Mõttetud ülesvõtted2. (2. osa)

Mike'i pilk on hägune. Ta kortsutab kulmu, kui arvutiekraani vaatab. Või seda teha üritab. Ta lihtsalt ei mõista, talle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas selline asi võimalik on. Noormees sasib oma musti juukseid ning lükkab siis end veerevate ratastega kontoritoolil lauast eemale.
"Kaari?" küsib ta tüdruku poole vaadates. "Palun tule siia."
Kaari kergitab kulmu, kuid kehitab siis õlgu ja kergitab ka oma tagumikku. Sohvalt noormehe juurde loivanud, neiu kummardub ja toetab oma lõua noormehe õlale. Arvutiekraani seirates moodustab tema suu vaikse: "Ooooo."
"Täiesti uskumatu, eksole?!" küsib Mike tüdruku käe järgi kobades ning seda üle oma teise õla pannes ning sellest siis kinni võttes. "Kes ta enda arvates on..." Noormehe hääles on endiselt uskumatust.
"Prsh..." Kaari suleb silmad ning raputab vaikses ahastuses pead. "Ma ei tea, kust sellised inimesed tulevad..."
Mike turtsatab. "Moskvast, kümme tükki pakendis."
Kaari naerab ning raputab pead, surudes noormehe põsele ühe kiire suudluse. "Näita sellele Evergleigh'ile koht kätte, et ta Sillele niimoodi öelda julges, eksole?"
Noormehe silmad sädelevad, kui ta Kaari poole vaatab. "Ja kuidas veel. Piinan teda, eksole?"
"Oooooojaaaaa," ütleb Kaari entusiastlikult, kummardudes veelkord noormehe kohale ja puudutades oma huultega õrnalt tema omi. Pigem riivates.
"Ma parem näitan selle koha kiiresti kätte..." lubab noormees Kaarile silma tehes ja arvuti juurde tagasi pöördudes.

Õrritamine... prsh. See siin oli õrritamine. xD
*on õel* *tunnistab seda*

Nässu on mulle alati meeldinud.

Mike noogutab Griffu sõnade peale heakskiitvalt.

Voooot.
Juba läheb, Tiina.

Suhtumine.
Et naisss.

(H)
Kirjutan praegu esimest osa...
Ma, lollakas, andsin oma kõrvaklapid vanaisale. Ma ei tea, kas ta reaalselt ka kasutab neid. Aga ei saa ju küsida ka, sest muidu ta hakkaks kohe tagasi andma neid, isegi siis kui ta ise neid kasutab. Aga küll ma need oma kord kuus surmad, sest ma ei saa oma trummikilesid tappa, üle elan... Kuigi praegu aitaks see meeleolu luua.

Mul on praegu VAJADUS oma kõrvaklappide järgi. Kord kuus ma tahan kõrvaklapid pähe panna ja nii kõvasti panna, et kogu ülejäänud toas on muusikat normaalselt kuulda.

Nomh... Ehk poole tunni pärast. Esimene osa. Ma pole kindel, pikaks ma selle venitan...

Mis ei tähenda ju, et selle üles panen.

*naerab*
Eks näis.