eino eino.. palun

No samahästi võin ma öelda, et kui kõik teada saaks kui kreisi ma olen siis te ei julgeks mind uute osade pärast terroriseerida. No, Sille julgeks. Tema on ka kreisi.

(HHH)
Ma teengi ju seda.
Noh, tegin... ära tüütas. (A)

Oh God, s*taks hea lugu ..
cammon,uut storyt kribama. (a)

I keep flyin... "Võta oma juhtmed kõrvast ära!" hüüdis mutt üle klassi. Well, no more then. Ma liigutasin laisalt oma juba ammu magama jäänud kätt ning vedasin selle kõrvani, kust ühe kõrvaklapi ära võtsin, ja teise kõrva panin, kust õps seda ei näinud. Nüüd olime veel kaks päeva lähemal suvevaheajale. Sinnani oli täpselt seitseteist päeva. Ragne msni nimes oli täpne arvestus, ega ma muidu selliseid asju ei teaks. Eiei, kuusteist, viimati vaatasin seda ju eile õhtul, tuletasin endale meelde. "...oskavad lapsed käia, joosta..." "Pikali kukkuda!" hüüdsin kõvasti vahele, sest mutt oli mind juba kord üles ajanud. Terve klass naeris, kõik tervitasid rõõmuga kõike, mis ei olnud selle tüütu muti öeldud. "Jah, ja pärast seda ka püsti tõusta!" vastas õps mulle võidurõõmsalt. "Oleneb, kuhu otsa ta kukub," lisasin mina oma ülbe muigega, saades innustust klassi lõbusast olekust, mille ma loonud olin.
Kahjuks aga ei saanud enam sellel teemal kaasa rääkida, sest proua (rõhutame siis ikka ära, et PROUA, ta ise käsib ennast nii kutsuda) Sild ignoreeris mind ja hakkas midagi järgmisest eluetapist jutustama. "...tuleb aeg, kus laps õpib ära oma nime, ning hakkab seda kasutama, näiteks "Ott tahab kommi", "Ott tahab pilte", "Ott tahab süüa".... Mina ainult muigasin hoolimatult selle jutu peale, ning sosistasin mu kõrvalpingis istuvale Karule ja Arvole: "Ott tahab keppi." Lõpuks, pärast lõpmatut, kümneminutilist ootamist, helises kell. "Eieiei, ei lähe te kuhugi! Jäite ju kõik kakskümmend minutit tundi hiljaks." "Me ju ütlesime, et meiega tehti intervjuusid," hüüdis keegi klassist nördinult.
Intervjuud.. Ma muigasin lõbusalt. "Intervjuu" oli jutt politseiga, sest keegi oli õpetajatetoast eile õhtul mingid tuhanded pihta pannud. Meie klassil oli klassiõhtu. Tavaline lobi loomulikult. Mul polnud aimugi, kes selle pihta pani, aga ma olin otsustanud, et ongi parem, kui ma sellest sittagi ei tea.
"No, me teeme igatahes nii palju kui võimalik vahetunnist ära. Teil on vist pikk vahetund? Tore, sööte kunagi hiljem!" Türapea... "Niisiis.. kuhu me jäimegi? Loomulikult, koolieelikuiga.." Ma püüdsin muusikale keskenduda, kuid see ei tulnud enam eriti välja. Ilmselt aitas sellele kaasa tühi kõht, mis oli paugupealt veel palju tühjemaks läinud, kui me teada saime, et süüa ei saa enne järgmist vahetundi, ja siis ka kiirustades. Täna oli ja on üldse rõve päev. Kaheksa tundi. "...see on iga, kus last liivakastis vaadates tekib muie suule..." Mis ta tõstab seal jalga vä? "...Ta on juba iseseisev. Kui keegi tahab tema mänguplatsile tulla, kus ta oma kühvlikese või rehaga mängib, tuleb tollele vastu nägu anda või, kui tollel on ilusam läikiv reha, siis see talt ära võtta. Ma naersin õpsile näkku: "Ma käin nagu igapäev liivakastis läikivaid rehasid ärandamas!" "Veel üks sõna, ja ma panen teile, noorsand, tunnitöö ühe!"
Just nagu see oleks mingi märguanne, hüppas Karu püsti, ning jalutas rutakalt klassist välja, õpsi porisemisele tähelepanu pööramata. Jäi mulje, et kohe kui uks kinni langes, pistis ta jooksu. "Kus tema nüüd läks?" "Ee..." kokutas Arvo, kuid ma päästsin ta muti vihasest pilgust: "Ta läks raamatukokku inimeseõpetuse õpikut tooma, tal jäi täna koju."
Karu ei tulnudki tunni lõpuks tagasi, aga kui me Arvoga klassist väljusime, oli tal käes kaks kotti, üks neist Karu oma, mille ta tollele kohe viskas. "Kus kadusid, mees?" küsisin kohe, kui me kolmekesi liikuma olime hakanud. "Vanaema helistas ja küsis kus ma pornovideosid hoian," vastas ta sarkastiliselt, ja ma lõpetasin pärimise. Kui me teiselt korruselt esimesele jalutasime, märkasime kahte koristajat keset trepi alaosa. Midagi polnud enam maas, paistis et nad lihtsalt koristavad oma töö jälgi, kuid õhus oli räme oksehais. "Einojah," pomises Arvo vastikustundega, ja me püüdsime sealt võimalikult kiiresti mööduda.

__

mm kirjutasin siis midagi kokku avaldage arvamust ka eks ja siis veel sellised toredad sõnad siia juurde et selle osa kirjutamisel ei mõelnud ma üldse lihtsalt kirjutasin mis pähe tuli lihtsalt pole annet koguaeg mõelda usun et see osa on sellevõrra halvem aga nojah

Millal actioniks läheb? Muidu oli jätkuvalt hea

Karu on rase (h)

Ja fraas "võta juhtmed kõrvast ära" on liiiga tüüpiline XD Koguaeg mingi juhtmete teema käib igalpool Kuidas need õpetajad küll nii lollid on..

Uutuut

tegelt ma oleks pidand nende juhtmete asemele midagi paremat panema meil on isegi kapslitest kõrvas räägitud xD

aga actionit ei tulegi kas ma pole seda veel maininud?

Ei ole jah Aga oota jätkubki nii?

Prince Makaveli kirjutas:

Hiljem olen ma tihti mõelnud, kas see stseen oleks saanud teistsugusena midagi muuta. Kas MINA oleks saanud midagi seal muuta? Iga kord, kui ma sellele mõtlen, jään ma tükiks ajaks, vahel isegi mitmes tunniks lahtise akna alla istuma, vaadates tähti taevas, või siis kuulates vihma pladistamist asfaltteel.... Iga kord vabandan ma ennast lõpuks välja lausega, "Võimalik, kuid ebatõenäoline."

Mida seee siis tähendab, ahh ?

Ei peagi olema mingit actinoit ju. Minu arust on see jutt niisamagi hea. Tore ju kui mõni jutt ka reaalne on.

Ja see osa polnud halvem.

UUT!!

muidug polnud halvem. Daa

mõmmn see lugu on mistery
ja ei jätku nii ma ei viitsiks ju seda sitta muidu kirjutada

ÕNNEKS XDXD
Ma hakkasin arvama, et kas sa oled peatpõrunudvõimidagi Kirjutad niisama - mõtet mitte omavat juttu

Ma just seda mõtlesingi, et mingit nagu....Tegevust on puudu võinii Ja mõtet ju ei ole, algul ütlesid vist (kui õigesti mäletan), et tuleb midagi, aga praegu ma seda ei näe, tundub olevat nagu väljamõeldud kooliblogi vms...

hehee asjad hakkasid liikuma tegelt juba teises osas (A)

Ma olen vist veider ( vist? HAA) aga mulle meeldib see lugu juba sellisena.

Igatahes, teemast mööda. Kas minu arvuti paneb näkku või ongi need saada e-mail ja skype ja go down mingid hiiglaslikud.

Tundub olevat sinu arvuti viga

Hea osa oli ju suke naljakas =)
Aga uut! :)

Yeap,Kärolyniga ühel nõul.
Enveei. Uut(:

rahu aint rahu rahvas küll te saate mis te arvate et mul on aega jalaga segada tegelt on aga see ei puutu teisse niiet istuge näljaste nägudega ja oodake

Issand kui igav.. Kuradima biuka.. Ei saa muusikat kuulata, peab tööd tegema. Selle võiks biuka motoks panna. Kuradi sitt! Pöörasin pea korra akna poole, ja heitsin kadestava pilgu mingitele neljandikele, kes juba koju suundusid, mitte ei pidanud siin värdjalises klassis bioloogia kontrolltööga higistama! Kuskilt eemalt kostus muusikat. Njah, träna, kes seda paska üldse kuulata viitsib? Heitsin kerge pilgu ESi tööle, kes mu kõrval istus, kuid ei söandanud sealt midagi maha kirjutada. Ta on enamasti veel lollim kui mina. Võib-olla ainult inkas on tal mingit särtsu. Täna tõotas tulla läbinisti igav päev. Karu oli haige, Arvo läks esimest korda viie aasta jooksul otse koju, Aivol oli mingit muud tegevust, nagu ta oma top-secret häälega pomises. Muidugi olid veel olemas koolivälised buddy'd kellega vahel pargis istumas käia, aga nendega ei saanud eriti nalja.
Õpetaja poolt kostus mingi häälitsus, mida ma tema idiootsest häälest eristada ei viitsinud, kuid kuna tüdrukud (kuradi litsid.. vihkan neid värdjaid kes meie klassis käivad) läksid varmalt töid ära viima, lajatasin oma paberilehe ESi oma peale, ning ta viis alandlikult mõlemad tööd ära. Kuna olime esimesel korrusel, ja majast sai välja alles täpselt teises otsas, hüppasime õpsi sajatustest hoolimata Aivo ja Arvoga välja. Te võib-olla arvate, et nad olid sarnased, sugulased, mingid sõbrad, seda loomulikult nimede põhjal, kuid te eksite suht rängalt. Aivo oli lühike, kuskil 168 senti pikk, tumedate juustega tõmmu lõng. Ehtne karvane. Arvo meenutas mingit itaalia filmidest välja karanud maadlejat; ta oli vaieldamatult klassi kõige tugevam, kuid ka üks sõbralikemaist.
Ma olin teda vist ainult üks kord kaklemas näinud, ja see oli ka siis, kui temast kaks aastat vanem täis kehkenpüks oli endale kahe semuga pähe võtnud, et topib Arvo mingisse prügikasti. Asi lõppes kümnendiku vastu prügikasti lõhki löödud peaga, enne kui mina jõudsin esimese sammugi nende poole teha. Teised pöörasid minust ära ning mina toppisin, nagu biuka õps ütles, kapslid kõrva ja hakkasin akusid laadima. Laadimiseks Drowning Pool'i Soldiers'i valinud, jõudsin ma umbes kakskend meetrit kõndida, kui keegi tumedates riietes minu kõrvale astus. "Türa, I almost pissed my pants." Karu ainult naeris lõbusalt, ja võttis kapuutsi peast. "Su ingliskeele grammatika jätab veel soovida.. panid jälle poppi inkast? Kuidas siis biuka KT oli?" uuris ta märgatavalt heas tujus olles. "Arrghh.. Fuck you, man. Jätad meid kontrolltööd tegema ja ise istud siin nurga peal, vaatad läbi akna kuidas meie higistame.. sa oled julm," naersin mina vastu. "Miks koolis ei old? Leidsid et siin õlle joomine on on parem?" küsisin, kui tundsin, et tal on kerged lõhnad juures. "Ega ma koguaeg siin ei passind, ma elasin Loki juures." "Loki? See üheksandik? Kust sa teda tead?" küsisin mitte eriti huvitatud olles. "Ah.. mingi emade värk on. Töötavad koos haridusministeeriumis," vastas ta tõrjuvalt, ning mina pidin soovimatult ühe pika pilgu Loki majale heitma. "Riigitöö toob hästi sisse," sõnasin sarkastiliselt vaadates kuidas majal on krohv maha langenud, üks keldriakna ruut katki, ja kõik muu selline, mis kõvasti üldmuljet rikub.
Karu hüppas raulikult üle madala aia ning kadus korraks maja taha. "Kus.. ?" hakkasin ma nagu endale küsimust esitama, kui ta juba veidi vähem reipalt tagasi tuli. "Davai, liigume," sõnas ta naeratusega, millest ma juba teadsin, et see on võlts, kuid ei pärinud. "Oled juba kuulnud, et AC/DC plaanis uut plaati?" proovis ta natuke vestlust arendada, kuid see ei tulnud eriti hästi välja nagu näha. "Mnjah.. kas see mitte juba ilmund pole?" küsisin turtsatusega, mul oli ka kolm laulu sellelt albumilt praegu iPodil. "Eem.. võimalik..." vastas tema natuke vist piinlikustundega, kuid siiski vabalt. "Mis sa teeksid, kui sa saaksid teada, et sul on jäänud elada veel.. mm.. ütleme.. nädal?" küsis ta mult järsku, kui me olime kõndinud vaikuses ligi kaks minutit. "Millest selline küsimus?" uurisin imestunult. "Hmm.. Täitsa huvitav küsimus. Ma pakun, et.. ett.... that I would buy as much weed as I could and make sure, that I'm high 'till the end," vastasin katkendlikult, vahepeal mõeldes. "Mingit filmi vaatasin eile.. Tüüp oli vist kaheksa aastane, tal jäi elada seitseteist päeva, ja arva, mis ta eesmärgiks võttis?" "Teha emmele-issile selgeks, kui väga ta neid armastab?" "Ta tahtis nende päevade jooksul esimest ja viimast korda keppi saada... Filmi nimi peaks olema "Huvitav Ameerika"." Ma turtsatasin lõbusalt. Jah, selle peale ma tõesti poleks tulnud.. kaheksa aastaselt keppi saada. Jumala idiootne ju.. "No mis siis filmi nimi oli?" küsisin ootavalt, seda oleks tahtnud isegi näha. "Mina ei tea.. Lokiga vaatasime, ma võin talt küsida millalgi," lausus ta rahulikult, ning jäi korraks seisma, silmitsedes midagi teiselpool madalat hekki, mida mina ei näinud. "Mh?" "Keegi on kassi maha tapnud," pomises ta vastukustundega ning hakkas jälle aeglaselt edasi loivama.

__

kurat mulle tundub et ma teen siin katseid kaua inimesed viitsivad mõtetut lugu lugeda :/
maiteanoh

ühesõnaga vaadake ise mis arvate

Kusjuures, vahepeal niimoodi lihtsalt igapäevastest sündmustest lugeda on vahelduseks päris hea. Ei mingit actionit ega midagi... Me kipume ära unustama, et isegi meie igapäevane elu on tänu vestlustele ja väikestele detailidele tegelikult päris huvitav.

Nii et ootan uut!

ära paanitse lugejate pärast

Ta ju ütles selle muuvi nime võimidaa?
Ilmselt ei saanud mina aru :D


oe, ma olen nii keenius - hakkan arvama juba midagi

mkm ta ütles mis selle filmi nimi oleks pidand olema

Heh, ma olen siis katsejänku või?
Aga mulle endiselt meeldib.
Ja ma ootan endiselt paljupalju uusi osi.