Pimedus .

Tänud Nikele! :)







Kui James lagendikule välja jõudis, nägi ta tüdrukut, kes hüppas hüppenööriga vikerkaare peal, teadmata, et on surnud. James võis vanduda, et tütarlaps oli hukkunud äsja, lühikese aja eest. Silmi pingutades nägi ta, kuidas kaugel olev kuju õrnalt kõrgemale liigub. Nähtavasti oli ta teel taevasse, seda samuti ise teadmata. Noorte laste, hingedega juhtub seda üsna tihti, teadis James mõelda. Ta naeratas endamisi, kuna see oli positiivne, näha lapsi pigem taevasse kui põrgusse minemas. Ta viis pilgu taas enda ette, näol mänglemas õrn naeratus. See aga ei püsinud seal kaua, kuna õige pea riivas ta pilku otse tema ees seisev mees, kel oli seljas pikk must mantel, kapuuts pähe tõmmatud, kuid konksuga käsi varukast väljas paistmas. James muigas mõtteis olukorra iroonilisuse peale, kuid asja tõsidus ründas ta mõistust kiiresti. Samm aeglustus ning ilme muutus tõsisemaks. Mantliga mees oli temast nüüd paarikümne meetri kaugusel, kuid vaatamata vahemaale võis ta kuulda tolle õelat itsitust. James peatus, jäädes halvaendelist kuju jõllitama, kes oma pead veidi tõstis. James nägi suu avanemist ning silmad muutusid ehmatusest suureks. Ta viskus kiiresti maha, kõhuli ning sulges silmad nii tugevasti, kui laud seda lubasid. Pidevalt pomises ta samal ajal Meie Isa palvet, endale kaitset kutsudes. Nõnda oli ta seal lagendikul oma veerand tundi. Paar inimest jalutasid mööda, jäädes teda hetkeks imelikult vaatama.
Kui James taas julges pead tõsta ja ringi vaadata, nägi ta tühjust. Konksuga mees oli lahkunud ja tüdrukut vikerkaare peal polnud samuti enam näha. Nüüd oli kaks võimalust. Esiteks, kas mees võttis tüdruku hinge veel enne kiiresti kaasa, kui lahkus. Teine, ta jõudis minna taevasse. Ta lootis, et õige oli teine variant, kuid ei saanud milleski kindel olla. Ta seadis sammud kodu poole.
Järgmise päeva õhtul läks ta metsa jalutama ning peatus, et ühe tüve najal veidi mõtteid puhastada, kuna puudel on puhastav ja rahustav toime. Ta sulges silmad ning ohkas vaikselt. Kui ta mõne hetke pärast silmad avas, vaatas ta otse klaasistunud kurjadesse silmadesse, tundes ära naeru, mida oli eelmisel päeval kuulnud. Ta sulges taaskord kiiresti silmad ja hakkas palveid lugema. Viie minuti pärast, kui ta silmad avas, oli mees läinud. Ta ohkas ja jalutas koju.
Nädala pärast suundus James ühte rappa, kus kavatses mõtteid puhastada. Ta istus ühele mättale ja toetas oma küünarnukid põlvedele, pea kätele. Ta arvas end kuulvat õelat naeru, kuid ei näinud enda ümber kedagi. Kui ta seal paar minutit istunud ja mõtelnud oli, tõusis ta püsti ja märkas mõned meetrid eemal konksuga meest. Tolle suu liikumine aeglustus ja peatus siis täielikult. Jamesil läksid silmad õust suureks, kuid ta ei jõudnud seekord midagi teha, kui nägi tervet elu silme ees läbi jooksmas ja surm ta enda hoole alla võttis.