Mõttetud ülesvõtted2. (2. osa)

Shallalalalallalaaa.
Üldiselt. Panin oma vihikutele pabereid ümber ja mõtlesin, et deem. tahaks mõnele jutule järge kirjutada. Nomh... mis siis ikka. Mõeldud, tehtud.
Üldiselt oli mul vaja teisest kahest jutust vaheldust. Koormavaks muutusid. (A) Nagu... kaua ma ikka nendes varjatud armastust ette kujutan?
Ei. Pidin vahepeal tegema ikka sellise loo ka, kus peategelased üksteise järgi hullud on ja siis nende teele tobedaid takistusi pilduma, et ma siis neid nendest üle saaks aidata.
Ise selle osaga eriti rahul pole. tegevused jätsin poolikuks ja jube palju mõtlemist.
Noh, sissejuhatav osa.
PS! Täiesti eraldiseisev lugu. Ei pea olema esimest osa lugenud.


Mõttetud ülesvõtted 2.

„No kammoon, Evelyn!” vingus Leah mu kõrva ääres, kui ma sihikindlalt uste poole jalutasin. Tundes, kuidas tüdruk mul juba käest haaras ja tagasi hakkas vedama, purskasin ma naerma. Nii temalik...

„No kammoon, Leah!” tegin teda õrritavalt järgi, kui end vabaks rapsisin ning nalja täis näoga sõbranna poole vaatasin. „See on kõigest üks järjekordne väike pidu ju! Mul on piisavalt riideid ka kümneks peoks ilma riiete kordumiseta. Ma pean tööle tagasi minema...” vastasin tülpinult, näol juba kergelt vankuma lööv naeratus. Üks pidu ees või taga. Töö ja kool olid, on ja jäävad tähtsamaks. Vähemalt nüüd.

„Paberid saavad oodata!” vingus sõbranna edasi. „Aga pidu läheneb.”

„Tuleb veel pidusid,” kostsin endiselt tülpinud häälega, kui kella vaatasin. Kakskümmend kolm minutit veel. Kuid samas... kontor on üle tee. „Olgu. Saad mult oma veerand tundi. Aga sa jääd teene võlgu,” vastasin lõpuks leebudes.

„Jah-jah, tule juba,” sõnas Leah mind kärsitult edasi vedades ning lakkamatult lobisedes: „Ja õhtul on sul ju Loganiga ka kohting. Seda sa juba vahele ei jäta!” Ohkasin, kuigi mõte Loganist tõi naeratuse suule.

Logani puhul polnud tegu kellegi erilisega. Heledad juuksed, hallid silmad, kuid sellegipoolest väga külgetõmbavad näojooned. Iseloomul polnud ka viga. Tegi nalja, oli vajadusel toeks, tõi kingitusi, austas privaatsust... Mida veel tahta? Perfektne kaaslane eluks.

Kuid sellegipoolest ei olnud meie vahel midagi tugevamat peale sõgeda kiindumuse. Ei mingit tulevärki kõhus, punetavaid palgeid ja kohtumise pikisilmi ootamist. Mida rohkem mul poissõpru on, seda enam ma hakkan arvama, et seda päris esimese armumisega kaasnevat hoolimist, iha ja noh... armastust, rohkem ei koge. Edaspidi tuleb otsida endale lihtsalt peaaegu igati sobiv kaaslane.

Mitte, et ma Loganist ei hooliks. Hoolin. Isegi väga. Asi on ehk lihtsalt selles, et me oleme tuttavad vaid poolteist kuud... Nomh, elame, näeme.

Ja märkamatult veereski päev õhtusse. Kirjutasin rahulikult oma kirjutuslaua taga esseed teemal „Tänapäeva noorte tundmused” ning ümisesin vaikselt raadiost kostuvat järjekordset hittlugu teemal „ooja ma armastan sind, miks mind jätsid sa-a-a?”, kui meeldetuletus mu mõtetest äratas. Logani tulekuni oli pool tundi.

Kergelt muiates kekslesin oma kapini ning avasin selle, üritades leida midagi soliidset selga panekuks. Logani näol oli tegemist mehega, kes isegi mu vanematele meeldib. Vastupidiselt Jasonile, kes oli olnud meie mõistes vaene, kuigi tegelikult väga heal järjel olev tudeng. Vastupidiselt Claytonile, kes oli olnud laisk ja tahumatu ning vastupidiselt Carlile, kes mu vanematele lihtsalt ei meeldinud, täitis Logan eelmiste puudulikud pooled tihkelt ja kindlalt. Ta oli perfektne väimees.

Jasoniga tulnud lõpp oli... Selleks pole sõnu. Igavene? Kuidagi... rahumeelne ja lõplik. Muud midagi. Ta pidi minema sõjaväkke – lõpuks saadi ta siiski kätte. Nii kaua oli suutnud end ära nihverdada... Ja ta ei meeldinud mu vanematele – ainus poiss, keda ma tegelikult tuliselt kaitsnud olen. Ning need kaks asja olidki vist põhilised lahkumineku põhjused... Tema läks teise osariiki, ta ei meeldinud mu vanematele, mingisugused väiksed tülid, mis tekitasid lõhet ja... otsustasime, et tuleb lõpp.

Kibedusest sain ma üllatavalt kiiresti üle. Siis igatsesin. Nüüd, ligi poolteist aastat hiljem, mõtlen ma vahest sellele, mis temast saanud on või mida ta teeb. Kõik. Kuid see kõige tugevam tunne...

Clayton... hah. Tema oli vist lohutus. Kuid sellegipoolest tore poiss, kellega linna peal trehvates siiamaani maast ja ilmast rääkida saab. Kui on aega. Viimastel kordadel seda olnud pole. Mitte minul – temal.

Ja Carl... Mnjaa...See mõnus karumõmmi. Igal sammul kallistas. Turvaline tunne oli alati... kuid mis siin ikka. Kui vanematele ei meeldinud – jalaga!

Kuid nüüd on mul ju Logan.

Uksekella kuuldes koperdasin ma alla, seljas midagi kleiditaolist ja peal jakk, juuksed lahtiselt õlgadele langemas. Logan seisis seal, hurmav nagu alati ning sirutus ettepoole, et mu põsele üks kiire suudlus suruda. Vanemad vaatasid seda kõike muidugi peal. Piinlik.

Ja kui me kord juba kohvikus olime... Häbi tunnistada, kuid kogu see aeg mõtlesin ma eksidele. See on juba kord nii, et kui millelegi mõtlema hakkad, ei saa asjast üle ega ümber. Kummitab tükk aega. Eksid on üks neist teemadest. Kahjuks.

Kohvikust väljudes olin juba rohkem iseenda moodi. Lai naeratus suul, vestlesin lõbusalt ning kui Logan oma käe mulle piha ümber pani, ei kõhelnud ma hetkegi ka oma kätt ümber tema panemast. Carl pole ainus, kes mugavat ja kaitstud tunnet esile manada oskab.

Ühe lillepoe ees Logan eemaldus minust ja ma oleksin sinnasamma sulanud, kui see võimalik oleks olnud. Vaatamata hilisele õhtutunnile oli müüja veel olemas ning ma nägin, kuidas ta mulle suure kimbu roose ostis.

„Õhtu kuningannale,” kostis ta pühalikult minu juurde tagasi jalutades ning lilli ulatades. „Pigem printsessile,” kostsin lilli pihku surudes ning päkkadele tõustes oma käsi ümber Logani kaela mähkides. „Jah. Tõesti,” tunnistas ta vallatu muige saatel. „Kuid kui kauaks?”

Valmistusin juba suudluseks, kui miski mehe selja taga mu tähelepanu köitis. Õhtu hämaras valguses seisev kogu, kes mulle nii tuttaval moel ringi vaatas. Meie pilgud ei kohtunud kordagi ning peagi võisin näha teda eemale kõndimas.

Mitte keegi tuttav, kinnitasin endale naeruse näoga pead raputades ning silmi sulgedes, et Loganit tema kingi eest tänada.

See on heaaa. :)
Keittahabosasaada.
Guudguudguud.

Niisiis. Uus osa.
Ise pole absull rahul. Mul ei tule enam mina-vormis kirjutamine välja.
Ja sisu tundub ka olevat... lame.
Aga loodan, et meeldib.

***

2. osa

Kõndisin rahulikult kodu poole. Järjekordne pikk kooli- ja tööpäev oli läbi ning iga sammuga lähemal kodule muutus see päev üha enam lõõgastumisõhtuks. Homne oli puhkepäev ning tööd võisid ju paar õhtut oma järge oodata. Mul kogu elu ees.

Jõudes ümber nurga, pistsin ma käe hajameelselt kotti, et sealt võtmed võtta. Mäletan veel, kuidas ma totaalselt omas mullis olin ning väikene viisijupp mu huultelt paotus. Laulmine on kauaks unarusse jäänud, kuid ega see hääle kadu ei tähenda. Lihtsalt natukene harjutamist ja voila. Niisiis tõstsin ma lõpuks pea ning põrkasin kohkunult tagasi.

Jason.

Või oli see ikka tema? Need kunagi lühikeseks pöetud juuksed olid nüüd palju pikemad ning mehele oli isegi väike pats kuklale tekkinud. Tema muidu sile lõug oli nüüd habetunud, kuid mitte kaootiliselt. Habet oli korrapäraselt piiratud ning see jättis tema lõuale soliidse kirme. Sellegipolest oli teda taolise karvkattega imelik näha. Kuid silmad... sama pruunid ja sama sügavad, kui neid mäletasin. Kuid mitte pooltki nii tolerantsed. Oli ta siis Jason?

„Tere, Evelyn. Ei oodanud, et sind näen,” kostis ta mind pealaest jalatallani takseerides. Tundsin end tema pilgu all kohmetult. Niisiis. Tegu siiski oli Jasoniga. Hing jäi kinni. Kuigi tema olemus oli võtnud veidra suuna, oli ta minu jaoks siiani sama veetlev ja ligitõmbav, kui viimati. Üritasin mõtteis arvutada, palju meie viimasest kohtumisest oli. Aasta, poolteist – paar?

„Samad sõnad,” kostusin endiselt hämmastunult teda jõllitades. Pikk, must ja maani mantel, käed mugavalt taskus.

„Niisiis...” pomisesin edasi. Kohmetult, kuna me polnud kunagi kaua vaikuses olnud. „Kuidas läinud on?” Mehe vastus oli lihtne ja konkreetne: „Hästi.” Kohkusin hetkeks. Mis siis, kui ta ei viitsigi miuga praegu suhelda, rääkida?

„Mis head siis teinud oled ka?” pärisin edasi, kui olin esialgsest šokist üle saanud. Küsimused kuhjusid mu peas nagu tuleks neid kuulipildujast. Saaks ma neid samamoodi ka välja tulistada. Kuid ei... Midagi Jasoni olekus oli muutunud. Tema kehahoiak, silmavaade, alatoon, millega ta rääkis...

„Üht koma teist,” kostis ta seepeale vaid ükskõikselt õlgu kehitades ning ühe käega midagi oma laubalt ära rapsates. Vaatasin juhmistunult mehe kätt. Kätt, milles ilutses silus, väike ja kuldne sõrmus. Ahhaa. Abielus!

„Nägemist,” kostsin lõpuks alla andes. Jason ei tundunud olevat kõige jutukamas tujus. Tuiskasin mehest mööda, endal klomp kurgus ja kõht imelikke vigureid tegemas. Issand, kui tobe.

Korteriuksest sisse sadanud, viskasin koti köögilauale ning suundusin elutuppa, kust läks trepp korteri teisele korrusele. Mullu kuulusid viies ja kuues korrus. Või noh... osa sellest. Oli ka naabreid, kellega arvestada. Noh, üks naaber, kuid see pere oli kahe naabri eest. Niivõrd suur pere... võrreldes minu üksi elamisega. Ma olin üks maja äärmise korteri õnnelikest omanikest ja kuna mu korter oli niivõrd kõrgel, võisin nautida üle poole ülemise korruse asetsevas toas maja läänetiivast, üleseina aknast, avalduvat vaatepilti.

Tormasin oma riiulite juurde ning haarasin sealt ühe fotoalbumi, et Jasoneid võrrelda. Natukene aega lapanud, suutsin leida pildi, kus noormees rahulikult, väänamata näoga kaamerasse vaatas. Jah, needsamad silmad, teine pilk. Needsamad juuksed, ainult tükk maad lühemad... ja see minu teada tuntud naeratus, mida enam mehe näol ei eksiteerinud.

Ohkasin ning panin albumi voodile, potsatades selle peale mõtliku ilmega istuma. Miks ma Jasoni pärast üldse niimoodi muretsesin? Nägin ju vaid vana niivõrd, kuivõrd head tuttavat, kellega ühepoolset vestlust arendasin. Kõik.

hheaaa. :)
Kirjuta edasi, ruttu.

Edasiiiii!!!!!!!!!!!!!

Ooo, see on hea, tõsiselt. Järge!

Mulle meeldib, kahju ainult, et jutt pooleli on jäänud

Mul on hea meel, et meeldib. :)
Aga jah... see jutt jääbki poolikuks. Kahjuks.

Hahhahahahaha. xD
Tead... ma kaalun oma poolikute juttude mahavõtmist. xD Kõik muudkui kargavad selga, et poolik on... Mis, noh, paha Sille muidugi, eksole. Ja tore on teada, et need lood meeldivad... aga jah.

Haaaaaaah.
Miks just sinu lemmik? Miks mitte kellegi teise? D

Pool sellest liikmeskonnast ei mäletagi seda juttu... ega viitsi lugeda kui näevad kui pikk see on... ja kui poolik.

Mulle ei jõudnud effigi kohale.
Liiga palju liigseid sõnu? Oleme me seniilsed oma kõrges vanuses?

Mina olen noor ja roheline.
Mille uus osa? Mõttetute ülesvõtete?

Aga ega me nagu ei öelnud kindlalt, millest me räääkisime..-. xD Lihtsalt mingist lemmikust.
Ei tglt, mu MG on arenenud kaugemale kui


Mike Goldwin


Vihm.




Aga siis ma lugesin ühe pornograafia läbi xD ja nüüd teen kodutööd.

Pole valmis.
Ja ma tahan natukene kaugemale kirjutada ja mõelda, kas see versioon sobib mulle. Üks versioon sai 50 lehekülge ja saatsin ta pikalt. Teeks seekord 100. leheküljega?

Ah, mingi eepiline ajalooline armastusromaan.
Ja püsiksid, kui keegi msnis pidevalt vvvvvvvvvvvvvvvvvv ei laseks.