Vampiiride Akadeemia ( 5. mitte mingil juhul)

hetkeline tuju.
kas jätkan?
****

AKADEEMIA


1.Õnnetus

Me sõitsime pimedas. Mina ja elliot. Kahekesi autos. Meil oli lõbus, kuid samas oli torm mis akna taga möllas ja esiklaasile pritsmeid ajas jube. Ma klammerdusin ta käe külge ja ootasin, et ta kätt liigutaks ja mind ära ajaks. Ma panin raadio käima ning muusika kostus valjult kogu autos. Ma naeratasin talle ja mulle vastas pimestav naeratus temalt. Kui ma oleks teadnud, et see on viimane minut temaga, oleks ma teda suudelnud, kallistanud ja kinni hoidnud. Kuid ma lasin lahti.
Märkamatult ilmus keegi teele. Ma kuulsin kuidas ta surus pidurit nii kuidas suutis, kuid kokkupõrget ta vältida ei suutnud. Must kuju lendas meie kapotile ja lõhkus esiklaasi. Auto libises suurest kiirusest piirde poole ja ....
Kõik oli valus, ma tundsin ainult valu. Küllgi hetkeks tundus mulle, et keegi puudutas mu nägu.
Ma avasin korra silmad ja märkasin, et olin lennanud asfaldile. Auto oli pikali ja elliot lebas teisel pool teed. Liikumatult. Tahtmatult haaras mind paanika. Ma roomasin valudes temani ja märkasin haavu igalpool. Ta mustad turris juuksed olid läbi ligunenud ja peas oli hiiglaslik haav. Ma üritasin kätt tõsta kuid valu läbis põletavalt mind. Mu käsi oli katki ja ka ilmselt mu põlv. Ma panin pea nuuksudes ta õlale ja sulgesin silmad. Kõik oli läbi. Minu jaoks vähemalt.

„Kathrine....“ nuuksus ema haiglas mu õlal. Ma avasin silmad. Ma ei surnudki? Ema, kes mind märkas hakkas nuuksudes õnnest nutma. Ta vajus põrandale ja mul oli kahtlane tunne et ta minestas.
Ma kergitasin end ja kõik mu luud lõid tuld. Ma sain teada, et mul on peas muhk ja mu pea valutas.
Kui ema oli uuesti üles turgutatud, vaatasin hetkeks ma ta silma ja ta suutis väja mõelda, mis ma sellega mõtlesin.
Ma ei rääkinud kellegagi nädal aega. Lihtsalt istusin haiglavoodis ja nuuksusin. Mitmed arstid k
äisid mind kontrollimas, kuid mind see ei huvitanud. Mu peas keerles ainult: Elliot, Elliot, Elliot...
kui ma magamist mängisin tundsin ma mitmel korral kuidas mu suurem vend mind hellalt paitas. Ta lasi kätel käia läbi mu helepruunide seljani juuste. Ma ei pannud seda pahaks. Tegelikult ei tundnud ma muud, kui süüd.
Mitmel korral tuli politsei minuga rääkima. Ma sain teada, et ma olin ainuke kes õnnetuses osales. Nad leidsid ainult minu, nii et nad arvasid et mina juhtisin oma boyfriendi autot. Ma ei suutnud elliotist rääkida neile, ma vaikisin ja kuulasin...
Haiglast väljudes ma põrkasin kokku mitme inimesega, ma lihtsalt ei keskendunud kõndimisele.
Kodus ma kukutasin asju maha. Küllgi istusin ma enamus ajast diivanil, suutsin ma seda teha.
Ühel õhtul, kuu pärast õnnetust tuli ema minuga rääkima.
„ kathrine, mille pärast sa muretsed? Kas sa ajasid kellegi alla?“ küsis ta muretsevalt.
Ma maigutasin oma kuiva suud: „ võib ka nii öelda.“ ta istus kelrgelt voodile, silus seda ja ütles:
„ ma nägin eile Ellioti. Olete te tülis? Te ju armastasite üksteist....miks ta siin enam ei käi?“
„ Ema, (ütlesin ma kurvalt) Elliot juhtis seda autot. Ta suri minu silme all. Sa näed viirastusi....“
ema raputas pead. „ Mine vaata ise..“
osa minust lootis et see oleks tõsi ja osa ütles et ta ON surnud ja see pole võimalik. Ma tõusin, tõmbasin kapist jaki ja jalutasin õue. Ma jalutasin Ellioti maja poole. Süda mu sees valutas ja igal sammul ka põlv. Ma jalutasin veel paar maja edasi ja seal see oli... Ellioti maja. Mu sees liigutas miski. Ja valu lõi tugevasti südamesse. Ma ahmisin õhku ja siis.... oli kõik jälle korras. Ma raputasin pead ja astusin ukselävele. Ma arvasin et uksele tuleb leinariietes Alba ( Ellioti suur õde).
Kuid....
„ ELLIOT?!“

ootan vastuseid küsimusele kas jätkan?
****
2. muutus

alguses arvasin ma et näen kummitusi,
kuid kui ta seal edasi seisis sain ma aru et see tõesti on tema.


Kuid ta oli teistsugue. Rohkem
musklis,tõsisem ja piinava pilguga. Ma kohkusin. Ta vaatas mind ja
lausus siis: „ Kathrine, (ta ei olnud kunagi mulle nii öeldnud)
mine ära!“ ma vaatasin teda segaduses. „ Elliot, ma saan aru kui
sa oled minu peale pahane või....“ ma vaatasin teda, ta kehal
polnud ühtegi kriimu, ühtegi jälge õnnetusest. Ta lükkas ukse mu
nina ees tugevasti kinni.

„ELLIOT?!“ karjusin ma ja lõin
kätega vastu ust. Ma istusin mõeldes trepile ja vaatasin üle tee
jääva metsa poole. Järku astus metsast välja mees. Ma ehmusin ja
kaldusin tahapoole valmis karjuma. Ta astus kindlal sammul must
kapuutsiga mantel seljas lehvimas, otse minu poole.


Ma märkasin, et ta nagu helendaks ja
üks hetk oli ta seal....ja siis siin otse minu juures.

Ta kummardas mu kohale ja ta kulm
tõusis. Ma vaatasin ta valgesse näkku segaduses, kohkunud ja
imestunud. Tal olid veidi pikemad juuksed kui Elliotil, pruunid ja
väga terased silmad, mis olid uurivad. Ta tõstis oma käe, mis oli
tatoveeritud ning panin selle minu põsele. Ta sulges silmad ja
hingas sügavalt sisse. Mu silmad sulgesid automaatselt, mu keha
hakkas värisema kui tulikuum tunne minust läbi jooksis ja
siis...hakkasid jooksma pildid minust, kui ma autoavarii tegin koos
Elliotiga. Kuidas ta mu autost välja tõmbas, mu nägu silitas, ja
siis kui ma minestasin Ellioti poole läks...

uks avanes jälle ja mees ehmatas mind
enda küljest lahti. Ta vaatas otsa minu tagas seisvale Elliotile.
Ta tõusis aeglaselt ja mööda minnes tekkitas ta mantel kerge
külmast õhkuva tuule. Ma vaatasin kuidas uks uuesti sulgus ja jäin
jälle üksi. Midagi oli selle mehe juures valesti. Ta
oli...teistsugune....ja need pildid. Ma tõusin sihikindlalt ja
marrsisin raamatukogu poole.

Sirvides raamatuid müütilistest
võimetest avasin ma sektsiooni vampiiridega. Tänapäeval räägitakse
neist päris palju. Ma möödusin veel mitmest tuttavast
olendist....kuid ei leidnud midagi. Ta polnud inimene, selles olin
ma kindel. Ja ma arvasin, et ka Elliot on see mis müütiline mees.

Ma kõndisin vaikselt surnuaeda, ja
istusin oma isa haua vastu. Võtsin kotis välja oma päeviku ning
vaatasin kuupäevi. Lihtsalt silmitsesin kohti kus vanasti oli
kirjutadud: Ellioti kohtuma!.


Ta oli muutunud ja ma kardsin, et ka
seespoolt. Ma kartsin, et ta ei armasta mind enam, just õnnetuse
pärast. Ma sulgesin oma valutavad silmad. See mees tegi minuga
midagi.


Ma kuulsin kuidas kaks inimest minu
poole tulid, ilmselt nad mind ei näinud, sest nad ei lõpetanud oma
niigi vaikset vestlust. Ma haarasin oma koti ja surusin end vastu
kivi, sest ma tundsin ära Ellioti hääle. Ta kõndis mulle järjest
lähemale ja kivi mu vastas läks järjest külmemaks. Ma kuulsin oma
nime ning kuulatasin. „ ma ei suuda, Andy,,,,ta on liiiga hea ja ma
armastan teda.“ vaikus. Ma pöörasin oma pead ning kiljatasin.
Seal ta seisis, Elliot. Mõni sentimeeter minust. Ma tundsin ta
hingeõhku oma nahal, ta tumerohelisi silmi endal. Ta küünitas ning
ta huuled puutusid minu omi ja ta haaras mu oma kaissu. Ta suudles
mina ja mina teda. Mõlemad olime üllatunud ja armunud. Ma olin
õnnelik, et ta elas ja tema, et mina. Ta surus mu vastu kivi ja
suudes mu kaela. Ma kallistasin teda ja hoidsin teda nagu oleks ma
pidanud enne teda hoidma. Järsku tõmbus ta tagasi, peites oma nägu
ja hoides mind naelutatult paigal. Ja siis ilmus tema kõrvale Andy.
„tee seda.“ ütles ta lämbuval häälel. Ta vaatas mulle otsa ja
ma kivistusin. Ta silmad olid mustad, täiesti, polnud silmavalget
nähagi ja ta huuled olid näoga koos lumivalged. Veresooned ta
kaelal olid läbi naha näha.


Ta kallutas ette ja suudles mind korra.
Siis ta vabandas: „ Kathrine, mul on nii kahju sulle teha, kuid ma
ei suuda ilma sinuta elada...“ ta vajutas viimase suudluse mu
suule ja siis haaras noa.


Kõigepealt hammustas ta mind, muutes
mu uniseks. Siis ta lõikas augu mu kehasse, täpselt südame kohale.
Ta oli mu uimastanud ning seetõttu ei tundnud ma midagi. Kui ta aga
paljastas oma kihvad ning need mu südamesse lõi. Tundsin ma ainult
valu. See valu oli hullem, kui tol ööl mil ma....

mu hingamine aeglustus ja ma tundsin,
kuidas elu minust lahkub. Ma tundsin teda anda peal ja oma kaelal. Ta
hambad olid minusse vajutaud ja ta imes mu verd. Mulle jõudis pärale
mis minuga juhtub, küllgi valu täitis ka mu pead. Ma
muutusin...vampiiriks.....ta tegi mu vampiiriks...

valu jõudis oma tippunkti ja siis
lihtsalt lakkas olemast.

Päris emm... huvitav

Tegelikult mulle meeldis
Paluks jätkata!

eks ma proovin juba täna ühe osa veel lisada:D

3. uus elu


Ma seisin Ellioti ees ja peksin teda
oma kätega. „ Sa idiootne jobu,sa idioot, jõhkard, imelik,
väärakas...“ Ta haaras mu kätest ja ma tundsin kui tugevad need
on. Põrnitsedes ta kallistas mind ja siis istus diivanile, tõmmates
mind endale sülle. Vastasdiivanil istus Andy koos topsiga, milles
oli tuttav vedelik. Veri. Ma tundsin kuidas mu nägu tõmbus krimpsu
ning ma jooksin vetsu poole, kartes et midagi juhtus. Kui ma end
peeglist nägin, kiljatasin. Mu silmad olid üleni mustad ning mu
näol oli piinatud ilme. Mu nägu tõmbus iga hetkega valgemaks ning
kui see oli lumivalge siis väljusid mu kihvad. Ma kaldusin peegli
poole ning vaatasin oma kihvu. Need olid pikad, teravad ja valmis
saaki püüdma. Mu kael oli veresooneline. Nagu ämblikuvõrk.

Minu järgi tuli Elliot. Ta põimis oma
käed mu ümber ja muutis mu olemise turvaliseks. Ta paljastas ka oma
kihvad. „ näed nüüd kath, me oleme kokku loodud. Sa harjud
sellega ära.“

ma raputasin pead ja pisarad lendasid
laiali. „ kuidas ma saan sellega leppida, kui sa mult lubagi pole
küsinud?“ ta nägu tumenes. „ lihtsalt pead.“ ütles ta lastes
mind lahti ja ulatades veretopsi. Ma võtsin selle värisevate kätega
vastu. Ma vaatasin tumedat ja paksu vedelikku ning kallasin selle
siis kurku. Kohe valdas mind lõbusus, vabadus ja tugevus. Ma tundsin
end ülihästi. Lausa suurepäraselt.

Ma vaatasin imestunult Andyt ja Elliot,
kes vedelesid diivan ja keda oli vannitoast näha. Ma toetasin vastu
vanni ja hingasin sügavalt sisse. Vaikne irve levis mu näole. Mul
tuli mõte ja ma tahtsin kiiresti nende juurde saada. Kiirusega, mis
ma sinna jõudsin, võinuks sõita maailma kiireim rong. Ma kõikusin
kohapeal, kui ma seal olin ning Andy sai millegi pärast naerukad. Ma
tegutsesin kiiremi kui ma mõtlesin ning mu käsi lajatas talle
pikalt vastu põske. Sajandikuga oli andyl ees deemonlik nägu ning
ta hüppas mulle otsa. Raev valdas kogu ta keha. Kuid ka elliot oli
kiire. Ta rabas andyl kraest ning lennutas ta kaarega üle toa.
Õhkkond oli pinev ning El rabas mul käest ja tõmbas mu kaasa. Me
astusime koos õhtusesse õue.


„palun, lähme minu juurde, mu
vanemad muretsevad!“ vingusin ma ta käe külje. Ta ta laksatas
endale vastu otsaesist. Ma naeratasin seisma jäädes. „ ma luban
et ma käitun hästi!“ ta ei suutnud otsustad ning ma tõmbasin ta
edasi, metsast välja ning jalutasin üle tee. Imekiiresti kõlas ka
koputus vastu ust.


Ema avas ukse ja kargas mulle siis
kaela, litsudes mind enda vastu. Ta tõmbas mu koos Elliotiga tuppa.


Kui me istusime köögis ja vaatasime,
kuidas ema süüa teeb. Tundsin ma kuidas kurk kipitama hakkas ja
siis lõikas ema endale sõrme. Reaktsioon, mis mul tekkis oli
esmakordne. Ma muutusin kõigepealt deemonnäoks ja siis tõmbas
nähtamatu köis mu emani. Ma haarasin ta sõrme ning hakkasin seda
lutsima. Elliot ise ka valudes tõmbas mind eemale ning et mitte
uuesti emale kallale minna, jooksin ma tänavale, kuid kõrvetus,
valu ja köis hoidsid mind ikka ohjes. Ma nägin eemal postiljoni
ning tahtmata olin ma tema juures ja ma kaanisin ta kaelast verd.
Ühel hetkel kõik see lõpes ning surnud postiljon kukkus mu käest
tänavale. Ma.... jooksin....

Mõnes kohas oli viga, aga ma ei viitsi öelda kus. Muidu on päris huvitav, niiet sa võiks ikka edasi teha.
Ma loeks heameelega seda.

Ilge vahe jamh, ... suvi:D
eks uus osa siiis, sooviksin ikka komentaare:D


4. rõvedused


Kui El meie väikesesse vampiirimajja
tuli olin ma pesupeal, pudel verega käes ja muusika oli
kõrvulukustav. Mina ise ringlesin inimesele mittenähtavalt mööda
tuba ringi. Kui eli nägin tõmbasin ma ta endaga tantsima ja
teatasin: „ tead mis? Ma sain teada, et ka vampiirid jäävad
purju, kui liiga palju verd juua.“ ma naeratasin talle, kuid ta oli
tõsine. Lõpuks lausus ta: „ ma lootsin, et sa ei pea minema, kuid
nüüd ma tean et sa lähed, sest sa ei koristanud laipa ära.“

ma jäin liikumatult seisma käed ümber
tema. „ kuhu?“ küsisin pehme keelega. „ Vampiiride
akadeemiasse“ vastas ta tõsiselt. „ kas sa tuled kaasa?“
küsisin ma. „ei, ma ainult saadan su ära . Sinu pärast“ ütles
ta ja toetas oma pea minu pea vastu. Ma naeratasin kergelt talle ning
me tantsisime. Ta suudles mind ning ma tundsin imelikult. Hoopis
teistmoodi kui inimesena. Minust voolas läbi kuumus ja läbi selja
käisid värinad. Ma suudlesin teda hoolikamalt, kõvemalt,
meeldivamalt. Ma tundsin kuidas mu nägu muutus ning kirg meie vahel
voolas minusse. Ka tema nägu muutus. Ju see pidi juhtuma.ta haaras
mu oma embusesse ja kandis mu tahatuppa

me lamasime üksteise kaisus, minu pea
tema õlal.


„ homme hakkame minema.“ ütles ta
järsku ning sulges silmad. Väsimus võttis maad....

kui ma ärkasin oli väljas valge ja
valgus pimestas mu silmi. Ma ronisin karjudes ruttu kõige
pimedamasse nurka ja istusin seal seni kuni andy tuli. Ta pistis
mulle sõrmede vahele kaelaehte kus külje oli rist. Ma panin ehte
kaela ja valu jäi järgi. Ma tõusin ja vaatasin, et El oli voodist
kadunud. Minu küsivale pilgule vastas ta: „ jahil.“ ning ta
palus ka minul minna, ta üles otsida ja end purju süüa. Tundus et
ta teadis eelmise õhtu joomingust. Ma vahetasin riided (,mis võttis
mul üllatavalt vähe aega) ning jalutasin kargesse hommikusse metsa.
Ma tõmbasin ninaga õhku ning seadsin sammud suunda kuhu el oli
läinud. Varsti ma ka leidsin ta. Ta istus kännul ning nosis mingist
tundmatust loomast verd. Kui ta mind märkas, tõstis ta pea koos
verise lõuaga. Ma tervitasin teda naeratusega ning ta viskas
loomajäänused maha, kadudes nagu välk. Hetkeg oli ta tagasi, koos
uue loomaga. See loom oli kits. Ta pani surnud kitse maha ja tuli
minu juurde, võttis mul pihast tugevasti kinni ja lausus:
„hommikust, näed, tõin sulle ka!“ ta suudles mind kergelt
põsele, jättes sinna verised jäljed. Ma vaatasin ta surmmusti
silmi ning veresooni ta kaelal. Mind tõmbas järsku nagu magnetiga
tema huulte külge ning ma suudlesin teda. Kui ma eemaldasin oma
huuled tema omadest, tõmbasin keelega üle vere ta suunurgas. (samal
ajal mõeldes: „vampiiride rõvedused“)

ta vaatas mind imetledes. „ tead, sa
meeldid mulle vampiirina veel rohkem.“ ütles ta kavalalt.


„eks ma lõbusam ole jh!“ vastasin
ma lai naeratus suul.

Komenteerige pliiiiiizzzz......*nuuksub* :/
****


5.
Ma liikusin teast eemale, kitse juurde ning lasin oma kihvadel väljuda. See tunne lüüa oma kihvad sooja voolavasse verre oli võrratu. Ma polnud midagi sellist varem tundnud. Ma jõin, jõin ja jõin kuni kitse veri polnud enam soe. Ma tõusin, pühkisin vere suult musta pusasse ja jalutasin eemal seisva ja päikest vaatava Ellioti juurde. Ta põimis oma käed mu ümber ja sosistas kõrva: „ lähme pakime su asjad ära.“ ja tõmbas mu kaasa.
Kui me järjekordselt minu maja juures olime, ei tahtnud ma sisse minna. Miski ütles mulle et see pole hea mõte. Kuid El oli juba koputanud, kui ma seda tallegi ütlesin. Uks avanes ja kui mu ema mind nägi, kaotas ema nägu värvi. Ta astus küll uksel eest ära, et Ellioti sisse lasta, kuid kui ina möödusin haaras ta mul varrukast. „Mis sa oled?“ küsis ta hirmuärataval toonil. „sinu tütar!“ vastasin ma teeseldud rõõmsal toonil. Ta lasi mul mööduda ning ma läksin Ellioti järel oma tuppa.
Riiete kokkupanek oli lihtne. Kõik üliheli kiirusel kotti ja siis tagasi ukse juurde. Kui ma viimast korda ema piilusin oli ta köögis askeldamas. Ma läksin tema juurde ja kallistasin teda. Ta oli hämmeldunud ning ma laususin: „kui see sinu huvi rahuldab, siis ma olen vampiir ning see on ilmselt viimane kord kui sa mind näed.“ Ta pööras oma näo peittu ning ma lasin ta lahti. Vaikselt tagurpidi minema kõndides. Ma pöörasin, haarasin ülejäänud kotid ja väljusin rohelisest välisuksest.
Ma hüppasin sinisesse bmwsse, mis nähtavasti kuulus andyle. (Andy istus roolis ja luges raha samal ajal kui ma sisse potsatasin.) Ma kortsutasin Andy kaasatuleku peale kulmu. Temas oli midagi jubedat, mis tekitas külmavärinaid.
Elliot oli juba autos tagaistmel ja kui ma temaga rääkima hakkasin, pani Andy mängija mingi jubeda Metallika tööle, nii et isegi meie vampiirid ei kuulnud üksteist. Ma loobusin üritamast ja võtsin kotist oma i podi, et proovida summutada jubedat muusikat mis kostus autos.
Algul ma ei märganudki, et me sõitsime väga kiiresti ja väga mägisel teel. Kuid kui auto nii kõva põrke ühelt kivilt sai, et ma lendasin istmel, peatas Andy auto. Ma vaatasin vaikselt aknast välja.
Suur, kivist, musta värvi loss oli meie ees. Ma astusin ettevaatlikult autost välja ja märkasin, et Andy ja Elliot juba ootasid mind kotid käes. Ma astusin nende järel hiiglama suurtest ustest sisse ja mööda marmorjast koridori edasi. Ja siis, kuulsin ma hääli erinevatest ruumidest. Ühes ruumis olid vampiirid, kes harjutasid võitlemist. Ja teises olid vampiirid, kes lugesid. Neid erinevate tegevustega ruume oli palju. Koridorilõpus asus kabinet. Andy näitas, et ma pidin sinna üksi minema ja ma läksingi, vaikselt hiilides ja aeglaselt astusin ma uksest sisse, kollakasse ruumi, ms oli kaunistatud totaka tapeediga, oli hämar ning nägi väga vana välja. „ oh, kathrine, teid me just ootasimegi!“ ütles laua taga istuv väike kiilakas ja potsakas INIMENE. Mida tegi inimene vampiiride akadeemias?

Edasiiii !!