Ma pole tõesti VÄGA pikka aega blogisse kirjutanud. Poolteist kuud. Ja ma vist isegi ei teeks seda, kui ma poleks isa juures ja unustanud maha nii oma päeviku (viimasel ajal eluks vajalik) kui ka kodupüksid (pidžaama ajab küll asja ära, aga ikkagi ). Ja ma tõesti vajasin, et ma saaks kuhugi vähemalt kirjutada. Ning selleks ei sobi mõni paberileht, mis pärast isa juurde vedelema jääks . Seega torkas mulle koheselt pähe blogi. Suurepärane ju

Terve päeva oli mul nii hea tuju. Ma suutsin kohati ainult naerda. Kõik hakkas pihta juba hommikul, kui ma juhuslikult sattusin elutuppa ja seal mängis Star FM. Igatahes mängiti seal neid selle nädala parimaid hetki. Ja Oja-Pets on ikka super. Kui ma ainult suudaks mäletada, mida ta nii absurdset ütles, et ma lihtsalt naerma purskasin. Koolis oli ka mõnus olla. Pärast kooli tulin üsna kohe koju ja siis panin TVD tõmbama. Pärast selle vaatamist kobisin ma venna tuppa (kes vahepeal koju oli jõudnud) ja üritasin talle selgeks teha, et ta peab seda osa kohe vaatama. Ta suht lihtsalt eiras mind. Seega viskasin ta voodisse pikali, võtsin teki pealt mingi mänguasja (selline pisikene armas valge tiiger) ning hakkasin seda vastu lage loopima. Kord siis lendas see ühele poole voodit, kord teisele ja siis ma jooksin ja naersin nagu väike laps ning hüppasin venna voodi peal. Põnev oli (vennale pinda käia). Aga tulemusi see väga ei andnud.

Aga nüüd olen ma isa juures. Hea tuju on kohe läinud millegi pärast. Või pigem on mul kord nõme olla ja teine kord jälle väga lõbus. Kõik väga oleneb, kas ma olen koos oma isaga või siis koos isa ja tema elukaaslasega. Mul pole viimase vastu küll midagi, aga pärast seda kui nad lapse said, on kõik kuidagi teistsugune. Pisikene on küll ülilahe ja mõnus ja väga-väga tumesiniste silmadega, aga siiski. Samas on isaga koos olla nii lahe, isegi kui ta väänab mind ühte pidi ja teist pidi ja harjutab/õpetab minu peal/mulle mingeid imelikke enesekaitsevõtteid. Ma olen aru saanud, et ainult korralikust jalalöögist ja vaistlikust hammustamisest ei piisa. Heh, praegu ta pakkus mulle, et kui ma ühe võtte ära õpin, siis võib ta mulle kohe Jaapanist rohelise vöö tellida ja ma oleks kõrgemal kui mu vend. Vaatamata sellele, et tegelikult pole ma kordagi trennis käinud Isuäratav pakkumine ju

Ja mu pisikene venna teeb imelikke hääli siin kõrval ja puristab (sama intelligentselt kui ta ema, nagu mu isa praegu kommenteeris) ja taob lauda kätega Igatahes on mul tegemist. Isegi kui ma tahaks kõiki enda ümber eirata, siis unustasin ma kõrvaklapid ka koju See on see kahe minuti pakkumine, kui ma mõtlen sekundi pealt, et peaks veel käima pead pesemas enne isa juurde minemist ja samas ikkagi ei jõua pessu. Ma lihtsalt avastasin, et tunni ajaga ma ei jõuaks käia duši all, kuivatata juukseid ja siis veel teha meiki ja panna läätsesid silma jne

Ma ei suuda välja mõelda, millist raamatut ma lugema peaks hakkama. Kõigepealt peaks vist ära otsustama kohutusliku kirjanduse, selle läbi lugema ja seejärel saab alles kõike muud lugema hakata. Isa vist on nõus mulle veel mõned raamatud tellima (need, mida ma internetist ei leidnud). Samas peaks ju enne need eelmised läbi lugema Aga need hetkel ei kutsu kuidagi. Praegu on vist mõtted kuidagi teisel levelil.

Tahaks praegu mingit filmi vaadata. Midagi armast ja ilusat. Ja muide, ma isegi tõmbasin endale "True Bloodi" 1. hooaja. Ma küll arvasin, et ei tee seda kunagi, aga pärast seda, kui ma FoxLife'i pealt 2. hooaja kolme esimest osa nägin, muutsin ma vähemalt natukene oma algset arvamust.

Päikest
kcissy