eino eino.. palun

Okei,jõu. Mm et siis minu jutuke loodan et meeldib


Blääh.. Oli jäänud veel kolm nädalat kooli lõpuni. Kolm kõige ilusamat nädalat, eriti ilusad olid nad veel nendel hetkedel, kui pidi koolis tsillima. Õues säras päike ja kuumus ületas kraadiklaasi mõõte. Ühes kõrvas Lamb Of God ja teises mata õpsi tapvalt igav jutt, tuli uni liigagi kergelt peale. Tõmbasin tänase jooksul ilmselt juba viiekümnendat korda juukseid näo eest ära ja püüdsin oma tähelepanu matemaatikale koondada. Vabandust, LOGile ikka, parandasin ennast muigega mõttes. Igavus sundis klassis ringi vaatama. Paar tubli tüdrukut kirjutasid mingeid märkmeid vihikusse, Ilmar ja Raas magasid laua peal, ma olin kindel, et kui kõrvaka ära võtaks, kuuleksin nende norskamist. Karu rääkis midagi Ardoga, nende peal jäi mu pilk pikemalt pidama. Kohe pahvatasid nad naerma ning said õpetaja hävitava pilgu osaliseks, kuid see jäi neil tähelepanemata, sest Arts oli juba jõudnud sellele hea kommentaari lisada. Mille üle nad naersid, seda poleks ma ka kuuldeaparaadiga kuulnud; kõik, kes ei maganud ja ei kirjutanud, karjusid, peksid ja rääkisid üksteisega. Kuidas ma oleksin seda kohta Karu kõrval endale tahtnud. Ta oli lihtsalt liiga äge inimene.. Pidage mind f*giks või mina ei tea, mul suht suva ka. Lihtsalt oli vaja see meeliärritav ja ebareaalne lugu kuidagi sisse juhatada. Pöörasin pilgu taas õpetajale, kes energiliselt tahvlile võimatuid valemeid kirjutas. Lugu vahetus, ossaa. Vähemalt midagigi, mis tõi minu meele taas maa peale, vähemalt tooli peale. Simple Plan, vaata aga vaata, mis lood mul veel siin on. Järgmiseks tuleb Dragostea Tin Dei? küsisin endalt sarkastiliselt ning otsisin liiga läbi leierdatud Whiskey In the Jari üles. Terve klass haises higi järgi. Võib-olla olin see ka ainult mina, polnud aru saada, aga oli aru saada, et keegi ei taha seal enam olla. Eneselegi teadvustamata, kuidas, oli mu pea lauale vajunud, ja mind äratas mõtisklusest ja uinakust tunnikell. Viskasin koti rahulikult õlale ning pressisin ennast rahulikult kuhugi Raasu ja Karurea vahelisse kohta. Minu ees kõndis neli inimest. Ma ei suutnud uskuda, et neli inimest oli ennast aja jooksul suutnud paremini tõestada, kui mina. Noh, kolm, sest üks pidi seal niikuinii olema. Seal olid Karu, Aivo (kelle kohta mul polnud aimugi kuidas tema sinna ritta oli saanud, ilmselt tutvused enne kooli), Ardo (ilma kelleta oleks Karul jällegi igav olnud, niiet temagi kuulus sinna) ja ES. Elav sõnastik. Munn teadis kõike. Küsid temalt kui palju on viis+viis ja tema oskab sulle kahtlusteta vastata, et see on üksteist, lisaks sellele pole tal iialgi pastakat. Tema.. tema ja Aivo on minust selgelt all pool.

Mm.
Suhteliselt põnev sissejuhatus/alguse loole. Miski selles kirjutamisstiilis tekitab minus tähelepanu.
Ainus hetkel vastukarva olnud asi oli lõikude puudumine. Raske on lugeda, kui kogu tekst ühes pikas jorus.
Kuid sellegipoolest ootan uut.

okey arvestan teiega

Ai laik it, ai riili-riili laik it.
See on üks sedasorti lugusid, mis kaob.
Hakkad lugema ja järgmisel hetkel oled juba lõpus ja kerid lehte alla, lootuses, et kuskil veel üks osa on.

Kutile väga omane kirjastiil muide. Positiivses mõttes nagu..

UUT!!!

Väga hea kirjutamisstiil on sul!! Muidu tahaks uut!

Okee.. no tea siis kes ma olen. Aga ära teistele ütle (A).. vb mämmule.. ta saaks niikuinii ise teada

ja to teistele.. väga tore, et paar kommentaari ka ilmus.. ja kuna see on suht vana asi, siis ma kardan, et ma täpselt samas stiilis jätkata ei suuda.. aga cheer up, kirjutaja on siiski sama (vana pede) :)

PS. ma olengi kutt

Seda oli/on sinu profiilist näha...

Me jalutasime vaikides tagauksest välja, jututeemat lihtsalt polnud. Seal värske õhu kätte sattunud, tegime me peaaegu kannapöörde ja kõndisime ümber kooli nurga jalkaväljakule. Koolist oli üks pall pihta pandud, sellega siis Arvo praegu esimese löögi väravasse tegigi. "Mida siis?" küsis ES suhteliselt jahedalt, tema oli küll viimane, keda see huvitas, ta oli igas mängus nii sitt kui olla saab, või veel hullemgi. Mina ja Karu viskasime pusad värava juurde maha ning ta otsustas kohe leedu kasuks. Nagu alati. Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, aga lihtsalt see hakkas tasapisi ära tüütama, kui iga päev pärast kooli seda mitu tundi mängida. Vaielda ma ka ei viitsinud, kuigi võib-olla oleks mind isegi kuulatud, niiet võtsin oma lemmikpositsiooni sisse, jäädes ootama, et midagi toimuks.
Ardo, kes väravasse kobis viskas palli hoiatamata kohe ESile umbes õla poole, too küll reageeris, aga absoluutselt valesti. Palli eest hirmunult ära hüpanud, saime kõik mõnusa kõhutäie naerda. "Raas ka täna tuleb?" küsisin, kui olin palli jala peale tõstnud, ja selle Karule söötsin. "Ta pidi kuhugi ujuma minema.. Loodetavasti läheb põhja," vastas Aivo. Kõik heitsid talle külma pilgu, ning Karu lausus muigega: "See oli fail." "Ära hüppa, rasvavoldid hoiavad teda küll üleval," lisasin peaga endale omast nõksu tehes, ning silmanurgast tähele pannes, et Arvo oli hakanud meie vestlust ära kasutama. Tema üllatuseks reageerisin ma tavalisest kiiremini, ning lõin peaga kohe palli väravasse.
"Kutid, ma kaon," sõnas ES korraga. "Ära nüüd solvu," pomisesin mina veidi imestunult, aga tema vilistas virgutavalt ja näitas näpuga taevasse. Heitsin mõtlemata ka pilgu taevasse, kuid päikse valgus võttis mind mitmeks sekundiks pildituks. Selleks ajaks kui ma jälle midagi nägema hakkasin, oli päike kadunud, ja selle oli katnud tumehall, peaaegu must pilv. "Bussid sajavad läbi!" hüüdisn ma talle järele, aga ta ilmselt ei kuulnud mind.
Teised muigasid lõbusalt, ja Karu tõstis palli õhku, mina lõin selle posti, seejärel lõi Karu selle sisse. Juba tuli esimene piisk. Kahe minuti pärast olime kõik läbimärjad. "Pole mõtet enam koju kiirustama hakata, niikuinii oleme märjad," naeris Karu märgatavalt hea tujuga, samas palli poole liikudes ning siis Arvole viimast persekat lüües. See oli ainuke mis mööda läks. "Faak.. külm hakkab juba," vingus Arts ESi häält järgi tehes. "Sa lähed venna juurde?" pärisin ma oma tavalise küsimuse Arvolt, kes parjasti Karu pusa endale selga tõmbas, juba vastust teades. Too noogutas. Niisiis tõmbasin ka mina oma läbiligunenud pusa pooleldi endale peale ja me astusime kooli väravast läbimärjana välja sel hetkel, kui esimest korda välku lõi.
*
Hiljem olen ma tihti mõelnud, kas see stseen oleks saanud teistsugusena midagi muuta. Kas MINA oleks saanud midagi seal muuta? Iga kord, kui ma sellele mõtlen, jään ma tükiks ajaks, vahel isegi mitmes tunniks lahtise akna alla istuma, vaadates tähti taevas, või siis kuulates vihma pladistamist asfaltteel.... Iga kord vabandan ma ennast lõpuks välja lausega, "Võimalik, kuid ebatõenäoline."

__

niisiis ma nüüd kirjutan ikkagi niimoodi et keegi mu kirjutamistiili ära ei tunneks tore onju ja et siis kirjutage mis arvate ka

Keegi suri ära või misasja? (A)
Muidu oli ikka jätkuvalt hea ja meeldis.:)
Ja AJA OMA VANA JORU EDASI!
Mulle meeldis see eelmine kirjutamisstiil rohkem. (A)
Aga et ootan uut siis.

Ohh, mulle meeldib. Naljakas sest see pole üldse selline jutt, mida ma tavaliselt loeks.

Aga lahe, ootan uut osa. (A)

Ülihea jutt Palun uut

kirjavahemärgid mõtlete ise välja nii to nasicc küll ma proovin aga täna oli veidi teistsugune tuju niiet tuli niimoodi välja elate üle tähh ka
to kellyx12 mida sa siis tavaliselt loed ja täähh loomulikult
bitchile ka tähh

küll kunagi saate uue ka.. ma veel mõtlen millal aega leian

Bitchile ka tähh Naersin sealjuures ikka päris kõvasti.
Aga, mai oskagi öelda. Ma loen tegelikult selliseid... Mai tea. Kõike loen. Aga no see jutt on nii teistmoodi kirjutatud lihtsalt. Mai tea. Mai oska seletada. Aga no..Keep going. Mulle meeldib.

Irv, aga nii ongi ju mu kasutaja

haha
Ma olen tõesti tarktüdruk (h) Tundsin su iseseisvalt ära Yummmalaannaaade värk, eksole
Ja jutt on ka ikka reaalne ;D
ai laik it
Et siis. Ootan uut osa

Check out, check-check out, check out, check out my melody... Väljas paistis päike, tatid mängisid jalkat ja karjusid iga värava juures. Kurat, kuidas oleks tahtnud nende juures seal all olla.... Kuskil puu all lamaskleda või kodupoole jalutada. Vaatasin vaikselt, kuidas õpsi kulunud, see on vist kõige parem sõna selle jaoks, klassist üle käisid. "No kuulge, teil tulevad üheksanda lõpus eksamid, siis vaatame kes kahjurõõmsalt muigab!" alustas ta oma tavalist rida, kui keegi magas liiga sügavalt, et pinginaaber oleks suutnud ta vastamise ajaks üles ajada. Eriti huvitumata, kellega tegu, panin taas pea lauale, ning võtsin kotist pooltäis battery purgi, kummutades sealt ühe lonksu.
Tüdrukud naersid omavahel mingi insaidi üle, aga mina hüppasin ehmatades istuma, vaadates, kuidas õps minu ees suud maigutab. Muti vahtis mind nagu ilmaimet, kuni taipasin, et inimene, kes pidi vastama, olin mina. Mitu lehekülge õpikus edasi pööranud, kokutasin talle natuke midagi taksonitest ette ja panin kõrvakad taas kõrva. Fred Dursti läbistav hääl mõjus mulle hästi, ja ma olin juba valmis uuesti tuttu heitma, kui hakkas refrään. Gonna do things in my way, it's my way! My way on the highway! "Ai, mulle ei meeldi see õpetaja," laususin paratamatust nentides kõva häälega. Kõik naersid, nagu alati, kui keegi viitsis midagi vähegi vaimukat ütelda. "Ma kaon.. keegi tuleb veel?" küsisin kotti selga tõmmates, asju polnud ma sealt välja võtnudki. Esiteks hetkeks arvasin, et keegi ei tulegi, aga kui Karu oli silmad avanud, hüppas ta püsti, sellega kaasnes omakorda pool klassi. "Võib ka nii ju..." muigasin lõbusalt, kolm tundi oli veel ees, aga paistis, et kedagi ei huvitanud. "Otaotaa.. kuhu te nüüd.. kuidas.. mis.. kess.. misasja?" kokutas õpetajal, kui vähemalt viisteist inimest temast mööda marssis, eesotsas mina ja Karu.
Arvo oli sellest vihmast ilmselt haigeks jäänud, või, mis veel tõenäolisem, ta istus kodus arvutitaga, ja jälgis muigega kooli turvakaameraid. Või vähemalt midagi taolist. Aivo, kes oli ka meiega tulnud, trügis läbi rahvamassi meiepoole, kuid kui ta meie juurde oli jõudnud lükkas Karu ta naerdes eemale. See oli avalik saladus, et Aivo on meie peksukott, kuid siiski, alati kui keegi teine peale meie nelja talle kallale läks, oli Karu tema eest väljas. Ma pole siiani aru saanud, miks Aivo meie juures veel oli, kui ta teadis, et teda pekstakse iga järgnev päev. Ja ma ei saanud ka aru, miks Karu temast lõpuni nii kõvasti kinni hoidis.
Garderoobist läbi käinud, astusime kolmekesi kooliväravast välja. Kolmekesi, jah. Mina, Karu ja Liisa. See viimane ajas kõik inimesed, keda Karu vähegi teadis närvi. Tal oli mingi kahtlane võim tema üle. Kui nad lahus olid, võis Karu rääkida ükskõik mida temast, sõimata teda, rääkida, et tema meelest on Liisa lits, aga kui nad kohtusid, siis olid nad kohe taas koos. Niisiis jättis Karu minuga hüvasti ja läks Liisaga kuhugi.. maeiteakuhu. Ja läksingi üksi koju. Täitsaperses ju.

__

Okei see osa oli ka messed up aga ma tõsiselt kavatsen järgmises mingit tegevust alustada praegu on väga üksluine eks :)
njah pähkel pole mind kommind ainult kinnitab mu teooriat et kui te teaksite kes ma olen siis te seda ei loeks :/
proovin järgmise osa kiiremini saada

Väga mahe kirjutamisstiil.
Selline ajaviitelugemine.
Ootan huviga uut.

Mul savi kui sa kasvõi mingi sarimõrvar oled. Jutt on hea ikkagi ja ma loen seda nkn nii et.. UUT!!

Jutt on tõsiselt suurepärane ja mind kummitab nüüd Limp Bizkit, niiet mida veel tahta . ootan uut..

muigens

See on nii heaheahea jutt juu ! =)
Jumalast mõnusalt kirjutad
Uut.

Pohhui, kes sa oled ju. See on kõigest jutt, väga hea jutt kusjuures Uut!

hah kui ma sarimõrvar oleks loeksite seda juttu raudselt kõik palju suurema huviga

Hea! (Y)
Ja vaatamata üksluisele tegevusele suhteliselt põnev. (: