Hertsoginna

Taaskord ilmselt üks jutt, mis jääb pooleli, kuigi mul on sellele umbes kaheksa osa kirjutatud. Probleem on lihtsalt selles, et need osad on täiesti erinevatest kohtadest.
Esimene osa on lihtsalt tutvustus ja muu bla-bla-bla.
Arvamusi, põhjendatud kriitikat ja muud paluks.
Kirjavigu võib alati välja tuua. Pealkiri sakib, jah ma tean. Aga ma muudan selle ära, kui midagi hea tuleb pähe.
Ja ma tõesti üritan mitte liiga ajalooliseks minna. Ande teada, kui ületan piiri liiga ajaloolise ja mõistlikult ajaloolise vahel.
(PS:Mu kirjutamine on väga käest ära. Ma ei oska enam ladusaid lauseidki koostada. Üks asi on vahetevahel siin foorumis uidata, paar luuletust postitada ja niisama harva lolli juttu ajada, aga teine asi kirjutamine.)



1768.16.05


I



"Hertsog de Malliére," ütles Charlotte d´Haussonville ning naeratas.
Augustine vaatas emale segaduses pilguga otsa. Hertsog de Malliére, mis temaga siis on? Korraga ta mõistis ja üle ta valge näo levis õnnis naeratus.
"Hertsog de Malliére?" kordas ta, sest ei suutnud äsja kuuldud uudise tervet tähendust veel
Charlotte d´Haussonville noogutas ning võttis tütre käe pihku, seda tundeliigutuses pigistades. Midagi, mida ta harva tegi.
"Oh issand," ahhetas Augustine ja vajus suurde, tammepuust tumesinise sametiga kaetud tugitooli. "See pole võimalik."
"On küll, mu kallis. Ta saatis meile hommikul käskjalaga ametliku ettepaneku. Teist saab üks kuningriigi esimesi hertsoginnasid, Aurelle, mõelge! Milline positsioon õukonnas! Hertsogil on mitu suurt ja hiiglaslike läänidega lossi. Ja milline muinasjutuline aastasissetulek! Viissada tuhat liivirit! Te saate endale nii palju toatüdrukuid, siidkleite ja tõldasid kui ainult soovida oskate. Hertsoginna, minu hertsoginna de Malliére! D´Haussonville´id saavad kuulsaks!"
Augustine asetas käe südamele ja proovis hingeldamist peatada. Siis tegi ta midagi, mida polnud kunagi enne vabatahtlikult teinud. Kohendas rutakalt suurt kleiti, laskus põlvili põrandale, ning tänas pisarsilmi jumalat. Ta saab rikkaks! Ta saab õukonna säravaimaks naiseks! Ohjaa, kindlasti saab! Tüdruku tumehallid silmad lõid särama. Abielu riigi ühe kuulsaima mehega oli asi, mida ta alati soovinud oli.
"Millal?" küsis ta olles lõpetanud ja uuesti püsti tõusnud.
"Septembris. Te kolite Chelberry lossi, Versailles´ le üsna lähedale."
"Ja millal ametlik esitlemine toimub?"
"Oh, seda pole me veel jõudnud arutada, kuid arvatavasti enne abielu. Lisaks olen täiesti kindel, et te saate omale ka eluruumid kuningalossis."
Versailles- suurim ja uhkeim kuninglik residents- oli eeskujuks nii teistele prantsuse aadlikele, kui ka ülejäänud riikidele Euroopas. Jäljendati Versailles´ehitisi, selle õukondlaste moodi, kõnepruuki, käitumist. Tol ajal oli see ühes Pariisiga arenenud maailma kultuuri allikaks. Et saada osaks Versaillest, õukondlaseks, pidi toimuma ametlik esitlemine. Selleks aga pidid olema täidetud mõned üsna ranged tingimused.
Kuid kui inimene oli juba ametlikult "esitletud", ehk siis õukonda vastu võetud, kaasnesid sellega, vastavalt tiitlile, teatud õigused.
Kui väga vedas- ja kui oli sidemeid, võidi "esitletu" käsutusse anda üks lossi 226 elukorterist, või tagasihoidlikuma variandina üks 500 toast.
Muidugi polnud toad teab mis mugavad. Need olid pööningukorterid, talvel külmad, suvel lämmatavalt palavad. Seal elati ühes hädatarviliku teenijarahvaga pead-jalad koos. Mööblit oli vähe ja seegi polnud midagi uhket. Keegi endast lugupidav aristokraat poleks selliseid olusid välja kannatanud, kui Versailles´ ärklitoas elamist poleks peetud kuninga väga suure soosingu ning heatahtlikkuse märgiks.
Paljudel kõige rikkamatel nende seas oli siiski oma maja ja lossi jäid nad ainult mõnikord. Teised jällegi eelistasid sõita Pariisi ja Versailles´vahet. Just nimelt nii oligi printiside ja teiste silmapaistvamate isikutega, kuigi nende eluruumid olid kõige paremad.
Tüdruk oli kindel, et temale antakse üks 226 elukorterist ja koos sellega mitmeid privileege. Pealegi võis ta ikkagi oma lossis ööbida, kui Chelberry ikka tõesti piisavalt lähedal oli. Sõnade "oma loss" juures hakkasid ta käed värisema.

*****

Hertsog de Malliére ei võinud olla välimuselt eriti ihaldusväärne mees kuueteistkümne aastase tüdruku jaoks. Ta oli neljakümne kuue aastane, üsna lühike, kuigi sirge rüht lasi tal pikemana paista. Tal olid väikesed, vilkad ning salakavala pilguga silmad. Suur, kergelt groteskne nina ja säärase inimese suu, kellel on vahe mõistus ning terav keel. Kuid hoolimata inetust välimusest, oskas ta mingil seletamatul põhjusel enda ümber koondada kauneid naisi. Kindlasti mängisid oma osa ka röögatud rikkused, aga see ei paistnud ainus põhjus olevat. Terve Pariis vorpis luuletusi tema armuseiklustest ning heideti nalja ja mõeldi välja anekdoote tema välimuse ning lameda käitumise arvelt. Lisaks oli ta paadunud õnnemängur ning igatpidi elumees.
Kuid see-eest oli ta lausa vägagi atraktiivne selle koha pealt, mis puudutas varandust, ning selles vallas ei saanud Augustine omale paremat meest tahta. Pulmaööd ja teisedki ööd võis ära kannatada, kui selle eest sai ta endale lubada viimase moe järgi õmmeldud kleite, imelisi soenguid, kalleid pärle, häid hobuseid ja toretsevat eluviisi. Tuli lihtsalt sünnitada poisslaps, võib-olla isegi mitu, ning sellest piisas. Pealegi, nagu öeldud, oli Augustine oma sajandi inimene. Mõistet abielurikkumine ei tuntud, igal vähegi endast lugupidaval isikul oli olemas armuke. Ta võis otsida mõne kena, targa ja sarmika aadlinooruki, kellega lubada endale väikeseid seiklusi. See ei peaks raske olema, kui oli olemas raha, positsioon ja välimus, nagu temal.
Augustine oli üpriski pikka kasvu, sihvakas ja graatsiliste liigutustega. Ta oli vastavalt ema õpetustele omandanud eluks hädavajalikud oskused. Kuidas võita inimeste südameid, panna mees endasse armuma ning kuidas maani tasa teha oma vaenlased.
Ta oli loomupäraselt hea mõistusega. Ning kuigi ta oli emalt pärinud kombe vahetevahel endast peaaegu kontrollimatult välja minna, oli selline viga mingil määral lihvitav ning märkimisväärselt hulle raevupurskeid tuli ette harva. Peaaegu alati jäi peale ettemõtlemine ning omakasu poole püüdlemine. Augustine oli isekas, kuid oskas seda juba nii noorelt hästi varjata. Südametu ta polnud, kuid elu oli tüdrukule juba siis õpetanud, et ainus inimene keda täielikult usaldada saab ja kes on võitlemist väärt, on tema ise. Selline mõtteviis oli osava õukondlase edu võti.
Tema arukust toetas hea haridus, mida olid täiendanud mitmed guvernandid. Samuti oli tal peaaegu haiglane kirg lugemise vastu. Voltaire, Montesquieue, Rousseau ja teised tolle aja kuulsad autorid koos antiikkirjanikega moodustasid lõviosa tema raamatukogust.
Muusikat Augustine ei mõistnud, ega ka ei armastanud. Tal puudus muusikaline kõrv ja klavessiinimäng oli tema jaoks lihtsalt häiriv müra, mis tuli välja kannatada.
Ta silmad olid sügavalt tumehallid ning juuksed mustjaspruunid. Näojooned olid korrapärased ning näonahk helevalge. Ta oli ilus tüdruk. Aga tema oli üks neist "külmadest iludustest".
Tütre varase küpsuse, tasakaalukuse ning ilu tõttu olidki vanemad hertsog de Malliére´ile välja pakkunud just tema. Noorim tütar Sophie-Louise oli liialt vagadusele kanduv ning heietas juba kolmeteistkümne aastaselt mõtteid kloostrisse minekust ja vanima õe Éleanore´i "säravaimateks" külgedeks olid tujukus ning ohjeldamatu lõbujanu. Seega oli parim müükipandav tütar Augustine.
Ja hertsog oli peale mitut kuud kestnud läbirääkimisi pakkumise vastu võtnud. Oli tõeline vedamine, et valik langes just tema peale. Oli ju veel teisigi palju kõrgemast soost ja rikkamaid noori tüdrukuid, kes ilult Augustine´ile sugugi alla ei jäänud.

Ja Augustine oli "valgustatud", sest luges siiski tuntud valgusfilosoofide teoseid?:)
Mulle meeldis:)

Jah, põhimõtteliselt küll.Aitäh. :)


Täna või homme saab uue osa.

Ikka meeldib:)

Väga informatiivne.

Ma just kartsin, et lähen liiga ajalooliseks kätte ära, ja et see on igav. Aga tore, et päris nii hullusti see välja ei kukkunud.
Ilmselt on selle jutu kaheksateistkümnenda sajandi teema tingitud sellest, et ma olen ajaloofriik.
Aitäh, kommentaarid on alati toredad.


Uus osa peaks tulema täna või homme. See on juba kirjutamisel, kuid pean seda veel palju parandama ja muutma.

mm, mulle vägapalju meeldib see jutt.
muide, ma ka suht ajaloofriik.
ja minu arust võiks Augustine selle vanamehe kuradile saata ja mingi kena noore kutiga kohtuda:D
aga uut tahaks. :)

Lahe, et ma pole ainus. Sa ka siis rohkem 18. sajandi friik (nagu mõni siin... )? Vaevalt, et Augustine´i sugune naine selle hertsogi kuradile saadaks. Aga noh, üks üllatus on mul küll...:)


III




Augustine lesis mugavalt oma sohval, seljas valge musliinkleit, mille ainsaks ilustuseks oli õhuline pits. Ta luges parajasti ühte lääget armastusromaani talupoja tütre ja paruni vahel. Vahepeal ta haigutas, ning kartis, et oli ehk liiga vähe magada saanud. Meeled olid erksad, ent keha ratsasõidust kurnatud ja väsinud.
Tema meeste ratsakostüüm oli juba ammu peidetud kappi ja voodi jalutsis lebas punane ratsakleit, et juhuslikule sisseastujale jääks mulje, ning oleks ta sellega sõitmas käinud.
Täna oli pühapäev ja see tähendas seda, et ta sai hommikut alustada tassi kuuma šokolaadiga. Ta oli kuulnud, et kõik naised õukonnas jõid igal hommikul šokolaadi, kuid nende pere polnud piisavalt rikas, et sellist maiust endale nii tihti lubada. Seepärast meeldiski talle pühapäeva hommikutel lamaskleda oma toas, lugeda meeliköitvaid jutte armastusest ja juua eksootilist jooki- ta tundis end noil hetkedel nagu tõeline õukonna daam.
Pilguheit võltskulla ja klaasist kividega ebakvaliteetsele lauakellale, mille ta oli ostnud vaid puhtalt näiliselt luksusliku välimuse tõttu, ütles, et aeg saab õige varsti kümne minuti pärast üheksa. Varsti algab hommikusöök.
Augustine haigutas uuesti ja tõmbas kledi pihikut ülespoole. Avatud aknast hoovas sisse sooja, värsket ja sumedat hommikuõhku, mis kätkes endas toomingaõite, nartsisside ning teiste õitsevate taimede lõhna. Oli hiliskevad. Maikuu lõpp- kõige kaunim aeg aastas.
Ta oli just jõudnud kohani, mil peategelanna Opheliale vannuti igavest armastust härra Agasse´i poolt, kui kostus tasane koputus uksele.
"Mademoiselle, see olen mina, Appoline," ütles kellegi ettevaatlik hääleke.
Appoline oli itaalia päritolu teenija, kellest vaiksemat, kohustundlikumat ja tagasihoidlikumat oli raske leida. Ta oli habras, siiras ja nii süütu olemisega, et inimesed temasse tihti haletsevalt suhtusid. Tema pärisnimi oli Appollonia Talosa, ent Charlotte oli tema nime prantsusepärasemaks muutnud.
"Võid sisse tulla."
Teenijanna astus sisse ja ta ilme oli kergelt süüdlaslik ning kohmetu."Härra krahv D´Haussonville laseb teid enda juurde kutsuda."
Tüdruku hirvesilmadest võis Augustine lugeda nagu avatud raamatust enda ees, et midagi halba on juhtumas.
"Kas ta ütles miks?" päris ta tüdruku käest.
"Ei, kuid härra oli vihane."
"Hmm." Augustine´i ilme oli mõtlik. Ta saatis Appoline toast käeviipega välja ja ajas ennast püsti. Tal oli kuri kahtlus, et asi võib olla seotud ratsutamisega.
Silunud kiiruga kleiti ja soengut, kiirustas ta uksest välja isa juurde.
Auguste d´Haussonville kõndis oma kabinetis edasi- tagasi, nägu raevust punane.Ta hoidis käsi kramplikult selja taga koos ja nohises nagu suur, agressiivne loom.
Enne sisenemist Augustine kuulatas hetke ukse taga ja mõtles kaalutlevalt, kuidas ta isaga rääkima peaks. Lõpuks avas ta ukse ja lipsas sisse, nägu väljendamas sügavat alandlikkust ja patukahetsust.
"Te kutsusite mind, härra," tervitas ta Auguste´i kerge kniksuga, silmad malbed.
Krahv jäi seisma ja ta pilk pildus lausa nähtavaid sädemeid. "Kutsusin jah. Ma olen sinu peale paganama vihane!"
Augustine heitis talle kiire pilgu, analüüsides olukorda."Ma vabandan südamest, kui tekitasin oma armastatud isale kuidagi meelehärmi. Vannun, et seda ei teinud ma kindlasti tahtlikult."
Krahv silmitses tütart, nägu endiselt punetav, kui ta karjus.
"Sa oled ABIELLUMAS! Ning sa sõidad nagu MEES kaksikratsa hobuse seljas! Mis sul arus on, tüdruk? Mh?"hüüdis ta ilma vähimagi sissejuhatuseta.
Ah, selles on siis asi. Augustine vaatas isale hämmeldunult otsa, teeskles siis mõistmist ja lõi pilgu võltspiinlikuses maha. Ta põsed hakkasid tõepoolest õhetama ja ta ei julgenud vastata.
"Mida peaksin ma sinu aravtes HERTSOGILE ütlema, kui ta abiellub minu tütrega, kes ei saa järeltulijaid sünnitada? Kas sa oled hulluks läinud?! Tahad sa endale siis abielulahutus kaela tõmmata? Arvad, et selline mees nagu tema lepib naisega, kes talle pärijaid anda ei suuda? Ennekuulmatu! On ju ammu teada, mida selline ratsutamine kaasa toob! Sinust poleks ma seesugust lollust küll uskunud!"Mees vehkis oma kätega.
"Andestage, ma tõesti ei olnud....sellest teadlik. Keegi ei olnud mulle...seda..." ta takerdus, ise vargsi altkulmu isa reaktsiooni piiludes.
Auguste leebus veidi sellest vabandusest. Ta seiras tüdrukut ning tema häbelikkusest roosasid põski."Nojah, kui just ei teadnud...Raske uskuda, ma arvasin, et proua d´Haussonville on teid selle..seigaga kurssi viinud. Oled sa ikka kindel, et sa ei valeta mulle?" urises ta. Krahv mõtles veidi.
"Sel juhul pean ma hoopis krahvinnaga rääkima." Ta muutus uuesti vihasemaks, leides uue vastutaja."Aga sa lubad mulle, et nüüdsest ratsutad ohutult? Ma määran kellegi sinuga kaasa....Henriette...Jah, väga hea. Tema on vanem ja korralikum ka, vast õpetab sulle kombeid."
Augustine naeratas sõnakuulelikult isale.
"Ma luban teile, et enam seda ei juhtu."
Tekkis uus paus, tüdruk ootas luba väljumiseks.
"Noh, eks sa mine siis. Ma räägin hiljem krahvinnaga."
Augustine tegi veel ühe kniksu ja lahkus toast, ise vaevaga endas pulbitsevat raevu varjates. Oh jumal küll. Vähe sellest, et ta ei saa enam normaalselt ratsutada, ei saa ta selle salaja jätkamistki teha! Nüüd peab ta oma õega sõitmas hakkama käima. Ja sellest ei tunne ta enam mitte mingisugust lõbu. Lisaks oli oodata, et tänase päeva jooksul kargab ema talle kraesse. Kindlasti palju tasasema häälega, kuid see-eest polnud Charlotte´i nii lihtne petta kui isa.
Vihast keedes tuiskas ta oma tuppa ja viskas esimese ettejuhtuva portselanist nipsasjakese vastu suurt tammepuust kappi, tundes õrna inglikujukese kildude klirinast kahjurõõmu.
Seekord tal vedas, ning ei guvernant ega mõni teenijanna ei tulnud müra peale tema tuppa asja uurima.

Hea, lihtsalt liiga hea. :)

Selle osaga on nii, et algselt oli mul valmis kirjutatud 5. osa, 4. osale ainult üks lõik, peo ettevalmistusest. Aga kuna 4. osa edasikirjutamisel keerasin ma seda aina hullemaks, liitsin lõpuks mõlemad osad kokku.
Ma loodan, et ei idealiseerinud markiid liiga palju.


IV





Väikese balliruumi põrand oli värskelt lakitud ja läikis kutsuvalt. Seinaorvandid olid puhtaks hõõrutud, kaua aega pööningul seisnud mööbel alla toodud ja korda tehtud. Igas neljas nurgas seisis üks kõrge, rikkalikult kaunistatud vaas, millesse Charlotte oli tellinud uhked lillebuketid. Uue sametiga oli kaetud ka kaks pähklipuust sohvat, mille krahvinna abielludes kaasavaraks saanud oli.
Aknad olid värskelt pestud ning neid ääristasid kallid kardinad. Seintele riputati uhkemad maalid ja kandelaabritesse pandi uued vahaküünlad.
Tantsusaal oli kasutuseta seisnud juba tükk aega ja enne ettevalmistusi oli see lihtsalt üks üpris suur tolmune ja lage ruum, kuid Charlotte´i käe all muudeti see sama ilusaks kui noil aegadel, mil Courcelles´lossis peeti iga kuu balle.
Kohale pidid tulema kaks inglise markiid, kes seisid krahvidest astme võrra kõrgemal, koos kahe prantslasest vikontessi, ühe parunessi ja tema abikaasaga. Kuid need olid alles koju saabuva poja Philippe´i külalised. Ballikutsed saadeti laiali ka kolmekümne neljale teisele inimesele ümbruskonna aadelkonnas.
Plaanis oli kaks nädalat meelelahutusi- jahilkäike, pidusööke, jalutamisi, ratsutamisi, kaardimängu ja teatrit. Peasündmuseks oli eelviimasel õhtul toimuv ball.
Kuigi Charlotte oli näiliselt rahulik ja enesekindel eelseisva suure võõrustamise suhtes, muretses ta sama palju kui kõik teisedki.
Mitte vähem närvis polnud ka kolm d´Haussonville´i krahvitari, kelle viimased nädalad olid möödunud riiete, ehete ja kommete virr-varris.
Oh jumal, oli ju vaja vähemalt kahtkümment kleiti! Igale tüdrukule! Päevas pidid nad neid vähemalt kaks korda vahetama, sest seda nõudis tollane etikett. Lisaks oli vaja kümneid satse, pitskäiseid, pihikuid, siidnööre, õhulisi salle, kindaid ja kingi.
Kõik see sai hangitud eelmisel nädalal, kui krahvinna d´Haussonville võttis kaasa lossiemanda, tüseda ja võimuka Francoise´i, ning sõitis Lyoni, ostes tütardele kõik vajaliku. Kuid nüüd oli vaja välja mõelda kostüümid ja hakata kibekiirelt õmblema.
Ja ehted! Hõbedast, kullast, siidist, kõigest mis vähegi läikis. Võltsvääriskivid ja ehtsad vääriskivid. Lipsukesed ning nikerdused. Pärlid- valged, mustad, heleroosad- neist ei saanud kunagi küllalt.
Krahvinna, guvernant Orianne ning Francoise olid tüdrukutele lugematuid kordi epistleid pidanud. Kuidas nad peavad rääkima, kõndima, naeratama ja samas süütud olema, istuma, tantsima ning säilitama laitmatut reputatsiooni. Kõike seda kahel põhjusel.
Esiteks ei tohtinud jätta ühetigi halba varju d´Haussonville´ide perekonnale. See oleks olnud lubamatu ning võis tulevikus julmalt kätte maksta.
Ning teine põhjus kehtis ainult Sophie ja Éleanore´i kohta- oli vaja endale leida vastuvõetav abikaasa. Éleanore oli juba üheksateistkümne aastane ja seega täpselt mehelemineku eas.
Sophie oli äsja neljateistkümne aastaseks saanud ja seega samuti abieluturul müügiks.
Augustine aga teatavasti oli juba kihlatud, ning tema vanemad plaanisid sellest ametlikult teada anda ballil (kuigi tegemist oli juba avaliku saladusega, millest pidavat rääkima kõik Pariisi salongid). Seetõttu oli ka krahvinna läbi lillede tütrele mõista andnud, et too peaks nüüd rohkem tahaplaanile hoidma, näitama, et ta pole enam vaba. Selle peale oli tüdruk nipsakalt vastanud, et kavatseb nautida kahte nädalat täiel rinnal, laskmata mööda ühtegi hetke. Lõppude lõpuks oli see ju tema viimane suvi vabadust.

*******

Augustine hoidus ettevaatlikult kardina varju ning jälgis tõllaust. Mingil veidral põhjusel lõi ta süda eriti kiiresti ning ta hingeldas kergelt. Kiiruga silus ta kleiti, sättis juukseid ja silmitses pingsalt teenrit, kes ukse avas.
Esimesena astus välja lühikest kasvu, uhke ülespuhutud soengu, tuhmkorallpunase siidkleidiga, kalliskividega üle külvatud naine, kelle liigutused olid graatsilised, kuid sellest hoolimata oli aru saada, et see elegants polnud talle loomuomane, vaid külge poogitud. Elavad tumepruunid silmad näisid sõbralike ja soojadena. Naine vahetas krahvi ja krahvinnaga mõned armastusväärsed laused ja naeris heledalt, nagu väike laps. Augustine küll ei kuulnud, mida Pariisi kaunitar rääkis, kuid eeldas, et tegemist on ühega vallalistest vikontessidest.
Tema järel väljus blond, samuti pruunide sõstrasilmadega naine, kelle sõrmes, arvas krahvitar märkavat abielusõrmust. Naine oli kena, kuid tugevalt puuderdatud näoga, ning ta põsed olid võltsilt punased. Temas olid veidralt segunenud noor lõbujanuline tüdruk, kes igal võimalusel meestega flirdib ja teatud abielunaise väärikus. Paruness, märkis Augustine mõttes.
Kolmas naine mõjus lausa jahmatava kontrastina. Ta kandis valget musliinkleiti, juuksed olid lihtsasse soengusse üles seatud, ainsaks ehteks oli hõbedast juuksenõel. Ta oli pikk ja väga kondine. Nägu ei olnud just inetu, aga ilus oleks naise kohta samuti palju öeldud. Kuid tumepruunid silmad tema kahvatus näos, mis olid väga sarnased esimese vikontessiga, olid terased ning jälgisid kaalutlevalt ümbrust. Temas oli väljakutsuvust, iseseisvust, midagi sellist, mis sundis külalist tervitavat kõrki krahvinna Charlotte´ i temasse aupaklikumalt suhtuma.
Daamide järel väljusid mehed, kõigil neljal seljas peened kuued ja jalas pannaldega kingad. Esimene võttis kinni parunessi käsivarrest, mis lubas aravta, et tegemist on paruni endaga. Ta oli pikka kasvu, mõttetarga näoga mees, kes näis üpriski külmalt suhtuvat oma kaaslaste lõbusasse naeru.
Järgmine külaline oli koju jõudnud Philippe d´Haussonville ise, ning Augustine jälgis hinge kinni pidades, kuidas tõre isa ja vanim poeg teineteist tervitavad. Philippe naeratas Auguste´ile alandlikult ja suudles "vanameest" mõlemale põsele. Isa lasi kõigel sellel sündida ja ütles midagi pojale, mille peale too uuesti naeratas. Augustine tundis, nagu oleks kivi südamelt langenud. Nüüd võis ta vähemalt loota, et venna ning krahvi vahelised suhted laabuvad kahe nädala jooksul ilma suuremate tülideta.
Viimased kaks meest mõjusid kuidagi liiga heledasilmse ja jahedana, keset prantslaste sõprusavaldusi. Muidugi polnud nad ebaviisakad, ega nii külmad, kui parun, aga nende suhtumine näis siiski pigem äraootav kui ülevoolavalt joviaalne olevat. Nemad olidki siis need inglastest markiid. Üks oli teisest lühem, ja tema näojooned olid pehmemad nind keha tundus ümaramana. Kuid Augustine´i pilk polnud naelutatud mitte tollele lühemale, vaid tema kaaslasele.
Lummatult jälgs tüdruk pikka inglast. Mees oli umbkaudu kahekümne viie aastane, kuid võimalik, et ta nägi lihtsalt vanem välja. Tal oli sirge rüht ning tema olek oli nii sundimatu, loomulik ja elegantne, et pidi tahes tahtmata kõigile meeldima. Ta nägu varjas osaliselt kolmnurkne kübar, ja seepärast ei saanud Augustine mehe ilmele täit hinnangut anda, kuid nagu teistel noortel tüdrukutel, hakkas ka tema fantaasia lennukalt tööle.
Mees kummardus Victoire´ile, Sophie´le ja Charlotte´ile, igaühele midagi meeldivat öeldes. Kerge pahameelega nägi Augustine, kuidas tema õed inglase naeratusest nii elevile läksid.
Ta kandis tumesinist, väheste tikanditega ehitud kuube, tumepruune ratsasaapaid ja hõbedasi kannuseid, mis kindlasti ka toredasti kõlisesid.
Augustine surus kõrva vastu akent, palvetades, et keegi teda ei märkaks ja kuulatas. Seda tegi ta täpselt õigel ajal, sest just siis küsis vanim vend Philippe:" Kus mu kallis Augustine on, tahan teda õnnitleda!"
Tüdruk muigas. Vend polnud teda unustanud. Siis, korraga, nagu ärgates sööstis ta peegli ette tõmbas käest teemantkäevõru ja libistas asemele kunagi ammu venna kingitud safiiridega ehitud käevõru.
Kui ta tagasi akna juurde läks, olid külalised juba sisse läinud. Augustine pidas tükk aega aru, kas minna alla või mitte. Osalt ta ei julgenud, sest kindlasti olid vanemad tulijatele öelnud, et nende keskmine tütar on haige, ja seetõttu peaks ta vilets välja nägema, jätma mulje, et ta tunneb end tõepoolest kehvasti. Aga uudishimu vikontesside, parunessi, venna ja eelkõige inglasega rääkida oli liiga suur.
Ta istus uuesti peegli ette ning tõmbas puudritopsi lähemale. Põsed olid liiga õhetavad, ning see poleks sugugi haige inimese muljet jätnud. Osava ehtimise, minkimise ja näitlemisega saab ta "palavikust" isegi kasu lõigata.
Ta vahetas tavalised kuldkõrvarõngad raskete briljantripatste vastu, murdis aknalaual kasvavatelt kääbusiiristelt kolm helesinist õit ja pistis need juustesse.
Augustine saatis tagasihoidlikkuse kuradile, ta võis ju vähemalt ilus välja näha.
Närviliselt õlgadele ja soengusse jasmiinilõhnalist parfüümi piserdanud, tõusis ta püsti ning tõttas kiirete sammudega toast välja. Ta hiilis käratult mööda koridori, hoolega teiste kõnelust kuulatades. Ilmselt istuvad kõik elutoas.
Enne elutuppa sisse astumist, hakkas ta kõhklema. Esimest korda elus tundis ra rambipalavikku, kartes seda hetke, mil kõik pilgud temale suunatud on. Mida ta ütlema peaks? Mida tegema?
Nõrkushetkest võitu saanud paotas ta õrnalt ust, ning näole naeratuse mananud, astus ta sisse. Kõik tõusid sohavdelt ja toolidelt püsti ning hetkeks valitses ruumis piinlik vaikus, sest keegi ei teadnud mida teha.
Charlotte toibus esimesena:"Kas teil hakkas parem? Ehk peaksite tagasi pikutama minema, te olete nii kahvatu."
Ema silmis peegeldus tähendusrikas pilk, justkui väike meeldetuletus, et Augustine peaks tahaplaanile hoidma.
"Tunnen end juba palju paremini, arvan, et eaksin nüüd oma taktitundetuse korvama, ja külalistega tutvuma."
"Oh, kui ebaviisakas minust! Vabandage! See on minu keskmine tütar, Augustine. Ta oli veidi tõbine, aga nüüd paistab ta end juba paremini tundvat."
Nüüd tuli kõge piinlikum osa, ja Augustine oli enda peale vihane, sest käitus nagu mõni kolmeteistkümne aastane väike tüdruk, kes on keele alla neelanud. Ta võttis end kokku ja suundus külaliste poole, et nende kõigiga mõni sõna vahetada.
Esimesena tervitas ta Philippe´i, kes kõiki etiketinõudeid ignoreerides, õde kõvasti kallistas. "Kuidas teil läinud on, õeke?"
"Nüüd kui teie tagasi olete, läheb veelgi paremini!"
Edasi tegi ta esimese vikontessiga vastamisi kniksu ja kui ema oli öelnud "mademoiselle Géricault", naeratas naine talle meeldivalt ja ütles:"Kutsuge mind Caroline´iks, mademoiselle d´Haussonville"
"Ja teie võte mind Augustine´iks kutsuda, Caroline," vastas tüdruk sama soojalt.
Millegipärast ei usaldanud ta Caroline Géricault´i ja tema sõbralikus tundus teeseldud.
Parun ja paruness mõlemad olid temaga üllatavalt alandlikud ja Augustine mõistis miks. Peagi pidi temast ju hertsoginna saama, pealegi, üks riigi tuntumaid. Ilmselt proovisid mõlemad juba praegu temaga hästi läbi saada, et hiljem tutvusest kasu lõigata.
Esimene inglane, see lühem ja veidi paksem, oli neist kõigist ilmselt kõige siiram. Tema väikeste helehallide silmade pilk oli leebe ja ta olek aupaklik, hoolimata sellest, et ta ise seisis markiina krahvidest kõrgemal.
Markii isegi õnnitles teda:"Gerald Haughston, teie teenistuses, mademoiselle. Ma loodan, et ei rutta liigselt sündmustest ette, kui teid juba õnnitlen. Hertsog Malliére on kindlasti õnnelik mees, et omale niivõrd kauni ja asjaliku abikaasa saab."
Mees rääkis väga hästi prantsuse keelt, kuid ta ei hääldanud sõnu nii teravalt kui prantslased, vaid kõneles veidi pehmema aktsendiga, mis vihjas tema päritolule.
"Tänan teid, härra Haughston."Augustine´i ingliskeelse nime hääldamine mõjus kaunis kohmakana, ning ta nägi kuidas Gerald Haughston heatahtlikult muigas.
Teine vikontess oli hoopis erinev. Ta ei naeratanud, ning piirdus vaid tõsiselt oma nime ütlemisega:"Félicité Géricault." Ta paistis lisaks välimusele ka mõtteviisilt teistsugune olevat, ja Augustine poleks eriti üllatunud olnud, kui Félicité tegelenuks maalimise, kirjutamise või muu naisterahval sobimatu tegevusega.
See mõjus niivõrd ehmatavalt, kui Augustine seisis järsku vastamisi suurte, helesiniste silmade pilguga, mis olid osalt eemalolevad, kuid vaatasid samal ajal talle läbitunigvalt otse silma.
Vähe puudus, et ta oleks kogelema hakanud, kuid läbi suurte raskuste õnnestus tal näiliselt rahulikuks jääda. Keegi poleks Augustine´i vaadates aimanud, et too talletab parajasti oma mälus iga viimset kui pisiasja mehe näos. Kreeka nina, naerukurdudega suunurgas, heledate kulmude ja tumekuldsete ripsmetega mees, kelle meekarva blondid juuksed olid harjumatult lühikesed.
Ja siiski ei olnud kena nägu see, mis tüdrukut köitis. See oli aval, unistav ilme, mida rõhutasid veelgi sinised silmad.
"Mademoiselle d´Haussonville, minu nimi on Oliver Lefroy,"tutvustas ta end laitmatus prantsuse keeles. Aga keegi ei paistnud tema hääldamisele tähelepanu pööravat.
Ta kummardas kergelt ja naeratas napilt.
"Meeldiv tutvuda, markii Lefroy." Augustine hääl oli kindel ja rahulik, mõtted samal ajal laiali valgumas.

Augustine´i ingliskeelse nime hääldamine mõjus kaunis kohmakana, ning ta nägi kuidas Gerald Haughston heatahtlikult muigas.
Teine vikontess oli teistest
See mõjus niivõrd ehmatavalt, kui Augustine seisis järsku vastamisi suurte, helesiniste silmade pilguga, mis olid osalt eemalolevad, kuid vaatasid samal ajal talle läbitunigvalt otse silma.

Mis selle teise vikontessiga siis ikkagi oli? :D

Iseenesest, kriitikat muud pole. Jutt on ülihea ning mulle kui ajaloofriigile mõjub see väga hästi. :p Uus osa oleks teretulnud, mademoiselle.

Ooops
Ma hakkasin seda kirjutama, aga siis märkasin mingit muud asja ja unustasin selle ära. Parandatud. :)

Ma vist isegi hakkan kirjutama, mademoiselle.

Ma tõesti üritan praegu uut osa kirjutada, aga 3 versiooni millega ma seni hakkama saanud olen, on puhas jama. Aga ma tõesti üritan, ja seda juttu ma veel küll katki ei jäta.
Ma pole veel päris kindel sündmustikus, isikutes ja dialoogides. Ma pean tegevustiku ikkagi üldjoontes paika panema, enne ei saa ma olulisemaid samme Augustine´i elus krija panna.

oeh, ma tahaks juba uut niiväga.
ma loodan et sa ikka viitsid seda edasi ja lõpuni kirjutada

V








Oli teise päeva päikseline lõuna. Teenijad olid maja taha, värskelt niidetud murule, asetanud aiatoolid ja laua. Daamide jaoks toodi kaks suurt päikesevarju, et kaitsta nende valget nahka erakordselt kuuma ilma eest. Laud kaeti valge linaga ning sellele laoti kõiksugu maiustusi ning kuuma šokolaadi. Krahv d´Haussonville oli koos parun Bernandot, Bernardi, markii Lefroy ja markii Haughstoniga ümbruskonda ratsutama läinud. Perekond d´Haussonville ise ei teinud sellest suuremat numbrit - nad ju teadsid, et seltskondlik vestlus daamidega oli krahvi jaoks sama ebamugav kui kitsastes kingades tantsimine.
Seega istusid päikesevarjude all kuus pastelsetes kleitides naist ja noored krahvid Alexandre ja Philippe. Krahvinna oli läinud kööki teenijaid juhatama.
Teisena sündinud, ja seega pärandusest ilma jäänud, poeg Alexandre oli kodus veel viimaseid nädalaid. Kuigi ta ei pärinud Courcelles´lossi koos seda ümbritsevate ehitiste ja maadega, olid tal see-eest tuleviku suhtes vabad käed. Loomult uhke, ei oleks Alexandre mingi hinna eest peale isa surma hakanud elama vanema venna armust. Tol ajal oli noorematel poegadel valida kiriku ja sõjaväe vahel, ning Alexandre valis kõhklemata sõjaväe. Kahekümne ühe aastasena oli ta juba ohvitser ning tänu paljude kõrgemal seisvate isikute ja kaasohvitseride kiitusele plaaniti teda edutada.
Tal oli d´Haussonville´idele tüüpiline suur nina, peenete, teravate joontega nägu ning kaarjad kulmud. Aga erinevalt oma halli-või sinisilmsetest õdedest ja vendadest, oli ta perekonnas ainus, kes oli pärinud krahvinna Charlotte tumedad pähkelpruunid silmad. Kui lapsena oli nende pilk pigem pehmevõitu, siis nüüd olid tema silmad juba jõudnud omandada inimese ilme, kes on harjunud käsutama.
Ta oli enne sõjaväkke minekut üsna naiivne olnud ning heietanud unistusi kirjanikuks saamisest. Kuid emalt päritud praktiline pool ja karmikoelise isa veenmine said võitu. Uus amet oli muutnud ta teravapilguliseks vaatajaks, kes jälgiks mittemidagiütleval näol inimesi enda ümber, neid armastamata ja vihkamata, kui kohustused teda tagasi ellu ei kisuks.
"Täna on harukordselt kaunis suvepäev," ütles paruness Bernandot." Ja teie lossi aed on nii võluvalt roheline, et minu linna hallusega harjunud pilk sellel lummatult puhkab. Harukordselt kaunis ümbruskond."
Kuna lossiemandat ennast kohal polnud, oli see kompliment mõeldud vanimale tütrele Éleanorele.
Too naeratas viisakalt Bernandot´le ja vastas:" Courcelles´näol pole tegemist millegi enama kui hariliku maamõisaga, mis ei ole kindlasti midagi Pariisi uhkete paleede kõrval."
"Ei saa eitada, et Pariis on kauneim linn maailmas, Viin, London ja Brüssel pole selle kõrval midagi. Kuid te peate minuga nõustuma, et isegi Pariis pole kõigutamatu. Versailles on suurim kunstiteos haritud ühiskonnas," jätkas paruness, rõõmus, et leidis Éleanores sobiliku vestluskaaslase. Vähe oli inimesi, kes suutsid vastu pidada paruness Bernandot tühise loba tulvavees. Aga Élanore janunes igasuguse Pariisi ja õukonda puudutava teabe järele, ning püüdis seetõttu lihtsameelse naise iga sõna.
"Rääkides Versailles´t, kuidas on lood sealse õukonna ja kuningaga?" küsis ta, üritades oma läbematust vaos hoida. Ta oli terve elu veetnud siin tühjas maakonnas, seltsiks ainult teised samasugused "maakad" nagu ta isegi. Ja Philippe oli hoolimata kuuest kuust endiselt üsna võõras Pariisile, ning ta polnud suurem asi jutustaja. Seega jõudsid suuremad uudised temani alati vähemalt kuudepikkuse hilinemisega.
Kuid Éleanore ei tahtnud jääda "kolkakrahvitariks", kes on metsas sündinud, ja metsas ka sureb. Ta tahtis saada suureks daamiks, kelle tallid on täis ilusaid hobuseid, kelle kõrvas ja kaelas ripuvad kõige kallimad juveelid ja keda tunneb iga maamatski, rääkimata õukonnast. Tal oli isegi, et veidi piinlik rääkida mõne kõrgema isikuga oma perekonnast. Nood oleksid nime D´Haussonville peale õlgu kehitanud ja talle küsivalt otsa vaadanud. Tema janu pealinna elu ja kuningalossi sära järele suurendas veelgi tohutu kadedus õe õnne pärast.
Ja nüüd korraga on siin, nende maamõisas, Pariisist pärit, läbinisti pariislane- paruness Bernandot, õukonna vetes kogenud kala vikontess Géricault ja tema õde, vikontess Félicité (kes on, tõsi küll, veidi ektsentriline). Ning tervelt kaks rikast inglise markiid!
Élanore mitte ainult ei saanud teada viimaseid skandaale, mida ta edasipürgiv hing vajas, vaid tal avanes õhkõrn võimalus abielluda ühega inglise markiidest! Selle mõtte juures lõid ta silmad hiilgama. Eelkõige tahtis ta muljet avaldada tollele pikale ja blondile markiile. Gerald Haughstonil polnud tegelikult ka midagi viga, kuid kui ta saab abielludes mitte ainult rikka, vaid ka ilusa mehe, on tehing kahekordse väärtusega.
"Markiis Lefroy,"kordas ta endale mõttes. Tõsi küll, nimi "Lefroy" polnud just ilusaim mida tahta. See oli läbinisti inglise nimi ja selles puudus prantsaslik teravus, mida ta ise nii väga hindas. Kuid see polnud midagi ületamatut. Ainukeseks mureks võis kujuneda markii Lefroy rahvus. Ta ju ei teadnud tegelikult midagi mehe kohta. Ehk on ta Prantsusmaal kõigest reisil ja plaanib tagasi Inglismaale minna? Éleanore kortsutas kergelt kulmu. Oh, sinna on ju veel aega, ja ta võib leida kellegi teis ja parema. Ning ta jätkas oma lennukaid tulevikumõtteid.
"Oh jumal, ärge parem rääkigegi." Paruness äigas elegantselt käega."Hertsog Choiseul, kuninga minister, te ei kujuta ette mida ta tegi..."
Éleanore kummardus huvitatult ettepoole, silmades peegeldumas uudishimu.
Augustine lehvitas omale samal ajal levikuga tuult ning kirus mõttes ahistavat korsetti. See mitte ainult ei olnud viimse piirini kinni nööritud, vaid sügeles hirmsasti ja oli kohutavalt raske kõikidele leebelt naeratada ning graatsiliste ja aeglaste liigutustega kooki näksida. Ta oli pettunud, et isal oli jälle vaja seltskondliku ürituse eest sadulas metsa põgeneda ning teised meessoost külalised endaga kaasa vedada. Ja pidi ema Charlotte just praegu teenijatega jändama. Õnneks olid Alexandre ja Philippe truult kohale jäänud, tõmmates tähelepanu Augustine´i pealt endale.
Ta tänas jumalat, et Éleanore vähemalt natukesekski selle tüütu parunessiga rääkis ja tollel ei avanenud enam uut võimalust Augustine´i peatse abielu pärast õnnitleda.
Kahjuks oli ka markii Lefroy jahil. Tema pikk, galantne kogu oli tundunud nii põneva ja saladuslikuna. Ja tüdrukule tundus, et kuhu iganes ta ka ei vaadanud, nägi ta mehe helesiniseid silmi. Kunagi polnud ta näinud ligilähedaseltki nii erilist inimest. Ta kavatses parunessi (too näis kõige rumalam külalitest olevat) näiliselt ükskõikselt küsitleda ning markii kohta võimalikult palju saada.
Ja teine ligitõmbav külaline oli vikontess Félicité. Augustine otsis mitu korda võimalust temaga vestlusesse astuda, kuid alati tegi seda tema asemel vikontess Caroline või kõnetas teda ennast üks vendadest.
Viimaks pöördus Félicité ise tema poole.
"Te olete ilmselt üks õnnelik noor naine, mademoiselle D´Haussonville," ütles ta, hääles vaevu-vaevu aimatav iroonia.
See kerge sarkasm üllatas Augustine´i. Ta mõtles hetke, enne kui vastas.
"Olen üks õnnelikumaid Prantsusmaal, et saan endale säärase abikaasa," vastas ta ettevaatlikult.
Vikontessi suunurk tuksatas. Tema tumedates silmades vilkus väike tuluke.





Nonii, siin ta nüüd on. Mitte just parim, millega lagedale tulla suutsin, aga käib kah. Ma ei viitsinud rohkeme dasi kirjutada ja ühtegi ideed ei tulnud ka rohkem. Järgmises osas ilmselt jätkan Félicité ja Augustine´i vestlust, kui mul midagi paremat pähe ei tule.

Grape


Aitäh :)
Eks ma olen 18. sajandi kohta infot välja kaevanud juba enam-vähem kaks aastat, midagi peab ju külge ka jääma.
Ratsutamisest oskan kirjutada sellepärast, et olen ise hobustega umbes 4 aastat tegelenud, ja ma lihtsalt pean neid igasse juttu toppima.
Aga aitäh veelkord, alati on tore teada, kui minu looming kellegile meeldib. :)

Nii, nüüd algab koht, kus ma selle jutu väga segaseks ajan. Lisaks Augustine´i elu kulgemisele tema enda vaatevinklist, tulevad mõned uued tegelased sisse. JA MA MUUTSIN NIME ÄRA.


1779
Francesca



Blondide juustega naine oli selgelt võõras. See imestunud ilme, mille kutsus esile peo toredus, ning inglaslikud näojooned olid õukondlastele kui avatud raamat.
Ta püüdis hoiduda varju, lootes, et keegi ei märka tema tagasihoidlikku riietust. Kadedalt jälgis ta daamide ja kavalerid säravaid, luksuslikke siidriideid, mis küünalde mahedas valguses pehmelt hiilgasid. Nende pärlid ja teemantid läikisid kutsuvalt suurtes soengutes, pihikutes ning kuubedel.
Ilmselt oleks ta pidanud Georgiana hoiatust tõsisemalt võtma- helelhall kleit paari siidlindiga juustes ei olnud mõeldud Versaille ballidele.
Gina ise tantsis prantsuse aadlimeestega ning aina naeratas ja lobises ja tegi silma. Justkui poleks ta juba abielus.
Francesca kirus endamisi korsetti, mis tal hingata ei lasknud, ja lootis, et mööda nägu alla voolav higi puudrit laiali ei ajanud.
Kuna keegi teda tantsima ei kutsunud, pidi ta aega veetma inimeste jälgimisega.
See pikk, heledajuukseline daam, kes sinisilmade välkudes aina uute inimestega rääkis ja naeris, peadpööritava kiirusega tantsupartnereid vahetas, ja seda kõike muutumatult aristokraatliku ilmega, pidi küll kuninganna Marie-Antoinette olema. Ta oli ilusa ovaalse näo, sirge rühi ja graatsiliste liigutustega õitsvas eas noor naine.
Asjata püüdis Francesca leida ka kuningat. Oli ju üldiselt teada, et Tema Majasteet ei armastanud kergemeelselt lõbutseda ning hommikuni tantsida, nagu seda tegi tema abikaasa.
Francesca näpistas põski, et need punasemad oleksid, jätkates samal ajal vaatlust.
Seal oli üks brünett, kena näoga naine, kes kuningannaga parajasti rääkis. Ilmselt too kurikuulus Madame de Polignac.
Ning siis märkas Francesca ühte pikka, väga kõhna naist, kes hoidus nagu tema isegi, seina äärde. Kuid mitte kõhnus ei köitnud inglanna pilku. Nimelt hoidis too naine käes väikest paberiköidet, millele ta pliiatsiga joonistas. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu, silmitsedes üht ilusat, melanhoolse ilmega härrasmeest, ja jätkas visandamist.
Kunstnik? Naine? Francesca vahtis joonistajat üllatunud näoga. Kas talle on makstud, et ta portree teeks? Naine on õukonnakunstnik?
Francesca mõtisklused katkestas Gina, kes kergel sammul tema poole hõljus. Gina blondid juuksed olid võrratus soengus ja pastellroosa kleit nägi imeline välja.
"Kuidas läheb, nõbu? Oled juba mõne huvitava markii või krahviga kohtunud?" päris ta."Neid peaks siin küllaga olema. Ja nad on nii viisakad, nii kena väljanägemisega! Eriti too vikont Horace, kellega ma just tantsisin!"
"Sa vahetad neid vikonte nii kiiresti, et ma ei jõua kõiki jälgidagi," pistis Francesca teravalt vahele, enne kui Gina jõudis detailselt kõiki oma kavalere kirjeldada."Aga ei, eelistan müürililleks jääda."
Gerogiana naeris selle peale."Tead, seda ma küll lubada ei saa. Ma ju lubasin, et sa veedad siin hästi aega. Kohe lähme ja ma tutvustan sind markii de Brissac´iga."
"Oota hetk. Ütle mulle, Gina, kes on see naine, kes märkmik käes joonistab? Ja veel avalikult!"
Gina vaatas samasse suunda, kuhu Francesca. Ta oli hetke vait, kuid tundis siis kõnealuse naise ära.
"Tema on Félicité de Géricault. Ilmselt ainus naine, kes hertsoginnaga sõber suudab olla. Ta on Kuninglikku Akadeemiasse vastu võetud, ja professionaalne kunstnik."
Akadeemiasse vastu võetud? Francesca vaatas uuesti, sedakorda veelgi rohkem imestunud näoga, Félicité de Géricault´poole.
"Hertsoginna? Milline?"küsis ta siis.
Kui isegi tolle hertsoginna nime ei mainita, siis on ilmselt tegemist ühe väga tähtsa tegelasega, mõtles Francesca.
"Kas sa siis ei teagi? Hertsoginna de Malliére? Kas see ei kõla tuttavalt? Minumeelest kellestki muust ei räägitagi, kui temast."
"Muidugi olen ma temast kuulnud. Aga ega ta maailma ainus hertsoginna pole," õigustas Francesca ennast. "On ta täna õhtul siin?"
"Jah, on küll. Ma nägin teda just veidi aega tagasi." Gina libistas pilgu üle rahvasumma, püüdes silmata hertsoginna de Malliére´i. Korraga tõstis ta vandlist ribidega lehviku suu ette ja osutas silmadega suure lühtri alla.
Seal seisis keskmist kasvu naine, kes ei olnud midagi vähemat kui tõeline daam. Ta suured silmad olid külmad ja selged, kuid mustad kulmud ja ripsmed andsid tema pilgule salapärase, ligipääsmatu varjundi. Kaunijooneline, antiikskulptuuri meenutav nägu oli väga kahvatu ning tumedad juuksed üles soengusse seatud.
Austrikarva siidkleit oli kaunistatud rohkete pärlmutter-roosade lindikeste ja õitega. Pihiku lehvide vahel helkisid briljandid, olles väärilisteks kaaslasteks hertsoginna silmadele.
Kui ta kellegagi vestles, muutus ta nägu elavaks, ning soojalt sõbralikuks, ja Francesca ei tundnud temas enam toda jaheda-ilmelist, vaoshoitult kõrki hertsoginnat äragi.
Tundus olevat võimatu välja lugeda, mida naine tegelikult mõtles.
"Ta on väga ilus," märkis Francesca ja võrdles hertsoginna kaunist halli kleiti enda askeetliku halli kleidiga.
"Ohjaa, seda muidugi, " kinnitas Georgiana. "Kuid millised skandaalid! Oh jumal küll, kas ma olen sulle rääkinud sellest, mis juhtus seitse aastat tagasi krahvinna Du Barry, kuninganna ja hertsoginna de Malliére´i vahel? Sa ei kujuta ettegi, mida-,"alustas Gina.
Francesca kummardus innukalt lähemale, sest kuigi teda tavaliselt tühine õukonna initriigitsemine ei huvitanud, tundus de Malliére midagi erilist olevat.
"Madame Summerson, kui ma ei eksi, lubasite oma inglikäe selle menueti ajaks. Olen valmis kõike tegema, et te oma lubadust ei murraks. Koos sellega murraksite te minu südame,"ütles korraga kellegi mahe, voolava hääldusega hääl.
Georgiana pilgutas nõole silma, ning naeratas säravalt oma järjekordsele kavalerile. Oh, kui lõbus on elu Prantsusmaal! Pidu peo otsa! Kavaler kavaleri järel! Siis meenus talle midagi, ja ta vaatas Francescale tähendusrikkalt otsa.
Francesca muigas piinatud ilmel. Tal läheb vaja märkmikku, et kõigi nende uute tuttavate nimed kirja panna, kelle Gina talle ette söödab.

Esimene lõik oli täpselt nagu "Hertsoginna" filmi peaaegu-algus.
Ma rohkem ei lugenud.
Kas sellel jutul on selle raamatu või filmiga mingi värk?????

Issand jumal, seda küll mitte!
Pole absoluutselt sellega seotud, välja arvatud see, et mõlemad peategelased on hertsoginna seisusest.

Selle jutu mõte on mul vähemalt neli aastat olnud, ning kohe kuidagi ei võta eeskuju "Hertsoginna" filmist/raamatust.

*ohkab kergendunult*
Jumal tänatud. Ma ei suutnud edasi lugeda kogu aeg kummitas peas mõte: Mis siis kui see on sealt filmist, ma hakkan jälle nutma, palun et ei oleks jne jne.
jube hea film on, aga õudne masekas. Ei soovi seda praegu uuesti lägi elada.

Eks ma siis loen kõik osad läbi

Nii, ma lugesin läbi Tore, et sa uut juttu hakkasid kirjutama.
Väga hea. Tore, et on veel üks jutt prantsusmaast 18 sajandil! Kuigi 19. on parem. Aga see on ka hea!
Nende vikontide, parunesside ja madamide nimed ei jää mulle kohe üldse meelde. Loota jääb, et kuluvad lõpuks pähe.
Ta vennd tunduvad täitsa normaalsed. Vanemad, nojah, sellised nagu selle aja inimesed ikka.
...kelle nime sa ära muutsid???
See viimane osa oli tõesti segane. Ma ei suutnud tõmmata mitte mingisuguseid paralleele eelmiste osadega. I just couldn't remember the names, obviously.
Felicite tundus olevat üks üsna mõistlik isik.Augustine peaks tema nõu kuulda võtma.
ÄRA ABIELLU SELLE JUHMAKAGA! RATSUTA TÄPSELT SAMA MOODI EDASI! ÄRA ABIELLU!

Ta ie tohi abielluda selle jobuga! Ta peab ringi mõtlema! Sellest tuleks tema elu kõige suurem viga!
Sellel ajal olieks see loomulikult mõtlematu, aga palun tee nii, et tuleks Armastus ja paneks teda täiesti mitteabielluma.

UUT!

Ma olen küll haige 18. sajandi Prantsusmaa friik! Siis oli a palju võimsam ja mõjukam ju
Ma vist kipun ära unustama, et mina olen ainus kes nende nimesid meelde suudab jätta