Valgus

Viies osa :

Kritseldan päevikusse südameid. Ma tahaks minna tagasi Crizella juurde, tagasi lastekodusse..Tagasi Ericu juurde? Ma ei tea.. mõtlen.
Järsku peatun ja tõusen kiirelt istukile. Kuulen...Crizi südamelööke - kiired ja rütmitud, tunnetan tema hirmu ja siis kaotan kontakti.
Haihtun kiirelt. Leian end peagi Crizi hälli kõrval. Kogu toas pole ühtegi hingelist - vähemalt ma ei näe midagi. Rahtus ja hirm kasvavad.
"CRIZELLA!" karjus valjult.
Midagi pole kuulda. Vahin toas meeleheitlikult ringi. Ja siis järsku kuulen - põmm! Põmm! Põmm! Nagu keegi viskaks mööblit vastu seina. Olen hetkega seal, kust tuli hääl. Ma ei suuda eristada enda ees toimuvat. Mingi ülikiirelt liikuv olend kihutab mööda tuba ringi. Märkan kohe Crizi, kes on nurgas pikali, silmad suletud. Jooksen ta juurde ning haaran ta sülle. Pingutan ja meie ümber tekib nähtamatu kest - kaitseks. See olend jookseb ikka ringi ja aegajalt lendab mõni mööbliese vastu seina. Ma olen hirmunud ja segaduses, sest ma pole iial midagi sellist kogenud.
"Aidake keegi," kisan, kuid lärm, mida olend tekitab summutab mu karje. Hoian Crizi väga tugevasti oma embuses, kuid ta silmad on endiselt suletud. Üritan mitte mõelda kõige hullemat. Lõpuks otsustan, et midagi peab siiski tegema - ma pean võitlema. Tekitan kätega elektri või millegi - täpselt ma oma võimeid ei taju - palli ning viskan selle umbkautselt olendi poole. See läheb sihtmärgist mööda ning maandub põrandal. Kostab tugev kragin ja põrand puruneb. Puutükid lendavad laiali.
Siis märkan Mirelli, kes uksest sisse jookseb.
"VII CRIZELLA MINEMA!" karjun talle.
Tüdruk haarab Crizi ja jookseb minema. Siis tuleb ta mulle appi. Pommitame olendit, kuid mul läheb lahingurelva valmistamisega aega - samal ajal on Mirelllil umbes 50 tulekera visatud. Umbes 40 neist lähevad mööda ja maja süttib põlema. Olend vist põgeneb, ma ei näe kihutamist enam. Kuid leegid matavad karjed, mida kostub igalt poolt. Tunnen vaid kuumust ja näen kollase ja oranži värvi segu virvendavat silme ees.
See kestab kaua, väga kaua. Lõpuks vajun peaaegu pikali põrandale. Kuumus on tohutu ja lastekodu on leekides. Tavaline inimene oleks ammu surnud. Lõpuks tulen mõttele - ma pean haihtuma. Pingutan kogu jõust ja lõpuks see õnnestub.
Tunnen enda ümber külma värsket õhku ja tunnen sellest suurt mõnu. Umbes 10 minutit lesin niimoodi tundmatul murul. Kuid siis tulen mõttele - Kus ma olen??


Üritasin põnevamaks teha, meeldib?

Minule meeldib.
Aga sa võiks jah pikemaid osi teha.
Ootan uut

Mulle ka meeldib ja tõesti võiksid pikemad osad olla. Kõik läks kuidagi liiga kiiresti. Rohkem kirjeldust võiks olla, aga ootan uut

Okii, üritan siis järgmine kord :p