Hertsoginna

Palun, palun.

... Jah ma arvan, et peategelaste nimed on mul nüüd selged, või vähemalt tunnen ma nad ära. aitäh

Kas millalgi uus ka tuleb? :)
Ootan väga!

accident kirjutas:

Kas millalgi uus ka tuleb? :)
Ootan väga!

palun...

Noh, selle tillukese osa saate. Lõpetan selle veidi hiljem.
Viimistlemata, võib esineda trükivigu ja muid selliseid asju.



VI



-Kaugelt oli kuulda karjamaalt tagasi pöörduvate muulaajajate hüüdeid ja lehmakellade kumedat helinat. Talumeeste päevane põllutöö hakkas lõpule jõudma, ning nad seadsid end kodu poole minema, et tee peal kõrtsis peatuda ning veidi puhata.
Mahe hiliskevade tuul sahistas laisalt haabade võrades, õrnalt neile midagi sosistades. Sadulad olid mahalangenud puutüvele asetatud, ning hobused püsisid läheduses, mõnuga noort helerohelist rohtu süües.
Marcel pikutas Augustine´i kõrval maas, vaikselt tukkudes.
Philippe nuuskas aeg-ajalt näputäite kaupa tubakat ja ümises teistele tundmatut laulu. Ta nägu oli väsinud ning silmad poolsuletud.
Alexandre aga voolis metsa alt leitud puutükist mingisugust puust looma ja tema truu jahikoer Nerlo jälgis asjalikult peremeest. Alexandre ütles talle iga natukese aja tagant vaikselt paar hella sõna.
"Kas Pariisis on palju rahvast?" küsis Augustine.
Philippe´i nägu muutus veidi erksamaks. Ta tõmbas ninna veel ühe täie tubakat ja karbi hoolega kinni pannud, pistis selle taskusse.
"Nüüd on hakanud vähemaks jääma. Enamus aadlikke kolib oma suvemõisatesse ja Pariis jääb täitsa tühjaks. Pean vist proovima Versaillesse minekut. Aga samas- õukond kolib suvel Versaillest ka minema!"Philippe naeris.
"Sa jääd siis koju?"küsis Augustine, nägu korraga tõsine.
Philippe´i naeratus kadus ning ta koukis vestitaskust uuesti tubaka välja. Ta võttis näpuotsatäie ja nuuskas selle ära.
"Vist mitte," ütles ta viimaks aeglaselt.
"Kas kavatsed siis terve suve sõprade juures mööda saata?" jätkas Augustine, kulm kortsus.
Philippe võttis veel ühe näputäie.
"Vaatame."
Hetke istusid nad kolmekesi vaikuses.
Siis Augustine naeratas ja ütles:"Tead, tegelikult isa tahaks, et sa siin oleksid."
Philippe turtsatas."Jah, et ta saaks mul silma peal hoida. Et ma rohkem raha ei kulutaks."
Esimest korda tõstis Alexandre pea ja vaatas vaheldumisi Philippe´i ja Augustine´i. Ta oli üks nendest inimestest, kelle ilusad näojooned harva avatud ja sooja ilme omandasid.
"Isa igatseb sind," ütles ta ja jättis oma voolimistöö hetkeks pooleli. Ta naeratas napilt.
Philippe naeratas väikevennale vastu."Võib-olla tõesti. Ja eks ma olen vanamehe vastu paras siga ka olnud."
"Palun jää, Philippe. See on mu viimane suvi kodus. Ma ei tahaks seda ilma sinuta veeta," palus Augustine.
"Jää jah, see on ka minu viimane suvi kodus," lisas Alexandre.
Philippe ja Augustine pöörasid imestunud näod venna poole.
"Sa lähed ära?" küsisid nad peaaegu ühest suust.
"Jah, kindral Poussin läheb Ameerikasse...."Ta võttis puutüki uuesti kätte, enne kui jätkas."Ja ta kutsus mind endaga kaasa. Oktoobris."
"Oh, Alexandre!" Augustine ajas selja sirgu ja vaatas ehmunult vennale otsa."Ameerikasse! Aga see on ju nii kaugel! Ja need indiaanlased ja inglased ja see kohutavalt primitiivne elu! Kas sa tõesti tahad sinna minna?"
"Kullake, indiaanlastega pole seal enam ammu probleeme. Ja sealgi on juba kasvavad linnad. Nii hull see pole, kui sina arvad. Muidugi jään ma vana head Prantsusmaad igatsema, aga Ameerikas on mul palju rohkem võimalusi."
Philippe muigas."Ma olen su üle täitsa uhke, vennas."
Alexandre naeratas talle vastu ja jätkas puutüki voolimist.
"Kui sa nii arvad," ütles Augustine nõrgalt ja ohkas.
Philippe hakkas midagi ütlema, kuid pani suu järsku kinni ja tõusis kiirelt püsti. Ta kuulatas tähelepanelikult.
"Kurat küll, ma kuulen isa häält."
Alexandre ja Augustine kargasid samuti jalule. Mehed tõmbasid kuued selga ja püksid sirgu. Augustine silus närviliselt kleiti ja sättis soengut.
Siis kiirustasid kõik kolm sadulatega hobuste juurde.
"Pagan," pomises Augustine."Mul on tavaline sadul."
"Sel juhul pead tegema näo, et ratsutad külgsadulaga,"märkis Philippe.
Augustine ei vastanud, vaid pusis paaniliselt jalustega. Need enam-vähem nii saanud, nagu vaja, ronis ta sadulasse. Tõmmanud kerge kübara paremini pähe ja õrnalt põski näpistanud, ajas ta Heliose galopile. Philippe ja Alexandre järgnesid neile.
"Kas lähme ringiga?" küsis Alexandre häält tasandades.
Philippe ja Augustine noogutasid.
Kuid oli juba liiga hilja. Metsarajal jalutas neile vastu jahiseltskond. Ja nad olid neid juba märganud.
Muidu üsna vaikse krahv d´Haussonville´i nägu punetas tervisest ja ta rääkis seltsilistega valjuhäälselt ja sõbralikult. Ilmselt olid nad korraliku saagi saanud, sest nii rõõmsas tujus polnud Augustine teda juba ammu näinud.
"Tere, teie seal!" hüüdis ta oma lastele.
"Lapsed" kiirendasid hobuste sammu, ning lähemale jõudnud vahetasid kõigiga vastamisi tervitusi.
"Kohtume jälle, mademoiselle d´Haussonville," ütles markii Haughston, võluvalt naeratades.
"Kardan, et peate seda veel päris kaua kannatama, monsieur Haughston,"vastas Augustine sama särava naeratusega.
Siis pöördus tema poole paatoslik monsieur Bernandot.
"Olete veel veetlevam kui varem, mademoiselle d´Haussonville," ütles ta tõsiselt.
Augustine hoidis muiet tagasi, jälgides samal ajal silmanurgast kuidas Alexandre markii Lefroyga viisakusväljendeid vahetas.

JEEEE, supersuper, nagu ikka!

offtopic korra, et iga kord, kui ma su postitusi loen, siis ma loen su seda... mis kuradi asi see siis on... [vabandused, olen uimane] No seda staatust või alapealkirja või mis iganes asja ja siis... see on lihtsalt nii naljakas, et ma naeran iga kord, kui ma seda loen
Etjah. -loeb oma teksti läbi- Jessas, ma suudan väga segaselt kirjutada. Ma loodan, et sa said aru, mida ma silmas pidasin ikka

Aga UUUUUUT ja kiiresti!

Hah aitäh. Ma ise naeran ka iga kord
Muide, ma hakkasin just praegu uut kirjutama, jõudsin umbes pool valmis, aga siis vajutasin kogemata teise lehekülje ja kõik kadus ära.
Ma olen veel liiga vihane, et uuesti üritada. Aga ma tean mida ma tahan kirjutada, ja ma luban, et teen seda lähipäevil.

Õõõõõ, ma vihkan, kui see juhtub. :/
Ma loodan, et siis uus tuleb ruttu, ootan kannatamatult

See on hea, et vennad mõistavad seda, et nende õde võib ka kaksiratsi hobusega sõita , minu poolt plusspunkt juurde
UUT!

Vennad ongi suht mõistvad tal



Ma tõesti üritan uut kirjutada, aga mul on mingi surnud punkt vist praegu. Mitte midagi head ei tule.

Ja ma juba lootsin...
Kes kannatab see kaua elab....
Inspiratsiooni sulle!