Loodud maailmad

„Ma olen langenud ikka kohutavalt madalale,“ sosistasin enda ette vaikselt, lebades võõras voodis, võõra inimesega ning samal ajal mõeldes, mis võik olla selle mehe nimi, kellega olin just hullanud. Ma olen hoor. Väike masendunud hoor, kes on nõus minema voodisse igaühega, kes annab natukeseks ajaks tähelepanu.
Tundsin, kuidas pisarad valgusid mu silmadesse. Olin muutunud inimeseks, kelle eest oli ema mind kunagi hoiatanud. Mäletan siiani, kuidas ta hoidis mu õlgadest kinni, vaatas mulle silma ja ütles: „Kallis tütar, luba, et ükskõik, mis juhtub, sa ei muutu kunagi selliseks nagu on see naine seal. Luba, et sa ei hakka jooma, suitsetama, tarvitama narkootikume ega ole lõdva püksikummiga.“ Noogutasin selle peale ja vastasin: „Jah, ema, ma ei muutu kunagi selliseks.“
Pühkisin kiirelt pisarad ära ja tõusin istukile. Surusin teki ühe käega vastu enda keha, mis oli kaetud külma higiga, ja teise käega haarasin maast enda punased stringid ja rinnahoidjad. Lasin tekist lahti ning libistasin stringid ning rinnahoidjad endale vaevaliselt selga. Võtsin kiirelt voodi kõrvalt veel enda musta värvi topi ja valged lõhkised teksad, kuid järsku kuulsin, kuidas mees mu kõrval hakkas ärkama ja tajusin, kuidas ta vaatas mind.
„Hakkad juba minema? Sinuga oli tore öö veeta, kuid samas võiksid praegu ka kauemaks jääda. Võtaks mõned joogid veel näiteks ja räägiks,“ lausus mees ning tõusis istukile. Ta vedas oma sõrmedega üle mu selja ning tundsin, kuidas mu keha langeb külmavärinate ohvriks.
Surusin huuled kokku ja üritasin mõtteid eemale saada sellest, mida mees mu seljale hetkel tegi. „Sinuga oli küll tore veeta üks öö, kuid sa jääd ka vaid üheks ööks mu elus,“ sõnasin ning pöörasin end tema poole. Kuuvalgus, mis tungis tuppa, langes tema ülakehale ning näole, mis anus minult, et teeksime veel ühed joogid. Kummardusin tema kohale ning minu huuled puutusid kokku tema omadega. See kujunes õrnaks, kuid pikaks suudluseks, mille ühel hetkel lõpetasin „Üks jook ja pooltundi rääkimist ning siis ma hakkan minema.“
Mees muigas ja haaras maast bokserid ning tõmbas need kiiresti jalga. Ta jalutas baarikapi poole ja võttis sealt välja pudeli ning midagi veel. Voodi juurde tagasi tulles asetas ta pudeli ning mingisuguse karbi voodi peale ja istus ka.
Haarasin voodilt karbi ning uurisin selle sisu. Sigaretid, välgumihklid, ise keeratud suitsud vist või kanep ja mingi läbipaistev kott valget värvi pulbriga. Kortsutasin kulmu ja vaatasin küsiva pilguga meest. „Sa oled mingi herokas või?“ pärisin ma ja panin karbi tagasi. Võtsin voodilt pudeli ja avasin selle. Sulgesin silmad ja jõid kiirelt ära veerand pudelit. Mu suu kõrvetas ning organid mu kehas justkui tõmbusid kokku kuumuse tõttu, mis vallutas mu keha. Kopsud põlesid ning avasin äkitselt oma silmad. Keerasin korgi pudelile tagasi ning asetasin selle tagasi voodile.
Mees jälgis mind ning ütles tasaselt: „Ma pole herokas, kõigest inimene, kes põgeneb oma probleemide eest nagu ka sina. Ma arvan, et sa ei roniks võõraga voodisse, kui sul poleks probleeme elus.“ Ta avas pudeli, jõi ning asetas selle põrandale. „Suitsu soovid?“
Noogutasin vaevaliselt. Teadsin, et mehel on õigus. Mina uputasin oma probleemid seksi, alkoholi ja harva ka mõnuainetesse. Võtsin suitsu vastu ja kobasin karbist välgumihkli kuniks see mu sõrmede vahele takerdus. Süütasin selle ja tõmbasin sügava mahvi. „Sa muusikat ei raatsiks panna?“
Ta võttis oma telefoni ning voodikõrvalt kõlari. Ühendades need omavahel juhtmega valis ta mingisuguse laulu, mida ma ei teadnud, kuid oli täiesti kuulatav. „Sobib see laul?“ küsis ta ning haaras karbist ise keeratud suitsu ning pani selle põlema.
Noogutasin mehele vastuseks ning hingasin sisse. Tundsin, kuidas mu ninasõõrmeid kõditas kummaline lõhn ning vaatasin mehele otsa. „Kanepit tõmbad hetkel? Kuhu ma tuha saaksin raputada?“ Nihkusin rohkem tema kõrvale ja asetasin pea tema ülakehale.
„Tõmban jah kanepit,“ pomises mees ja andis mulle tuhatoosi. Ta tõmbas aeglaselt ning seejärel puhus suitsu välja. „Sa tead, et pole viisakas lahkuda, kui teine inimene veel magab?“ Tema huuled puudutasid õrnalt mu kaela ning liikusid suu juurde. „Soovin, et me kohtuksime kunagi jälle,“ lausus ta vaikselt ning suudles mind põgusalt.
Keerasin pea kõrvale. Mul on põhimõtted. Ma ei kohtu kunagi enam mehega, kellega olen öö veetnud ning ei proovi kunagi narkootikume, mida süstitakse. Nii on parem ja turvalisem. Ohkasin raskelt ja haarasin mehelt suitseva jointi. Tõmbasin kaks sügavat mahvi ja hoidsin seda viis sekundit kopsudes enne, kui välja puhusin. „Sa tundud olevat kena ja tore, kuid ma ei tea isegi su nime niiet, miks ma peaks tahtma sinuga veel kunagi kohtuda?“ Kopsud valutasid ning andsin mehele ta kanepisuitsu tagasi. Tõmbasin enda suitsu ning raputasin hajameelselt tuhka tuhatoosi. Õõtsusin aeglaselt muusika rütmis ning tundsin, kuidas tühjus minusse tagasi tungis. Kimusin suitsu ning surusin silmad kinni.
„Ütleme nii, et mu nimi on Patrikc,“ sõnas mees ja muigas, „kuidas, kas võin küsida, mis on sellise kauni ja üksiku preili nimi?“ Patrick silitas mu reisi ning suitsetas samal ajal. „Sa kohtud minuga tahestahtmata, usu mind. Nägin, kuidas sa klubis vaatasid mind. Kergelt kiskjaliku ilmega, mis varjutas tülpimuse elu suhtes.“
Muigasin kergelt. Ma olin tõesti elust väsinud ning igatsesin rahu, kuid see mees oli tekitanud minus tahtmise elada korraks. Miski tõmbas mind tema poole vastikult palju. „Oletame, et mu nimi on Cara,“ pomisesin vaikselt ja kustutasin suitsu ära. Tundsin, kuidas mu keha oli rahulik ning mõtted rahulikud, kuid tunne, kuidas tühjus mu kehasse hiilis oli jälestusväärne. „Tead, ma ei ole päris selline nagu sa arvad ja üle üldse ma peaks minema. Peaksin välja magama või midagi sellist.“
„Uni on hea, kuid oota,“ sõnas ta ja haaras kapilt pastaka ning. Rutakalt ja lohakalt sai ta kirjapandud mingisuguse numbrikombinatsiooni ja ulatas selle mulle. „See on mu number. Helista, kui midagi vajad. Tahad ma saadan sind?“ Ta kustutas kanepipläru ära.
Noogutasin ja libistasin teksad endale jalga. Aeglaselt panin pluusi selga ja tõusin püsti. „Sa mulle seda pudelit kaasa ei viitsiks anda? Mul tuli tahtmine korraldada koos endaga purju jäämis võistlus, aga mul pole alkoholi,“ laususin sarkasmiga ning silmitsesin pudelit.
„Mida head tüdrukud ütlevad?“
Kortsutasin kulmu. Ma ei liigutanud enam ammu ennast nende „heade tüdrukute alla, kes on taevast alla sadanud“. „Anna siia, ma pole hea tüdruk, vaid pigem hoor, kes annab ühe sigaretti eest keppi.“ See on tõsi. Olin vist jah, kunagi kellegagi ühe suitsu eest hullanud, ja seda veel silla all, kus võis igaüks peale sattuda.
Mees kehitas õlgu ja ulatas mulle pudeli. „Käib küll,“ sõnas ta ning järgmisel hetkel sattus ta kätte süstal. Patrick puistas sinna mingi hulk valget pulbrit ja lisas natukene vett. Ettevaatlikult sulges ta süstlaotsaga silindri ning sirutas käe ette. Käelaba rusikasse surudes hingas ta sügavalt sisse.
„Kas sa pead end siin praegu süstima?“ küsisin kartlikult. Võtsin pudelist korraliku sõõmu. Mul oli Patrickust kahju. Ta paistis olevat nii hea inimene, kes on intelligente ja elukogenud. Noh, elukogenud oli ta jah, kuid narkootikumide ja alkoholi osas.
„Anna andeks, kuid sõltuvused nõuavad oma osa,“ sõnas kahetsust tundes ja surus nõela endale veeni. Aeglaselt süstis ta aine enda organismi ning kui protseduuri lõpetades võttis ta süstla kannatlikult enda kehast välja ja pani kapile. „See tapab mu, tasapisi, kuid kindlalt. Vähem, kui kahe aasta pärast olen läinud, kui võõrutusele ei lähe, aga eks see olegi mu eesmärk: sattuda kahe meetrise mullakihi alla.“
„Hakkan siis ajalehtedes surmakuulutusi sirvima,“ vastasin talle ning viipasin pead. „Loodan, et jääd ellu. Vastasel juhul ei ole ma sinuga nõus enam kunagi jooke tegema. Eksisin oma reeglite vastu. Täpsemalt ühe reegli vastu. Öösel tehtud asjad jäävad sellesse öösse ning ei arene edasi sõpruseks ega millekski enamaks.
Hoidsin pudelit enda haardes ja väljusin toast. Kadusin sellest korterist niipea, kui sain jalanõud jalga. Põgenesin öistele tänavatele ning pimedusse, milles terendasid vaid tänavalambid, mis hajusid tumeduses. Kõndisin ihuüksi linnatänavatel. Keegi ei kaitsenud mu seljatagust.