Under the blue-blue sky... 7

Murtagh: pikap on jutus seetõttu, sest see on selline auto mis maale, taluellu hästi sobib. Mõned puud pole ju veel mets *naerab ja mõtleb ega pole maininud jutus metsa* Ei ole ju?
Warwick ei ole siiski väga väike koht...

Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele
*naerab*
Pole hullu

Jeps. Nõus, padjakas

Heeh, olen vaikselt jälginud sinu juttu (enne kui liitusin) ja meeldib

Uut siis ruttu eks?

Väga tore... :)
Võib-olla homme hakkan neljanda osaga tegelema, kui jõuan :)

See maja pole tegelikult selline tüüpiline seebika maja.
Tegelikult on see selline hästi maalähedane ja moodsast sisustusest ei saa rääkidagi.
Et mingit ettekujutust luua, ütlen niipalju, et näiteks trepp on välisuksest sisse astudes kohe umbes 2-3 meetri kaugusel...
Aga see maja on jah hästi tavaline. Mitte midagi erilist... :) Mis sest, et köök ja elutuba esimesel korrusel on suured...

Pick-up/pikap...
Ma mõtlesin kaua, et kuidas õigem oleks. Tegelikult kuskil... selles osas vist olen kasutanud pikap'it...

Rebecca ei armu oma venda. Tema jaoks on jah teine kutt :)

Miley Cyruse filmi ma pole üldse näinud

Aga jah, mul on plaanis siia tuua huvitavaid sündmusi sisse aga natuke aega läheb...

Ei olnud loll mõte. Pigem huvitav

Sellest majast rääkides, tuli mulle see McLeodi tütarde maja silme ette
Kahtlane eks?
Aga mulle meeldib ja väga meeldib.
Varsti uut osa siis ka näitkes

Jeps, midagi sarnast
Ei ole kahtlane.
Tore, kui meeldib. Tegelikult väga lahe...
Ikka saab...

Uus osa... Loodan, et meeldib ikka...

4.

Pikemalt mõtlemata hakkasin oma kohvrit lahti pakkima. Panin riided kappi riidepuudele ja asetasin mõned vidinad riiulitele. Vaatasin igatsusega pilte emast ja Laurenast ning soovisin, et nad mõlemad oleks kuskil siin.
Kuskil lähedal.
Mulle oleks väga meeldinud, kui keegi lähedane, tõeliselt lähedane, oleks mulle siin toeks olnud. Mul muidugi ei pruugi olla raske siinsesse ellu sisse sulanduda, kuid ikkagi. Kõigest Rubenile ja Rayle ka ei räägi ju.
Sättisin ema ja Laurena pildid kõrgele kummutile nii, et ma neid hästi näeksin ja läksin oma kottide juurde tagasi. Võtsin sellest välja oma mp3-e pleieri ja mobiili ning otsisin kohvrisügavustest telefonilaadija välja. Panin pleieri öökapile ja toppisin mobiili pükste taskusse. Ma otsustasin, et helistan emale ja Laurenale, kuid enne on mul vaja leida koht, kus oleks hea levi. Siin, majas, see just kõige parem polnud...
Jätsin lahtipakkimise pooleli ja väljusin toast. Astusin tasakesi trepist alla ja otsustasin, et otsin isa ja Rubeni üles. Üksi ei julgenud ma veel kuhugi minna.
Köögi poole minnes kuulsin elavat jutuvada, mille läbivaks teemaks olid hobused. Astusin kööki sisse ja Ray pööras kiirelt oma sooja pilgu mulle: "Hei, kullake. Juba valmis?"
Vastasin noogutades.
"Mis arvad, kui Ruben sulle pisikese ekursiooni farmis teeks?"
"See oleks päris hea mõte..," nõustusin kaheldes, kuid suutsin siiski laialt oma vennale naeratada, kes mind pealaest jalatallani hindavalt mõõtis.
"Tore," venitas isa ja võttis laualt mõned paberid. "Ma lähen viin need Julesile. Ma ei tea kaua mul läheb aga küll te hakkama saate, eks?"
"Jep-jep, paps," naeris Ruben ja tõusis. Ta astus külmkapi juurde, avas selle ning võttis sealt välja piimapudeli, kust ta lonksu jõi. Natuke piima tilkus mööda tema lõuga allapoole, langedes tema särgile.
"Fuih," krimpsutasin ma selle peale nina. "Klaasi ei tahaks võtta?"
"Nope," kehitas Ruben õlgu ja keeras piimapudelile korgi tagasi. "Kui sa teada saad, õeraasuke, et sina pead nõusid hiljem pesema, siis oled sa kahe käega poolt, et ma isegi kohvi otse kannust jooksin."
Pööritasin tema jutu peale silmi ja vaatasin suurest aknast välja.
"Lähme siis teisele poole," lausus Ruben mõne aja pärast ning läksime majast välja.
Kõndisime läbi ilusa aia jõe poole, üle mille viis sild teisele kaldale. See,et jõgi asus majale nii lähedal meeldis mulle väga.
"Kanalaut, heinaküün, tööriistakuur," osutas Ruben kätega erinevatele hoonetele. Need olid üsna suured ja ausalt öeldes mitte just kõige ilusamad. Üsna pisikese tööriistakuuri uks seisis veel hädavaevu hingedel. Selle eterniitkatus oli peaaegu üleni sammaldunud. Seal, kus sammalt ei olnud, olid suured augud.
Kanalaut nägi üsna hea välja. Nagu selgus, oli see alles poolteist aastat vana. Heinaküün seevastu oli väga ilus ja suur. Terve katus ja punaste seinalaudade vahel olid umbes pooleteise sentimeetrised õhuvahed.
Kõndisime natuke maad edasi ning Ruben osutas laisalt eemale karjamaade poole.
"Me hakkasime sinnapoole lammastele pisikest katusealust ehitama. Niikaua kui see valmib hoiame me neid aeg-ajalt hobuste tallis. Seal on ruumi küll. Tall on see seal."
Tall oli heinaküünist vähemalt kaks korda, kui enamgi, suurem. Vahtisin kivist hoonet suu lahti.
"Hobuseid tahad näha?"
"Ikka tahan!" laususin kiirelt ja lippasin Rubenile järgi, kui ta minust kiirelt mööda oli sammunud.
Hobusteni oli umbes 200 meetrit kuid selle aja jooksul, mis kulus meil tallini jõudmiseni, kuulsin vähemalt seitset hobust häält tegemas.
Eristasin neid häälest. Võib-olla panin mööda, kuid noh, vahet pole. Ma tean, et seal tallis peaks neid paar tükki ikka olema.
"Mõned on karjamaal," lausus Ruben, kui olime talliuksel seisma jäänud.
Hakkasin ükshaaval kokku lugema, mitut hobust ma nägin.
"Seitseteist... Seitseteist!?" jäin vennale õhku ahmides otsa vaatama. "Ja mitu hobust on mõni? Mida te teete nendega? Ma arvasin, et neid on ainult paar tükki..."
Ruben hakkas naerma: "Üksteist on karjamaal. Nende "tubasid" koristatakse täna."
"Ahahh, aga ikkagi..," ei suutnud ma mõista, miks neid hobuseid nii palju vaja on.
"Eks see ole meil siin mingil määral ka ratsaturismitalu..."
Noh, see seletab asja.
Astusin talli jahedale kivipõrandale ning liikusin natuke maad edasi, et mõnda hobust natuke lähemalt näha. Mulle meeldisid hobused, kuid mingil määral ma ka kartsin neid. Nad tundusid nii suured ja tugevad, et lihtsalt ajasid mõnikord hirmu nahka.
"Nii armsake..," venitasin nunnutavalt, kui märkasin ühe hobuse juures pisikest varssa. Üritasin teda puudutada, kuid ei ulatunud temani. "Mis nende nimed on?" pöördusin Rubeni poole.
"Ema on Melodia. Varsal nime veel pole. Kavatseme selle jaoks pisikese konkursi korraldada kõigi jaoks, kes siin käivad."
"Lahe," laususin naeratades ja läksin järgmise hobuse juurde. Märkasin taral nimesilti: "Sparks. Lahe nimi..."
Ruben sammus lohisevate sammudega minu juurde: "Sparks väärib oma nime. Ta on selline... äkiline. Justkui tulesäde... Ja ta on minu oma."
"Tal on nii ilus lakk," laususin endiselt looma imetledes. Sparks oli pruun ning tema lakk oli läikivmust. Sellised hobused olidki minu lemmikud.
Avasin just suu, et Rubenilt taas kord midagi küsida, kui kuulsin metalset kolinat, mis aina valjemaks ja valjemaks muutus. Nägin, et Ruben jäi minust mööda vaatama. Ta tõstis viibates käe: "Jõudu!"
Pöörasin end tulija poole ning märkasin lähenemas poissi, kes enda ees halli käru lükkas, milles oli igasugune soga sõnnikuga segamini. Tõstsin silmad kärult, et vaadata poissi, keda oli miljon korda parem vaadata, kui sodi täis kolisevat käru, mis haises jõledalt.
Poiss naeratas valgete hammaste välkudes ja sammus meist hoogsalt mööda. Teda pilguga saates, nägin, et ta parkis käru talliuste juurde. Siis tuli ta meie juurde tagasi.
"You, Ruben," tõmbas poiss töökinda käest ja surus mu vennaga kätt.
"Kuidas läheb?" uuris Ruben ja heitis kiire pilgu mulle.
Vaatasin uudistavalt sel hetkel veel võõrast poissi. Ta oli väga kena. Kuldpruunika nahaga, tugeva keheehitusega ja üsna pikk. Minu meeter kuuekümnele võib kindlasti oma kakskümend senti otsa lisada. Ta juuksed olid tumepruunid ja silmad tundusid olevat hallid. Kokkuvõttes nägi ta umbes kaheksateist või üheksateist aastat vana välja. Vaatasin poisi valget maikat ja kulunud teksapükse, kuulmata ühtegi sõna, mida Ruben ja too tundmatu poiss rääkisid.
Õnneks taipasin end õigel ajal kahe jalaga maa peale tuua...
"Ja see on mu kullakallis õeraasuke," lausus Ruben naerdes. "Rebecca. Ta jõudis alles täna siia... Cairnsist."
Vaatasin pahuralt oma venda ega suutnud millegiga talle vastata. Nägin enda pahameeleks, et võõras poiss naeris mu venna teeseldud elevuse peale ja jäi siis mind vaatama.
Ruben köhatas: "Oki-toki, Bec või Bee või mis iganes su hüüdnimi ka poleks."
"Pigem Bee," laususin kähedalt ja köhatasin, et normaalsemat häält tekitada.
"Mille pagana päralt nad sind Beeks kutsuvad?" ei mõistnud Ruben.
"Sest ma sumisen kogu aeg. Noh, saad aru küll, olen jutukas..."
Mõlemad poisid hakkasid naerma. Mõne aja pärast rahunesid nad maha ja Rubenile meenus, et tal jäi midagi pooleli.
"OK, see on mu õde Rebecca ja Rebecca... See on Scott. Tema isa on Montgomery, kellest ma sulle koju sõites rääkisin, mäletad?"
Noogutasin ja korrutasin mõttes poisi nime.
"Väga meeldiv," naeratas Scott ja tõmbas minu pettumuseks kinda kätte tagasi. "Sain siin asjadega ühele poole. Viin ainult selle kärutäie veel ära ja siis lähen hobustele järgi."
Ruben vaatas kella: "Üsna pikk päev."
"Hobustega läheb vist üsna kaua aega..," märkis Ruben.
Scott noogutas: "Nojah, aga mis siis ikka."
"Aga kuule, mis arvad, kui see linnatüdruk sulle oma abistava käe ulataks?" Ruben vaatas laialt irvitades mind ning Scott kortsutas oma kulme: "Ma saan hakkama, ma arvan."
"Kuulsid?" laususin veidi valjemalt kui vaja oleks olnud. "Sama hästi võid sina talle appi minna, Ruben."
Scott naeris: "Noh, jah, kui me hobused kolmekesi ära tooks, oleks see vaid korra minna."
Ruben tõsines: "OK, ma aitan sind mees, kuid hiljem teed mulle õlle välja."
"Pole probleemi, sõbrake," lausus Scott lõbusalt ja pöördus siis minu poole: "Sina vist selles eas pole, et ma sulle õlle välja võin teha?"
"Ei ole," vastasin.
Ruben hakkas koos Scottiga ja naerma ja minus tekkis suur soov lihtsalt minema sammuda. Oli selgemast selgem, et Ruben sai Scottiga üsna hästi läbi ning oli üsna raske aru saada, kas nad mõtlesid öeldut tõsiselt või lihtsalt naersid mu üle.
Õnneks olen ma ju Scotti bossi tütar ja kui Scott mulle pinda hakkab käima, võin ma isalt paluda, et ta poisi lahti laseks? Kindlasti Ray teeks seda, kui ma midagi veenvat välja mõtleks, mis Scotti halba valgusesse seaks...

Aa, need tulid automaatselt (saatelaused) aga eks ma üritan neid kontrolli alla saada

Küll saate :) Tore on, kui hea tundub. Vägaväga loodan, et see nii tüüpiliseks ei pööra. Kampasid ...em... netu, I guess
Küll ma linnatüdruku ära 'mäkerdan' *naerab*

Päris hea, aga meenutb täiega ühte filmi...pealkirja ei mäleta

Aga uut, eks näeb mis edasi saab

black- ee... võib-olla ma nädalavahetusel tegelen kirjutamisega :) Vaatab.

ayy2757- ma üritan sellist asja vältida, kuid kuna maailmas on nii palju lugusid filme jne. siis alati läheb midagi kokku. See on paratamatus, kahjuks -.-

Murtagh- Thank you :)

Seda küll jah, aga no pole hullu :)