„Öö. Seni kuni sa olid pime, ma armastasin sind.
Alguses, üksinduses sa sirutasid end harali ja panid oma käed mu ümber. Udune ja hägune piirvorm.
Sa ei pidanud vajalikuks mu üle kohut mõista, mind naeruvääristada. Lihtsalt lasid mul silmad sulgeda ja tunda su jääkülma puudutust oma põsel. Sa tundusid olevat liiga hea, et olla tõsi.
Ja ma proovisin sinust eemale hoida, sind eemale peletada. Aga ma ei suutnud. Sa olid liiga teistsugune, liiga sarnane.
Ajapikku mõistsin, et sa ei olegi nii kõikehõlmav kui arvasin. Periooditi su haare mu ümber nõrgenes ja ma kardsin uurida miks. Ka su kujutis võttis järjest enam piire, mille poole ma ei tahtnud end sirutuda. Nii lihtsalt, kui sa ka tulid, võisid sa ka ju kaduda.
Siis sa palusid mul silmad avada ja sind vaadata. Kuid sind ei olnud mu silme ees neid avades. Oodates sellist testi, andsin oma parima vale vastuse ja vihkasin kombekalt end. Sa vaid naeratasid.
Sa rääkisid mulle tähest, taevast ja kuust ja siis sa sundisid mind neid nägema. Nägema kuidas vana kuu nõrkeb ja uus teda asendab igavesti veetlemas. Nägema, kuidas täht ei olnud üksi nagu me kahekesi vaid koos teiste endataolistega. Nagu mõnes häguses unenäos kus oli ka teisi võitlesid nad ja langesid. Nägema taevast pidevalt meenutamas, et põgeneda pole kuhugile.
Sellest ajast saadik ma sind enam ei tundnud.
Pisar silmas ma otsisin sind, kuid sa ei olnud seal. Vaid su puudutus, kuid mitte sina ise.
Pisar silmas ma otsisin selgust, otsin seletust. Aga vastuseks anti vaid ringkäike.
Milleks oli mul seda vaja? Saatusele vastu ei saa me keegi. Ainus mis sa tõestasid on mu enda isekus. Isekus, mis väljendub enda teiste eest kehva olukorda seadmises. Isekus, mis väljendub mille iganes tegemises ja ütlemises. Isekus, mis avaldub soovist saada tasuta teene eest tasu.
Isekas nagu ma olen, mõistan, et ei suuda sinust loobuda. Seega hoian su puudutust igavesti ja vahel üksikul tänaval vaatan enda taha justkui lootes sind seal leida, enne kui pöördun oma eksirajale tagasi.
Mina ja kümme mind pöörduvad oma eksiradadele tagasi.“
Võtan kirja ja vaatan seda veel viivuks. Siis tõstan taas sulepea.
„Öö. Seni kuni ma olen pime, ma armastan sind.“
===
Märkus: Päris tubli olen, suutsin valesse kohta alguses postitada.
Ootan tagasisidet. Keele ja komadega pole mul just kõige paremini, loodan, et andestate. :)
Pealkiri: Kiri ööle 
1/6/2010, 15:09
