Päris maailm

Pealkiri: Re: Päris maailm 18/8/2010, 20:32

Huh, see matemaatika ajas mul juhtme rohkem kui kokku *naerab*
Aga huvitav osa. : P Uut. ( A )

Võlur Postituste arv : 63 Age : 29

Murtagh kirjutas:: Huh, see matemaatika ajas mul juhtme rohkem kui kokku *naerab*
Aga huvitav osa. : P Uut. ( A )

ei hakanud üle kordama, teen quote Wink

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Ma libistasin matemaatikast lihtsalt üle pilgu, (A) Very Happy

Piisavalt hull, et kaasa aitasin. Very Happy

Because pizza is love, pizza is life Postituste arv : 2863

Armas.
Ma ei hakanud ettegi kujutama mis loom ma olen Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

aga, aga, aga...
*maigutab suud*
LOOOOREEEEE!!!!
mis mu eristaatusest sai???? Sad

Pealkiri: Re: Päris maailm 22/8/2010, 19:30

Su eristaastus on mu südames:D:D

7.

Ta toob koheselt kuuldavale möirge ning liigub minust paar sammu eemale.

„ Vabandust,“ kõlab mu esmane reaktsioon ning nüüd ma juba näen kuidas leopard tempokalt inimeseks muutub.

Mõne hetkega on minu ees punakaspruunide juustega minust veidike pikem noormees.

„ Vabandust,“ sõnan ma taaskord lisades seekord ka vabandava naeratuse.

„ Sa oled kass,“ lausub ta mind uudishimulikult silmitsedes.

„ Kuidas sa seda tead?“ küsin ma kahtlustavalt ning üritan samal ajal paaniliselt välja mõelda plaani, kuidas saada temast mööda ja tuppa ilma, et ta mind näeks.
Lõpuks otsustan, et mul tuleb oodata kuni ta ära läheb ning siis tuppa hiilida.

„ Mul on omad moodused,“ sõnab ta ning ta näole ilmub liiga salakaval muie.
Kui ma selle peale midagi ei lausu näen, et tal on raskusi vestluse jätkamisega ning see on just see mida ma tahan.

„ Sa oled kass, kuid ma tean kõiki kasse siin majas,“ ütleb ta ning ma vastan talle kõigest kulmukergitusega.

„ Kuidas see võimalik on, et ma sind ei tea?“ lausub ta siis ning ma annan alla. Tavaliselt mõjub vaikimine kõige paremini, kuid see noormees on liiga järjekindel.

„ Ma tõesti ei tea. Kes sa oled, et peaks kõiki kasse teadma?“ sõnan ma seekord lootes ülbusega ta minema ajada.
„ Ma olen see, kes peab järge selle üle mitu ja millised kassid siin asetsevad,“ sõnab ta ning mu esimene mõte on kõige õige. Oh shit.

„ Kui te pahaks ei pane siis ma jätkaks oma teekonda,“ sõnan ma ning hakkan liikuma selles suunas kust tema tuli.

„ Ja kui panen?“ lausub ta ning haarab mu käest ning tõmbab mu tagasi. Ta tõmbab mind tunduvalt lähemale kui ma enne olin ning sel hetkel mõistan ma, et hetkel ei huvitu veel sellest, et kuidas ma sinna sain. Hetkel on ta positiivselt üllatunud, et niiöelda tema territooriumil on uus emane. Ja flirtivat emast oskan ma vähemalt enda arust piisavalt hästi mängida, et sellest situatsioonist välja saada.

„ Ja mida sa teha kavatsed?“ küsin ma luues oma näole väga salakavala naeratuse. Ma tean väga täpselt, mida ta teha kavatseb, kuid ometi pean ma ju teesklema, et olen väike, nõrk, saamatu ja natuke rumal. Kuid mitte liiga rumal. Kui olla liiga rumal arvab ta, et ma olen lihtne saak ja pole enam huvitatud.

Ta tõmbab mu veel lähemale tõestades, et ta on väga etteaimatav. Ta haare mu käte ümber tugevneb ning ühel hetkel vabastab ta mu käed haarates mind pihast.

„ Ma olen Jim,“ sõnab ta üsna vaikselt.

„ Mia,“ vastan napisõnaliselt ning loon silmsideme, mida mina lõhkuda ei kavatse.

„ Ma peaksin nüüd minema,“ lausub ta, kuid ta ei näita mingit kavatsust liigutada.

„ Jah,“ nõustun ma ning noogutan väga aeglaselt ning peaaegu märkamatult.

„ Ma ei lase sul minna kui sa ei luba, et sa homme minuga kohtud,“ sõnab ta ning see tuleb juba mulle üllatusena. Ma olin siiski lootnud selle ühe korraga lahendada.

„ Home kell kaheksa fuajees?“ lausub ta kahtlevalt.

„ Ma vaaatan, mida teha saan,“ vastan ma jättes endale ruumi sellest välja vingerdamiseks, kuid loon oma näole ühe väga flirtiva pilgu.

„ Luba mulle,“ sõnab ta kindlalt ning tõmbab mu täiesti enda vastu. Ma tunnen ta natuke liiga kiireid südamelööke.

„ Ma luban,“ sõnan ma lõpuks leidmata ühtki teist viisi sellest olukorrast välja pääsemiseks.

Ta lõdvendab oma haarde ning mõne hetke pärast vabastab mu täielikult.
Kerge naeratusega suul muutub ta tagasi leopardiks ning kõnnib mööda koridori edadi. Enne nurga taha pööramist vaatab ta veel hetkeks tagasi ning naeratab nii hästi kui leopard naeratada saab.

Ma ootan veel mõne hetke veendumaks, et ta tõesti läks ära ning seejärel sisenen oma tuppa, kus Mart mind silmnähtavalt ootab.

Tema süüdistavat pilku nähes tekib mul koheselt tahtmine vabandada, kuid otsustan seda seekord mitte teha. See pole ju minu süü, et üks leopard siis ringi paterdas.

„ Kas kõik on korras?“ küsib ta mõne hetke pärast kui näeb, et ma ei paku talle iseseisvalt põhjendust oma viivitusest.

„ Mul on homme õhtuks kohting,“ sõnan ma viisil nagu see oleks midagi tavalist.

„ Mida?!“ hüüatab ta nagu see oleks kõige jubedam ja üllatavam asi maailmas.

„ Ma kohtusin koridoris ühe leopardiga ning see oli ainuke moodus temast lahti saamiseks,“ lausun ma ning silman diivanit mille ees on laud aurava toiduga.

Ma liigun kiiresti selle juurde ning prantsatan diivanile.
Kahjuks on see väike diivan ning Mart on sunnitud mulle väga lähedale istuma.

„ Sa ju tead, et sa ei saa minna?“ lausub ta nüüd vaikselt ja rahulikult.

„ Ma lubasin talle,“ sõnan ma ning ma tunnen ennast nagu väike laps kes lunib oma issit, et ta saaks poistega õue mängima minna.

Ma isegi ei ole kindel, kas Jim meeldib mulle, kuid hetkel on asi rohkem põhimõttes. Ma ei tohiks olla vangistuses oma toas. Ma ei tohiks ennast peita. Ma peaks pea püsti ringi käima ning inimestega suhtlema.

„ Ta nägi kust ma välja tulin. Kui ma kohale ei ilmu tuleb ta mind otsima,2 sõnan ma samal ajal kartulitükki suhu tõstes.

„ Mina ei saa sind kinni hoida,“ lausub ta ning asub ka ise oma toidu kallale.

„ Õige,“ ütlen ma enne kui ta jõuab edasi rääkida.

„ Aga meil ei ole selle jaoks aega,“ jätkab ta. Ma panen oma kahvli ja noa taldrikule ning keeran ennast sellel liiga väikesel diivanil tema poole.

„ Miks?“ Kuhu sul kiire on? Ma olen juba praegu peaaegu otsutanud siia jääda niiet selles asi ei ole,“ sõnan ma nind ootan, et ta mulle otsa vaataks. Kahjuks paneb minu sõjakas toon teda ebamugavalt tundma ning ta ei julge mulle otsa vaadata.

„ Ma ei ole kindel, et praegu on selleks õige aeg,“ pomiseb ta nii vaikselt, et mul on raske teda mõista.

„ Praegu on selleks täpselt õige aeg,“ lausun ma juba natuke rahulikumalt.

„ Ma tahan teada miks ma siin põhimõtteliselt luku taga olen,“ sõnan ma vaikselt nind panen oma käe ettevaatlikult tema põlvele. Ma näen, kuidas ta pilk mu käele langeb ning seejärel tõstab ta oma pilgu mu näole.
Ma kõverdan oma suunurgad hetkeks ülespoole.

„ See on sulle parem,“ sõnab ta keerates ennast minu poole.

„ Selgita mulle palun, miks mul on parem siin sinuga koos peidus olla?“ küsin ma jättes mainimata, et tegelikult mulle meeldib siin temaga koos olla.

„ Sest ma ei usalda teisi,“ lausub ta ning langetab taas pea nagu tal oleks häbi.
Ma nihverdan oma jalad vaevaga enda alla. Ma tõstan oma käed aeglaselt ta näole ning keeran ta pea üles, et ta ei saaks jälle oma pilku langetada.

„ Usaldad sa ennast?“ küsin ma nii vaikselt, et mul endal on raskusi oma hääle kuulmisega.
Ma näen ta silmis kahtlust ning tahet oma pilk jälle maha keerata. Õnneks ei lase mu käed ta põskedel seda teha.

„ Ei,“ sõnab ta lõpuks ning ma näen, et selle tunnistamine ei tulnud talle kergelt.

„ Kas sa usaldad mind?“ küsin ma nüüd veel vaiksemalt kui varem kui see võimalik on. Ma tean väga hästi millist vastust ma sellele küsimusele tahan, kuid kardan seda vastust.
Ma näen kuidas ta avab oma suu, kuid ta hääl tundub teda alt vedavat. Aeglaselt keerab ta oma pea ühele poole ning siis teisele poole.

Ma eemaldan oma käed ta näolt ning leian ruumis huvitavaid asju, mida vaadata.
Pärast natukest aega väga piinliku vaikust pean ma vajalikuks millegi ütlemist.

„ Mina sind usaldan,“ sõnan ma vaikselt ning näen silmanurgast, kuidas ta mind vaatab.

„ Mingil põhjusel,“ lisan ma ning vaatan suure huviga oma üsna lühikesi sõrmi mille küüned on minu kohta ebatavaliselt pikad.

Ta käed liiguvad aeglaselt minu omadele ning ma silmitsen neid mõnda aega. Need on väga soojad ja minu kätega võrreldes väga suured. Mõne hetke päast pööran ma oma pilgu ta näole. Ta suul on kerge naeratus ning vaatamata minu tahtele tekib mu näole kurb naeratus.

„ Ma usaldan sind ja ma usaldan ennast ja ma ei usalda teda ega teisi võõtaid, aga ma ei ole väike rumal laps ning ma julgen enda eest seista,“ sõnan ma kiiresti.
„ Aitäh,“ ütleb ta minu suureks imestuseks.

Mu kulmuvad kerkvad märkides, et ma ei saa aru mille eest ta mind tänab.

„ Aitäh usalduse eest,“ lausub ta vaikselt ning minu hümmelduse jätkuks läheneb ta mulle.
Hetkega olen ma ta embuses ning tunnen ennast väga hästi. Ta on mõnusalt soe ning seal olles tundub mulle, et midagi ei saa mulle haiget teha. Tundes iga ta hingetõmmet tuleb mulle alles nüüd pähe, et ma peaks ka ise midagi tegema.

Aeglaselt ning ettevaatlikult mässin ka mina oma käed noormehe ümber ning lõdvestun. Ma tunnen ennast liiga mugavalt, et ennast liigutada või isegi midagi öelda.
Ma tunnen ta hingeõhku oma kuklal ning üllataval kombel paneb see mu veel paremini tundma.

„ Me peaks nüüd söömise lõpetama,“ sosistab ta mulle kõrva, kuid tema hääle kuulmine paneb mu ennast veel paremini tundma.

„ Mhmh,“ nõustun ma, kuid nagu temagi ei näita üles mingitki kavatsust ennast liigutada. Mulle tunguvad pähe mõtted sellest, mida tema võiks mõelda, kuida ma lükkan need eemale.

„ Millest sa mõtled?“ sosistab ta nüüd ning ma ehmatan hetkeks meie küsimuste sarnasuse üle. Nüüd ma juba kahetsen, et mina seda küsimust ei esitanud.

„ Millest sa unistad, millest sa unistad tüdruk,“ laulan ma vaikselt laulu, mis mul selle küsimusega pähe tuli.

„ Ma mõtlen sellest, et ma tahan süüa, aga ma ei taha liigutada,“ valetan ma kergelt. Tegelikult polnud ma ju üldse söögist mõelnud, aga ma ei saa ju talle ometi öelda, et ma mõtlen sellest kuidas ta rind liigub kui ta hingab.

Minu pettumuseks võtab ta mu nälga tõsiselt ning eemaldab oma soojad käed mu ümberlt. Ning vastu oma tahtmist eemaldan ma ka oma käed tema ümbert.
Mulle tundub, et ma näen ka tema pilgus kübekest pettumust, kuid ma ei ole selles väga kindel.

Et mitte tunduda valetajana võtan ma taas kätte oma noa ja kahvli ning asun oma taldrikut tühjendama. Silmanurgast näen, et ka tema teeb sama.
Lõigates kordamööda tükikesi lihatükist ning kartulitest ning pugides salatit sööme me täielikus vaikuses kui mitte arvestada kahvlite ja nugade kolinat vastu taldrikut ja hammustamise vaikset heli, mida oli selles vaikuses liiga hästi kuulda.

„ Miks minu treenimisega kiire on?“ tuleb nüüd mulle meelde, kuid ma ei lõpeta veel söömist. Mul on veel tervelt pool lihatükki ja üks kartul alles.

„ Sõda,“ lausub ta napisõnaliselt ning jätkab ka ise söömist.
Selle sõna peale peatub nuga mu kartulis ning ma pööran pea Mardi poole.

„ Sõda?!“ sõnan ma üllatunult. See polnud üldse see, mida ma oodanud olin.

„ Koerlased tahavad vaba territooriumi omale haarata ning mul on vaja, et sina oleks väga osav ja võimas ja kiiresti treenitav, et teistel poleks midagi selle vastu, et tavalisest maailmast inimesi juurd värvata,“ sõnab ta üsna ükskõigselt nagu see oleks igapäevane värk. Mingil põhjusel ma arvan, et see pole isegi siin igapäevane.

Siiski pöördun ma tagasi oma kartuli juurde.
Võtnud sealt ühe ampsu tundub mulle siiski, et seda vestlust tuleks jätkata.

„ Kas see ei tundu sulle nagu ärakasutamine? Kaasates teise maailma inimesi siia maailma, et nad sõtta värvata,“ sõnan ma samal ajal oma lihatükki noaga saagides.

„ Tundub küll, aga kui me seda ei tee siis me kaotame,“ lausub ta ning hävitab samal ajal oma viimase lihatüki.

Ma lõikan oma allesjäänud kartuli pooleks ning pistan ühe poole suhu.
Kui ka mina olen oma toiduga lõpetanud nõjatun ma diivanil tahapoole ning sulgen oma silmad.

„ Me peaks nüüd su treeninguga jätkama,“ sõnab ta vaikselt.

„ Mhmh,“ mõmisen ma nõustudes, kuid ei ava veel oma silmi kuna mul on seal just hea ja mugav hakanud.

„ Ma arvan, et see ruum on piisavalt suur ja me ei pea enam riskima välja minemisega,“ lausub ta ning tõuseb diivanilt püsti. Ta kõnnib vaikselt ja aeglaselt ukseni ning avab selle.

„ Ma toon õpikud siia,“ sõnab ta ning jätab mu sinna suurde ning vaiksesse ruumi üksi.
Ma keeran ennast diivanil väga mugavalt kerra ning naudin seda vaikust.

Vaid mõne hetkega naaseb mart ning lukustab enda järel ukse. Ma avan vaevaliselt silmad ning jälgin teda. Tal on käes see sama suur kuhi raamatuid, kuid minu õnneks on need nüüd juba vähem tolmused kui enne.
Ta asetab need ühe väikse laua peale ning tõmbab laua seina äärde. Seejärel nihutab ta selle äärde kaks kõige lähemat voodit.

Seejärel istub ta ühele voodile maha ning ma võtan seda kui vihjet, et tund on algamas.
Vaevaliselt vean ma ennast tema vastas olevale voodile ning haaran sealt pealt endale teki ja mässin selle enda ümber. Mul ei ole küll külm, aga tekk on alati mõnus. Või noh. Peaaegu alati.

Ta hakkab rääkima selle maailma põhilistest reeglitest sirvides samal ajal ühte raamatut.
Ma üritan teda väga tähelepanelikult kuulata, kuid vahepeal hajub mu tähelepanu ning ma leian ennast lihtsalt ta häält kuulamast.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

MART JA MIIIIIIA! MART JA MIIII-IA! MART JA MIA MART JA MIA MART JAAAA MIIIIII-IA!!!
I knew it!
Too cute. :))
Aww. Very Happy

They're gonna be too happy together. Very Happy

Me is going to be happy.
Everyone's gping to be happy.
War is going to end.
Me is happy.
Mia is happy.
Mart is happy! Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 23/8/2010, 11:15

*tsiteerib nasicc'ut*

Uut osa ka.

Pealkiri: Re: Päris maailm 28/8/2010, 22:45

Vabandust, et nii kaua läks:D vähemalt mulle tundus see niiii pikk aeg:D aga haigena ei tulnud mul kirjutamine üldse välja:D nüüd jälle peaaegu terve ja kiri jookseb:D
Aga noh:D see os sure makes ya all happy:D

8.

Lõpetanud esimese raamatu ning ka pool teisest otsustab Mart, et tänaseks aitab. I couldn’t agree more on mu mõte kui ma ennast väsinult voodile pikali kukutan.

Siiski otsustan ma, et pärast sooja vanni oleks voodisse pugemine veel ahvatlevam.

„ Ma lähen pesema,“ sõnan ma ning ajan ennast väga aeglaselt ja vaevaliselt voodilt püsti.
Ma astun sisse uksest ning lukustan selle enda järel. Selle ruumi keskel on suur vann, mille ümber on nähtavalt kallist materjalist vannikardinad.

Eemaldanud kiiresti oma riided astun ma tühja vanni ning avan kraani. Ma keeran seda, et sealt tuleks mõnusalt sooja vett ning lõdvestun.

Mõne aja pärast olen ma piisavalt puhas, et vannitoast lahkuda.

Tõmmanud selga oma aluspesu ning õnneks üsna pika, pluusi ja otsutanud, et teksadega pole just kõige parem magama väljun ma vannitoast. Ma kustutan enda järel tule ning näen, et Mart on juba voodis. Ta silmad on lahti ning jälgivad mind, kuid ta ei lausu sõnagi.
Ma kustutan tule ka selles toas ning poen voodisse, kus ma enne istunud olin.

„ Head ööd,“ sõnan ma vaikselt ning kuulen peaaegu koheselt ka vastuse.

Ma sulgen oma silmad, aga ma tean, et ei jää veel magama. Ma kuulen meie hingamist nagu see oleks mingi tõsiselt valju heli.

Ma keeran ennast ringi ning avan oma silmad. Mardi voodile paistab aknast kuuvalgust peale ning ma näen ta nägu üsna selgelt. Minu üllatuseks pole ka tema silmad suletud vaid silmitsevad teda.

Seda nähes sulgen ma kiiresti oma silmad, et ta ei näeks, et ma teda vaatan, kuid vaid hetke pärast avan ma oma silmad uuesti kuna teadmine, et sind vaadatakse ei ole just kõige mugavam.

Mõne aja pärast vajuvad mu silmad vastamata minu tahtele kinni ning väsimus võtab mu üle võimust.

***

Ma näen kuidas hiiglaslik karu ründab mu perekonda. Ma karjun ja karjun, aga ta ei pane mind tähele. Alles siis kui mu ema on liigutamise lõpetanud keerab ta ennast minu poole. Ta läheneb mulle ohtliku kiirusega ning mu jalad hakkavad automaatselt tast eemale jooksma.
Ma põiklen puude vahel üritades leida kõige peenemaid kohti kust läbi pugeda, et ta mulle järele ei jõuaks.

Järgmisel hetkel näen enda poole tormamas suurt tumepruuni jänest.

„ Eiii!“ karjun ma hetkel kui Mart minust mööda tuiskab. Siiski ei jäta mu jalad jooksmist. Kui ma olen jõudnud paarikümne meetri kaugusele vaatan ma tagasi.

Ma näen, et karu on jälle liikuma hakanud ning ta taga maas on liikumatu jänese keha.

Taaskord hakkan ma karjuma, kuid seekord ei tegutse mu jalad enam minu eest.
Ta liigub mulle iga sammuga lähemale ning ma ei suuda teha midagi muud kui karjuda.

***

Järgmisel hetkel vajub kogu mu maailm kokku ning ma leian, et olen ikka veel oma voodis. Kuid selle asemel, et näha lage näen ma Mardi nägu.

Tundes kergendust nähes ta vägagi elusat nägu ilmub mu näole kerge naeratus. Toas on küll pime, kuid ma näen siiski ta üsna murelikku ilmet.

„ Lihtsalt halb uni,“ sõnan ma vaikselt üritades kõlada võimalikult enesekindlana. Kahjuks või õnneks ei õnnestu mul see just kuigi hästi ning murelik ilme jääb ta näole.
Ta tõstab oma käe mu näole ja alles nüüd mõistan ma, et mu põskedel on pisarad.

„ Kas sa oled korras?“ küsib ta vaikselt samal ajal oma kätt läbi mu juuste vedades.
See hajutab hetkeks mu tähelepanu, kuid mõne hetke pärast suudan ma ennast kokku võtta.

„ Mitte eriti,“ sõnan ma veel vaiksemalt kui varem. Ma tunnen kuidas pisarad üritavad mu silmadesse tulla, aga püüdes neid tagasi hoida teen ma asja veel hullemaks ning mõne hetke pärsast voolavsd pisarad üle mu põskede.

Kogu mu viimase päeva hirmud ning lisaks veel unenägu tulid väga kiiresti mu mõtetesse tagasi. Mõte, et ma ei pruugi veel vähemalt niipea näha oma perekonda ja, et ma olen enda jaoks peaaegu täiesti tundmatus kohas kus mul pole isegi võimalust kedagi tuttavat kohata on üsna hirmuäratav.

Mu pisarad ei peatu ning nüüd on mul juba häbi. Mulle ei meeldi olla nõrk eriti veel Mardi ees. Ma hakkan endal käega põselt pisaraid pühkima, kuid ta peatab mu. Ta võtab mu niiske käe enda omasse.

Ma tõusen istukile ning hetkel kui ta oma käed ümber minu paneb tunnen ma ennast juba paremini. Ta hoiab mind tugevamini kui varem ning see paneb mind kindlamini tundma.
Kuigi ma tunnen ennast seal hästi ei suuda ma siiski nutmist jätta. Ma tunen kuidas pisarad voolavad üle mu põse ning voolavad edasi ka tema rinnale.

Alles nüüd panen ma tähele, et ta ei olnud vaevunud särki selga panema. See tekitab hetkeks kerge ebamugavustunde, kuid mitte kauemaks kui ainult hetkeks.

„ Vabandust,“ pomisen ma vaikselt ning üritan teda kuivatada.
„ Ei ole midagi,“ sosistab ta ting tugevdab oma haaret veelgi, et ma ei saaks rabeleda.

Mõne aja pärast on mu nägu juba ära kuivanud ning ma tunnen ennast tunduvalt paremini.
Ta lõdvendab oma haaret ning langetab mu voodile. Seejärel hakkab ta minust eemalduma, kuid ma keeldun temast lahti laskma.

Ma nihverdan ennast oma üsna väikse voodi ühele küljele ning vaatan talle küsivalt otsa. Ta naeratab kergelt ning heidab ka ise pikali.
Ta ajab endale teki peale ning asetab üle mu piha ning keerab selle mu juukseid silitama. Oma teise käe paneb ta mu pea alla.

Ma liigutan ennast tema vastu ning tunnen vägagi hästi tema keha oma vastas. Imelikul kombel see tunne rahustab mind veelgi.
Vaid natukese aja pärast, tundes ta kätt oma juustes seiskumas, jään ma unenäotusse unne.

Ma ärkan enda kohta veidralt vara ning enda üllatuseks avastan, et Mart pole veel ärganud. Ma üritan püsida võimalikult paigal ning leian, et see pole nii kerge kui arvata võiks.

Pärast mõnda aega lihtsalt seal lamamist ja noormehe südamelöökide kuulamist leian ma, et mul on vaja vetsu külastada. Ma üritan ettevaatlikult poisi kätt enda ümbert eemaldada, kuid selle mõju on hoopis vastupidine. Ta tugevdab oma haaret ning surub mu veel rohkem enda vastu.

Ma üritan välja mõelda mingit väga osavat plaani kuidas tema haardest lahti saada, käia vetsus ning siis tagasi tulla ilma teda äratamata, kuid kahjuks mul see ei õnnestu. Lõpuks otsustan ma lihtsalt tema haardest väljapugemise kasuks.

Kui mul on õnnestunud seda teha kõnnin ma kikivarvul vannituppa ning avan ning sulgen ukse võimalikult vaikselt.

Kui ma sealt väljun näen, et noormees on ikka veel minu voodis, kuid kahjuks on ta silmad lahti. Ta silmitseb ning nagu me oleks juba väga vanad tuttavad mitte nagu me oleks umbes 36 tundi tagasi trollis kohtunud.
Mul on küll eelmise öö pärast natuke häbi, kuid sama on mul tunne, et ta tunneb mind nüüd paremini.

Ma kõnnin aeglaselt oma voodini, väga teadlik sellest, et mul pole pükse jalas ja tal on ainult bokserid jalas. Ma istun oma voodi servale seljaga tema poole.

Ma tunnen ta pilku oma seljal, kuid otsustan, et ma ei taha talle hetkel otsa vaadata.
Pärast natukest aega piinlikku vaikust langetan ma enda pea oa padjale ning ajan oma jalad teki alla.

Ma olen ikka seljaga tema poole ning ma tunnen ta hingamist oma kuklas. Vaid mõne hetke pärast otsustan ma, et ei suuda seal lamada ja vaikida ning keeran ennast tema poole.
Ta on külili ning toetab oma pead oma käele, mis asetab ta minust kõrgemale. Ta tõstab oma teise käe ning eemaldab sellega õrnalt mu näolt juuksesalgu.

„ Aitäh,“ sõnan ma vaikselt ning vaatan, kuidas ta suunurgad ülespoole keerduvad.

„ Pole tänu väärt,“ lausub ta ning langetab oma käe tagasi voodile.

„ Kas ma saan sinu jaoks midagi teha?“ küsin ma seejärel ning muidugi on mul sellele olemas vastusevariandid mille seast ma tahaks, et ta vastuse valiks. Estieks kallista mind, teiseks suudle mind ning kolmandaks ära mind kunagi jäta.

„ Tõesta, et oled kasulik,“ ütleb ta vaikselt ning ma ohkan nii märkamatult, et isegi mina ei kuule seda.

Ma teadsin, et minu vastusevariantidest ükski ei tule, kuid vastus, et ma pean õppima ja tõestama võõrastele, et ma olen sõjas kasulik ei meeldi mulle üldse.

„ Ma püüan,“ sõnan ma mõne hetke pärast.
Ta ajab ennast istukile ning kõnnib ümber laua oma voodi juurde. Sealt võtab ta riided ning ajab need endale selga.

Ma järgin ta eeskuju ning võtan enda teksad maast üles ning panen need jalga.

„ Mul on teisi riideid vaja,“ sõnan ma püksinööpi kinni pannes.

„ Mul kaa,“ sõnab ta ning ma kuulen ta hääles kerget üllatusenooti nagu ta pähe poleks kunagi varem tulnud mõte, et tal on vaja lisariideid.

Sel hetkel kõlab ukse poolt koputus ning ma võpatan. Mart aga hüppab püsti ning kiirustab ukse juurde.

„ Hommikusöök,“ kõlab hääl teiselt poolt ust ning ta avab ukse. Seal taga on üks üsna tülpinud näoga noor naine kelle näole tekib naeratus kohe kui ta näeb, kes avab ukse, tekib ta näole särav naeratus. Ma olen üsna rõõmus, et Mart oli jõudnud riided selga panna, aga mitte nii õnnelik, et mina jõudsin oma püksid jalga panna. See jätaks täpselt piisavalt vale mulje kui mul teksasi jalas poleks.

„ Tänan,“ sõnab noormees ning võtab kandiku enda kätte.

„ Pole tänu väärt,“ lausub ta laiendades oma naeratust veelgi.

„ Kas sa teeksid mulle ühe teene?“ küsib ta seejärel ning neiu kahaneb hetkeks.

„ Muidugi,“ ütleb ta ning taastab oma särava ilme.

„ Meil on vaja paari komplekti lisariideid ning ööriideid,“ sõnab Mart üsna vaikselt.

„ Ma toon need lõunasöögiga,“ lausub ta ning lahkub sõnagi ütlemata.

Mart sulgeb ukse ning läheb kandikuga laua äärde kus nad eelmine päev söönud olid.
Ma ajan enda voodilt püsti ning kõnnin laua juurde. Ma istun diivanile ning võtan kätte kahvli ja noa millega ma asun praemuna kallale.
Noormees istub mu kõrvale ning hakkab ka enda praemune sööma.

Mõne aja pärast oleme me lõpetanud ning istume vaikides diivanil. Ta tõuseb püsti ning istub mõne meetri kaugusele maha. Ta annab märku, et ma temaga liituks.
Ma ajan ennast vaevaliselt püsti ning istun ta vastu.

„ Ma ei tahaks kohe raamatute kallele minna niiet kõigepealt ma räägin sulle sellest, et tegelikult saame me võtta ükskõik millise looma vormi,“ räägib ta minu suureks üllatuseks.

„ Niiet ma saan muutuda ka näiteks jäneseks?“ küsin ma koheselt ning ta näole tekib naeratus mille põhjuseks oletan ma olevat seda, et ma küsisin just jänese kohta.

„ Jah me saame muutuda ükskõik milliseks loomaks, aga see ei ole väga meeldiv. See on nagu kellegi teise nahas olemine,“ lausub ta.

„ Ja ilmselgelt saame me muutuda ka väiksemaks? Nagu mina olin alguses kodukassi suurune?“ küsin ma kuigi ma tean vastust.

„ Täpselt nii. Tahad proovida muutuda jäneseks?“ küsib ta mult ning ma noogutan koheselt.

„ See käib täpselt nii nagu tavaliselt, aga sa pead veel rohkem keskenduma,“ sõnab ta ning sõnagi lausumata sulgen ma oma silmad ja keskendun väga kõvasti.

Vaid mõne hetke pärast tunnen ma seda mulle juba tuttavat tunnet, mis tähendab, et mu keskendumine tuleb täitsa hästi välja.

Veel mõni hetk ning ma olen jänes. Ma olen üsna suur, aga mitte väga palju suurem kui Mart, kes on nüüd samuti jänes.
Aga mitte nagu tal on minu karv peaaegu lumivalge. Ma vaatan talle otsa ning mingil imelikult kombel tundub mulle, et ta naerab. Ma ei ole küll kunagi näinud naeratavat jänest, aga kui oleks siis see näeks välja selline.

Siiski ei ole mul hea olla. Mul on tunne nagu mu kasuka all oleks mingid väikesed kiired putukad kelle põhimõte on minu kiusamine.

Ma proovin oma keha tehes ühe hüppe ning seejärel tagasi oma kohale. Ma otsustan, et selleks korraks mulle sellest ebamugavusest piisab.

Ma keskendun seekord tunduvalt vähem ning vaid mõne hetkega on saanud minust keskmise suurusega lumeleopard ning mul on juba parem olla.

Ma vaatan tähelepanelikult, kuidas jänes oma silmad sulgeb ning natukese aja pärast seisab mu ees üsna korraliku suurusega tiiger. Ma kõnnin ringi ümber tema vaadates teda nii eest kui tagant ning tunnen ennast hästi.

Mul on imelik näha teda tiigrina, kuid ometi mulle meeldib see mida ma näen. Kui ma jõuan tagasi ta näoni ei näe ma seal naeratust, vaid ebamugavustunnet mida ma ise alles natuke aega tagasi tundnud olin.

Et teda lohutada nühin ma oma seekord väikese pea vastu teda. Ma kuulen kuidas ta nurruma hakkab ning tunnen kuidas mu enda suunurgad proovivad ülespoole keerduda. Kui ma otsutan, et kassid ei oska naeratada toon ma ka ise kuuldavale nurru.

Seejärel ma halastan talle ning muutun tagasi inimesesks. Ma näen, et ta järgib mu eeskuju ning, et ta on kergendunud kuna ei pea kauem selles vormis olema.

Hetkega istub mu vastas jälle inimene, kes on väga valmis õppetundi jätkama.

„ Ma soovitaks sul liikuda oma väiksemas vormis kuna sinu tõeline vorm tõmbab sulle üsna kindlalt tähelepanu,“ sõnab ta ning ma noogutan nõustudes.

„ See pole kõige mugavam, aga nagu sa ilmselt aru said pole see ka ebamugav nagu teises vormis olemine,“ lausub ta ning tõuseb põrandalt püsti.

Ta liigub enda voodini ning istub laua äärde kus on virn raamatuid.

Ootamata tema märguannet järgnen ma talle ning istun oma voodile. Ta avab raamatu mis meil eelmine õhtu pooleli jäi, kuid minu imestuseks ei hakka ta mulle sealt lõike ette lugema vaid vaatab mulle lihtsalt otsa.

„ Ma kavatsen nüüd su teadmisi kontrollida,“ sõnab ta nind mulle tulevad meelde tuhanded kontrolltööd, mida ma koolis teinud olen. Mulle ei meeldi kontrolltööd ning fakt, et tema seda teeb ja, et see on suuline teeb asja veel hullemaks.

Seejärel hakkab ta mind järjest küsimustega pommitamine ning minu üllatuseks oskan ma vastata neist enamusele. Ma näen, et ka tema on mu vastustega üsna rahul ning see paneb mind paremini tundma.

Kul ta mu testiga lõpetas võttis ta raamatu ette ning hakkas sealt olulist infot otsima.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Too cute, cute, cute! Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 29/8/2010, 16:07

Aaah, see on super. *õhkab*

Pealkiri: Re: Päris maailm 30/8/2010, 01:29

I know:D the cutest:D
Seekord suht lühike osa kuna ma tahan järgmise osa normaalses kohas ära lõpetada:D

9.

Kui läheneb õhtu avastan ma, et meil on toas kell. Kui see kell näitab kuus läbi nelikümmend seitse minutit tõusen ma voodilt püsti ning lähen riidehunniku juurde mis meile koos lõunasöögiga toodud oli.

Ma sobran seal natuke ning leian ühe üsnagi normaalse pluusi. Ma keeran Mardile selja ning võtan oma särgi seljast ära ning asendan selle uuega.

„ Ma pean nüüd minema,“ lausun ma vaikselt ning liigun ukse poole.

Ma näen teda aeglaselt noogutamas, kuid ta ei vaata mulle otsa.

„ Lukusta minu järelt palun uks. Ma koputan kui tagasi tulen. Või…oled sa siin?“ küsin ma kui mulle jõuab kohale, et ma olen kogu aja oletanud, et Mart istub siin ja ootab kuni ma naasen. Ma olen nii isekas.

„ Olen,“ sõnab ta ning tõuseb püsti, et ukse juurde tulla hetkel kui ma ukse avan.

Ma keskendun ning muutun keskmise suurusega lumeleopardiks. Ma liigun mööda koridori edasi ning vaatan tagasi hetkel kui uks sulgub. Koheselt tekitab see minud halva enesetunde. Ma oleks nüüd nagu tema elust välja lukustatud. Mitte, et ma oleks arvanud, et ma kunagi tema elus sees olin.

Ma longin mööda koridore kuni jõuan lõpuks fuajeesse. Ma istun seina äärde maha, mu sabaots liigub kergelt ning kui ma proovin seda peatada ei õnnestu see mul just kuigi hästi.
Mõne minuti pärast näen ma, kuidas Jim sinna jõuab ning avaras ruumis ringi vaatab justkui kedagi otsides.

Ma lähen tema juurde ning toon kuuldavale vaikse möirge. Ta vaatab alla ning ta näole tekib koheselt naeratus.

Hetkega on ka tema muutunud leopardiks, kes on minust natuke suurem. Kui ta vaid teaks milline ma tegelikult loomana olen. Ta vist käituks minuga natuke teisiti. Võibolla alandaks see natuke tema liigset enesekindlust. Siiski otsustan ma, et enda näitamine pole just kõige parem plaan selle tegemiseks. Ma leian kindlasti ka mõne teise viisi, kuidas seda ülesannet täita.

Ma vaatan talle küsivalt otsa oodates, et ta teed juhiks.

Ta hakkab üsna kiiresti ukse poole kõndima. Uksed on pärani lahti ning kui me neist väljume hingan ma sügavalt sisse. Ma pole juba kaks päeva väljas käinud ning loomana pole ma veel kordagi õues viibinud.

Jõudnud pargi servani hakkab ta aeglaselt jooksma. Kui ta näeb, et mina sellega kaasa tulen tõstab ta tempot märgatavalt.

Mul ei ole raskusi tema tempos püsimisega niiet ma katsetan veelgi oma piire ning tõstan tempot veelgi. Ta jookseb mõnda aega mu kõrval, kuid ühel hetkel ta aeglustab, et teha veel üks pöör, kuid ta ei tõsta enam tempot vaid nüüd juba kõnnib. Ma aeglustan ka oma tempo kõnnini. Mõne hetke pärast jään ma seisma ning

keskendun. Vaid hetkega olen ma taas inimene. Ma näen ka teda peatumas ning hetkega on temast saanud noormees.

„ Tere,“ sõnab ta ning me jätkame kõndimist. Ma otsustan talle mitte vastata.

„ Kas sa oled pidevalt ebaviisakas?“ küsib ta minu poole vaadates.

„ Mina? Ebaviisakas?“ vastan ma ning mu hääles on kuulda tõeline hämmastus.

„ Nojah. Ei ütle isegi tere,“ lausub ta ning teeb veel ühe vasakpöörde.

„ Ma usun, et ma ütlesin sulle juba fuajees tere. Lihtsalt sinul läks aega,“ vastan ma ning vaatamata minu tahtele tekib mu näole naeratus.

„ Aa…vabandust. Ma ei saanud sellest möirgest ilmselt väga täpselt aru,“ sõnab ta muigega hetkel kui me jõuame ühe purskaevuni mille ümber on kolm pinki. Purskaev on nagu ümmargune bassein mille keskelt tuleb üks juga.

Seal pole mitte ühtegi inimest ega looma. Ühe pingi peal on paberkott ning Jim läheb ja istub sinna.
Mina aga otsutsan, et ma ei taha istuda tema kõrvale ning istun hoopis purkskaevu äärele. Ma võtan oma ketsid ning sokid jalast ning pistan oma jalad vette. Vaid mõne hetkega on noormees mu kõrval koos paberkotiga. Ta avab koti ning võtab sealt seest välja ühe piruka. Ta lükkab koti minu poole ning ootab, et ma sealt midagi võtaks. Siiski otsustan ma, et mul pole söögiisu.

„ Niisiis,“ alustan ma aeglaselt jälgides endale saia sisse toppivat noormeest.

„ Mida sa minust tahad?“ küsin ma samal ajal oma jalgadega vees laineid tekitades.

„ Kas mul peab olema kuri tagamõte?“ vastab ta mulle küsimusega.

„ Hmm,“ sõnan ma teeseldes mõtlemist.

„ Jah,“ ütlen ma pärast hetkelist vaikust ning keeran oma pilgu oma varvastelt noormehe näole.

„ Ja kui ei ole?“ küsib ta nüüd ning võtab ka ise oma jalanõud jalast.

„ Siis ei ole mul ju mingit põhjust siia jääda,“ lausun ma ning teen katse jalga veest välja tõsta. Ta takistab mind pannes oma käe mu põlvele, et ma seda välja ei saaks võtta.

„ Põhjuse saab alati luua,“ sõnab ta ning lõdvendab haaret mu põlvel, kuid ei eemalda oma kätt.

„ Ja kui ma ei taha põhjust luua?“ küsin ma ning eemaldan ise ta käe.

„ Siis ma teen seda ise,“ sõnab ta ning paneb käe mu seljale.

Vaid mõne hetkega olen ma purskaevus ning vaatan poisi poole üles.

„ Oi oi. Märjana ei saa sa küll tagasi minna,“ sõnab ta kavala naeratusega. Ma olen umbes rinnani vees, kuid üleni märg. Kukkumine ei ole just kõige kuivem viis veekokku minna.

Kui ma olen vee silmadest ära ajanud näen väga selgelt noormehe kahjurõõmust nägu. Õelus minus ärkab ning ma leian, et kättemaks om magus.
Vaid ühe kiire liigutusega on poiss minu kõrval vees kuid ometi on ta näol naeratus.

„ Võiks arvata, et märjaks saamine on just põhjus ära minemiseks,“ lausun ma ning kõnnin mõningate raskustega serva poole, kust ma vahepeal olin natuke eemale liikunud.

„ Võibolla,“ sõnab ta ning näib siis mõtlema jäävat.

„ Aga kui ma sind siit välja ei lase siis sa ei saa ka ära minna,“ ütleb ta ning astub ääre ning minu vahele. Ma taganen väga aeglaselt hoides ise samal ajal näol kavalat naeratust.

„ Ja kes oled sina, et mind takistada?“ küsin ma ning astun veel ühe sammu taha.

„ Ma olen see, kes seisab sinu ja vabaduse vahel,“ vastab ta lihtsalt.

„ Oled sa ikka kindel?“ küsin ma ning teen hüppe tahapoole.

Ma olen nüüd juba veejoa juures mis asub keset purskkaevu ning see pritsib mulle üsna suures koguses vett pähe. Siiski üritan ma võimalikult kiiresti edasi kõdida.
Ma vaatan taha ning näen, et Jim on valinud minust palju parema taktika ja hakanud ujuma.
Siiski jään ma enda moodusele kindlaks kuna ma pole just kõige kiirem ujuja. Hetkeks kui ma olen jõudnud servani on ta minust kõigest pooleteise meetri kaugusel.
Ma hakkan ennast üllatava kiirusega üle serva vinnama, kuid kui ma olen juba peaaegu kõigi nelja jalaga maa peal tõmbab ta mu tagasi ning ma leian enda tagasi veest, kuid samuti leian ma, et olen kukkunud noormehe sülle.

„ Ma võin alati karjuma hakata,“ sõnan ma ning mingil põhjusel ei proovigi ta haardest põgeneda.

„ Ja ma saan sind takistada,“ lausub ta nagu ta oleks selles väga kindel.

„ Ja mida sa selleks teed, et mind takistada?“ ütlen ma ning kahtlen seda koheselt. Ma tegelikult ju tean mida ta teha kavatseb, aga ma ei taha, et ta mulle seda tõestaks.
Aga see lause on täpselt see, mida ta oodanud oli.

„ Seda,“ sõnab ta ning suudleb mind õrnalt. Ma unustan ennast mõneks hetkeks, kuid kui mulle aru tagasi pähe jõuab hammustan ma teda õrnalt huulde. Ma hammustan piisavalt kõvasti, et ta eemale tõmbuks, kuid mitte nii kõvasti, et ta mu peale pahaseks saaks.
Kui ta on eemale tõmbunud hakkan ma ta väga ehmatunud näo peale naerma.

„ Esimene kord kui keegi sind sellisel hetkel hammustab?“ küsin ma väga üllatunult.

„ Imelikul kombel jah,“ sõnab ta ning tõstab mu purskkaevu servale.

Ta vinnab ka enda üles ning istub mu kõrvale. Mina aga vaatan paberkotti, mis on nüüd teisel pool purskkaevu.

Ma ajan ennast püsti ning kõnnin mööda serva kotini. Ma haaran käigu pealt koti ning kõnnin mööda serva edasi. Kui ma jõuan tagasi Jimini istun ma seekord temast teisele poole maha ning haaran kotist ühe saiakese. Suplus teeb alati kõhu tühjaks.

„ Noh. Ei proovigi enam ära põgeneda?“ küsib ta muigega ning haarab koti enda kätte.

„ Nää. Ei viitsi. See oleks igav kuna sa ei saaks mind ju niikuinii kätte,“ sõnan ma ning väänan varrukast vett välja.

„ Oled sa kindel?“ küsib ta mult nagu see oleks midagi totaalselt uut, et mingi tüdruk arvab, et on temast kiirem.

„ Täiesti,“ vastan ma talle väga kindlalt. Ma olen oma vastuses täiesti kindel kuna ma ju tean, et mina saan muutuda näiteks gepardiks, kes on üsna kiire. Või noh…kõige kiirem.

„ Tahad proovida või?“ küsib ta nüüd. Kas ta tõesti tahab, et ma ära põgeneks või on see tema imelik viis ennast tõestada?

„ Lase ma nüüd natuke söön. Aga hiljem ma võin küll su eest põgeneda kui sa just pead,“ lausun ma üsna tülpinult.

„ Ei pea, aga ma ei saa ju ometi leppida sellise löögiga mu egole,“ sõnab ta ning hammustab õunast üsna hiiglsasliku tüki välja.

„ Kui sul on vaja egoboosti siis ma soovitaks, et sina lähed ära ja leiad kellegi, kes oleks sinust haledam,“ lausun ma lihtsalt ning täidan oma suu saiaga.

„ Noh… natuke vaheldust ei tee vast paha. Vähemalt millelegi peale mu ego,“ ütleb ta ning ta näole ilmub kaval naeratus.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Kas mulle võib Jim meeldida? Very Happy

Ta on kindlasti palju lõbusam kaaslane kui Mart. Very Happy

Kas see on jälle dilemma? Nagu et kas Edward või Jacob; Angel või Spike; Ian või Jared; Bill või Eric; Damon või Stefan; Clay või Philip; Karl või Jared; Marc või Jace... jne. Very Happy

Kuigi ainus tõeline dilemma nende hulgas on Ian või Jared. Very Happy

Aga noh, poindile saad pihta. Very Happy

Ja kusjuures, nendest bolditud võitjatest (teisi ma ei vaevunud), suudaksid lõppvooru jõuda Clay ja Spike... ja alles siis oleksin ma torn. Totally torn. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 30/8/2010, 11:04

Ikka võib meeldida:D
Ma ei teagi:D veel kindlalt ei ole kuna nad on kergelt väga erinevad:D Ja nende suhted on väga erinevad:D

Pealkiri: Re: Päris maailm 30/8/2010, 13:19

Mulle meeldib ikka Mart. Jänes. xD

Pealkiri: Re: Päris maailm 31/8/2010, 14:40

WTF?!

Kus Uus osa on?!

Hehh mulle meeldis.
Mart on äge Päris maailm - Page 3 Icon_biggrin

Ja nüüd kiiiresti uus osa eks? Päris maailm - Page 3 Icon_wink

Ma'i saa aru, miks ma koguaeg uus isa kirjutan? Päris maailm - Page 3 Icon_scratch

Iga tahes, jahh UUT OSA!

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Naaah. Jim on äge.
Tundub selline... saladuslikum olevat. Very Happy

Mitte läbi ja lõhki hea, vaid mitmekülgne.. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 31/8/2010, 19:02

Samas võib, Mart ka mitmekülgne olla ju...
Nt. mängib sellist abitut jänest, aga tegelikult on mingi haige perverdistund leopart Päris maailm - Page 3 Icon_twisted

Okei haige mai tea ise ka mis asi Päris maailm - Page 3 Icon_scratch

Sorry panen jälle mõtetut teksti Päris maailm - Page 3 Icon_biggrin

Ma räägin need neli sein ajavad mu hulluks siin korteris Päris maailm - Page 3 Icon_biggrin

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Kui seinad saaksid rääkida.. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 13/9/2010, 19:36

Psss.Ma avaldan sulle väikse saladuse. Nad räägivad minuga iga õhtu. Ajavad sama tühja teksti nagu minagi Päris maailm - Page 3 Icon_biggrin

Aga tegelikult on nii, et KUS UUS OSA ON?! Päris maailm - Page 3 Suspect

Pealkiri: Re: Päris maailm 13/9/2010, 20:39

Ta viitas minu ühele teisele jutule "Kui seinad saaksid rääkida" Very Happy

aga uue osaga on hetkel nii nagu on:D
üritan leida nädala jooksul piisavalt aega, et ära kirjutada:D

Pealkiri: Re: Päris maailm 13/9/2010, 22:10

Oih

Aga, eks siis loodame, et sa leiad aega Päris maailm - Page 3 Icon_biggrin

Pealkiri: Re: Päris maailm 16/9/2010, 23:20

Lõpuks siis uus osa:D kui ma oleks järginud oma algseid instinkte oleks see tulnud hoopis teistsugune aga jah:D ma olen täitsa rahul eks näb kuidas edasi läheb siit:D

10.

Me istume nüüd juba pingi peal ning oleme peaaegu kuivad. Ma vaatan meie ümber ringi ning hetkeks tundub mulle nagu ma näeks põõsastes midagi. Kui ma aga üritan seda kohta uuesti vaadata ei näe ma seal enam midagi.

Me oleme vaikuses, kuid veidral kombel pole see piinlik vaikus. See on vaikus, kus me seedime seda, mida me rääkinud oleme. Hetkeks tekib mul tunne nagu me oleks räkinud juba peaaegu kõigest. Minu õnneks on mul õnnestunud vältida küsimusi mu mineviku kohta, kuid tema mineviku kohta sain ma teada nii mõndagi.

Ma tõusen pingilt püsti ning näen silmanurgast, kuidas ta mu eeskuju järgib.

„ Ma pean minema,“ sõnan ma vaikselt ning lükkan oma näo eest natuke juukseid ära.
Ma astun sammu tema poole ning hakkan aeglaselt temast mööda kõndima.
„ Sa ei tea kuhu minna,“ lausub ta ilmselt lootes, et se emind takistab.
„ Ma saan hakkama,“ vastan ma ning eemaldan oma pilgu temalt ning suunan selle metsa poole.
„ Headaega,“ ütlen ma vaikselt ning astun veel ühe sammu valmistudes kassiks muutumiseks.

Järgmisel hetkel aga leian ma ennast noormehe haardest ning ta õrnad huuled on minu omadel. Leian ennast liiga hetkesse tõmmatuna, et vastu hakata ning peaaegu instinktiivselt vastan ma talle samaga. Ta haare mu ümber lõdveneb ning muutub õrnemaks ja pehmemaks, kuid ta huuled muutuvad intensiivsemaks. Mu aju korrutab mulle, et see ei ole hea mõte ja ma peaks selle koheselt lõpetama, kuid mu keha räägib hoopis midagi muud.

Ma leian lühikese hetke, et hingata, kuid see hetk on tõesti väga lühike. Milleks mul ikka õhku vaja. Mul on vaja ainult seda ja mitte midagi muud. Kõik mu probleemid ja ebakindlused on kadunud, kuid vaid mõne hetke pärast kui esimene sensatsioon on läinud tulevad need tagasi sellise kiirusega, mida ma enne arvasin võimatuna olevat.

Ma taganen vastu enda tahtmist ning astun siis temast mööda. Ma kuulen kuidas ta liigutab ning keeran tagasi. Ta on pööranud ennast taas minu poole ning astub ühe sammu.
Selleks ajaks olen mina juba mitme meetri kaugusel.

Ma peatun hetkeks ning vaatan talle otsa. „ Palun ära järgne mulle,“ sõnan ma vaikselt ning muutun natuke suuremaks lumeleopardiks kui ma enne olnud olin.
Ma tean, et ta ei järgne mulle ning ma tean, et on väga suur võimalus, et ma teda enam vähemalt niipea ei kohta.

Ma ei jookse mööda teed vaid põiklen puude vahel. Ma ei jookse väga kiiresti kuna ma ei taha veel kohale jõuda. Ma pean juhtunu oma peas enne läbi töötlema kui ma saan Mardi ette minna.

Vaid mõne hetke pärast kuulen ma oma selja tagant jooksusamme. Ma imestan, et ta julges mulle järele tulla ning jään seisma, et paluda tal taaskord mulle mitte järgneda.
Ma seisan ning hetkega on minust saanud inimene.
Ma keeran ennast ümber ning oma suureks üllatuseks ei näe ma seal mitte leopardi vaid jänest. Hetkega seisab seal Mart ning mu üllatus on nii suur, et mu suust ei tule piiksugi.
Ka tema ei näe välja nagu tal oleks mulle midagi öelda niiet ma pigistan oma suust siiski mõned hädised piiksud välja.

„ Kuidas kohting läks?“ küsib ta ükskõikselt ning ma kuulen ta hääles külmust, mida ma seal varem kuulnud pole. Kas ta tõesti arvab, et ta võib mind metsas jälitada ja siis minuga sellisel toonil rääkida. Sel juhul ta eksib rängalt. Ma võtan ennast kokku ning üllatavalt kiiresti olen ma valmis jälle rääkima.

„ Mida sa siin teed?“ küsin ma üritades esile tuua sama külma ja ükskõikset tooni kui tema seda teinud oli.
Ta pöörab pilgu koheselt minu omalt ning astub paar sammu edasi üritades teha nägu nagu ta ei oleks seda kuulnud.

„ Kust sa teadsid, et ma siin olen?“ küsin ma seejärel ning vaatan, kuidas tema oma üsna ebaõnnetunud kurtlust teeskleb.

„ Sa jälitasid mind??!!“ jõuan ma järsku järeldusele ning mu tavalisest kõvem hääl tundub selles vaikses pargis liiga kõva olevat.

„ Kas sa jälgisid mind kogu aja või lõbustasid end vahetevahel minu vaatamisega?“ küsin ma nüüd üritades üle kõige oma häält vaiksena hoida kuna ma tõesti ei taha, et see kellegi teise tähelepanu köidaks.

Ta jätkab aeglaselt kõndimist ega julge minu poole vaadata. Mingil imelikul põhjusel leian ma, et ma tean miks ta mind vaadata ei taha. Tal on häbi. Ning peakski häbi olema.
Ma sammun kiiresti tema juurde ning asetan ennast ta teele ette sundided teda sellega mind märkama kuigi ma olen väga kindel, et ta jälgis iga minu liigutust väga täpselt.

„ Vasta mulle,“ sõnan ma vaikselt, kuid väga nõudvalt ning leian, et ta vaatab mulle lõpuks ometi otsa.

„ Jah ma jälitasin sind siia ja jah ma vaatasin kogu aja kuna ma tõesti ei usalda võõraid ja ma ei saa lubada, et sinuga midagi juhtuks,“ sõnab ta kiiresti.

„ Ja miks see nii on? Miks minuga midagi juhtuda ei või? Mis sinul sellest?“ küsin ma ning astun talle sammu lähemale üritades sellega ohtlikum näida, kuid selle efekt on hoopis teine kuna nüüd on ta minust kõrgemal.

„ Kas sa tõesti ei saa aru?“ lausub ta nagu see oleks kõige ilmselgem asi maailmas.

Sel hetkel tunnen ma ennast väga halvasti. Ma tahaks, et see vastus on see, mida mina tahan ning mul on isegi tunne, et mul võib õigus olla. Kui ma teaks kindlalt, et mul oleks õigus siis ma ei seisaks siin tema vastas üritades kõigest väest talle vastu minna. Asjad oleks hoopis teistmoodi. Alles nüüd jõuab mulle kohale see, et ta jälgis mind kogu aja. Ta jälgis iga minu liigutust ning arvatavasti ka seda suudlust. Kas tõesti tuli kogu see külmus ta hääles tänu sellele. Ta ju ei reageeriks sellele nii kui ta minust ei hooliks, kuid äkki oli see midagi muud.

„ Ei,“ vastan ma lõpuks jättes talle võimaluse ennast seletada ning anda mulle lootust.
Ma näen ta silmis kahtlust. Kas liiguvad ka tema peas ringi minu omadele sarnased mõtted?

„ Ma….Sa…“ alustab ta hädiselt, kuid ei lõpeta seda lauset. Ta langetab hetkeks pilgu justkui teeks maa vaatamine asjade sõnastamise lihtsamaks.

„ Mul on vaja tõestada, et sa oled kasulik ning ma ei saa seda teha kui sa surnud oled,“ vastab ta väga vaikselt ega pööragi pilku minule tagasi.
Ma taganen ühe sammu ning vangutan pead. Ma näen, et alles nüüd julgeb ta mulle otsa vaadata.

„ Kes ma sulle olen?“ küsin ma vaikselt ning see tundub minu jaoks liiga suure jõupingutusena olevat kuna mul on tunne, et rohkem häält minust välja ei tule. Siiski otsutavad mu häälepaelad, et nad ei anna veel alla ja jätkavad võitlemist.

„ Kes ma sulle olen? Kas ma olen tõesti ainult tööriist? Ma olen kaa inimene. Mul on tunded ja vajadused ning tööriistaks olemine ei ole tõesti asi mida üks neiu olla tahab,“ sõnan ma nüüd juba sõjakalt, ega pööra hetkekski temalt pilku.

„ Sa…“ alustab ta ning astub meie vahemaa tagasi väikseks, kuid jääb hetkeks kahtlema.

„ Oled…“ jätkab ta, kuid järgmisel hetkel on mul ta vastusest juba ükskõik.

Ta on mässinud oma käed kõvasti ümber minu ning ta huuled liiguvad minu omadel sellise innukusega, mida ma poleks suutnud ettegi kujutada temalt tulevalt. Ma vastan talle omapoolt peaaegu automaatselt samasuguse entusiasmiga ning liigutan oma käed ümber ta kaela. Meie kehad on nii üksteise vastas kui see üldse võimalik on koos riietega nign ma tunnen ta kaelal ta väga kiireid ja kõvasid südamelööke. Mu enda süda töötab peaaegu sama kiiresti ning kohe kindlasti sama kõvasti. Ühel hetkel tundub mulle nagu ei oleks minu ja tema südamelöögid vaid üks ühtne ja täiuslikult kooskõlas südamerütm.

Ta üks käsi liigub mu juustesse ning lõdvendab haaret mu ümber. Ma ei ole enam sunnitud sinna jääma, kuid siiski ei tule mul mõttessegi seda lõpetada. Ta üks käsi liigub õrnalt läbi mu juuste ning teine liigub mu seljal.

Sujuvalt liigub ta suuga edasi mu kaelani ning ma leian ennast värisemast. Jõudnud teha kõigest ühe hingetõmbe leian ma, et Mart on jõudnud tagasi mu suuni. Ma hakkan pimesi ta pluusinööpe avama ning ma saavutan oma tulemuse üllatava kiirusega ning mässin oma käe nüüd juba ümber ta palja ülakeha.

Veel vaid mõne liiga lühikesena tunduva hetke pärast kuuleme me häält, mida kohe kindlasti meie ise ei tee. Minu õnnetuseks lõpetame me oma tegevuse ning vaatame pargis rigi.
Ühele puule nõjatub üks kuju kelle siluett toob mulle koheselt meelde sellele hetkele eelnenud õhtu mille ma juba täiesti unustanud olin. Ma taganen Mardist peaaegu, et liiga kiiresti kuna ma peaaegu kaotan seda tehes oma tasakaalu. Minu õnneks õnnestub mul säilitada nii tasakaal kui ka see eneseväärikus, mis mul veel alles on.

„ Ma kuulsin hääli ning ma tulin vaatama, kas see oled sina ja kas sinuga on kõik korras,“ sõnab ta toonil, mida ma ei oleks uskunud, et ta üldse on võimeline oma rõõmsast ja naeratavast suust välja võluma.

„ Ilmselgelt on sinuga rohkem kui korras,“ lausub ta veel ning ma leian ennast taganemas. Taganemas neist mõlemast. Ma keeran ennast ringi ning hakkan algul aeglaselt jooksma. Ma kuulen, et mulle järgnevad kiiremad jooksusammud ning otustan, et inimesena pole ma kõige kiirem.

„ Ära järgne,“ kuulen Marti peaaegu et urisemas hetk enne kui ma gepardiks muundun.
Ma jooksen edasi ning naudin seda kergust ja kiirust, mis ma selle kehaga suudan teostada. Ma jooksen kiiremini kui ma seda eal teinud olen ning näinud kedagi teist tegemas. Praegu ma saaks kindlalt saja meetri jooksu viie.

Ma kuulen veel mõnda aega oma taga samme, kuid mitte väga pika aja peale need hääbuvad. Vaid mõne hetke pärast näen hiiglaslikku maja kus asub minu voodi ja minu pelgupaik.

Ma jään hetkeks seisma ning muutun väiksemat sorti leopardiks, et jääda võimalikult märkamatuks, aga siiski suures osas mugavaks. Mu tempo on selles vormis tunduvalt väiksem ning ma tunnen ennast ise halvemini. Siiski siblin ma leopardi kohta üsna arvestataval tempol majja ning mööda koridore oma ukseni.

Alles seal julgen ma muutuda inimeseks ning katsuda ukselinki. Oma üllatuseks leian, et uks ei avane. Ma ei tulnud selle pealegi, et see uks võiks lukus olla ning loomulikult on võti Mardi käes. Hetke mõeldes astun ma teisele poole koridori ning proovin meie klassiruumi ust. Oma õnneks avastan ma, et see on lahti. Ma avan ukse ning sulgen selle peaaegu täielikult jättes siiski väikse vahe, et see oleks signaaliks Mardile kui ta tuleb, et ma olen siin.

Ma lähen seina äärde kuhu on paigutatud toolid ja lauad. Ma vean neli tooli üksteise kõrvale ning heidan sinna pikali. Seal ei ole küll mugav, aga mul on vaja silmad sulgeda ning asjade üle järele mõelda. Siiski keerleb kõige erksamates värvides mu peas Mardiga jagatud hetk seal pargis. See kuidas meie hingamine ning südamelöögid toimusis peaaegu sünkroonis ning kuidas värinad üle kogu mu keha levisid. Vaid sellele mõtlemine toob selle sensatsiooni tagasi.

Mõne aja pärast,kui mu silmad on kinni ning näib nagu ma magaks ning mu peas keerlevad ikka veel samad mõtted kui ma kuulen koridoris samme. Ma otsustan jääda liikumatuks juhuks kui see on keegi võõras.

Ma kuulen kuidas keegi katsub meie toa ukselinki ning kui see ei avane ei liiguta mõni hetk. On kuulda sahinat ning ma oletan, et see oli ümberpööre. Mingil põhjusel otsustan ma siiski jääda liikumatuks kuigi ma tean väga hästi, kes see on.

Ta sammub aeglaselt ukseni ning lükkab selle ettevaatlikult lahti justkui kartes, et kui ta seda liiga järsult teeb juhtub midagi. Kui uks on avanenud astub ta ühe sammu sisse ning jääb seisma. Ilmselt otsidest toast inimest püsib ta vaikselt. Kuna seal toas on nii kohutavalt vaikne kuulen ma juba ukse juurest tema hingamist, kuid siiski jään ma liikumatuks. Minu jaoks on üsna huvitav jälgida mida ta teeb neiuga, kes magab ebamugavatel toolidel ning vales toas. Ta väljub ruumist ning hetke pärast kuulen ma, kuidas ta avab meie toa ukse ning naaseb klassiruumi.

Ta sammub minu juurde ning seisab paar hetke lihtsalt minu ees. Mõne hetke pärast leian ma end tema tema kätest ning mul tuleb meelde päev mil me kohtusime. See tundub olevat aastaid tagasi, kuid ometi toimus see kõik vaid vähem kui kolm päeva tagasi. Siin läheb aeg küll tegelikult kiiremini, kuid ometi läheb see väga aeglaselt.

Ta kõnnib minuga ühest uksest välja ning seejärel teisest uksest sisse ning kõnnib mu voodini. Ta hoiab mind hetke justkui üritades viivitada minu voodile panemist. Ometi ta teeb seda ning kõnnib seejärel taas uksest välja.

Ta sulgeb klassi ukse ning lukustab meie toa ukse ning naaseb minu voodi juurde. Ma tunnen, kuidas ta mu püksinööbi avab ning luku lahti tõmbab ning ma punnin vastu kiusatusele anda talle märku, et ma olen üleval. Ta eemaldab mu jalast sokid ja püksid ning asetab mulle seejärel hellalt teki peale.

Ma kuulen, kuidas ka ta ise oma riided vahetab ning seejärel tule kustutab. Ta poeb väga vaikselt oma voodisse ning ma võtan kokku julguse, et ennast voodis keerata. Ma keeran ennast näoga tema poole, kuid ei julge veel silmi avada kartes ta pilku.

Mõne minuti pärast ei suuda ma enam pimeduses olla ning ma avan oma silmad.
Oma õuduseks avastan ma, et ta jälgib mind väga tähelepanelikult ning märkab ka mu silmade avanemist.

„ Head ööd,“ sõnan ma vaikselt ning vaatan talle otsa. Iseasi kui hästi ta seda pimeduses näeb.

„ Head ööd,“ lausub ka tema ega pööra minult pilku. Ma hakkan kogu oma väga vastu kiusatusele tõusta püsti ning ronida tema kaissu ning sulgen oma silmad üritades sellega und tekitada.

Üllatavalt vähese ajaga uni tulebki.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Awwww! xD
Tooooo cute. Very Happy

Hetkel ma olen team mart. Vist...
aikuratmaitea!
Millal enne pole ma teadnud, keda ma eelistan? Very Happy

Nagu... tõsiselt... Jay või Karl - Karl. Philip või Clay - Clay. Jacob või Edward - Edward. Jace või Marc - Marc. jne jne jne. Very Happy

Unfair.

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/9/2010, 15:14

Haha, tõesti, armas.
Minu eelistuseks on Mart.

» Loodud maailm
» Atlantis - Kadunud Maailm