Loodud maailm

There Is a Hell, Believe Me I've Seen It. There Is a Heaven, Let's Keep It a Secret.

Proloog

Terasest seintega toas, viibisid parasjagu neli inimest. Neljakümnendates aastates mees, kelle ilme oli mõtlik ja tõsine, sest ta teadis, et see mis ta praegu teeb muudab noore tüdruku elu. Noor tüdruk, kes lamas jääkülmal metallplaadil oli teadvuseta ning tema tumedad juuksed rõhutasid koolnuvalget nahka, mis oli juba nüüdseks sama jahe kui plaat, millel ta keha lebas. Noore neiu meelemärkuseta keha jälgis tumedates riietes noormees, kelle pilk libises vahetpidamata naise näole, mis tundus olevat nii süütu ja puhas, kuigi ta mõistis, et see mis tüdrukule tehakse toob tema elusse tormi, mis muutub ajapikku kaoseks.

Lisaks oli ruumis veel üks inimene, keda keegi ei näinud. Ta oli varjuga ühtesulanud ja jälgis altkulmu mehe ja tema poja tööd. Ta teadis, et see mida mees teeb, ei lõppe hästi. Ta oli näinud läbi aja palju selliseid inimesi, kes üritasid jumalat mängida ja muuta tavalise inimese mingisuguseks üleloomulikuks elajaks, kes kuuletub nii-öelda jumalale ja saadab korda tegusid, mis esinevad, vaid inimeste kõige julmemates unenägudes. Ta oli meest ja noort jälginud mõnda aega ning pidi tunnistama, et siiamaani on neil oma eksperimendid hästi õnnestunud, sest kes ikka suudab luua inimesest luupainajaliku koletise.

Mees lükkas naise tumedad juuksed kaelalt ja ohkas raskelt. „Nii noor, nii imeline. Kahju temast tegelikult. Tal on veel terve elu ees,“ lausus mees ning silitas naise kaela, „kahjuks on vahel inimestel vaja meelelahutust, mis oleks eluohtlik.“

„Me täidame lihtsalt käsku,“ pomises noormees ja pööras lõpuks pilgu naiselt, „pole tema ega meie süü, et me peame ta elu segi keerama.“ Ta nõustus oma isaga, tüdruk oli tõesti imeline, pehme ja sile nahk, kaunid punased huuled, mis tundusid nii ahvatlevad. Noormees oleks peaaegu tüdruku üles äratanud, kuid talle meenus, et naine ei maga, vaid on mingist kemikaalidesegust teadvusetu.

„Mõned inimesed tahavad näha lihtsalt maailma põlemas,“ nõustus mees ja vajutas nõela naise kaela ning süstis mingisugust helerohelist vedelikku organismi. Lõpetades tõmbas ta nõela kaelast ja asetas süstla enda kõrval olevale lauale. „Ainult kahju, et keegi peab nende suurushullustuse tõttu kannatama. Ulata mulle nüüd skalpell.“

Poeg noogutas ja ulatas isale terava skalpelli, mis võis vaevata lõigata kätte mitme sentimeetrise haava. Mehe sõrmed klammerdusid skalpelli ümber ja ta hingas sügavalt sisse. Sikutas kergelt lina, mis kattis keha ja sooritas neiu vasakurinna alla, südame lähedale, tolli pikkuse sisselõike. Hetkega ääristas rubiinpunane veri haava servad ja voolas tüdruku heledale nahale. Mees noogutas mõtlikult. Ta pani skalpelli tagasi oma kohale ja võttis laualt väikese elektroonilise seadme, mis vilkus.

Mees hingas välja ja nägi, kuidas jahedasse ruumi tekkis valgepilv väljapuhumisel. Ta kergitas natuke nahka ja libistas seadme naha alla. Ta oli seda tegevust teinud oma kümneid kordi, aga kartis ikka veel, et midagi läheb väga valesti. Õnneks siiamaani oli kõik edukalt kulgenud. Nüüd oli vaja haav sulgeda.

Mees sirutas käe niidu ja nõela järele, vaatamata laua poole haaras ta haava sulgemis vahendid enda arust, kuid järsku tundis ta kipitavat valu, mis võis olla tingitud õhust. Mees heitis pilgu laua poole, kuid vaatepilt mis talle vastu vaatas oli leebelt öeldes kohutav. Ta tõmbas käe laua juurest ja kahmas kitli seljast ning sidus selle ümber käe. Veri valgus läbi kiirelt tehtud sideme ja äkitselt ta taipas, et kui ta kohe midagi ette ei võta, siis voolab ta täna verest tühjaks.

„Raisk,“ karjus ta paaniliselt ja vaatas hirmunult poega. „Õmble haav kinni ja puhasta see segadus ära!“ Poeg noogutas jahmunult ja seejärel heitis mees pilgu tüdrukule. Tüdruku rindkerel oli tema enda veri, kuid ehmatusega mõistis mees seda, et näol ja üle jäänud kehal oli tema enda keha. Millegi pärast meenutas tüdruk talle surma.


Ja lõpuks ta eksiski, mõtles varjuga ühte sulanud inimene ning naeratas mõrult.

Üks parimaid lugusi mida üle pika aja lugenud olen. Detailne, midagi ebaharilikku. Tõmbab lugema.

Mulle meeldib. Tekitas huvi ja pinget oli ka.

1. peatükk

Ta süütas uue sigareti, lonksas kohvi, pööras raamatus jälle uue lehe ja tundis taas tühjust endas. Kondine keha istus voodil, põsed aukus, nina terav ja väljapaistev , kunagistest kaunitest huultest oli järgi jäänud, vaid kriips. Ta hoidis kõhetute sõrmede vahel hõõguvat suitsu, pilk oli kinnitunud raamatule ja suu vormis hääletult sõnu.
Pildid mis seisid tema öökapil peegeldasid noort naist, kes paistis nii elurõõmus, kaunis ja imeline. See pilt oli tehtud suve alguses, vahetult enne tüdruku kaduma minemist, kuid kui tüdruk nädala pärast leiti, siis oli kadunud temast kõik see mis oli positiivne. Ta langes depressiooni. Istus päevad läbi toas, suitsetas, jõi kohvi ja luges. Miski temas ei igatsenud enam sööki või päikesevalgust, aga siiski ta hing ihaldas veel midagi, millest tal polnud õrna aimugi ning selle tühimiku üritas ta meeleheitlikult täita tegevustega, mis lühendasid tunduvalt eluiga.
Ta tõmbas sügava mahvi ja sulges mõtlikult raamatu. Mõtted olid korraga nii selged ja segased. Raamatu mõistmine käis talle ülejõu, kuid need tuimad mõtted olid kuidagi lohutavad. Ta oli isegi õnnelik, et ta mõistus oli hall ja ta ei suutnud asju kiiresti mõista, sest tavaline elevus ja ergasmõistus oleks ta praegu peast segi ajanud, rohkem kui ta juba on.
Uimaselt suitsu välja puhudes sulges tüdruk silmad. Kaks nädalat oli tema pääsemisest, kaks nädalat ta polnud kodust väljunud, väljaarvatud poodi kohvi, raamatute ja suitsu järele. Luupainajad, mida ta unes nägi olid nii tõetruud ning hirmutavad. Verised laibad, heledad toad ning kummalised inimesed, kes nägid välja pigem nagu elajad. Iga öö ta kartis uinuda, kuid ärkvel olek oli sama hull. Mõte igavesest unest muutus iga päev aina paremaks.
Uks kriuksus ning tüdruk avas tuimalt silmad. Ta kustutas ükskõikselt suitsu tühja kohvitassi ja lasi konil sinna jääda. Uksel seisis emoliku välimusega poiss, kelle helesinised silmad, mis oli väljatoodud musta silmapliiatsiga, silmitsesid tüdrukut. Ta kallutas pead ja kissitas silmi.
„Võin edasi astuda?“ küsis poiss ja tõi nähtavale kaks kohvitassi. „Ma tõin kohvi ka, kui see sind huvitama peaks.“ Ta ei oodanud tüdruku vastust ära, vaid sammus kohe tuppa, sulgedes ukse enda järel. Põrand kriuksus ta jalge all, kuid poissi ei paistnud see häirivalt. Ta maandus neiu sassis voodile ja asetas kohvitassid maha, kus vedelesid ees juba mitmed teised tühjad anumad. Ta pilgu püüdis kohvitass, mis suitses kergelt ning poiss turtsatas.
„Sul veab, et vanemaid kodus ei ole,“ sõnas ta ja vedas näppudega musta tuka silme eest ära.
Tüdruk kehitas süüdimatult õlgu ning kummardus kohvi järele. Tal polnud aimugi, kui kaua ta polnud maganud. Viimased ööd oli ta lihtsalt kummitusena mööda suurt maja hulkunud ning istunud aknalaual ja nautinud vaikust. Päeval oli ta võib-olla suikunud natukeseks ajaks mingisugusesse poolunne, sest oli paar korda ehmatusega silmad avanud, mäletamata, mida ta voodis tegi.
„Ema teab nagu nii, mis ma päevad läbi teen siin toas, või vähemalt aimab. Ma tean, et ta on peitnud majas kõik teravad esemed ja paelad, ning tabletid on tema sahtlis luku taga,“ lausus tüdruk ükskõikselt. Ta lonkas kohvi ja tundis suus mõru maitset. „Sa ei lisanud suhkrut.“
Poiss pööritas silmi ja haaras aknalaualt suitsupaki. „Suhkur oli otsas tänu su harjumusele ühte tassi panna viis teelusika täit suhkrut.“
Tekki kohendades vaatas tüdruk poisile otsa. „Ole vait, Ethan,“ pomises ta tõredalt ja jälgis teraselt, kuidas vend suitsupakist sigaretti välja tõmbas. „Sa eks ju tead, et see suits lühendab su eluiga umbes kümme minutit?“
„Tead, kallis õde, kui ma tahaks elada tervislikku elu, siis ma pöörduks parem arsti poole, mitte kohvi- ja nikotiinisõltlase poole,“ teatas Ethan tõsiselt ja pistis sigareti huulte vahele. Ta katsus enda pükstetaskuid ning kortsutas pahaselt kulmu. „Sul tuld on anda?“
Tüdruk tõmbas teki rohkem endale ümber ja kallutas pead. „ Küsi ilusamini oma nikotiinisõltlasest õelt,“ soovitas ta ja rüüpas suure lonksu kohvi. Ta asetas kohvitassi taas põrandale ja siples teki alt välja. Tekk langes armetult põrandale tasside ja konide peale. Ta tõmbas taskust välja dzäksi ja ulatas selle vennale, kuid tõmbas käe järsku tagasi. „Kui emps küsib, kes toas tossas siis süüdistan ma sind.“
Vend turtsatas naerda ja haaras õe käest välgumihkli. „Nagu sa ütlesid, siis ema teab, mis ta tütar päevad läbi oma toas teeb. Tegelikult sa peaksid olema õnnelik, et ta pole hakanud sulle psühholoogi otsima, aga selles osas on ta lihtsalt naiivne, kui arvab, et see depressioon läheb sul niisama üle,“ ütles Ethan ja süütas sigaretti.
„See on ajutine olukord,“ lubas tüdruk, kuid tema hääl on nõrk, „ma ei ole sõltlane, ma suudan suitsetamise ja kohvi joomise lõpetada siis, kui seda peaksin soovima, aga praegu mul lihtsalt ei ole põhjust, miks ma lõpetama peaksin.“ Ta teadis, kui ebausutavalt ta kõlas, kui nõrk on ta hääl ja kui mõttetu ta lubadus. Ta ei tahtnud, et see olukord kaoks, sest siis oleks tuimus asendunud erksusega ja ta peaks tegelema jälle igapäevaste asjadega. Sügavas alateadvuses ta mõistis, et kõik halb on praegu hea.
Ethan tõmbas sügava mahvi ja silmitses tüdrukut. Pruunid elutud juuksed vajusid õlgadele, aukus põsed ja kurbust täis silmad, peegeldasid ta appi karjet. „Me mõlemad teame, et sa valetad praegu. Millal sa viimati Annaga suhtlesid?“ päris poiss ja ulatas põleva sigaretti tüdrukule.
Ta võpatas kergelt oma parima sõbra nime peale, kuid võttis suitsu vastu. Ta tõmbas sügava mahvi ja vaatas tundetult helerohelist seina, mida katsid kümned pildid. „Ma rääkisin temaga siis, kui ma koju tagasi jõudsin,“ sõnas ta mõtlikult, „aga ma ei suuda temaga normaalselt suhelda. Ta on nii elav ja näeb kõike roosades toonides, ning iga öö on tema jaoks aeg poisse lantida ja end pilve tõmmata, kuid ma ei suuda praegu midagi sellist. Rahu ja vaikus on minu jaoks praegu piisav. Ole õnnelik, et ma sind üldse välja kannatan.“ Ta tõmbas taas suitsu endale kopsudesse ja sulges silmad. Tundes, kuidas sigaret ta sõrmede vahelt ära võetakse avas ta silmad.
Ethan vaatas altkulmu õde ja lonksas kohvi. „Mis kurat seal kohas sinuga juhtus? Tavaliselt olin mina see murelaps, kuid nüüd tundud sina olevat suuremas pasas, kui mina kunagi olnud olen,“ tähendas poiss ning ohkas.
Tüdruku silmad muutusid järsku tühjaks ja tumedaks. Huuli paotades ei kostnud mitte ühtegi sõna ning ta sirutas käe oma paki järele. Ta võttis ühe suitsu, kuid ei süüdanud seda. „Palun ära küsi…“ kostis ta suust vaikne palve, „ma ei tea, ma isegi ei tea seda, kas ma tahaksin teada, mis minuga juhtus.“
„Räägi vähemalt, mida sa mäletad. Sa ei räägi isegi emale midagi. Kas sa ei kuule, kuidas ta end iga öö magama nutab , kuna tema teismeliselt tütrest on saanud erak?“
Pisar voolas mööda põske alla ning tüdruk haaras meeleheitlikult venna käest dzäksi, kuid ebaõnnestus. Poiss surus rusika kokku, mille sees oli välgumihkel ning vaatas õde, kes üritas närviliselt ta rusikat avada.
„Kurat küll! Anna see raisk siia!“ kähvas tüdruk vihaselt ja viskas suitsu teisse toa otsa. Käsi langes ning talle jõudis kohale, mis ta just teinud oli. Ta silmitses vabandava pilguga venda, kes hoidis ühes käes kohvitassi ja teises hõõguvat sigaretti. „Vabandust, ma läksin väheke sassi nende küsimuste peale,“ sosistas ta nõrgalt ja võttis maast kohvi. Ta pilk oli kinnitunud pilvedele, mis läbi akna paistsid, valgetele tompudele, mis liuglesid taevalaotusel.
Ning ta murdus.
Pisarad voolasid ojadena mööda ta põski, silmad kipitasid ning kõik tundus olevat nii vale. „Ma ei mäleta, mis minuga juhtus. Miks sellest nii raske on aru saada? Ma tahan jälle olla normaalne, kuid kuidas ma peaks seda tegema, kui ma olen nõdrameelne idioot, kes ei suuda isegi rääkida oma parima sõbraga?“ Nuuksed, mis kostsid olid täis valu ja meeleheidet. Tüdruk oli mõelnud seda tõsiselt. Ta tahtis olla mõnes mõttes normaalne, kuid ta ei suutnud käituda nii nagu vanasti.
Ethan asetas tassi põrandale ja kustutas suitsu. „Tss, kõik on korras,“ sosistas ta ja embas tüdrukut, „mina usun sind, Bella, mina usun.“

Kle Annu, see on midagi uut Osad on mönusalt pikad ning see tegevus ja kõik on lic perf

Mõnusalt pikad, mitte liiga pikad sa mõtled, Efka Igavad tunnid on suurepärased kohad juttu välja mõtlemiseks (eriti keemia ja vene tunnid)

jah ikka mônusalt pikad Keemia polegi hucitav siis w? O.o

Mulle ka meeldis see. Selline kaasatõmbav.
Osad on head jah.
Ootan uut!

Iga sekund kriipis ta hinge ning rõhus tühjusena tema sees. Pea oli paks ning ta silmad punetasid öisest nutmisest ja enesetapmisest. Ta käel sügeles midagi, kuid ta ei vaevunud uurima, miks see nii on. Oli näiteks palju tähtsamaid asju, mis vajasid vastust. Näiteks, miks silmi avades oli esimene vaatepilt räpane tänav ning konidekuhi kõrval?
Bella krimpsutas suud ja kratsis sügelevat kätt. Tal polnud aimugi, miks ta vedeleb kusagil tupiktänava lõpus ning riided on niisked ja katki. Viimane asi, mida ta selgelt mäletas oli see, kui ta oli Ethani embuses ning end magama nuttis. Ta oli sattunud luupainajate kütkeisse… ja siis veel uneskõndinud. Uniselt lõi ta endale illusioone, millega ta võis olla öösel tegelenud. Silme ees hakkas mänglema pilt temast enesest , kes hulkus mööda öist linna, hoidudes tänavaäärtesse, et mitte kokkupõrgata öiste piduloomadega. Kahjuks asendusid üpriski süütud kujutluspildid julmade ja veristega. Nõrga kehaehitusega tüdruk surus võib-olla temast paar aastat vanemat naist vastu seina. Ta tundis žiletttera enda sõrmede vahel ning kummalist liigutust sooritamas tänu, millele valgus veri tundmatu naise riietele sekundiga.
Ehmatusega avas Bella silmad ja ajas end kohmakalt püsti. Ta ei saanud enam aru, kas ta oli loonud illusioone või jäänud jälle magama. Õnneks või õnnetuseks seisis ta samas tupiktänavas, kus oli ärganud. Hilissuve hommikune õhk paitas ta põski ja lennutas juukseid. Taevas oli haruldaselt sinine ning helendav gaasikera polnud veel jõudnud taevalaotustetippu. Seda võis nimetada vedamiseks, kuna tüdruku silmad poleks suutnud taluda kogu valgust, mida päike kiirgab ning päikeseprille polnud tal ka kusagilt võtta.
Jalad värisesid, süda puperdas ja seest keeras nagu oleks söönud vanaks läinud toitu. Vajudes vastu tellisseina, ohkas ta sügavalt sisse ja jäi ennast vaatama. See oli esimene päev kahe nädala jooksul, kui ta oli kodust lahkunud mingil muul eesmärgil, kui saada üks suitsupakk või pudel kusagilt. Samas oli raske mõista, kas hullem oli vedeleda kusagil tupiktänavas pool oimetuna või pahvida uut suitsu oma masendavas toas.
Silmad vajusid uuesti kinni. Keha, mille soontes voolas ta veri ja hing, tundus nii nõrk ja armetu. Võimatu oli nimetada inimeseks luukere, keda kattis helenahk ning kelle silmad olid aukus. Kahtlane tunne haaras ta enda kütkeisse. Külmavärinad jooksid üle käte ning selja, kõhus oli kummaline tunne just nagu oleks see… tühi?
Käed risti rinnale asetades, tundis ta, kuidas nahktagi liibus vastu paljaid käsivarsi. Meeletult külm oli. Soov lamada oma toas teki all oli suurem, kui kunagi varem. Pisar voolas mööda põske alla. Ethan oli öelnud, et ema nutab iga öö.
Ei. Bella pühkis kiirelt pisara ära ja ajas selja sirgu. Tunded pole olulised, tuimus on parem, kivisüda. Emotsioonid teevad nõrgaks ja siis saab haiget.
Ta hakkas ettevaatlikult liikuma ning väljus juba tuttavaks saanud tupiktänavast. Pea valutas, sitt oli olla ning õues paistis päike ja oli soe. See tundus tõsise mõnitamisena elu poolt. Filmides on alati nii, et kui on halb tuju ning elu tundub masendavana, siis sajab vihma ja mängib mingi kurb muusika. Bella pööritas silmi ning pistis käed taskutesse. Seal oli vist kõik eluks vajalik olemas. Tera, leek, mingid paberid… tobi ei olnud.
„Käige putsi, raisk,“ lõugas tüdruk ning tundis viha. Praegu oleks olnud õige küsida elult, kas hullemaks annab minna, kuid ta teadis, mida elu vastas sellisele küsimusele. Otseloomulikult annab. Ärkasid üles tundmatus kohas? Ilm ei lähe kokku meeleoluga? Näe, vaata, sa kaotasid ka enda suitsupaki ära.
Enda sammude kõla muutus aina vastikumaks ning pilk püsis maas. Alateadlikult otsis ta maast konisid, mida annab veel tõmmata. Tal ei olnud raha ega suitsu ning puudus ka teadmine asukoha kohta.
Kõik konid, mida ta silmas olid filtrini ära tehtud ning halba marki. Suunataju oli nulli lähedane ning teda ei huvitanud eriti, kus ta on. Suitsu puudus polnud ainuke asi, mis teda tõsiselt segas. Kõht oli harjumatult tühi ning külm oli. Need olid enamvähem füüsilised asjad, kuid see, mis valitses praegu ta mõistuses oli kaos, kaos, mis oli olnud igavesest ajast igavesti olemas kusagil.
Hirm pulbitses tüdruku veres ning ta oli segaduses, isegi kui ta endale seda ei tunnistanud. Iga hetkega tundis ta end vähem inimesena ja rohkem mingisuguse asjana? Alateadlikult valmistas talle tõsist muret see kujutluspilt, mida oli ta vist unes näinud. Unenägusid ei tasu üle mõelda, need on kõigest hirmud, mõtles tüdruk ning hingas sügavalt sisse. Kui need on hirmud siis, kas ma kardan, et olen muutunud juba nii ebainimlikuks, et suudan võtta inimeselt võimaluse elada?
Pilku maast tõstes sai ta aru, et on ikka veel tundmatus kohas ning ei paistnud kusagilt kodust kanti. Ainsad helid, mis kostsid olid ainult tema sammud. Ta oli arvanud, et kuu aega vangistust ning kaks nädalat surra oma mõttemaailmas, oli ta juba üksindusega enamvähem ära harjutanud, kuid nüüd mõistis, kui valesti ta oli arvanud. Üksindus oli asi, mida ta ei sallinud, polnud kunagi sallinud. Enne röövimist oli ta veetnud aega koos Annaga, teinud mõttetuid nalju väga tõsiste naljade üle ja kutsunud mingit tüdrukut emoks, lihtsalt nalja pärast, kuna tüdruk erines.
Süümepiinad piinasid hinge. Hetkeks püüdsid tema muusikast ära tapetud kõrvad kinni nõrga heli ning tüdruku meeled elavnesid. Kõndimistempo kiirenes, nägemine teravnes ning pulss ägenes. Bella uuris hetkega igat tupiktänavat millest ta möödus.
Helid valjenesid. Oli kuulda paari nooremat inimest rääkimas ning mingit pihustit. Naer, mis ei olnud südamest, tundis vägisi kõrva, ning jalalt jalale tammumine. Miski kukkus maha ja keegi vandus.
Äkitselt peatudes nägi tüdruk häälte asukohta. Kolm noorukit olid hämaras tupiktänavas, üks noormees hoidis käes värvipurki ning oli süvenenud oma kunstiteosse, teine noormees ja üks tüdruk, kelle keha polnud jõudnud veel puberteet vormida, suitsetasid ning rääkisid mingitest mõttetutest teemadest.
Alkoholi hais tungis ninna ning ajas südame kergelt pahaks. See oli kahtlane, kuna… Ei see oli täiesti loogiline. Esimese nädala peale vabanemist oli ta veetnud kas joobes olekus või pohmakaga. Pole midagi imestada, et see mürk tekitab sellise reaktsiooni.
„Hei, kas kellelgi teist on suitsu?“ küsis Bella ning köhatas. Suitsetamine oli juba ta kopsudele hakanud vist, kuid see oli ebatõenäoline. Võib-olla lihtsalt öine seiklus ei mõjunud tervisele hästi.
Järsku lõppesid kõik tegevused, mis olid pooleli. Noormehe, kes tegeles seina kaunistamisega, käsi jõnksatas ning ropendas värvikalt. Alaarenenud tüdruk ja mees kes tegid tobi varjasid hetkega käega suitsu ning vaatasid Bellale imestunult otsa.
„On,“ lausus alaarenenud tüdruk ning kõndis Bella juurde. Ta pani enda suitsu huulte vahele ning käsi sukeldus taskusse. Mõni sekund hiljem tõi ta lagedale paki ning võttis sealt ühe tobi ja ulatas võõrale.
„Aitäh,“ sõnas Bella vaikselt ning laitis suitsu. Ta pahvis mõtlikult mõnda aega ning jäi silmitsema alaarenenud tüdrukut. Kehakuju oli tal nagu kaheteist aastasel, kellel ei ole puberteet veel alanud ning ta oli vaevu meeter viiskümmend sentimeetrit. Blondid juuksed olid hobusesabasse seotud, mis oli hakanud juba lahti vajuma. Sinakad-hallid silmad vahtisid imestunult Bellat, kes tuimalt pahvis tobi ning, kelle väljanägemine ei olnud just viisakamate killast. Ta nägi üpriski ilmetu välja ning kergelt ebamaine. Peenete huulte vahel oli kord suits ning siis jälle ei olnud. Nina oli sirge ja selle puruks löömine kellegi poolt, võis alaarenenud tüdrukule haiget teha, kuna sellise nina üle annab uhke olla.
Leek taskusse ja pilk seinale, mida oli noormees jälle graffima asunud. Bella pahvis tobi, jälgis uudishimulikult noormehe tegevust ja lõpuks suvatses ta küsida: „Mida ta üritab?“ Kiired liigutused, ning iga liigutus tõi esile uued jooned
Kutt lõpetas graffimise, eemaldas salli suu eest ning pööras pilgu Bellale. „Temal on igav. Tema üritab näidata oma arvamust,“ sõnas noormees tõrksalt ning astus oma teose eest ära. Seinal ilutses mingi tume vari ning kiri, mida Bella ei suutnud välja lugeda, kuid noogutas siiski austuse märgiks.
„Nice, inimese vari ning kiri, mis seal peaks kirjas olema?“ päris Bella ning tundis end järsku tõelise idioodina, kes üritab jätta head muljet, kuid ebaõnnestus selles täielikult. Hajameelselt tobi pahvides unustas ta end alateadlikult jälgima varju, kuid noormehe hääl äratas ta sellest transist üles.
„Seal on kirjas Those who see.“

Varjud on mugavad kohad, keegi ei märka sind, kui oled saanud üheks nende seast. Võiks kutsuda varje koduks, kuna nad on turvalised ega jäta, kuid kui harjud lõpuks olema varu, et sind ei märgata ja kui märgatakse isegi kontuuri sinust, siis on see ehmatav. Vähemalt tundus see temale nii. Vari oli näinud, kuidas kaunis naine oli muudetud koletiseks, kuid milliseks? Seda ei tea veel keegi.
Valus oli jälgida, kuidas kord kaunis naine muutus iga päevaga aina rohkem inimvare sarnaseks. Olendiks kellel puudusid emotsioonid ja empaatia. Tüdrukul puudus usk ning segadus oli ta endasse haaranud.
Vari naeratas hetkeks kuna olukord tundus talle olevat irooniliselt tuttav. Ise oli ta olnud samas olukorras ja kes ta nüüd oli? Kõigest vari elust. Mingisugune elutu- ja eluslooduse vahemail eksisteeriv objekt? Ta ei tahtnud, et see tüdruk muutuks temaks ning saaks samasuguse saatuse osaliseks, kuid iga hetkega paistis ta sellele lähenevat.
Silmad väsinud ning hingeta, põsed aukus ja mõistuses valitsemas pimedus, mis kahjulik ja nii ennasthävitav.

Väikesed kirjavead, muidu super
Lase aga edasi

Tore leida ka enda jutte foorumitest üles