Perfect ( lühijutt )

Üks kevadel kirjutatud lühijutt mingisuguse võistluse jaoks.
Ootaks kriitikat : )

______________

Kõnnin surnuaias, pilk tühi ning pikk kapuuts silme ees. Sajad ristid seisavad mu ees. Tühipaljas vaikus kannab mu kehale külmavärinad. Vaatan veelkord tumedaid õhtupilvi, millest hakkab sadama suuri vihmapiisku. Esimene piisk lendleb mu näole ja kukub seejärel põsele. Veel paarkond meetrit ning jõuan kirikuni. Torni tipus paistab üksik kõrge rist. Sama üksik kui mina. Sama tundetu kui mina. Sama kurb kui mina. Kuid miks ma ennast võrdlen mingi ristiga? Ei tea. Loogilisus? Vaevalt!

Astun uksest sisse ja mu ette astub kirikuõpetaja. "Tere, kas ma saan teid aidata? Tunnid ja loengud on meil teisipäeviti. Täna on aga kolmapäev.“ Sõnas too vana meesterahvas sõbralikult. Ma totaalselt vihkan inimesi, kes töötavad lihtsalt, et palka saada. Võltsid naeratused klienditeenindajatelt, päheõpitud tekstid tööstuskettide juhatajatelt ja nii edasi.. See ajab mu lihtsalt öökima. "Ma tulin lihtsalt.. Mõtlema elu üle.“ Samas mõtisledes, kas peaksin rääkima tõde või eelistama valet.

"See kõik on nii keeruline.. Ma ei oska seda seletada." Pomisesin enda nina alla, võttes istet ühel altariäärsetest pinkidest. "Ma ei tea, miks ma siia tulin.. Võib-olla tunnen ma end just siin kindlamini kui kusagil mujal?" ohkasin kurvalt, toetades pea põlvedele.
"Ma poleks iial arvanud, et asjad lõppevad niimoodi. Ma arvasin, et see on lihtsalt ühekorra fluff, miski, mis ei oma tähtsust. Midagi mõttetut."
Saabus paarihetkeline vaikus. Taaskord saabusid külmavärinad. Hoolimata sellest ma järkasin:"See tungis meie meeltesse, meie ihusse ning haaras endasse just tema. Ma tunnen end süüdi ka teda sellesse kiskudes."
"See on võib-olla mõistmatu.. God, miks ma üldse sellest siin räägin? Pole kedagi, kes kuulaks ega kes aidata oskaks." Sosistasin ma salli, mille olin enda ümber mähkinud, et saada sooja keset külma kirikut. "Pole mõtet."

„Hei, mina kuulan! Poistega jamad? Keegi jättis maha?“ lausus punase peaga tütarlaps, kes oli märkamatult minu kõrvale istet võtnud. „Ei, asi on keerulisem. Kes sa üldse oled?“ märkasin ta kaelakeed. Ripatsiks oli murtud süda ning ma märkasin väikest kirja Kixi. „Dixi olen. 17.“ Vastas ta hoolitsevalt. "Ta kirjutab paremini kui mina," mõtlen, "Või siis sama hästi." Ma ei mõistnud, et olin selle lause öelnud valjult, kuid kui ta naeratas mõistvalt, sain ma oma eksimusest aru.

"See algas bussis." Alustasin ma oma juttu."Ma olin koos oma sõpradega, Ellie ja Rixiga." Kõhe pisar langes mu silmadelt roosasse salli. „Ellie oli mu parim sõber. Parim sõna kõige paremas tähenduses. Rix oli ta vend, kellesse ma ära armusin. Ma siiani igatsen ta õrnpehmeid käsi ja ta sulavat naeratust, mis oskas alati mu tuju paremaks teha. Ma annaks ükskõik, et ta minu kõrval oleks, et ma saaksin teda kallistada ja öelda.. et ta on minu jaoks kõik. 26. oktoobril istusime koolibussis ning sõidsime ekskursioonile,“ seletasin ma kohati nuuksudes. Kõik jooksis uuesti silme eest läbi ning ma puhkesin nutma, "me istusime kolmekesi kõige tagumistel istmetel. Meil oli väga lõbus, kuni mina ja Ellie solvusime üksteise peale. Paar sekundit hiljem sõitis buss teelt välja, sest üks kaubaauto sõitis meie sõidukile otsa. Paljud surid ..“ Ma ei suutnud edasi rääkida, õnneks sai tüdruk aru, mida ma öelda tahan.
"Ja ka tema suri?“ päris ta. Miski pani mind teda kallistama, seda ma ka tegin. "Ära nuta, kõik saab aina paremaks minna.“lohutas ta. Sõnasin peaaegu hääletult: "Ei saa.. Ta oli mu arm, mu armastus. Me sobisime kokku.“ Ma nutsin ja nutsin. Sellele ei tulnudki lõppu, me oleks justkui seal terve igaviku olnud. "Ja ka Ellie suri.. mul pole enam kedagi. Mitte kedagi.“ Sõnasin pärast paarihetkelist vaikust. "Mu kaksik suri ka.. 3 aastat tagasi. Üks kutt terroriseeris teda ning ta tegi enesetapu. Justkui pool on minust kadunud. Ma olen katkine, mu hing ja süda on katk," Rääkis ta ka oma loo.

"Tead mis.." Dixi tõstis pilgu, tundes esimest korda, et ta peab rääkima. "Ka.. Ka minul oli keegi, keda ma armastasin." Jälle saabus hetkeline vaikus, kuid tüdruk seadis end kuulama.
"Tema nimi oli Markel.. Ja.. Ka tema tappis ise end. Muidugi, see oli ammu ja kõike, aga.. Ma armastasin teda." Dixi pühkis silmanurgast pisikese pisara."Iga õhtu, absoluutselt iga õhtu, lebasin ma pärast meie kohtumisi voodil, silmad unetusest pärani.." Kusagilt kaugelt kõlas naeru. "Iga kord oli mul kaisus mängukoer.. Ma sosistasin iseendale ja öösse: "Ta ei ole minu jaoks see õige. Me pole kokku loodud.""
Enne kui pisaratevool veel enam algas, pomises Dixi sügavalt sisse hingates veel viimased sõnad.
"See oli üks suur ja inetu vale. Me olime nagu sina ja too poiss.. Me olime täiuslikud koos. Poolikud eraldi."

Käsi leidis tee kaelaketini. Teine käsi libises taskusse. Vaikuses kõlasid veel kaks meeleheitlikult pekslevat südant. "Lähme?" küsis Dixi, teades, et teine saab aru, mida ta mõtleb, ning sirutas käe.
"Lähme," sosistasin ja võtsin käe vastu. Kuu oli pilve tagant välja tulnud ja valgustas nende rada. Pimedas oli näha käsikäes kõndivaid tüdrukuid, nende juuksed tuules lehvimas. Nad kõndisid läbi surnuaia, peatudes alles väraval. Dixi võttis kaelast kee ning ulatas selle uuele sõbrale: "Mõned asjad pole eraldi iialgi täiuslikud."
Mitte iialgi..

Issand küll. See oli nii vaimustavalt erakordselt sügavamõtteliselt hea. Ma lihtsalt ei suuda kirjeldada, kui väga see mulle meeldis.

Aitäh . : )