduses pole kuskile joosta. Ja see läbib mu. Üleni. Tekitades omapärast, kuid tugevat ja arusaamatut valu. Lõpuks see paisub nii palju, et kaob. Igavesse pimedusse..
...
Kuskilt kostub mingine heli. Kahtlustust tekitav heli pimeduses. Kas see võib olla...?...Kindlasti on keegi väljaspool seda pisikest, täis lõpmatut pimedust, ruumi. Ja ta ei lahku, vaid ootab midagi. Piilun arglikult välja. Ta vaatab mind. Räägib minuga. Ma vaatan ja räägin vastu. Kuid samas ma tunnen midagi. Ma tunnen lähedust. Ehk isegi õrna soojust? Ma tunnen, et ma polegi enam nii üksi...
...
Pimedus..tühjus..üksindus...samas mul pole nii üksik. Sest alati on Tema seal. Väljaspool seda ruumi. Ootamas mind. Kuid Ta ei tule sisse. Ma kardan. Kardan kaotada jälle turvalisust. Kardan kaost. Ja Tema..Tema pisikeses toas juba on keegi. Keegi kes seadis end sinna sisse. Kes ei tekita kaost. Aga sellegipoolest käib Ta minu toa juures. Ja kuigi me kumbki ei sisene üksteise tubadesse, et täita seda tühja ja lõputut pimedust, sest minul on nii turvalisem ja temal keegi juba täidab, on meil hea.
...
Leian ennast pimedas istumas pingil, jälgides suitsuotsa hõõgumist. Vaatan korra seinale. Selja tagant, veidi eemal autoteel, sõidab mööda auto. Näen kuidas mu vari tõstab korraks pead, langetab taas ja jälgib mind aeglaselt möödudes. Tõusen püsti ja liigun koju. Silmanurgast märkan enda taga varju. Varju, mis kuulub Talle. Talle, kes täidab mind eluga. Inspireerib. Tapab minu üksildust selles üüratus pimeduses...

Meeldis

Audrey kirjutas:

Meeldis

:)

Nii sügavamõtteline, :)

WorldIsYours kirjutas:

Nii sügavamõtteline, :)

Tänan. Ehk viskan veel mõned jutud siia. :)
Kui hästi läheb ja inspireeritakse, võin isegi taasalustada raamatu kirjutamisega