Under the blue-blue sky... 7

Järgmine päev sarnanes sisult eelmisele, kuid seda päeva muutsid elavamaks kõne emalt ja Laurenalt. Nendega rääkimine oli minu jaoks suurepärane võimalus pingetest lahti saada.
Hilja õhtul, kui isa ja Ruben juba magasid, olin mina unetuna oma toas igavlemas. Aken oli pärani lahti, et lasta jahedat ööõhku tuppa ning kustutasin tule, et nautida täiskuu valgust. Niisama passimine tüütas mind peagi ära ja seega otsistasin sirvida mõnda vanat kaustikut, mida päevikuna kasutanud olin. Vajutasin nõrga öölambi põlema ja heitsin voodile kõhuli. Vihikus ei leidunud lehekülge, kuhu ma midagi joonistanud või kirjutanud poleks ning igasuguseid kritseldusi oli huvitav uurida. Peagi aga hakkas mind häirima õuest kostuv muusika. See ei olnud vali, kuid siiski segas.
Tammusin pahuralt akna juurde. Vaatasin haagisuvilat, mille ümber põlesid mõned lambid ja haagisekõrval seisis ilus kuid vana punane auto. Nägin ka pisikest lõkkesarnast asja, kuid Pauli mitte kusagil.
Siis tekkis mul soov minna õue. Nagunii ei jää ma niipea magama, seega miks mitte minna?
Hiilisin vaikselt majast välja, tõmmates enne endale sooja jaki ümber. Õues oli tunduvalt jahedam, kui ma arvanud olin ja ma tänasin taevast, et mul olid pikad teksapüksid jalas.
Rahulikke samme astudes jõudsin teisele poole jõge. Muusika ei tundunud nüüd üldsegi vali. Liikusin suvilale lähemale ja asetasin käed rinnale risti. Just siis kui ma avasin suu, et arglikult Pauli hüüdma hakata, kuulsin lehesahinat ja pimeduasest astus valgusesse Paul, üllatunud, et mind nii hilja väljas näeb.
"Rebecca, mis siin teed? Jäeti sind luku taha, või mis?" küsis poiss muhedalt ja poetas mõned jämedad oksad lõkke kõrvale madalale murule.
"Ee... ei. Ma lihtsalt... Mul ei tule und."
Paul noogutas: "Minul ka mitte..." Ta sammus auto poole, avas ukse, muusika muutus veidi valjemaks ja poiss sirutas käe autoraadio poole, et seda vaiksemaks keerata. Hetke pärast lülitas ta raadio üleüldse kinni. Paul vaatas nina krimpsutades minu poole "Sorri, kui muusika sind segas, ma arvasin, et..."
"Ei, muusika ei häirinud mind..," luiskasin kiiresti ja surusin käed teksade taskutesse.
Vaatasin, kuidas Paul lõkke ääres murule laotatud tekil istet võttis.
"Palun," patsutas ta enda kõrvale tekile.
Veidi kohmetunult pugesin tema kõrvale ja nõnda me seal tükk aega vaikisime.
Paul viskas suure puutükki leekidesse ja pööras pilgu minule: "Kuidas sulle siin siis meeldib?"
"Ma ei tea. Siin on jube palav... Varsti peab tööd tegema hakkama... Ma ei saa seda nimetada puhkuseks, nagu mu vanemad seda nimetavad."
"Oh, asi pole üldsegi nii hull. Siin on tegelikult tore."
Vaatasin Pauli: "Võib-olla sulle tundub nii aga mina nii ei arva."
"Sa oled üks pirtsakas tüdruk," märkis Paul naeratades.
Kehitasin õlgu.
“Warwick pole sugugi nii paha koht, kui sa arvad. Sa lihtsalt oled linnaeluga harjunud. Sa peaksid õnnelik olema, et saad siin olla just suvel, parimal ajal.”
“Suvel on siin kõige rohkem tööd.”
“Ei, ma ei räägi tööst, Rebecca,” vaatas poiss mind sellise pilguga, et ma otsustasin rohkem mitte midagi talle vastu öelda, mis teda minust halvasti mõtlema panna võiks. Aga ma olin sellega vist juba hakkama saanud- Paul ohkas vaikselt ja viskas jämeda puuhalu lõkkesse.
Lasin sekunditel tiksuda, teades, et mida hiljem ma vabandan seda nõmedamalt see kõlab. Aga olukord muutus nagunii nõmedaks, sest ma istusin endiselt Pauli kõrval tekil ja vaatasin ainti enda ette, kuigi tegelikult oleks pidanud temast eemale tõmbuma. Veidigi.
Pidin end kokku võtma.
“Vabandust,” lipsas varsti üle mu huulte ning mu nägu lõi punetama. “Vabandust, ma lihtsalt… Ma ei tea. Ma lihtsalt igatsen vist kodu ja ema… Võib-olla selle pärast ma olengi praegu selline…”
“Saan aru,” vastas poiss ja askeldas enda kõrval lebava kilekotiga. Olin juba valmis end niipalju liigutama, et näha, mis tal seal on, kuid suutsin end õigel ajal korrale kutsuda. Kui Paul tahab mulle midagi näidata, siis ta seda ka teeb ja kui ta ei näita, siis järelikult mul polegi vaja teada, eks ole?
“Maatoitu soovid?”
“Misasja?”
“Maatoitu,” kordas poiss ja surus midagi veidrat pika puust pulga otsa. Ta varjas oma kehaga, seda mida ta pulga otsa surus ning seepärast ei näinudki, mida ta mulle pakkus.
“Tänan, aga ei,” laususin nii viisakalt kui vähegi suutsin, kuid Paul lihtsalt naeris seepeale. Ta võttis puupulga oma pihkude vahele ja hoidis selle teist otsa tule kohal ning mina vaatasin tuimalt suud maigutades heledaid ümmargusi pallikesi pulga otsas. Vahukommid, muidugi.
“Ise tead,” lausus Paul lõbusalt.
Muigasin ja üritasin end tagasi hoida, et mitte naerma hakata: “See ongi sinu ´maatoit´?”
Paul noogutas.
“Naljatilk,” pomisesin naerdes.
“Olen-olen.”
Paul surus pulga otsapidi maasse ja tõstis siis vahukommikoti meie vahele. Kiusu pärast, raudselt. Siis tegeles ta taas pulga otsas olevate kommidega edasi. Poiss katsus neid sõrmega ja tõmbas pikalt ninaga: “Mm, suurepärane.”
“Kindel see,” venitasin.
Poiss mühatas ja leeke vaadates tundsin, et Paul vaatas mind.
“Mis on?”
“Ma lihtsalt ei usu oma silmi.”
“Miks?”
“Rebecca, sa oled esimene tüdruk, kes mu vahukommikotti tühjaks ei söö.”
Keerasin pead, et poisi näkku vaadata. Silmside kestis vaid mõne sekundi ja siis, keerasin ma pea ära, et tema veidra fakti üle naerda. Paul hakkas samuti naerma, kuid mõne sekundilise hilinemisega.
“Kas siis kõik teised söövad?” uurisin peagi, kui olin maha rahunenud. Muidugi aitas rahunemisele kaasa mõte, kui palju tüdrukuid tal siis olnud on, sest… ma ei saanud salata, et see poiss mulle meeldinud ei oleks. Ta oli kena, sõbralik ja tundus, et ka huumorimeel oli tal olemas, lisaks sellele tundus ta ka muretu tüüp olevat. Oli igati loomulik, et Paul mulle meeldima hakkas. Ta suutis mind end hästi tundma panna, mis oli praeguses olukorras väga hea. Ja pealegi… kui ta mulle meeldinud ei oleks, poleks ma üleüldse nii hilja õhtul majast välja suveõhtu jahedusse värisema tulnud.
“No… üldiselt olen ma tühjade kätega jäänud. Minev kaup.”
Noogutasin.
“Kas sa sööd muidu neid?” päris Paul natukese aja pärast.
“Ikka,” vastasin lühidalt, vaadates vargsi punase koti poole, kus oli peidus mitu peotäit vahukomme.
“Kindel, et sa ei taha?” pakkus Paul mulle puupulga otsast lõkketuld tunda saanud vahukommi.
“Ei.”
"Et siis probleem pole selles, et need sulle ei maitse..."
Poiss raputas lõbustatult oma pooleteise tolli pikkuseid tumedaid juukseid ja pistis vahukommid pulga otsast üksteise järel oma suhu ning hakkas siis aeglaselt mäluma.
“Mmmm,” nõjatus ta kergelt minu poole. “Imehea!”
Hakkasin naerma: “Sa hõõrud mulle seda meelega nina alla, eks?”
“Ähh, Rebecca,” võttis ta pakist ühe kommi ja viskas selle õhku, püüdes selle suuga kinni. “Kas sa tõesti ei soovi?” Paul võttis koti kätte ja oli valmis seda selle endisele kohale tagasi panema.
“Okei, ma võtan siis paar tükki,” laususin, samaegselt kätt kotti toppides. Ta muigas kavalalt ja liikus kiirelt, nii et ma kaotasin hetkeks tasakaalu, kukkudes vastu Pauli. Mõned heleroosad vahukommid kukkusid kotist välja ja maandusid tekil ja meie peal. Paul naeris ning mina ajasin end käte abil endisesse asendisse istuma tagasi, käes vaid üksainus pehme komm, millest kaks ampsu võtsin.
Muigasin, kui Paul end ägisedes uuesti istuma sättis.
“Milleks see vajalik oli?” küsisin poisi heledatesse silmadesse puurides.
“Kogemata,” vastas ta lihtsalt. “Ära pahanda.”
“Ei, ma ei pahandagi.”
“Tore,” lausus Paul ja toppis paar kommi taas puupulga otsa.
Ajasin ennast aeglaselt püsti ning sama tegi ka tema, asetades puupulga tekile.
“Ma arvan, et ma lähen parem majja tagasi… Pean siiski proovima veidike magada…”
“Ma pean ka tegelikult magama minema… Kell on palju ja homme on taas tööpäev.”
Noogutasin ja surusin käed taskutesse. Tegin seda alati kui pabistasin.
“Et siis…”
“Homme näeb,” viipas Paul mulle käega.
“Ee.. jah. Homseni. Head ööd,” laususin ja pöördusin minekule. Olin jõudnud lõkkevalgusest just välja astuda, kui Paul mind vaikselt hüüdis: “Rebecca?”
Pöördusin, mõeldes, mis sealt seekord tuleb.
Ta oli teki, millel me istusime üles korjanud ja kokku mähkinud hoides seda ühe käega kinni.
“Head ööd sulle ka.”
Naeratasin ja keerasin poisile uuesti selja, lisades sammudesse kiirust, et ruttu majja pääseda. Sulgesin enda järelt välisukse ja toetasin end seljaga vastu ust, enne kui üles oma tuppa kiirustasin.
Vaatasin lage ja naeratasin.
Seejärel ohkasin sügavalt ja hiilisin trepist üles, et turvaliselt enda tuppa jõuda. Vahetasin hämaras toas riided magamisriiete vastu ning enne kui teki alla pugesin, sammusin akna juurde, et heita pilk haagissuvilale ja selle kenale elanikule. Otsisin pilguga Pauli. Ta lukustas autouksed, vaatas hetke lõket ja segas seda ning sammus siis lampide juurde, et need kustutada, enne kui ta seda tegi, suunas ta pilgu maja poole, täpsemalt lausa minu poole. Hirmunult taganesin aknast, kartes, et ta näeb või nägi mind teda siit jõllitamas. Aga samas… Ei, mõtlesin aknale uuesti lähemale liikudes. Maja ja haagis on üksteisest üsna kaugel. Ta ei saa mind näha kui ma niimoodi akna äärest piilun.
Ümmargused lambid, nagu jõulutuled, põlesid endiselt ja Paul vaatas endiselt maja poole, kuid nüüd langetas ta pea, vajutas tuled kustu, pöördus ja tänu kuuvalgusele, mis ta kuju selgelt esile tõi, nägin, kuidas ta avas oma haagise ukse ja selle enda järelt kinni tõmbas.
Sulgesin akna, hetke viivitades.
“Head ööd, Paul,” sosistasin nii vaikselt, et ainult mina seda kuulsin.

Hommikul ärkasin koputuse peale. Lükkasin teki pea pealt ära ja kuulasin. Umbes pool minutit oli ukse taga vaikus ja siis jälle... koputus. Selline aeglane... Kop-kop-kopp.
"Rebecca?" kuulsin isa häält.
"Ma olen juba ärkvel," hüüdsin etteruttavalt, ise peegli ees endale normaalset välimust taastamas. Viimane kriitiline pilk enda peegelpildile ja tõmbasin toa ukse lahti.
"Hommik!" laususin isale naeratades.
Ray vaatas mind pika pilguga, lõpuks ilmus ta suule kerge naeratus. "Nii energiline?" uuris ta ääri-veeri, kui trepist alla läksime.
"Ma lihtsalt magasin hästi," laususin vaiksemalt, kui olin köögipoolelt hääli kuulnud. Jõudnud köögiuksele pidin peaaegu, et jooksma pistma. Laua ümber olid kõik viis kohta hõivatud- Ruben, Scott, kaks võõrast meest ja lõpuks kohtus mu pilk Pauli omaga, kes aeglaselt tomativõileiba hävitas. Ta keeras kiirelt pilgu oma kohvitassile ja tõstis selle suu juurde, kuid isa käe mu seljale pani ja endaga edasi tõmbas.
"Art, Jackie- see ongi mu tüdruk, minu Rebecca."
Isa häälest oli tunda uhkust ning seepärast proovisin maha rahuneda. Need pole mingid suvalised mehed. Need on mu isa sõbrad, kellega ma puutun nagunii veel kokku kui ma siia jään.
Kaks tugevat käepigistust hiljem köhatas isa hääle puhtaks ja osutas veidi tüsedale lühikesele mehele: "Jackiel on suur viinamarjapõld. Ning kuna... kuna ma olen talle teene võlgu, mõtlesin, et miks mitte ei võiks sa viinamarju korjama minna? Hea kerge töö... Alustuseks ju väga hea?"
Lükkasin juuksesalgu näolt, pomisesin kiire "Mismõttes?" ja sammusin otsejoones turtsuva kohvimasina juurde. Vähemalt oli keegi taibanud kohvi juurde teha...
Jackie ruttas asjaolusid pehmendama: "Eh, ei-ei, ega asi nii hull ka pole. Sa ei pea tulema kui ei taha."
Võtsin kapist kruusi ja valasin sellesse auravat kohvi. Rüüpasin sõõmu. Piilusin vargsi Pauli poole, kuid poiss oli nii keskendunud oma võileibadele, et seda oli lausa koomiline vaadata. Üks võileib teise järel... Imestasin, et sellel poisil selline isu on. Aga jah... Ega kotitäis vahukomme vist kõige paremini kõhtu täidagi...
Puhkesin oma mõtete peale naerma, kuid sain end õigel ajal kontrolli alla. Scott lükkas valju krigina saatel tooli lauast eemale ja kadus köögist, käsi vastu kulunud teksaseid puhtaks pühkides. Kortsutasin kulme ja keerasin pilgu taas isale.
"Et siis viinamarjad?"
"Viinamarjad jah," pomises isa.
"Ma ju jumaldan viinamarju."
Jackie hakkas lõbusalt naerma: "Vastupandamatu pakkumine, eks ole?"
Kehitasin õlgu: "Kas sa ei karda, et ma kõik ära söön?"
"Siis su isa maksab kõik kinni," naeris mees. "Mu tütar lööb ka nagunii käed külge. Ta on pea sama vana..."
Ray pööritas silmi, astus minu juurde ja pani käe mu õlgade ümber: "Ära mulle seda rõõmu tee, eks?"
Muigasin.
"Aga kas sa oled siis nõus?"
"Ee, ma ei tea aga ma arvan, et... see oleks huvitav."
Ray istus toolile kus mõne hetke eest oli Scott hommikusööki sisse ajanud. "Siis sa täna sõidad koos Jackie'ga tema tallu ja arvatavasti pead seal ka ööbima. Kahe päevaga saab töö tehtud küll..."
Jackie noogutas.
"Muidugi ei ole sina ainuke, kes korjab. Paar mu oma töölist ka... "
Ray kiirustas mind tagant: "Noh, Rebecca, mis arvad? Lähed?"
Vajusin mõteisse... See oleks ju põnev... Siin ma jõuan ükskõik millal ükskõik mida teha aga kuskil mujal, kaugemal- seda võimalust koguaeg ei avane. Miks ka mitte?
"Noh, olgu."
Isa hakkas plaksutama.
"Aga ma ei tahaks päris üksi ka seal olla..." Vaatasin vilksamisi laua poole. Ruben võttis Pauli eesolevalt taldrikult viimase võileiva, et seda nahka panna ning Paul tõusis, et oma töökohustustega edasi minna. Ausalt öeldes, olin ma veidi pettunud tema käitumises. Mul oli tunne nagu ma polekski öösel temaga rääkinud... Ometigi tundus ta nii tore ja lõbus, kuid nende omaduste olemasolust polnud praegu märkigi.
Ray kehitas õlgu: "No-oh, kui nii, siis ma võin ju Pauli ka Jackie juurde tööle saata?"
Jackie noogutas heakskiitvalt peaga.
"Tal pole midagi sellist teha, millega ei saaks näiteks hakkama Scott või keegi teine. Ma räägin temaga hiljem," lõpetas isa kiirelt ja viipas Jackie ja Art'i endaga kaasa.
"Et siis viinamarjad," mõtlesin lõbusalt ja turtsatasin naerma, Rubeni kas-sa-oled-hulluks-läinud-pilk mind seiramas.

Sellest päevast sai jälle selline päev, mil ma midagi tarka ei osanud teha. Nagu kõik eelnevadki. Ilm oli mõnus ja seepärast jalutasin niisama ringi, aeg-ajalt mõningaid lihtsamaid võimlemisharjutusi tehes. Kõndisin klapid peas, muusikat kuulates üle silla, et minna hobuseid vaatama. Hüpleval sammul möödusin heinaidast ning ei pannud tähelegi, et keegi mind sealt silmitses. Muusika tõttu ma isegi ei kuulnud, et keegi mind hüüdis. Jäin seisma ja keerasin end ringi alles siis, kui keegi rabas kuularid mu peast.
"Mida sa..," pöördusin pahuralt arvates, et seda tegi Ruben, kuid nähes Pauli, unustasin kohe oma pahameele. "He... Heips," kogelesin vaid.
Paul pööritas silmi. "Sama tahan ma sinult küsida, Rebecca. Mida sa teed? Õigemini tegid?"
Vaatasin poissi küsivalt ning alles mõne sekundi pärast tundsin tema kätt enda õlavart
pigistamas.
"Mida sa sellega silmas pead?"
"Kuule, linnatsikk, mul on targemat ka teha, kui minna mingi vanamehe tallu viinamarju korjama. Ausalt. Nüüd tuleb välja, et ma pean sinuga kaasa tulema, sest sa lihtsalt ei taha, kardad üksi minna."
Rebisin käe vabaks: "Ma pole öelnudki, et ma sind sinna kaasa tahaks, Paul!"
Poiss vaatas mind mõtisklevalt: "Miks su isa siis mind..."
"Ta arvas, et sul on kõige vähem töid kaelas." Ohkasin: "Paul, ma võin isaga rääkida..."
Vaatasin kuidas Paul aita tagasi kõndis ning kiirustasin talle järgi.
Poiss loomulikult kuulis, et ma talle järgnesin. Ta vaatas kergelt üle õla: "Jackie talu on viimane koht kuhu ma oma jalga tõsta sooviksin."
Pidin juba küsima miks, kuid suutsin uudishimu tahaplaanile jätta. Noogutasin allaandlikult ja otsustasin, et maksku mis maksab- ma pean sinna üksinda minema.
Paul mässas heinaga edasi ning ma surusin käed lühikeste pükste taskutesse. Linnatsikk ütles ta mulle... See kõlas kuidagi nii... halvustavalt. Võitlesin solvumisega, kuid ma ei suutnud selle poisi peale solvuda. Ta meeldis mulle natuke liiga palju, et oma tujutsemistega kriips jutuajamistele peale tõmmata.
"Päike läheb varsti looja," märkisin emotsioonitult.
Paul kloppis oma pükse tolmust puhtaks. "Loogiline."
Muigasin.
"Mis kell teil siin tavaliselt õhtusöök on?" uurisin. Ma polnud siiani veel näinud, et mu isa või Ruben oleks õhtusööki valmistanud. Üldiselt toimus lõuna, kuid õhtul nosisid kõik midagi lihtsat seal, kus neile meeldis. Mõtlesin, et oleks kena püüda end kokku võtta ja tööliste päevale õhtusöögiga punkt panna. Korralikust toidust ei ütleks keegi ära, õigus?
Paul tiris kiiret pilku eemale heites töökindad käest.
"Noh, tavaliselt umbes seitsme, poole kaheksa ajal..."
"Aa, tead ma äkki..," alustasin naeratades, kui kuulsin kellegi lõbusat, helisevat naeru ning samal hetkel kui olin valmis pead keerama, et näha, kes siin millegi üle rõõmustab, tuiskas minust mööda blondide juustega, kulunud särki ja teksaseid, loomulikult ka kaabut kandev tüdruk, kes Pauli käte vahele jooksis.
Piiga kihistas naerda kui kaabu maha kukkus ja Paul pomises talle midagi ning mina vaatasin neid kahte, kulm kipras.
Mis see siis olgu?
"Oh, Rebecca..," kuulsin veel selja tagant Pauli naerust häält, kuid mind ei huvitanud enam see, mida ta öelda kavatses. Olin aidast välja kihutanud ning sammusin kuulareid kõrva sättides edasi künklikule karjamaale.
Olin kuulanud ära umbes 27 lugu, kuni otsustasin koju tagasi pöörduda. Kaua ma siin ikka ringi tammun?
Köögis praadis Ruben omale viinereid ning ma vaatasin rasvast panni õudusega. Heitsin uudistava pilgu külmkappi, tõmbasin sealt välja jogurtitopsi ning võtsin kraanikausi kuivatusrestilt lusika. Võtsin topsilt kaane ära ja hakkasin kreemikat ollust endale sisse kühveldama. Jogurti külmus ajas mind köhima.
"Mida sa rapsid?" küsis Ruben, kahvliga viineritesse auke torgates.
"Mu kõht on isegi tühjem, kui ma arvasin..."
"See pole õige söök."
"Ja rasvased viinerid on?"
Ruben naeris: "Muidugi mitte. Ütle parem, kes su tuju tuksi keeras?"
"See on juba terve päev tuksis olnud."
Limpsasin lusika hoolikalt puhtaks, enne kui uue täie jogurtit võtsin.
Nagu neetult tuvastas Ruben hoovis liikumist ning märkas Pauli ja seda kilkavat piigat aias jalutamas.
"Ohhoo, Steph ka lõpuks siia saanud. Ta on Pauli..."
"Mind ei huvita," pressisin läbi hammste ja panin tühjaksöödud jogurtitopsi kraanikaussi. Nagunii pean mina nõudepesu oma õlule võtma.
"Räägi parem, mis sa õhtul teed?"
Ruben kergitas kulme: "Ee, lähen... keskusesse. Sõpradega saan kokku. Mis siis?"
"Kas ma kaasa võiks tulla?"
"Kaasa?" kordas Ruben kajana. Ta võttis pannilt särina saatel viineri ja pistis selle suhu. "Kuule, ma ei tea. Me poistega..."
"Te poistega tehke mis tahate," naeratasin. "Ma vajan veidi tuulutamist."
"Tead, isale ei meeldiks see mõte. Sa ei tea kui palju..."
"Tsss!" tõstsin kiirelt käe, et Ruben edasi ei räägiks. "Okei, ma saan aru, kui sa mind kaasa ei taha. Lihtsalt nii kuradima igav hakkab."
"Ma laenan sulle läpakat?" pakkus Ruben hetke pärast lootusrikkalt.
"Sul on läpakas?"
"Juhtus jah nii. Aja oma sõbrannadega juttu või mida iganes... Ära ainult, palun, isa närve piinama hakka, eks?"
Turtsatasin naerma: "Olgu siis!"
"Tore."
Vaatasin kuidas Ruben kapist supitaldriku võttis ja viinerid ükshaaval sinna tõstis. Seejärel pani ta panni ära, õngitses külmkapist ketsupi välja ja asus einestama. Judistasin õlgu ning tegin köögist minekut. Otsustasin natuke aega teleka abil unustada Pauli ja seda väga õnneliku tüdrukut, kes Pauli tugevate käte embusesse jooksis. Mind häiris see mälupilt. Lausa liiga palju häiris. Ma teadsin, et pole minu asi selle pärast põdeda, kuid... probleem oli selles, et mu ettekujutus ideaalsest suvest ja elust maal lõi kõikuma alates hetkest, mil ma selle tüdruku helisevat naeru kuulsin.
Kui reklaamipaus algas tatsasin kabinetiruumi. Märkasin isa töölaual töögraafikut ning istusin mugavasse nahktooli, et seda lähemalt uurida. Loomulikutl ei leidnud ma sealt oma nime, kuid piisavalt nimesid, mille omanikke ma veel kohanud polnud. ma ei taibanud päris täpselt, kui palju tööjõudu isal siin käigus oli, kuid ma teadsin, et kõik hetkel siin kohal ei viibi. Ajasin näpuga järge ja lugesin inimeste kohustusi, kuni isa köhatus mind püsti ehmatas.
"Noh, mida uurid siin?"
"Niisama, avastasin selle," osutasin graafikule. Isa astus minu kõrvale: "See on veel pooleli. Pühapäeval tuleb üks uus Scotti asemele..."
"Scotti asemele?"
"Jah, Scottile pakuti linnas tööd ja ta otsustas selle vastu võtta. Aga õnneks soovitas ta oma sõpra mulle ja ma annan poisile võimaluse..."
Pühapäeval?
Kui ma homme ja ülehomme olen viinamarju korjamas, on pühapäev otsustamise päev. Kas ma jään siia või lähen koju tagasi.
"Aeg lendab õudsalt kiirelt," märkis isa vaikselt.
"Mhmhh..."
Ray vaatas mind ning tema näol laienes naeratus, kui ta kuulis väljast tuututamist. "On sul asjad koos?"
"Mis asjad?" küsisin, laksates järgmisel hetkel käega vastu pead. Muidugi! Jackie ja tema tüütud viinamarjad...
"Ai, põrgusse!" karjusin ja tormasin üles, loopides oma toas kotti mõningaid asju. Seejärel lendasin kööki, toppisin kotti mõned puuviljad. Otsisin paaniliselt oma mp3-mängijat, leides selle köögist, kui Ray Jackie'ga välisukse juures juttu puhus.
Lõpuks kui kõik asjad kokku pakkinud olin ja esikusse läksin, kallistas Ray mind hellalt: "Ole siis tubli, kullake!"
"No ma proovin endast pariam anda."
Ray juhtis mind enda ees Jackie autoni. Istusin vanasse autosse ja tõmbasin ukse kinni. Isa vaatas kuidas Jackie rooli taha istus: "Et siis... katsu teda mitte väga hullusti piinata siis, eks? Mul on teda siin ka veel vaja."
Jackie hakkas naerma: "Ole mureta, vana. Toon ta tervelt tagasi."
Muigasin.
"Kui ta tagasi tuleb on temast töönarkomaan saanud," lisas Jackie muhedalt.
"Ma loodan seda, tõesti loodan," venitas isa unistavalt ja viipas mulle, saateks Jackie autologu mootorimürin.