Valgus

Mulle meeldib!
Palun uut!

Okei, tegelikult enne polnudki aga midagi läks sassi ja siis ma tegin kõik nii. Enam uus osa ei tule selline (: kunagi varsti kirjutan :)

Jah, ma varsti kirjutan (:

Algul läks natuke segaseks *mõtleb et äkki hoopis mul jooksis juhe kokku* , aga muidu meeldib mulle ka Uut

Tore, et meeldib (:

Teine osa :

Minu ees seisavad vikerkaared ja õrnalt veepiiskadega kaetud lilleõied. Tunnen enda nahal uduvihma.
"Wow.." pomisen veelkord.
"Jajah. Sinu tuba," vastab Liza.
Ta viipab korra käega ja see kaob. Vaate asemel on minu ees suur valge päevatekiga voodi, heledast puust kapp ja laud ning suur vaip. Tuba pole küll suur, aga see-eest palju luksuslikum kui eelmine.
"Crizella tuleb ka siia ?" küsin.
"Ei tule. Ta jäab lastekodusse."
"M-miks? Ta võib ju siin ka..."
"Me ei saa teda taevasse tuua, Lena. Inimestel pole siia võimalik tulla," ütleb Liza.
"Ahah," vastan pettunult.
Kõnnime edasi suurde söögisaali. Laual seisab suur puuviljakorv ja selle ümber kausid pallijäätisega. Magustoit mõtlen vaevatult. Sooviksin parem suppi või midagi.
"Söö ära, siis lähme veel ühte õpituppa. Seal näidatakse kuidas luua oma hoolealusega kontakti," ütleb Liza.
"Ee...kontakti?"
"Jah. Küll sa näed."
Potsatan toolile ja võtan ühe kausi ning panen jäätisele maasikaid. Pistan ühe ampsu suhu. Ma ei taha seda... Kõht ei ole tühi ja pealegi, ma tahan Crizellat näha. Mõistan oma ema, kes muutus peaaegu hulluks, kui ta hoolealune - 77 aastane Marcinna - suri.
"Ma ei soovi rohkem," ütlen lootusetult suhu ajades kolmandat suutäit.
"Okei, lähme siis," nõustub Liza.
Kõnnime läbi kitsa koridori, kuni jõuame väikese ukseni "Ancwinck". Ma ei hakka küsima, mida see tähendab.
Pigistan silmad kinni ja proovin. Ma ei näe Crizellat, aga ma tunnetan teda - rahulik, arvatavasti magav väikeste hingetõmmetega laps.
"Oh..ma olen nagu võlur" sosistan vaimustunult.
"Kaitsja," parandab Liza. Naeratan ja avan silmad.
"Võib tema juurde minna?" küsin.
Liza hakkab pead raputama ja seda märgates haihtu kiirelt.
"Lena!" kuulen veel hoiatavat häält. Maandun kapis. Saan sellest kiirelt aru, sest tunnen tolmu ja unarusse jäetud pesemata riiete haisu. Avan aeglaselt kapiukse. Tean, et inimesed ei näe mind ja kõnnin rahulikult mööda tuttavat tuba ringi. Crizella. Teda pole siin. Jooksen tema hälli juurde, see on tühi. Üritan temaga kontakti saada, kuid miski segab mind. See miski haarab mu käest ning sosistab mu nime.

Ma lihtsalt pidin siit pooleli jätma , seega on see osa Lühike (jaja ) igatahes, mis arvate? Kriitikat? :)

Väga põnev oli
Tahaks teada mis edasi saab
UUT!

Oh, tore et teile meeldib (: kogu mõtteid ja siis kirjutan edasi

Põnev, väga põnev Ürita hästi ruttu järgmine osa teha, sest ma ei suuda oodata

Heh, jah, ma arvan et täna õhtu poole kirjutan

Te tahtsite ju niiväga xD igatahes, Kolmas osa siis :

Pööran ümber. Minu ees seisab pruunikas-mustade juustega tüdruk. Tema silmad on sinised ja tunduvad sõbralikud, kuid tema näol on kuri grimass.
"Mida sa siin teed?" küsib ta.
"Kuidas sa mind näed?" küsin vastu.
"Ma olen ka kaitsja," vastab ta rahulolevalt.
"Ma otsin Crizellat."
"Mis sul temast?"
"Ta on minu hoolealune."
"Tema? Oh.. sul ei vea."
"Miks siis?" küsin närviliselt - veel mingi saladus?
"No vaata minu oma. Eric!" hüüab tüdruk.
Tuppa kõnnib ülimalt kena poiss. Pööritan silmi. Mida iganes.
"Kas sa tead midagi Crizellast?" küsin poisilt.
"Oh, ta on mu õde. Muidugi tean. Ta peaks olema pesuruumis koos Martinnaga. Tule ma näitan sulle," vastab ta sõbralikult.
Naeratan. "Okei."
"Mirell, jää siia. Ma tulen kohe tagasi," ütleb Eric tüdrukule.
"Omg.." pomiseb Mirell.
Kõnnime läbi pika koridori. Ma eeldan, et selle sama, mis esimesel korral. Avame pesutoa ukse. Seal seisab üks tädi, tema süles naerev Criz.
"Tere!" ütleb Eric.
"Tere, Howard," vastab proua viisakalt.
"Tere!" ütlen minagi, aga siin togib Eric - Martinna arvab et ta toksas õhku - tuletades mulle meelde, et ma pole nähtav. Itsintan korra.
"Ma viin Crizi magama," lausub Eric.
"Oh.. aitäh sulle," vastab Matinna.
Eric haarab lapse sülle ja ma tahan teda kohe omale kiskuda, kuid siis meenub, et proua vaatab meid ikka. Pööritan silmi.
Me kõnnime läbi koridori, Criz minu süles.
"Niiet ta on su õde?" küsin.
"Jap," vastab Eric.
"Veab sul - ta on parim."
"Heh, jah. Muide, see...Mirell on tore?"
"Mirellinda. Ei.. võinoh eks ikka nagu iga tavaline tüdruk. Vist. Ta pole just eriti sõbralik."
"Tõesti?" küsin, kuid me astume Crizi tuppa tagasi.
"Oligi aeg," ütleb Mirell.
"Jap," vastan naeratades. Mirell vaatab mind pahaselt.
"Me lähme nüüd," sõnab ta ja võtab Ericu käest kinni.
"Tsau!" hüüab poiss veel ja nad kõnnivad toast välja.
"Lollakas Mirell.." pomisen vaikselt ja näitan Crizellile mänguasju.
"Sinuga ei tegeleta vist väga tihti?" sõnan.
Criz vaatab mulle otsa ja raputab pead. Silmad lähevad suureks. Ta on tõesti nii üliarenenud? wow..
Kõnnin temaga toas ringi.
"Lena!" käratab keegi mu selja taga. Pööran ümber. Liza. Pagan..
"Sa pead reeglitest kinni pidama!" pahandab ta.
"Jaaaa - ma tean," vastan.,
"Niisiis... lähme tagasi," ütleb ta natuke leebemal toonil.
"Ei, ei, ei. Natuke veel."
"Lena.."
"Lõpeta!" käsin.
Liza viipad käega ja ma tunnen, kuidas Criz minu sülest kaduma hakkab.
"LIZA!!" karjun vihaselt. Mu jõud pole vastupunnimiseks piisavalt tugev ning varsti oleme minu uues toas.
"Ma vihkan sind!" kisendan ja ronin voodile peites näo patjadesse.

Meeldis?

Mulle väga meeldis
See jutt on nii põnev
UUT ja ruttu Palun!

Minul.... jooksis juhe kokku selles osas. Oli nagu mingi Eric ja siis veel Martinna ja keegi veel. *juhe jooksis kokku* Aga ma ootan ikkagi uut, äkki siis hakkan taipama

Nastik - Eric nägi, sest ta on kaitsja hoolealune. Hoolealused saavad ka näha.
Ja ma vabandan, kui tuli liiga segane , üritan järgmises osas siis selgitada

Neljas osa :
Liza kõnnib veidikese aja pärast minu tuppa.
"Lena, lõpeta!" ütleb ta vaadates mu mossis nägu.
"Palun seleta mulle seda - ma ei saa midagi aru," vastan vaikselt.
"Mida täpsemalt?"
"Kes on Eric, Mirell ja kas see... Martinna hoolitsebki Crizella eest?"
"Noh... Mirell on minu õe laps. Ta on vastik ja ülbe, nagu mu õdegi. Me oleme tülis. Eric on tema hoolealune.. Rohkem ma ei oska öelda. Ning Matrinna - jah, ta töötab lastekodus. Ja põhiliselt hoolitseb tema Crizi eest. Saad aru?"
"Mjah. Vabandust, et ma kõik pooleli jätsin ja sinna tormasin. Lähen nüüd õpituppa ja naasen lastekodusse alles siis kui võin," luban.
"Tore. Sea end valmis ja ole kella kolmeks samas ruumis, kus siis kui ära haihtusid," ütleb Liza ja kõnnib toast välja.
Kammin veelkord juukseid ja sätin riideid. Otsustan natukene veel toas olla, enne kui lähen. Istun vaikselt voodinurgale. See kõik on nii keeruline - ma ei saa pooltest asjadest aru. Nagu pudru ja kapsad. Miks m i n a kaitsjaks sündisin? mõtlen vaevaliselt.
Kell on juba paar minutit kolm läbi ning ma kiirustan toast välja. Kõnnin mööda pikka koridori ja astun lõpuks ühest uksest sisse.
"Noh, tere Lena!" öeldakse mulle.
Lasen pilgul üle ruumi käia : töötajad, töötajad, õpetajad ja... MIRELL.
"Mida tema siin teeb?" küsin jahmunult ja ostutan käega tüdrukule.
"Miks ma ei või siin olla?" küsib ta vastu.
Ta on mu peale solvunud..?!
"Einoh.. Ikka võid," vastan vaikselt ja istun lauda.
"Mirell on sulle üheks õpetajaks - ta on sinuvanune, mõistab sind ja on olnud sinust kaks korda kauem kaitsja," ütleb Liza.
Jõllitan Lizat üllatunult.
"Misaja?" pomisen.
"Alustame," naeratab Mirell uhkelt. "Sa ei tohi uute katsumuste juures närvi minna. Eriti kui sa pead kaitsma seda titte."
"Ole vait!" ütlen vihaselt, kui kuulen kuidas ta Crizi nimetab ja veel missuguse häälega.
"Ära jama minuga," hoiatab ta.
Tahan juba öelda, et mulle aitab, kuid siis meenub mulle, mida Lizale lubasin. Istun rahutult toolil kuulamata Mirelli plära.
Tund möödub väga aeglaselt, kuid kui see lõpuks läbi, kiirustan tagasi oma tuppa.
Otsustan hakata päevikut täitma - mingigi tegevus. Otsin kapist vana märkmiku ja kirjutan lühidalt oma päevast. Mul polegi kavatsust mingit sissejuhatust tegema hakata. Homme tuleb uus õpetamine - Mirelliga. Nõme.

Meeldis?

Meeldis Sain nüüd natukene aru mis eelmises osas toimus. Tekst võiks pikem olla ja eelviimane lause ( vist ) Homme tuleb uus õpetamine - Mirelliga. see on natukene kahtlane lause. Kas ei peaks olema: Homme tuleb uus õpetaja - Mirell. ? Kuid mulle meeldib ja ma ootan uut osa :)

Jaah, peaks küll woops

Mulle meeldis see osa
Jutt tundub nii huvitav, et tahaks juba edasi lugeda
UUT