Valgus tunneli lõpus

NB:Kommentaarid, kriitika ja kõik muu sellejuurde kuuluv on oodatud ja vajalik

1.osa

23.03.10

Tegelikult ma ei teagi, kas ma olen leppinud sellega, et minu elu on kui lõputu öö, ilma päikesevalguseta, selle loojanguta ja üldse sellega, et kogu ilus maailm on minujaoks ainult üks suur must auk, mis justkui tõmbaks endasse. Ja mõte kellegisse armumisest toob mulle judinad peale. Ma vaataks teda ja näeks vaid pimedust, kust loodan leida kasvõi ühegi erinevuse, kuid ei, ma ei näeks tema naeratust, tema silmi, tema huuli, ega ilusaid näojooni, mis peaksid mind võluma. Mul pole mõtet loota, et ma saan veel kunagi vabaks sellest kohutavast lõksus hoidvast tühjusest, mida valitseb ainult pimedus, sest arsti selged sõnad minu vanematele olid: ,,Kajuks jääb teie poeg pimedaks igavesti!´´ Ma ei kahtlegi selles, et keegi siin maailmas teab veel, mis tunne on selle teadmisega elada,kuid minujaoks tundub see nii meeletult talumatu, justkui plahvataksin ning kõik mu tükid koos sisikonnaga lendavad vastu taevast.Olin kõigest kümmnene kui nägemise kaotasin ning olen selle tundega elanud juba 7 aastat, seitse pikka aastat. Kas kujutaksite seda endale ette, olla seitse aastat täiesti kasutu nolk, kellele tuleb kõik puust ja punaseks ette teha, et miskit mõigata. Asja hea pool on see, et olen selgeks saanud kirjutamise ja saan siia päevikusse kõik oma mõtted kirja panna, sest kellele muule mul ikka neid rääkida oleks, kui ainult sulle, Päevik.

,,Siim, palun tule minuga kaasa, see ei oleks imelik!’’ anus Horhe sõpra. ,,Ei, ma ei saa, vaata milline ma olen, ma olen väärakas, miks sa palud minult võimatut, ma ei taha, et inimesed mind jõlestava pilguga jõllitavad, sinul on hea öelda, sa ei näe, kuidas nad sind vaatavad.’’ Halas poiss, kes istus ratastoolis. ,,Ja pealegi, kuidas sa seda endale ette kujutad, mina ei saa kõndida ja sina ei näeks kuhu me kõnnime?’’ lisas Siim enda kaitseks. ,,Ära sina sellepärast muretse, mul on kõik korraldatud, küll me hakkama saame!’’ ajas Horhe aina oma joru. ,,Kunagi pead sa nagunii välja minema, saa ei saa ju siin kopitada ja igavusse surra.’’ ,,No olgu pealegi, räägi kuidas me asja korraldame!’’ andis poiss järele. ,,Aga pea meeles, ma teen seda ainult sellepärast, et sa oled mu sõber ja ära arva, et oled mingi hea ärarääkija.’’ ,,Olgu, olgu! Igatahes on asi nii, et me proovime minna kahekesi, sina juhatad mind kuhu sõita, ja mina lükkan sind.’’ Seletas Horhe oma plaani Siimule. ,,Kas sulle on kõik arusaadav?’’ küsis Horhe. ,,Ja, aga kuhu me läheme?’’ küsis poiss uudishimulikult. ,,Randa, päikeseloojangut vaatama!’’ ütles poiss rõõmsalt. ,,Misasja, hulluks oled läinud või? Päikese loojangut vaatama? Puhta soe peast, las ma tuletan sulle meelde sa ei...’’ ,,Palun Siim, ära ütle seda, ma tean, et ma ei näe seda, aga seal rannas istudes suudan ma seda endale ette kujutada, palun ma tõesti tahan sinna minna, aga üksinda ma ei saa.’’ Selgitas poiss nukkralt ja vaatas aknast välja. ,,Eksole ja mina peaksin nüüd su hädast välja aitama, riskides sellega, et mind saadavad terve selle aja inimeste haletsevad pilgud, öäkk!’’ ütles Siim õlgu judistades. ,,Ma tean, et sinu arvates olen ma peast segi, kuid ma tõesti oleks sulle väga tänulik!’’ anus Horhe edasi, ega andnud alla. ,,Mis mul muud siis üle jääb, aga kui meiega midagi juhtub, jääb see sinu südametunnistusele!’’ Torises Siim. ,,Diil!’’ ütles Horhe irvitades ja kätt ette sirutades. ,,Diil!’’ vastas Siim samaga ja surus Horhe kätt. Mõlemad poisid puhkesid valjult naerma ning hakkasid varakult end välja minemiseks valmis panema, et mitte päikeseloojangu ajaks hiljaks jääda.

Hoolimata sellest , et Horhe on pime, käib ta väga stiilselt riides ning tema välimus ei ole sugugi mitte halb, pigem vastupidi. Ta on pruunide juustega pikka kasvu tõmmu poiss, kelle silmad on justkui maailma kõige suuremad rosinad ning harva esineva naeratuse tagajärjeks on tema näol ilutsevad põselohukesed. Ja Siim, tema on pisut nohikliku välimusega, kuid hea südamega poiss. Ta on punaste juustega ning roheliste silmadega kidur poisike, kes kannab prille, taolisi nagu Harry Potteril. Lõpuks kui aeg oli liikuma hakata ja Siim juba mitmendat korda põnnama lõi ei jätnud Horhe talle enam valikuvõimalusi, vaid lükkas Siimu majauksest välja.

,,Palun ära mind ainult auto alla lükka ja pealegi, mida su isa sellest arvab, sa ju tead, et talle ei meeldi kui sa kodust nii kaugel käid.’’ ütles Siim naljatades ,,Tean jah, aga ta ei või mulle väljas käimist keelata, see on minu enda vaba valik ja ma ei lase temal endale pähe istuda, taibaku juba, et ma ei karda teda nii nagu ema. Pealegi sööb see mu närve, et ema teda kannatab ja teda üleval peab.’’ Ütles Horhe vihastudes. ,,Ma tean, et su isa on närukael, kuid siiski sinu isa ja sa ei tohiks temast niiviisi rääkida.’’ ,,Siim, kui ta tahab, et ma teda isana ka tunnistaks, siis käitugu vastavalt, sest hetkel tundub mulle, et ta elab minu ema kulul ja kasutab seda rängalt ära. Sa oled ju isegi näinud, kuidas ta emaga käitub ja minust ei tasu rääkidagi.’’ ,,Olgu, ära nüüd palun ärritu, muidu sõidutad mu veel kuskile alla!’’ üritas Siim teemast kõrvale kalduda. ,,Ma ei teeks seda!’’ kinnitas Horhe. ,,Räägi, kas me juba kohale ka hakkame jõudma?’’ päris poiss kannatamatult. ,,Issand sinu kannatamatuse olin ma juba täiest unustanud!’’ ütles Siim valjult irvitades. ,,Kas sa teed mu kulul nalja?’’ küsis Horhe ja purskas naerma. Lõpuks jõudsid poisid kohale ning Horhe istus rannaliivale maha, vaatas päikeseloojangu poole ja üritas seda enale võimalikult tõesena ette kujutada. Poiss oli nii süvenenud, et ei kuulnud ennem Siimu obadust vastu õlga, et üks neiu temaga rääkima oli hakanud. Horhe ei vaadanud isegi tüdruku poole, sest ta ei teadnudki kus tüdruk täpselt asus ja ta ei tahtnud enda marki maha teha. ,,Ja!’’ vastas Horhe väga ebakindlalt. ,,Minu nimi on Annabel ja ma lihtsalt mõtlesin et...’’ hakkas tüdruk rääkima. ,,Mida sa mõtlesid? Mõtlesid seda, et tuled siia meie juurde ja hakkad meid haletsema või veel hullem, mõnitama? Ah?’’ hakkas Horhe kaitsereaktsioon kohe tööle, ega lubanud Annabelil lausetki lõpetada ning see tegi tüdruku veidi kohmetuks ja ehmatas ta ära. ,,Horhe rahune maha, mis sul hakkas!’’ üritas Siim sõbrale mõistust pähe panna. ,,Asi ei ole üldse nii nagu sina sellest aru said!’’ üritas Annabel uuesti jutule saada. ,,Ma ei tea miks, aga miski minus lihtsalt tahtis tulla siia ja teile tere öelda, aga ma ei tulnud siia mingi halva tagamõttega, vastupidi, te tundute huvitavad ja mul oleks hea meel kui me lähemalt tuttavaks saaksime.’’ ,,Miks me sulle huvi pakume?’’ segas Siim vahele. ,,Me oleme küll viimsed inimesed, kes kellelegi huvi võiksid pakkuda.’’ ,,Võib-olla olen ma teistsuguste põhimõtetega, ma ei hooli sellest millised inimesed välimiselt on, mind huvitab ainult see millised nad seest olla võivad.’’üritas Annabel ennast õigustada. ,,Sinusugused tüdrukud hängivad tavaliselt ilusate kuttidega viru keskuses ringi, mitte ei käi rannas sante uudistamas!’’ ütles Horhe pahase häälega ja tegi näo nagu ta jõllitaks ikka veel ilusat päikeseloojangut. Kuid varsti ei saanud ta sellega oma saladust varjata, sest õhk hakkas aina jahedamaks muutuma ja isegi Horhe taipas, et päikeseloojand akkab tasapisi läbi saama. ,,Miks sa nii põikpäine oled ja aru e taha saada, et ma pole selline nagu teised ja sa isegi ei tea milline ma oled, kust sa tead öelda, et minusugused peavad käima ilusate poistega viru keskuses, sa ju pole mulle otsagi vaadanud.’’ Ütles tüdruk, hääl oktavi võrra kõrgem. ,,Vabandust, ma ei tahtnud karjuda, ma lihtsalt ei saa aru, ma ju tahtsin lihtsalt juttu ajada ja teiega tuttavaks saada!’’ rääkis Annabel nördinult. Kuid tüdruku hääl oli Horhe jaoks nii ilus, et tema sõnad tegd poisi südame soojaks ja tõid külmavärinad ihule. Sisimas oli ta rõõmus, et ta kellelegi huvi võis pakkuda, kuid oma nägematuse tõttu oli ta hirmul ega julgenud kedagi endale ligi lasta. Ei südamesse ega ka mõnel muul viisil. ,,Näe nüüd saidki meiega tuttavaks ja suured tänud sulle, et sa nii hoolitsev oled, aga palun jäta meid nüüd rahule, et me saaksime värsket õhku nautida ja seejärel koju minna. ’’ peletas Horhe tüdruku veelgi kaugemale oma õelusega. ,,Olgu, ma hakkan ka siis koju liikuma, nägemist!’’ ütles tüdruk kurvalt ning astus paar sammu tagasi. ,,Nägemist!’’ ütles Siim viisakalt vastu. ,,Head aega!’’ ütles Horhe tuimalt, ega keeranud pead tüdruku poolegi.


Mõlemad poisid hakkasid kodupoole liikuma, sest päikeseloojang oli lõppenud ja hakkas pimedaks minema. ,,Miks sa temaga sedasi käitusid?’’ küsis Siim Horhelt vihaselt. ,,Miks ma oleksin pidanud temaga teisiti käituma, kas sa siis tõesti aru ei saa, et ta on silmakirjalik?’’ vastas poiss väga pahuralt . ,,Siim, kuidas sa võid nii loll olla?’’ ,,Tead, loll olid hoopis sina, sellise käitumisega peletad sa kõik inimesed endast eemale, kas seda sa tahaksidki! Oleksid sa näinud selle tüdruku, Annabel oli vist ta nimi, nägu oleksid sa ise ka aru saanud, et kõik mis ta rääkis tuli südamest.’’ ,, Kust sina seda tead?’’ turtsus Horhe aina edasi. ,,Tema siirad silmad reetsid teda.’’ ,,Mis sa oskad nüüd silmade kaudu inimeste mõtteid lugeda või?’’ ütles Horhe juba rõõmsamalt ja naljatades. Mõlemad poisid hakkasid naerma.

,,Mida te irvitate seal kuradi väärakad!’’ hüüdis üks noorte kamp eemalt. Horhe ja Siim ehmusid ning kiirendasid sammu, kuid sellest polnud kasu. ,,Kuhu te tropid nüüd jooksete!’’ karjus arvatavasti kamba liider poistele lähemale joostes ning terve kamp tema järel. ,,Hah, mida nalja, vaadake pime idioot sõidutab invakat.’’ Ütles poiss keda kutsuti Marjoks. Terve kamp puhkes naerma. ,,Savi, et puudega olete, tappa saate ikka!’’ ütles kamba liider Marjo juba tõsisemalt ning ka kõik teised kambas olijad hakkasid käiseid käärima, välja arvatud tibid, kes nendega lihtsalt kaasa jõlkusid, GIN’i pudelid näpuvahel.

Ma istusin põlvi kätega tugevasti enda vastu surudes väljas trepil ja tundsin, kuidas päikesekiired mu nägu soendasid. Ma oleksin tahtnud lihtsalt kuhugi minna. Kuhugi kuhu jalad viivad, aga üksi ma seda teha ei saa ja Siim ei nõustuks enam kunagi. Ja pealegi ta on minu peale ikka veel solvunud, et ma julgesin talle näkku öelda kui naiivne ta on ja kui rumal on uskuda, et ta saab terveks. Ma tean, et ma olen isekas kui ma nii räägin, aga mul on tõesti raske uskuda selliseid asju. Aga samas mul pole õigust võtta unistusi Siimult, kuigi ma seda juba tegin ja uskuge, mul on tõsiselt kahju, et ma selline tõbras suudan olla. Õnneks lohutab mind mõte, et Kayli on hakanud Siimu juures rohkem käima. Ma küll olen pime, aga Kayli räägib Siimust nii palju, et mul tekib juba kahtlusi, kas ta tahabki teda ainult sõbraks. Pealegi on Kayli tore tüdruk ja Siim teda väärt.

,,Miks sa ei rääkinud, et sa ei näe?’’ kuulsin järsku pettunud häält enda kõrval.

,,Kes sa oled ja kust sa seda kuulsid, et ma pime olen?’’

,,Annabel! Me kohtusime rannas. Ma käisin haiglas, sa kuulsid seda, aga ma ei julgenud sulle midagi öelda.’’ Vastas ta nukkralt.

,,Miks sa haiglas olid? Kas sa nuhid minu järel? Kust sa teadsid, et ma haiglas olin?’’ Esitasin närviliselt järgmised küsimused.

,,Ma nägin sind seal juhuslikult kui ma haiglas olin. Aga sa ei vastanud minu küsimusele.’’ Püüdis ta teemat vahetada.

,,Sa oled mulle ju võhivõõras, miks ma olekski pidanud sellest rääkima. Selleks, et saaksid mind haletseda. Aitäh, et pakkusid, aga ma pole kahjuks huvitatud.’’ Ütlesin viimased sõnad tohutut ängistust tundes.

,, Ma ei haletse kedagi, miks sa ei mõista, et ma pole selline?’’

,,Palun, ära hakka sina ka oma head südant näitama ma ei jää seda uskuma. Kõik inimesed haletsevad väärakaid ja ma arvan, et ega sinagi meil eriline ei ole.’’ Sisistasin läbi hammaste.

,,Ma ei mõista sind...’’ tahtis Annabel end kaitsta, kuid segasin vahele.

,,Sa ei saagi mõista, sest sinul on kõik olemas. Sa ei tea, mis tunne on olla pime või mingil muulmääral sant. Sa lihtsalt ei tea...’’

,,Ma polegi väitnud, et ma tean, mida sina tunned, aga sa ei tohi mind selles süüdistada. Mitte küll nii nagu sina arvad, aga hingelt olen ma sama...’’

,,Sant?’’ ütlesin välja sõna, mida tema ei julgend minu juuresolekul öelda. ,,Ja mida sa tahad sellega öelda, et sa oled sama sant kui mina??’’

,,Mul ei ole seda kõike, mida sa arvad olevat. Mu vanemad surid autoõnnetuses kui mu vend oli neliteist, mina kümmnene ja meie õde oli alles 3 kuune. Me elasime kuni venna täisealiseks saamiseni oma tädiga, kuid ka tema suri alles hiljuti ja nii jäimegi omapead. Vend otsis endale tasuva töökoha ning taotles meie õe hooldusõiguse endale. Nädal tagasi ta koondati ja nüüd on meil tõsised rahalised raskused. Ja vastuseks sinu küsimusele, miks ma haiglas käisin on see, et minu õel avastati leukeemia. Ma ei usu, et see on kõik see, mida sa endale soovid.’’

,,Kus ma tean, et sa seda välja ei mõelnud?’’ küsisin kahtlustavalt, kuid vastuseks kuulsin ainult lakkamatuid nuukseid.

Tundsin tüdruku meeleheidet hoolimata sellest, et ma teda ei näinud. Mul oli kohutav tunne kui ma kõike seda kuulsin ja sees kripeldas kõige sellepärast, mida ma talle ennem ütlesin. Ma poleks ealeski uskunud, et temaga midagi sellist toimub ja kui nüüd asja üle hoolega järele mõelda,siis need õnnetused, mis teda on aasta aasta järelt aina rängemalt tabanud on tõesti hullemad kui ma arvatagi oleks osanud. Ma tundsin, kuidas tema pisarad minu käe peale kukkusid ja sel momendil ei osanud ma muud teha kui teda tugevasti kallistada.

,,Palun anna mulle andeks!’’ laususin lõpuks sõnad, mille ütlemine nõuab minult tavaliselt tõsiselt suurt pingutust. Kuid ta ei vastanud. Ta tõusis püsti ja pigistas õrnalt minu kätt ning lahkus. Kuulsin kuidas tema sammud ja nuuksed aina vaiksemaks jäid ja siis lõpuks kadusid. Kui ma ometigi midagi näeksin, siis jookseksin talle ilmselt järele, aga kahjuks sellisena ma seda teha ei saa. Ainus mis ma teha sain oli jääda valutava südamega sinna trepile istuma.

***
Hommikul ärgates tundsin ennast kohutavalt väsinuna, sest nägin jälle seda sama unenägu. Seda kohutavat unenägu, mis kriibib hinge. See tundub mingil määral õudne, kuid samas selles unes on midagi, mis paneb mind tahtma seda ikka ja jälle nägema. Ilmselt sellepärast, et see on ainuke koht kus ma midagi näen.

Ajasin ennast vägisi voodist välja, sest ma tean, et mu emale ei meeldi kui ma päevad läbi voodis vedelen. Settisin ennast korda ning läksin kätega kobades kööki, et midagi süüa. Istusin vaikselt ja mälusin oma võileiba, kui kuulsin ema elutoas kellegagi rääkimas.

,,Nii ruttu, sa pidid ju kuuks ajaks sinna minema.’’ Ütles ema kellelegi imestunult. Ja ma ei kahelnudki selles, et ta rääkis isaga.

,,Heaküll, me ootame sind siis täna õhtul.’’ Lausus ema alandlikult isale, kes ema reaktsiooni peale ilmselt tigedaks sai. Ma tean, et ema armastab mind ja isa, aga tean ka seda, et isa meid mitte.

Peale seda kui sain enda võileiva söödud läksin tagasi oma tuppa, hoolimata sellest, et ema pahandas minuga. Mul ei olnud tuju täna sealt välja tulla, ma istusin voodile, panin klapid kõrva ning keerasin muusika nii kõvasti kui sai, et mitte ema näägutamist kuulda. Vajusin voodile pikali ja panin silmad kinni, sest endiselt tundsin kohutavat väsimust. Pigem polnud see mingi väsimus vaid lihtsalt tahe magama jääda, et ikka ja veel näha seda und. Olin juba pikka aega voodis nii pikutanud kui taipasin, et sedasi ma ei uinu. Võtsin klapid kõrvast ja kobasin kätega vaikselt oma kummuti sahtli poole, et võtta sealt topsik unerohtudega, mille arst mulle kunagi oli kirjutanud, kui mul oli raskusi magama jäämisega, kuid sellest korrast oli neid alles jäänud ja ema on need minu õnneks tagasi unustanud küsida. Võtsin igaks juhuks ainult ühe, sest mäletan, et need pidid päris kanged olema.

Mind ümbritses taas udu, ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud ikka ainult see neetud udu. Õhk oli veel niiskem kui tavaliselt ja mu jalad olid põlvedeni märjad. Kõheledes astusin vaikselt edsi ja tundsin kuidas maa mu jalgade all veidi vajus, see ehmatas mind ja ma tardusin hetkeks. Tundsin kellegi jahedat kätt oma õlal. Keerasin ehmunult ringi ja nägin väikest tüdrukut, kelle kleit oli udust läbi vettinud ja kes vaatas oma ära nutetud silmadega mulle otsa justkui paluks abi, kuid ta ei lausunud sõnagi. Ta viipas käega, et ma talle järgneksin. Sammusin kiirelt läbi niiske maa tüdrukule järgi, ma ei näinud teda hästi, sest udu oli veelgi tihedam kui alguses. Järsku kuulsin kiljatust, tüdruk kadus silmapiirilt ja kõik jäi haudvaiksesk. Seisin ehmunult ja vaatasin kõikjale, kuid ei näinud enam kedagi. Järsku haaras keegi mu jalast ja palus abi.

Äkitselt avasin silmad ning olin taas reaalsuses. Järjekordne unenägu. Igas järgnevas unenäos on mul võimalus aina rohkem näha. Ma ei usu tavaliselt unenägudesse, kuid need unenäod panevad mind sügavalt mõtlema. Miks ma näen selliseld unenägusi? Mida need tähendavad? Mu pea valutas kohutavalt ja hakkas veel kõvemini valutama kui ma kuulsin alumisel korruseel oma isa häält. Ta oli jälle kodus. Kunagi pidi see nagunii juhtuma, et ta tagasi tuleb, aga poleks arvanudki, et see aeg kui teda pole nii kiiresti möödub.

Trepil raskeid samme kuuldes valmistusin juba selleks, mis isal mulle öelda on. Tal on alati midagi öelda, alati on mingi asi mis teda torgib ja mis ei lase tal teiste inimeste elust eemale hoida.
,,Mis jama sa siin korraldad, k*radi pime, miks sa siin paganama toas kükitad, kasi kohe midagi kasulikku tegema, muidu sinust polegi mingisugust tolku, sellist ei julge sõpradele näidatagi. ’’ karjus isa vihaselt.

,,Millistest sõpradest sa räägid? Enda omadest või? Polekski arvanudki, et sul leidub ka mõni inimene, kes sind kannatab. Sa pole väärt sedagi, et sellist sõna nagu ,,sõber’’ öelda.’’ Ütlesin isale näkku irvitades. Ma oleksin kohutavalt tahtnud tema nägu näha, sest teda tundes, kujutasin ma seda ette kui lilla ta praeguseks näost olla võis.

,,Sa igavene närakas! Sa pole muud kui kalts! Sind pole mitte kellelegi tarvis, oled meile ainult koormaks! Kui oleks minu teha, lendaksid sa siit majast nagu rämps tänavale!’’ ütles isa veelgi tigedamalt ning tõukas mu põrandale ja seejärel marssis toast välja.

,,Selline argpüks oledki või?’’ karjusin isale järele, et teda veel kiusata.

[u][justify]