Lühike elutee.

„See ongi siis nii jah, et sa elad veel mõne päeva?“küsis murest murtud Joseph oma kaksikõe käest. „Võimalik ju ka, et mõne kuu või aasta.“vastas Josie oma vennale ning mõistis, kui raske see tema ning tema venna jaoks olema saab. Mis siis veel ülejäänud perekonnast rääkida. „Just nimelt, võimalik. See ei ole kindel.“ Joseph istus õe kõrvale toolile ning vaatas sügavalt tema tumepruunidesse silmadesse. „Sa ei saa ju seda nii võtta. Pead mõtlema positiivselt. Ega mulle endale ka see ei meeldi, kui kindlat aega või midagi sellist ei õelda, aga see on elu.“ Josie asetas oma käe Josephi käele ning vaatas omakorda venna sinistesse silmadesse. Nad oli kaksikud ja välimuselt väga sarnased, aga silmade värv oli neil erinev. Josie’l olid isa tumepruunid silmad ning Josephil ema sinised silmad. „Jah, ma saan aru sellest või vähemalt üritan saada.“ „Tore, et vähemalt üritad. Võtame siis minu alles jäänud ajast võtta kõik, mis võtta annab.“ Kaksikud tõusid püsti embasid üksteist ning liikusid seejärel erinevates suunades. Joseph läks jalgpalli trenni ning Josie bändiproovi.
Kaks kuud tagasi avastati Josie’l kasvaja. Kuna see on nii kaugele arenenud, siis seda enam ravida ei anna. Noor neiu ei suutnud uskuda, et tema elu nüüd lõppeda võib, samamoodi, nagu ei uskunud seda ka tema kaksikvend. Hetk tagasi teatas arst Josie’le, et kuna ravi enam kasvajale ei mõju, siis lihtsalt peab ta ootama, kuni ükskord ta unest enam üles ei ärka. See hetk võis juhtuda nüüd mõne päeva, mõne kuu või mõne aasta jooksul.
Joseph ei suutnud uskuda seda, mis nüüd juhtuma võib hakata. Trennis ei suutnud ta mõelda millegist muust, kui ainult oma õest. Nad tegid kõik koos, neil olid ühised sõbrad, nad said väga hästi läbi ning usaldasid üksteist. Vanust oli mõlemal juba piisavalt ( 18 ), aga siiski olid nad parimad sõbrad.
Mõned päevad peale uudise päevavalgusele tulekut korraldati väikene perekonna ringne õhtusöök. Õhtusöök oli armas ja perekonna keskne. Räägiti palju minevikust ja ühistest kogetud asjadest. Võimalikult vähe üritati puudatada teemat Josie kasvaja kohta, aga õhus oli siiski tunda pinget.
Kolm kuud hiljem saabus kardetud päev. Joseph ärkas hommikul üles, rõõmsana nagu alati. Ta ei osanud arvata, et see on päev, mil tema elu täielikult muutub. Viimased kuud oli ta enamus vabast ajast veetnud koos enda õega. Poiss tundis, et nende suhe kaksikõega muutus järjest lähedaseamaks. „Tere hommikust!“hüüdis Joseph rõõmsalt kööki astudes ning ema tervitades. „Tere, tere.“vastas ema, korraks pilgu poja poole pöörates. „Kas Josie pole veel üles ärganud?“ küsis noormees endale röstsaia valmistades. Kaksikute ema tundis, kuidas tema süda hakkas kiiremini peksma. „Mina ei ole teda veel täna näinud.“ Mõlema pilgud pöördusid trepile, mis viis teisele korrusele. „Ei ole võimalik.“pomises Joseph vaikselt endamisi. Värisevate jalgadega suundusid nad koos teisele korrusele ning avasid Josie toa ukse. Poiss suundus otsejoones õe voodi juurde, kus neiu lamas. Ta ei hinganud ning tema süda oli lõpetanud tuksumise.
Kolm päeva hiljem toimusid matused. Pisarad Josephi silmades ei tahtnud lõpetada voolamist. Nad lihtsalt voolasid ja voolasid. Peale matuseid toimus väike istumine, kus söödi ja joodi. Hommik peale matuseid Joseph tundis, et kõik ongi nüüd nii, nagu ta poleks osanud eales ette kujutada. Tema teine pool lamas mulla all, kirstus. Samal päeval saabus talle ka postiga kiri. See kiri oli Josie poolt. Ilmselgelt oli ta selle kirjutanud enne surma ning planeerinud asja nii, et kui ta peaks siit ilmast lahkuma, siis kiri jõuaks Josephini.

Kallis vend!
Kui sa seda kirja loed, siis järelikult on juhtunud see, mida me kõik kartsime. Mind pole enam siin ilmas, teie juures. Ma ei taha, et te oleksite sellepärast masendunud, ei söö ja lükkate eemale inimesed, kes teist hoolivad. Selline on elu käik, et samal ajal, kui keegi sureb, siis kusagil keegi teine sureb. Ma loodan, et te ei unusta mind, sest mina ei unusta ka teid. Ma valvan teid ning olen alati hinges teiega. Ära jäta enda unistusi täitmata sell pärast, mis juhtud. Sinust saab suurepärane jalgpallur, kui sa ainult ise seda tahad. Oma unistusi ei pea sellepärast täitmata jätma, sest mind pole kehana sinu kõrval. Pea meeles, et hinges olen ma sul alati olemas ning sa tead, mida ma ütleksin teatud asjade kohta. Ürita ka vanematele toeks olla, sest usun, et nad elavad seda raskelt üle, kuna kellelegi ei meeldiks käia oma lapse matustel. Ole tugev, ma armastan sind ning olen alati olemas !
Josie.