Mäleta Mind [3/3 / LÕPETATUD!]

Kohe alustades, siis jutt on valmis. Järjekordne viieteist leheküljeline, täpselt nii nagu mulle vist viimasel ajal meeldib. Suutsin selle kolmeks tükiks hakkida, et oleks mugavam lugeda ning oleks rohkem lugejaid. Usun ise ka, et viiteist lehekülge korraga netist (kui on veel sada muud asja teha) lugeda ei viitsi.
Loo nimel, ega lool endal, ei ole mitte mingit seost samanimelise filmiga. Absoluutselt ei ole. Ma pole seda filmi näinud, ma tean ainult, et seal näitles vampiirisaaga staar. Ja sellega minu teadmised lõppevad. Seega, mitte mingisugust seost!
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib olla. Sest nagu tavaliselt tulevad mul parimad mõtted siis kui on öö ning ma peaksin juba ammu unemaal olema. Kommentaare? Kriitikat? Kõik on teretulnud! Kui sa mõne karjuva vea leiad, anna teada.



I osa

Mu blondid juuksed lehvisid tuules, kui ma mööda rannariba kõndisin. Meri on mulle alati meeldinud. Meres on midagi kirjeldamatult ilusat. Midagi millega sõnad jäävad hätta. Olen alati teadnud, et ma suren uppudes. Kunagi ei osanud ma arvata, et ma suren uppudes oma pisaratesse.
Minu pisaraid aina voolas ja voolas ning mul oli tunne, et need ei jäägi pidama. Oli päevi, kus ma ei nutnud pisaratki. Oli päevi, kus ma teadsin, et kui ma voodisse jõuan, siis nad ründavad mind. Õelalt. Tulevad ei kusagilt ning mattavad mind oma embusesse. Ma uinun, nemad ümbritsemas mind. Mõnikord ei suuda ma voodistki tõusta, rääkimata nutmise lõpetamisest. Kuid mõnikord jõuan ma oma armastatut mereni, enne kui nad hääletult veerema hakkavad.
Astusin suurele kivile ning silmitsesin ümbrust. Kujutan ikka ette, et ta tuleb minu poole. Näol naeratus ning käes mõni päevalille õis. Ta teadis, et need mulle meeldisid. Ma kunagi ei küsinud, kuidas ta teadis. Ta lihtsalt teadis. Ta rääkis üldse kuidagi vähe, ent kuulas õhku ahmides iga mu sõna. Võib-olla ma kujutasin seda ette, et ta nautis. Võib-olla ta lihtsalt lõi aega surnuks, kuulates kuidas ma räägin. Mulle endale meeldib mõelda toda esimest varianti.
Kuid kivile ei lähenenud kedagi, ilma õieta või õiega. Oli tühjus. Pilkane pimedus ja tühjus. Tühjus õues, tühjus minu südames, tühjus minu hinges. Tühjus oli kõikjal. Tühjus jälitas mind samamoodi kui pisarad. Käis varjudega minuga kaasas kõikjal. Kus oli varje, seal oli tühjust. Varjude eest aga mul põgeneda pole veel õnnestunud.
Istusin kivile ning asetasin oma lõua põlvedele. Sulgesin silmad ja silme ees hakkas mängima see sama lugu, mis minu kinniste silmade ees igakord liikus. Minu lugu, meie lugu...

„Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm,“ luges õpetaja ning plaksutas käsi samas rütmis kaasa. Tema juuksed olid ammu halliks tõmmanud kuid silmad prillide taga olid endiselt vilkad. Jälgides iga noore neiu sammu selles saalis. Neide oli täpselt kümme. Mitte keegi ei julenud kunagi sellest tunnist puududa ning polnud ka põhjust. Õpetajanna oli küll karm, kuid mitte ülekohtune.
„Tublid olite!“ plaksutas ta viimaks ning me tänasime teda kummardudes nõnda, kuidas iga noor baleriin esimese asjana õpib.
„Kuhu sa täna lähed?“ uuris mu sõbranna ning jooksis mulle järgi. Tema punaseks värvitud juuksed liikusid iga tema liikutsega. Tema oli see, kelle kohta öeldi, iludus. Kuigi me kõik, kümme neiut, olime ilusad. Painduvad ja ilusad. Spagaat oli üks lihtsamaid asju maailmas.
„Ma ei tea veel...“ kehitasin õlgu ning korjasin oma asju kapist kokku. Oli tulemas pikk nädalavahetus ning seejärel hakkasid üksteise järel tulema katsed. Katsed saamaks kuhugi truppi, sest, mis seal parata, me olime kõige vanem punt ning oli meiegi kord tolle karmi õpetajanna käest põgeneda. Ta oli õpetanud meile kõike ja rohkematki veel.
Sõbranna uuris mind mõõtva pilguga, justkui veenduks, kas ma tõesti olin mõelnud seda. Ta justkui kahtles milleski ning ma ei suutnud välja mõelda milles. „Tule õhtul meile,“ pakkus ta viimaks, jäädes seisma, nägemaks minu reaktsiooni.
„Teile?“ küsisin üllatunud koheselt vastu ning koorisin oma trikoo seljast. Viskasin sellegi spordikotti ning hakkasin sukkpükse jalast eemaldama.
„Meile jah,“ vastas sõbranna ning tegutses samamoodi kui mina. „Meil on tänaõhtul mingisugune sugulaste sisse sadamine. Ja noh, sa ei ole sugulane, aga jube lahe oleks, kui viie tunni jooksul oleks kedagi, kellega reaalselt rääkida.“
Pilgutasin silmi ning võtsin omale rätiku, et pesema minna. Tundus, et me olime jälle jäämas viimasteks, sest enamus hakkas juba pesemast tulema. Viimaks vastasin talle: „Ma räägin õhtul emaga. Vaatan, mis ta kostab mulle. Ja eks ma siis helistan, kas ma tulen või mitte.“
Sõbranna noogutas ning jäi veel kohmitsema, kui mina juba vee alla marsisin.

Libistasin jala, mis ei olnud mu lõua all, kivilt alla. Kui laine tuli, siis ma tundsin seda oma varba otstega. See tahtis panna mind kiljuma kuid ma ei teinud seda. Ma lihtsalt hoidsin seda vees ning nautis vett, mis oli jahe.
Inimesed kulutavad oma elusid selleks, et leida oma mõistatuslik õnn. Kuid tihti on nii, et see õnn ongi nende ümber. Nad lihtsalt ei mõista seda. Arvavad, et on olemas täiuslik õnn. Kunagi uskusin mina seda samagi. Arvasin, et see ootab mind nurga taga ja ma lihtsalt pean veel veidikene pingutama. Veel veidike nõeluma, veel veidike harjutama, veel veidike ootama. Oleksin ma siis vaid teadnud, kui valesti ma arvasin...

Lasin uksekella ning mu sõbranna ema tuli uksele. Maja ise ei olnud just kõige uuem, kuid seda oli hästi hoitud. Hoolitsetud eesõu tõestas seda juba väga hästi.
„Sa oled vist Sara?“ uuris ta minult naeratades ning minu kohmitsuse peale, et olen küll. Vastas tema, et tal on rõõm mind näha ja tundku ma end nagu kodus, Lisa – see on mu sõbranna nimi – on ka kuskil liikvel.
Lisa otsimisega ei läinud mul kaua aega ning varsti oligi mul parim sõbranna käevangus ning me patseerisime inimeste vahel. Tema tutvustamas mulle üht või teist inimest. Rääkides mulle nende pisikesi saladusi ning seda, et kas nad on vallalised või abiellus või geid. Ta kahtlustas tervelt kolme meesisikut, et neil ei ole armsam naissooline. See ajas mind naerma. Mõistsin ka, miks Lisa mind sinna kutsunud oli. Seal tõesti polnud ühtegi päris meieealist.
„Lisa?“ uurisin kui sõbranna oli vait jäänud ning sööma hakkanud. Olin märganud noormeest nurgas, kes rääkis mingisuguse vanamehega juttu. Tema pruunid juuksed olid sassis, kampsun vist kaks numbrit suurem ning hambemetüügas kasvamas, meenutades, et ta pole ammu koju jõudnud.
„No,“ uuris ta minult vastu kui oli suutäie porgandilõike näritud saanud.
„Kes on too mees seal nurgas, kes räägib sinu vanaisaga?“ küsin temalt ning tundsin soovi tolle meesisikuga lähemalt tutvust teha. Temas oli miskit paeluvat minu jaoks.
„Sa mõtled Marki või?“ uuris Lisa, üritadades näha seda, mida ma nägin. „Jap, see on Mark. Mul on tunne, et naise leidmine ei õnnestu tal kohe kuidagi.“
Sellisel mehel pidi olema naisi tuhandeid mõtlesin ja ütlesin seda ka oma sõbrannale.
„Mkm,“ kostis Lisa ja täpsustas, „naisi võib tal tuhandeid olla kuid ta vist ootab seda ühte ja õiget või ma ei tea. Võib-olla on tal selline naine, et ta ei julge seda meile tutvustada. Igastahes on kohutavalt vanaks elanud, ilma ühtegi naist meile tutvustamata või noh, vähemalt mina ei mäleta mitte ühtki.“
„Vana ta on siis?“ ei suutnud ma uurimata jätta. Kakskümend kaks? Kakskümend kolm? Pakkusin endamisi ja leidsin, et kolm-neli aastat minust vanem meesterahvas poleks hullu midagi.
„Kolmkümend üks saab ülejärmine nädal,“ teatas Lisa ja pistis uue porgandilõigu suhu. Kui mul oleks midagi käes olnud, oleksin ma selle tol hetkel pillanud. Ma olin veendunud, et too mees ei saa olla vanem kui kakskümend viis.
„Ma lähen teen temaga juttu,“ ütlesin sõbrannale, sest ma märkasin, et too Mark on jäänud ilma seltskonnata ja mina põlesin soovist teada saada, kes on too mees. Tema kohta ei saanud öelda noormees ju.
„Umm... Tere Mark,“ lausin talle ning üritasin talle võimalikult lähedale ujuda. Ta tõstis pilgu maast ning vaatas mind oma teraste roheliste silmadega.
„Tere....“ lausus ta ja vaatas mulle kimbatuses otsa. Ta ei teadnud kes ma olen!
„Sara,“ laususin ennast tutvustavalt ning ulatasin oma käe. Ta võttis selle vastu ja lausus: „Tere Sara. Meeldiv teiega tuvuta.“
Manasin näole naeratuse ning lükkasin oma blondi juuksekihara silmilt. „Samad sõnad,“ kuulsin ennast ütlemas. Ta vaatas mind huvitatut näoga ning märkas, et ma seisan. Kiirelt vaatas ta ringi ja leidis ei kusagilt mulle tooli. Ta pakkus mulle istet ning ma ei suutnud talle öelda ei, kuigi ma olin võimeline tegema märgatavalt rohkemat kui püsti seisma.
„Sara, kuidas mul on au teiega tutvuda,“ lausus ta ning tema teietamine pani mind kergelt nina krimpsutama. Kuid ma ei suutnud talle öelda ei, et ta ei teietaks mind. Ma lihtsalt nautisin seda tunnet, justkui oma oleksin vanas mängufilmis. „Öelge, mis teid sellisel kenal õhtupoolikul minu juurde toob?“
Ma ei osanud ootada sellist küsimust ning tundsin end kergelt kimbatuses olevat. „Te tundusite,“ alustasin viimaks, „tundusite olevat nii üksik.“
„Mina, üksik?“ naeris ta mulle ning ma hakkasin koos temaga naerma. Tundus, et meie suhtlus ei tahtnud kuidagi jooksma hakkata. Millest mul oli nii kahju, sest too mees tundus tõeliselt paeluva isikuna. „Ma ei ole enam üksik kui teie mu seltskonda tulite.“
„Seega, te ei eita, et olite ennem üksik?“ uurisin kavalalt ning tundsin pahameelt oma grammatika üle. Olin kaksteist aastat peaaegu õppinud gramatikat ning nüüd rääkisin nii, nagu ma poleks seda päevagi õppinud.
Ta hakkas naerma ning küsis hoopis: „Kuidas oleks kui me sinatamisele üle läheksime?“
„Mulle see meeldiks, väga,“ vastasin kiirelt, kartes, et ta mõtleb ümber kui ma mõtlema jään. Kuid samal hetkel kui ma vastasin seda, karjus Lisa üle ruumi: „Sara? Lähme ilutulestiku vaatama!“
„Vabandust,“ laususin ja tõusin kiirelt toolilt. Ta jäi istuma sinna ja naeratas mulle. „Nautige oma ilutulestiku Sara,“ soovis ta mulle ning mina ruttasin oma sõbrannat otsima.

Inimesed usuvad seda mida nad näevad. Kui nad ei näe, siis nad ei usu. Kui nad ei usu, siis pole seda olemas. Ma ei näinud pimeduses midagi, ent ometi tundsin, et ma pole üksi. Keerasin pead ühele ja teisele poolele ning küsisin viimaks: „On siin keegi?“ Arvasin, et kuulen vastuseks vaikust kuid ometi vastas mulle keegi: „Mina olen.“ Äkitselt süttis kuskilt taskulamp ning valgustas mind. Tõstsin käe oma silme ette, et mitte olla pimestatud. „Kes see mina on?“ uurisin edasi ning kuulsin samme enda poole. „Sara, see olen mina Lisa,“ kõlas vastuseks ning ma tundsin end pahasti, et ma polnud oma kunagise südamesõbranna häält ära tundnud.

„Ma olen uhke teie kõigi üle!“ teatas õpetaja ja kummardus meie ees nõnda nagu meie olime teinud seda tema ees kõik need tunnid. „Te saite kõik hakkama! Te olete nüüd tõelised baleriinid, teil kõigil on nüüd oma koht kus tantsida, kus edasi areneda ja mõnikord, mõnikord võite te tulla siia, et näidata väiksematele eeskuju milleni nad jõuda võivad ja lihtsalt mulle külla tulla.“
Naeratasin ning kummardasin koos oma teiste kaaslastega. Minul ja Lisal oli väga hästi läinud. Me küll saime erinevatesse truppidesse, kuid mõlemad olime tantsinud end põhikoosseisu. See tähendas palju esinemist ja palju proove, kuid kõige rohkem see tähendas see võimalust tegeleda sellega, mida hinges kõige rohkem armastasin, tantsimisega.
Spordikott oli viimast korda kokkupakkitud siin ruumis, oma kapiga hüvasti jäetud, oma sõpru kallistatud viimast korda. Lubatud, et kui näeme siis tervitame. Elame üksteisele südames kaasa.
„Sara!“ hüüdis mulle keegi järgi ning ma pöörasin end ümber. Nähes seal oma sõbrannat Lisat. „Kuhu sa lähed?“
„Koju ja siis mere äärde. Miks sa küsid?“ imestasin ning tõstsin koti maha, et kiirustavat sõbrannat järgi ootada. Ta jõudis mulle järgi, punased juuksed salkudena tema ümber keerlemas.
„Kuidas su emal on?“ uuris ta minult, tegemata välja minu küsimusest.
„Endiselt haiglas,“ vastasin kuivalt ja sulgesin silmad, lootuses, et ta rohkem ei küsi, et ta rohkem ei uuriks.
„Siis tule õhtul meile,“ ütles Lisa mulle. „Meil on samasugune suguvõsa kokkutulek minu lõpetamise puhul ja ma usun, et su ema ei pahanda kui sa oma lõpetamise puhul veidike pidutsed.“
„Ma ei tea,“ olin kahevahel. Võib-olla tuleb sinna ka Mark? Ma ei suutnud nende kuude jooksul, kui ma olin oma varbaid korduvalt rakku tantsinud, teda unustada.
„Oh ära ole selline kahtleja!“ hüüatas ta elurõõmsalt ning tegi siis kutsikasilmi. Miski, mis tal hästi välja tuli. „Palunpalunpalun?“
„Olgu siis, mis kell ma tulema pean?“

Ta oli istunud mu kõrvale kivil. „Millest sa mõtled?“ uuris ta minult, olles uuesti kustutanud taskulambi. „Igavikust,“ vastasin ning ei hakkanud talle valetama. Lisa teadis ja aegajalt mul oli tunne, et ta süüdistas ennast selles, mis oli juhtunud minuga. „Miks sa sellest mõtled?“ küsis ta minult imestunult ja pööras oma suured ilmekad silmad minu poole. Ma ei näinud seda pööramist kuid ma tundsin ta silmi endal. Ma jätsin sellele küsimusele vastamata, täpselt samamoodi nagu ma jätsin paljudele teistele küsimustele vastamata.. „Vesi on täna soe,“ ütlesin meie vestlusele täiesti seosetu lause.

Astusin jälle sealt uksest sisse, süda rinnus tagumas. Kas ta on siin? Kas ta on siin? Äkki on ta nende kuudega omale naise leidnud? Võib-olla teda ei huvita mingi üheksateist aastane plika kiindumus? Tundsin kuidas kahtlused minus maad võtsid.
“Sara!“ hüüdis Lisa mulle rõõmsalt ning kargas kaela. „Me oleme nüüd vilistlased!“ Ta oli juba joonud kuid ma ei pannud seda talle pahaks. Ta ei olnud purjus, ta oli joonud.
„Oleme,“ vastasin talle ning tundsin kuidas ta minu kaelast ära tulles, hoopis peo mu pihku pistis. „Sa võid arvata kolm korda, kes seekord naisega on.“
Mul polnud vaja rohkemat kui üht korda arvamaks, sest ma nägin teda. Ja tema nägi mind. Ja siis mulle tundus, et see polnud just eriti hea idee, siiatulek. Ma oleks temast kindlasti üle saanud. Kohe kindlasti. Polnud ta mu esimene ega viimane kiindumus.
Lisa ei mallanud ootada, millal ma vastan ning lasi mu peost lahti. Joostes Marki ja tema pruudi poole. Vedades neid mõlemaid kättpidi minu poole. Surusin oma näole naeratuse kuigi tundsin kuidas mu süda murdus. Ma tahtsin joosta. Ma tahtsin nii kaua tantsida kuniks ma kukkun, sest mu keha ei jõua mind enam püsti hoida. Ma tahtsin kõike muud teha kui seda, millega ma siin tegelema pidin. Naeratama naisele, kes oli minult röövinud minu kiindumuse.
„Marki sa tead,“ rääkis Lisa, kes oli noore paariga minu juurde jõudnud. Mul oli tunne, et Mark polnud väga õnnelik selle üle, et mina seal seisin. „Ja tema on Gertrude.“
Nimi tundus kuidagi väga vanamoeline kuid see ei häirinud mind. Sel hetkel häiris mind see, et ta hoidis minu unenägude kutil käest kinni. See oli märgatavalt hullem kuritegu kui see, et omada nime, mis pole just kõige tänapäevasem.
„Meeldiv tutvuda Gertrude,“ lausin naeratades ja ulatasin käe. Ei suutnud uskuda, et paar kuud tagasi olin ma samamoodi Margile käe ulatanud. „Samad sõnad,“ lausus ta meeldivalt armsal häälel tagasi, „ma kuulsin, et ka sina lõpetasid täna.“
„Jah,“ laususin ja tundsin uhkust, et ma sain vähemalt sellega hakkama.
„Palju õnne!“ õnnitles ta mind ja Mark kordas sama. Ma vabandasin ennast ja läksin ajasin Lisa emaga juttu ja siis tema isaga. Ja üritasin siis märkamatult kaduda. Olin Lisale kirja jätnud, et lähen ning lahkusin. Ma ei märganud, et keegi seda märkas.
Olin mõned sammud mööda tänavat kõndinud kui kuulsin: „Sara oota!“ Mu süda üritas teha saltot kuid ma sundisin ta paigale. Ta on võetud ning liiga vana minu jaoks, tuletasin endale meelde ja keerasin end ümber.
Ta seisis minust mõne sammu kaugusel. „See on vale,“ lausus ta viimaks ning ma vaatasin talle mõistmatult otsa. Mis asi on vale? „See on vale, et kuigi ma olen koos suurepärase naisega, nähes sind, unustan ma, et ta üldse eksisteeris.“
„Sa kujutad seda ette,“ vastasin. Tundes kuidas pisarad mu silmadesse tõusid. Me kujutame seda ette.
„Kas tõesti?“ ei suutnud ta mind uskuda. Ma noogutasin ja pöörasin end otsustavalt ringi. Ma jätan ta ning hakkan elama nagu korralik inimene. Nagu inimene, kellel on vaja oma elus puhas paber tõmmata.
Astusin sammu kuid kuulsin kuidas ta mulle järgi jooksis. „Anna.. anna mulle oma telefoninumber vähemalt,“ lausus ta mulle hingeldades ning mind pani kulmu kortsutama see, et ta nii lühikese maa peale hingeldas. Ma andsin talle mingi suvalise numrbi. Meie elud ei pea kokku puutuma, otsustasin. Sinul on Gertrude ja minul keegi eakohane.

„Ma ei mõista sind,“ kostis Lisa ja vaatas uuesti merd. Ma ei näinud, et ta oleks pea asendit muutnud, kuid ma kuulsin ta juukseid sahisemas, ma tundsin, et ta pilk ei puurinud mind. „Milles mõista mind?“ imestasin ning haigutasin. Tõesti. Milles mind mõista vaja oli? Sulgesin silmad, mis korraks avatud olid. „Sellest mida sa teed endale,“ vastas ta mulle, mõistmatus hääles kõlamas.

wow, mulle väga-väga meeldis.. ma ei hakka pikemaltl iga pisidetaili kiitma, aga see oli tõesi väga hea.
pane ülejäänud "osad" ka kähku üles.

Aitäh pisikiituse eest. Ja uue osa saab kohe varsti, õhtu poole, see tähendab, kui ma õigesse arvutisse end vedada viitsin.

Oeh, teine osa siis. Tuleb tunnistada, et mulle väga meeldiks kui, juhul kui mul on rohkem kui üks lugeja, märku antaks, et lugu/osa läbi loetud on. Annaks lihtsalt enesekindlust juurde, et ma päris saasta ei kirjuta. Igastahes, mulle see osa meeldib. Olgu, ma valetan, ma ise armastan seda juttu ning mis seal parata. Loen seda ise ka üle. Nii, et ma olen iseenda fänn. Lahe.
Kirja-,koma- ja stiilivigu arvatavasti leidub. Tunnistan kohe ja ausalt, et õigekirjas pole ma kunagi tugev olnud. Aga, see ei takista ju fantaasial lendamast ning asju kirja panemast. Anna teada, kui mõni väga jube viga on, sest esimese ja teise osa kirjutasin täiesti öösel ja kolmanda alles lõpetasin hommikul, pärast magamist. Seega, juba väsimusest võib siinses osas vigu olla.
Kuid ma patran ilmselgelt liiga palju ning seega, palun vaid kommentaare & kriitikat & lihtsalt endast märku andmist.
Aitäh ja ilusat lugemist!

II osa

„Sellest mida sa teed endale,“ vastas ta mulle, mõistmatus hääles kõlamas. „Oh Lisa,“ ohkasin ja vaatasin uuesti merd. Ma ei näinud seda kuid ma teadsin, et see on seal. Ma teadsin, et kuskil on ookean, aga ma ei teadnud, kas ma seda kunagi ka näen.. „On palju asju, mida sa kunagi mõistma ei saa ja üks asi on see.“

Oli Juuli lõpp ning ma olin oma uude truppi sisse elanud. Sügisest alustan täiskoormusega ning seda ma ootasin. Võimalust esineda. Võimalust reisida. Surusin oma varbad sooja liiva ning hingasin sisse mere poolt puhuvat tuult. See oli täis uusi lõhnu ning ma ahmisin igat üht neist endasse.
„Sara?“ küsis meeshääl minu lähedusest ja ma tõstsin oma pilgu. Mu pilk kohtus targa rohelise pilguga ja naeratusega, mis tema näole tekkinud oli. Ent ma mäletasin Marki vormikamana kui ta nüüd mere ääres seistes oli. „Kas ma tohin su kõrvale istuda?“
Noogutasin, ütlemata midagi. Mu süda ei teadnud kuidas sellesse suhtuda. Ma olin Margi peaaegu unustanud. Kõik need uued asjad vajasid läbimõtlemist. Uued trupikaaslased, kes paistsid mind päris armastavat juba.
„Sa andsid mulle mingi mehe numbri,“ märkis ta pärast mõneaegset vaikust. „Ma helistasin ja ta polnud kuulnud ühesti Sarast ega Lisast.“
Kehitasin õlgu, hoides pilku horisondil. Ma ei tahtnud teda vaadata ning mulle tundus, et kui ma nõnda teen, siis mul pole põhjust teda vaadata.
„Kuidas Gertrudil läheb?“ küsin hoopis, üritades jututeemat mujal hoida. Lükkasin vaid tüütu juuksesalgu omal kõrva taha, et ta ei lendleks kuskil.
„Ma ei tea, ent ma usun, et päris hästi,“ vastas ta ning ma kuulsin kuidas ta minu kombel varbad liiva surus. „Me läksime mõniaeg pärast toda pidu lahku. Ta leidis, et ma pole suhteks valmis.“
Ma ei osanud midagi öelda ja nõnda ma vaiksin.
„Sara, miks sa teed nõnda?“ küsis ta minu käest ning ma pöörasin üllatunult oma silmad tema poole. Sellist küsimust ma polnud arvanud, et ma võiks kuulda. „Miks sa teed nii, et mu süda tahab tagurpidi hüpata kui ma sind näen?“
Kehitasin õlgu ning pöörasin leebelt oma pilgu uuesti ära.
„Sa oled liialt noor minu jaoks, ent ometi tunnen ma end kui kutsikas kui sind näen. Tunnen end kutsikana, kes on täis elulusti,“ rääkis ta mulle ning ma tundsin kuidas ta käsi vaikselt mu käe peale nihkus. Ma ei tõmmanud oma kätt tema käe alt ära vaid lasin sellel olla.
„Sara, miks?“ küsis ta minult uuesti ning ma pöörasin oma hallid silmad tema poole. Tema silmades tärendas omamoodi valu ning tundus, et ta tõesti mõtles seda küsimust tõsiselt.
Ma ei osanud talle midagi öelda. Ta tõstis oma teise käe ning lükkas mu blondi juuksesalgu mu kõrva taha, too oli jälle plehku pistnud ning ta püüdis selle kinni. Ma vaatasin talle silma ning ta vastas samaga.
Mulle tundus, et ma näen teda silmis meeleheidet, magamata öid ning veel muudki. Ma ei teadnud mida ta minu silmis näha võib kuid ma kahtlustasin, et mitte midagi sellist nagu mina tema silmis nägin.
„Miks?“ küsis ta uuesti ning ma tõstsin oma käe tema huultele. See oli hulljulge tegu minu poolt kuid ma riskisin.
„Shh...“ sosistasin talle „sa rikkud kõik ilusa ära.“
Ta vaatas mind mõistmatult, kuid siis ma suudlesin teda.

„Sa peaksid äkki mõnda nõustamisgruppi minema?“ uuris Lisa, jätmata oma jonni. „Tugigruppe on igasuguseid, küllap leiad ka sina oma õige.“ Ma tahtsin talle midagi irooniliselt kähvata kuid jäin vait. Ma ei tahtnud, et ta mulle hulluarsti kutsuks. Need kipusid minu teadmiste kohaselt olema kohatult tüütud ja mina ei tahtnud nendega tegeleda. „Ma ei taha tugigruppi, tänan väga,“ vastasin viimaks, riskides sellega, mida ta vastata võib. „Olgu,“ vastas ta minu üllatuseks, „homme otsime sulle sobiva hingearsti."

„Sa ei pea seda mulle ostma!“ hüüatasin kui ta tänava kaubitsejaga vaidles, kas selle ehte eest peaks mõne krooni rohkem või mõne krooni vähem välja käima.
„Pean küll,“ vastas ta mulle ning ma üllatusin. Tema häälest kumas läbi selline veendumus, et ma ei osanudki arvata, mis selle põhjustada võis. Tema pruunid juuksed oli sirakil-sorakil kuid hambetüügas oli kadunud. Ta oli täiesti silelõug, ta oli minu silelõug.
„Ei, ei pea,“ kordasin ma ning punusin oma sõrmed tema omadega. „Ma saan suuepäraselt hakkama ka ilma selleta. Peale selle, mul on sinu kingitud päevalill.“
See oli tõsi, ma hoidsin üht päevalille oma peos ning teda teises. Kaht asja, mida tundus, et ma armastasin praegusel hetkel kõige rohkem. Kuskil köögis istub mu ema ja koob. Kuskil mujal istub Lisa ja vaatab filmi. Neid ma armastasin kuid neid, kes minu peos olid kõige rohkem.
„Olgu siis,“ vastas ta mulle üllatusega ning lõpetas tingimise. Ta ulatas hoopis müüjale raha ning võttis ehte selle õige hinge eest.
„Mark,“ ütlesin pahaselt kuid samas meelitatult. Korjasin oma blondid kiharad eest, et ta selle mulle ise kinnitada saaks. See oli hõbedane päike hõbedase keti otsas.
„Sa oled minu päike,“ sosistas ta mulle kui oli kinnitusega jagelemise lõpetanud. Lasin kuuldavale ühe oma paljudest naerutrilleritest.
„Teeme nii, et see on minu homne sünnipäevakink?“ küsisn temalt ja nüüd oli tema kord naaerma hakkata.
„Ära proovigi, mul on sulle kink olemas,“ vastas ta ning mina tahtsin teada, mida ta mulle kingib. Ta kinkis tihti mulle pisikesi asju. Ta kinkis mulle igakord päevalille kui kohtusime. Kuid ometi leidis ta põhjust mulle mõne pulgakommi kinkida või pisikese konnapoja, et ma selle vabaks saaks lasta. Kuigi ta oli ise konnapoja äsja püüdnud.

Tõmbasin käega üle tuttava päikese. See seisis minu kaelas, olenemata mis päev või öö oli. Ma võtsin selle harva kaelast ära, põhilselt siis kui mul trennid ja esinemised olid. Siis ma pidin ära võtma. See päike andis mulle sooja kui ma tundsin end üksikuna. Ja seda viimast tundsin ma tihti. „Sara,“ uuris Lisa äkitselt. Olin tema kohaloleku omamoodi juba unustanud. „Mis tunne on nõnda armastada?“

„Palju õnne sünnipäevaks,“ sosistas ta mulle kõrvu. Tundsin tema haaret ümber oma piha ning naeratasin. Ma polnud unes näinud seda, et ta minu kõrval uinunud oli. Septembri alguse päikesekiired piilusid minu tuppa läbi ribikardina kui mina end rohkem tema kaissu pöörasin.
„Ma armastan sind,“ ütlesin äkitselt ja endalegi veidike ootamatult. Ta vaatas mind korra pikalt ning suudles mind siis. „Ma armastan sind ka,“ oli kõik mis ta ütles. Ma tundsin kuidas mu hinge täitis rõõm. Ta armastab mind! Täpselt nõndasamuti nagu mina teda armastasin. Me armastasime üksteist ja mis vahet sellel on, et meil on vanusevahet pea kaksteist aastat. Või noh, üksteist. See tõesti polnud oluline. Sest ma armastasin teda ja tema mind.
„Aga sa pole oma kinki kätte saanud,“ sosistas ta mulle ning ma porisesin vastu: „Ma just sain. Kõige erilisema kingituse eales.“ Mõtlesin neid sõnu täpselt nii tõsiselt kui üks kahekümne aastane neiu mõelda võib.
„Aga...“ alustas kuid teda katkestas uksele koputus. Mu ema pistis oma nina sisse kui ma olin hõisanud, et võib sisse tulla.
„Minu pisikesel on sünnipäev,“ ütles ta mulle mind emmates. Ma ei tea, mida ta mõtles igakord kui ta Marki nägi. Võib-olla seda, et ta võiks mu vanem vend olla. Või noorem onu. Arvatavasti mõtles sedagi, kui palju vanem ta ikka minust on. Ta kinkis mulle midagi kerget ning ruumist lahkudes sosistas: „Tort ootab sind köögi laual. Ma pean tööle minema. Ma loodan, et sul on suurepärane sünnipäev ja õhtul näeme.“
Ma kuulsin kuidas ta kohmitses esikus. Ma uurisin pakki ning avasin selle. Oma üllatuseks leidsin sealt oma esimese paari ballettituhvleid. Seal oli veel raamat balletti ajaloost ning vist ka pisike ümbrik. Kuid ma ei hoolinud sellest, vaatasin neid jalanõuseid, millega ma esimest korda olin tõusnud varvastele. Küll see oli olnud ammu!
„Lähme sööme kooki,“ sosistas Mark mulle ja tõmbas mind hooga voodist üles. Järgnesin talle kööki, kus ta askeldas nagu oleks juba omas kodus. Ja omaamoodi oligi, omas kodus. Minu kodu oli ka tema koduks.
Ta võttis kaks tassi ning valas mõlemasse kohvi. Täpselt samamoodi tegutses ta piima ja suhkruga, pannes mõlemasse täpselt ühtmoodi. Viimaks ulatas ühe tassi mulle ning ma naeratasin talle.
„Millest sa unistad?“ küsis ta minult. Ma ei suutnud naeru pidada, kallates endale veidike kohvi peale. Kuid asi mis mind tavaliselt jubedusest kiljuma oleks pannud, pani mind nüüd vaid sooja vedeliku pärast nina krimpsutama.
„Millest ma unistan?“ küsisin temalt vastu ning vastasin koheselt „Hetkel sellest, et mul oleks koos sinuga üks pikk ja õnnelik elu.“
Ma vaatasin pärast seda ütlemist talle silma ning mul oli tunne, et ma ütlesin midagi valesti. Sest korraks, korraks tundus, et tema silmades vilksatas läbi valu. Nagu ta varjaks midagi minu eest. Kuid ma ei suutnud uskuda, et ta varjaks minu eest midagi. Me olime rääkinud kõike iseendast üksteisele. Näinud üksteise titepilte ja rääkinud eelnevatest suhetest. Rääkinud unistustest ja mälestustest. Mu süda puruneks kui ta ütleks, et see kõik on vale. Et ta mõtles selle välja.
„Olgu,“ lausus Mark ning rüüpas suure sõõmu oma kohvi, ennem kui ta midagi ütlema hakkas. Ta uuris mind ning mul oli tunne, et ta justkui kaaluks, kas ma olen väärt midagi. Mida, seda ma ei teadnud.

„Ma ei mõista sind,“ sundisin ennast ütlema. Tegelikult ma mõistsin Lisa küsimust suurepäraselt kuid ma ei tahtnud selle vastata. Ma ei tahtnud küsimust kuulda seal, kus see oli. Ma oleks tahtnud oma sõbranna kivi pealt maha lükkata kuid ma teadsin, et ma ei tohi nõnda käituda. Et see pole viisakas. Ta oli minu eest hoolt kandnud päevadel, kui ma ei suutnud end absoluutselt liigutada. Ta oli mind voodist välja ajanud, et ma proovidesse läheksin.

„Oled valmis?“ sosistas ta mulle ning ma noogutasin. Ma ei tea kuhu ta mind toonud oli kuid ma ootasin huviga. Kuulsin teda veel sahistamas ning siis ta lausus: „Sa võid nüüd oma silmad avada. Ja Sara, kas sa koliksid minuga kokku?“ Ma olin üllatusest tumm. Me olime nõnda vähe aega koos olnud ja ta juba tahab, et me koos elama hakkaksime! See oli midagi ootamatut minu jaoks.
Ta vist nägi üllatust minu näol ning hakkas midagi lausuma kuid nagu tookord rannalgi, ma panin oma peenikese sõrme tema huultele. „Shh..“ sussutasin teda, „sa rikkud kõik ilusa ära ja muidugi kolin ma sinuga kokku.“
Tema näol peegeldunud rõõm oli kirjeldamatu. Ta haaras mu sülle ning keerutas mind avaras, ent tühjas korteris ringi. „Kas sulle meeldib?“ küsis ta minult ning ma noogutasin. Sel korteril oli üks magamistuba ja elutoa sarnane ruum, kõrgete akendega, kuhu avasid kõik selle korteri uksed ja köök, mis oli pooleldi ühendatud elutoaga.
„See on suurepärane!“ kiljatasin ma rõõmust ning tundsin omamoodi isegi heameelt, et me kolime kokku. Mind ei huvitanud see, mida võõrad võiksid arvata sellest, et me pärast nõnda lühikest käimisaega juba kokku kolime. Sel hetkel oleksin ma olnud nõus isegi temaga abielluma. Ja silme ees kujutasin ma juba ette kuidas ma talle köögis õhtuti sööki teen.

„Sara,“ küsis Lisa uuesti „kas sa tõesti ei kahlustanud midagi?“ Ojaa, kuidas ma kahtlustasin. Ma arvasin, et tal oli teine naine, et ma pole piisavalt hea. Liiga noor, liiga kogenematu. Ta otsis lohutust vanemate naiste juurest. Polnud mind piisavalt kodus, sest pikad päevad teatris ja proovidel võtsid oma aja. „Ei,“ valetasin südamesõbrannale „ma ei kahtlustanud midagi.“

Vaatasin närvilselt kella. Mu päev oli läinud suurepäraselt, pidime hakkama trupiga esitama „Luikede järve“ ning ma sain omale väikese kuid siiski olulise rolli. Minust ootadi nii mõndagi ning ma tundsin enda üle uhkust. Üks asi on koolitrupis mängida „Luikede järves“ ja teine asi on riigi kõige tuntumas trupis seda mängida. See tähendas küll tunde ja päevi harjutamist kuid ma teadsin, et see on seda väärt. Kell kipus täna venima ning ma istusin baaripukil, keerutades ennast ringi ratast.
Toit oli ahjus, salat oli tehtud ning laud oli uhkelt kaetud. Oli varatalv ning õues läks varakult pimedaks. Ma ootasin sisimas juba esimest lund kuigi ilmateadustaja kohaselt tuli seda veel mõnda aega ootada, ent jõulud pidid siiski valged tulema.
Ahi tegi tuttava hääle ning ma lausa lendasin ahju poole. Mark polnud kunagi öelnud, et mu toit jube oleks olnud. Vastupidi, mulle oli alati mulje jäänud, et ta armastas seda. Kuid nüüd polnud seda armastajat kuskil.
Teadsin, et ta tuleb töölt alati kella kuueks koju. Kõige hiljem kuus viisteist oli kodus. Kunagi polnud ta hiljaks jäänud ning alati oli kohal nagu kellavärk. Mitte kunagi varem. Olin mina see, kes aegajalt kohtumistele hiljaks jäin, sest proov kestis kauem või ei suutnud ma ühistranspordiga õigesti liigelda. Tema oli alati õigel ajal kohal, tihti varemgi.
Nüüd oli kell juba pool seitse ning mind näris kahtlustus. Tõstsin kana lõpuks ahjust välja, pintseldasin seda veelkorra veega ja pistsin ahju tagasi sooja.
Kuulsin ukse taga kohmitsemist ja lausa lendasin ukse poole. Avasin selle kiirelt, et oma armsamat üllatada, kuid see kes mu ukse taga seisis üllatas mind. „Hei Lisa,“ ütlesin, olles kergelt ehmunud.
„Hei Sara, kas Mark on kodus?“ küsis ta minult naeratades, asutes sisse.
„Ei ole, just teda ma ootangi,“ vastasin kurvalt ja veidike kahetsevalt oma sõbrannale. „Ta jääb hiljaks, mis on väga imelik tema puhul.“
„Mis mõttes?“ imestas sõbranna.
„Ta on alati õigel ajal kodus olnud või vähemalt helistanud, kui ta hiljaks jääb. Ja seda on täpselt ühe korra juhtunud. Sa kana tahad?“
„Ära ei ütle, teades kui hästi sa süüa teha oskad.“
Punastasin komplimendi peale ja lõikasin kana lahti, teades, et Mark ei pahanda. Võtsin kana viilaka ja panin selle taldrikule, toimisin nõnda samuti ka teise taldrikuga. „Salatit?“ hüüdsin ja kuulsin vastuseks, et soovitakse küll. „Riisi tahad ka?“ küsisin sõbrannalt ja kuulsin, et sedagi sooviti.
Kõndisin kahe taldrikuga, ulates ühe talle. Ka kahvlid-noad sai ta ning me istusime koos laua taha.
„Noh, kuidas on?“ uurisin tema käest ning ta vaatas mind mõistmatult. „Mis asi? Kana või? Kana on suurepärane, nagu alati,“ vastas ta mulle, teenides ära kerge juukse raputudes minu poolt. „Ma mõtlen uut truppi,“ täpsustasin ning lasin end viia teiste truppi klatšijuttudesse.

„Kas ta teadis kõik selle aja kui ta sinuga suhtlema hakkas?“ uuris Lisa edasi. Tundsin kirjeldamatut soovi talle veidike liiva suhu pista, et ta ei küsiks nõnda valusaid küsimusi. Olin endaltki neid samu asju korduvalt ja korduvalt küsinud. „Vist küll,“ vastasin vaikselt. „Miks ta vaikis?“ küsis Lisa edasi ning ma tundsin veel suuremat soovi talle liiva suhu toppida.

Lisa oli lahkunud ning kell oli kõvasti üle kümne. Kohe-kohe oli lausa üksteist saamas ning mina olin närveldamisest juba täiesti hulluks end mõelnud. Kartsin, et temaga on midagi juhtunud. Et ta jäi auto alla või, et ta lift langes alla. Või, et ta sõi mürgitatut toitu. Või ta jättis mind maha, aga ei julge seda mulle veel tunnistada.
Viimaks kuulsin ukse juures krõbistamist ning õige pea astus ta sisse.
„Eksisid ka siia ära,“ märkisin irooniliselt ning tõusin diivanilt. Ma olin köögi täiesti korrastanud, vaid külmkapis olev toit, tunnistas seda, et ma olin süüa teinud, et tähistada minu võitu. Midagi, mis tundus nüüd olevat täiesti ebaoluline.
„Kallis,“ alustas ta alandlikult ning tundus, et ta tõesti oli väsinud ning räsitud. Tundus nagu ta poleks päevi maganud.
„Ah, et nüüd olen kallis?“ süttisin põlema ning alustasin vihaselt: „Ma ootan sind siin. Muretsen end hulluks ja sina ei anna endast märkugi!“
Ta vaatas mind piinatult ning tõmbas oma mantli seljast ära. Kui ma poleks olnud vihane, oleksin märganud, et ta seisis vaevu jalul.
„Tunnist ausalt, kas sul on armuke? Kas sa jätad mu maha?“
Nägin valu tema silmist läbi lipsamas ja tundsin lausa heameelt selle üle. Vähemalt kahetses kuid mina ei tahtnud veel nõnda lihtsalt alla anda. „Kas ma pole piisavalt hea?“ küsisin temalt, pisarad silmeisse tungimas.
Ta polnud midagi vastanud ning mulle meenus ütlus, et vaikimine tähendab nõusolekut.
„Oh kallis,“ ohkas ta uuesti ning hakkas minu poole kõndima. Vaikselt ja aeglaselt, mõõtes iga sammuga justkui aega, et kui kiiresti suudab ta kõndida.
Prantsatasin uuesti diivanile istuma, silmad pisarais. „Ma armastan sind, seega ma väärin tõde. Eksole? Tunnista ausalt, kes oli su veetlev mileedi? Kindlasti minust vanem, seda ma usun,“ rääkisin edasi, pidades justkui monoloogi.
Ta tuli ja istus mu kõrvale. Ütlemata veel midagi. Ma vajusin talle sülle ning nutsin edasi. „Me saame sellest üle, eksju? Ma armastan sind ja eks meil kõigil juhtub,“ rääkisin edasi ning tundsin kuidas ta oma suure käega üle mu juuste tõmbas rahustamiseks.
„Räägi!“ käisin talle peale.
„Mul ei ole armukest,“ lausus ta vaikselt „ei ühetgi mileedit, ega naist, ega armsamat peale sinu. Ei käinud ma kuskil kohas, kus naised oma tiibu ripsutaksid.“
Tõusin tema sülest ja vaatsin talle uskumatul näol otsa. „Sa ei ole ju gei?“ küsisin temalt ning sulgesin oma hallid silmad hirmus, et nüüd ta tunnistabki, et ta on gei. Ma olen mitu kuud elanud koos mehega, kes nüüd on avastanud, et ta on gei! See on asi, mille üle ma ei oleks osanud ei naerda ega nutta.
Mark hakkas naerma. „Ma pole ka gei,“ kinnitas ta mulle ning ma vajusin talle uuesti sülle.
„Miks sa siis nii hilja tulid?“ küsisin viimaks, pisarad minu põskedel kuivamas. Ma ei pea teda ühegi naise ega mehega jagama. Ja nüüd ta kindlasti ütleb, et ta mobiiliaku sai tühjaks ja tal läks kohtuasjaga rohkem. Kindlasti ütleb ta just nõnda rahustasin end.
„Asi on selles, et..“ alustas ta „ma ei teagi kuidas sulle siis öelda.....“

Aitäh, et näitasid kus viga oli. Nüüd parantatud ilusti. :) Ikka jah peab Lisa olema, mitte Sara.

Nii hea see nüüd ka ei ole, et see peaks olema keelatud. On märgatavalt paremaid asju, kui see.

mulle meeldib . :)

Tore, et meeldib. :)

Hehe, panen siis viimase osa ka üles, lihtsalt selleks, et siis selle jutuga ka ühele poole saada. Kõik hilisemad kommentaarid panen juttu lõpu, et teie lugemiselamust mitte spoilida.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Anna teada, kui mõni jube viga leidub. Kriitikat & kommentaare tahaks ka.

III osa

„Asi on selles, et..“ alustas ta, „ma ei teagi kuidas sulle siis öelda...“
„Ütle nii nagu on,“ kostsin talle vastuseks. Mitte vihaselt vaid kannatamatult. Lihtsalt selleks, et saaks sellest asjast üle viimaks.
Ta tõmbas paitas mind veel korra kuid ei öelnud endiselt midagi. „Ma...ma..“ alustas ta kuid ta telefon helises. „Ma pean selle vastu võtma,“ ütles ta ning jättis mu diivanile istuma.

Jätsin ka sellele küsimusel vastamata. Vanasti pidasin ma seda ebaviisakaks kuid nüüd see ei häirinud mind. Mind ei huvitanud ammu juba see, mida teised minust arvasid. „Ma peaks minema,“ ütles Lisa ning pigistas mu kätt. „Kohtume homme, kell kümme, sobib?“ küsis ta minult. Viimaks vastasin talle: „Olgu siis.“ „Nägemiseni,“ ütles ta ning hakkas minema. Mulle isegi omamoodi meeldis, et ta üritas minuga vestelda.

„Mul on tunne, et kuusk on valmis,“ kostis ta ning vaatas mulle otsa. Meie esimesed jõulud koos. Mind näris mingisugune kahtlus sellest ühest õhtust kuid ta oli alati õigel ajal kohal. Ma korrutasin endale, et see on lihtsalt naiselik ettekujutlus võime.
„See on.... suurepärane,“ pahvatasin ning hüppasin talle kaela. „Sa pole kunagi rääkinud, et sul on nihuke anne kuuski kaunistada.“
„See pole ka suurem asi millest rääkida,“ leidis ta lihtsalt ning keerutas mind ringiratast.
„Oh praad!“ kiljatasin ma äkitselt ning ta pani mu kiirelt maha. Ma lausa lendasin ahju poole, et kontrollida, kuidas mu praad elas. Ma ei tahtnud, et see kõrbema läheks, seega ma kontrollisin seda.
Tundsin kuidas ta käed ümber mu piha libistas. „See lõhnab suurepäraselt,“ nurrus ta mulle ning ma lõin teda naerdes pajalapiga. Ta vaid naeris ning suudles mu kaela. „Jätaks prae vahele?“ uuris ta minult ning pälvis uue pajalapiga vastu nägu saamist.
“Ära üritagi, ma nägin sellega vaeva,“ vastasin ning lükkasin praeahju ukse uuesti kinni, pöörates end ümber. Ta naeris ning suudles mind uuesti.
„Kui sa enam baleriinina tööd ei saa, siis võid kokaks hakkata,“ leidis ta ning ma vaatasin teda uskumatul näol.
„Kas sa plaanid juba seda aega või?“ imestasin ning ta raputas pead, lihtsalt ja naerdes. Pihta pidi vedas ta mind magamistoa juurde ning ei pannud tähelegi kuidas ma naerdes üritasin vastu võidelda. Lasin prael olla ning nautisin seda kõike.

Vaikus hakkas hinge närima. Vaid vaikne merekohin täitis kõrvu, kuid ma igatsesin kuulda tema häält, et ta ütleks, et kõik on korras, et homme näeme. Ma teadsin, et ta ei saa seda kunagi mulle öelda, aga ma tahtsin, et ta seda mulle ütleks, et ma kuuleksin tema hääle kõla, et see saaks mind maha rahustada. Tema häälel oli ju selline oskus.

„Hei kallis,“ nurrus mulle hääl telefonitorust. Ma vihkasin seda, et ta oli peaaegu teiselpool maakera tööd tegemas. Kuid ma teadsin, et ta tuleb tagasi, varsti.
„Kuidas seal ka ilm on?“ tundsin huvi. Öeldakse, et britid on ilmafanaatikud kuid nõnda samuti oleme meie, eestlased, kohutavad ilmast huvitunud inimesed.
„Soe,“ ütles ta, „aga see oleks soojem, kui sina siin oleksid. Kas sul on homme esietendus?“
„Jap,“ vastasin ning endamisi vandusin, et ta oli suutnud selle mulle jälle meelde tuletada.
„Närvis?“ küsis ta ning ohkas siis. „Mul on nii kahju, et ma sind tantsimas ei näe.“
Noogutasin kuid hakkasin naerma, ta ju ei näe, et ma noogutasin. Minu naeru kuuldes küsis ta: „Mida sa naerad?“
„Ma just noogutasin, et olen närvis,“ seletasin, „ent mõistsin, et sa ei näe seda.“
Ta hakkas naerma ning ma tundsin rõõmu, et meie naer nii hästi kokku sobis. Täielik kooskõla, ei ühti sobimatut lisanooti.
„Ma pean nüüd minema, koosolek algab varsti,“ ütles ta viimaks. Olime mõne hetke ainult üksteise hingamist kuulanud ning mulle üldse ei meeldinud, et ta tundus kuidagi valesti hingavat. Ajasin selle telefoni süüks.
„Ole tubli,“ soovisin talle.
„Ja sina ka, kahju, et ma ei näe sind esinemas, aga ma olen ööseks kodus,“ lubas ta mulle. Naeratasin ja lubasin talle, et ma ootan teda.

Tõusin kivi peal püsti ning ei maadelnud tasakaalu probleemiga. Kui ma suudan varvastel seista, siis täistaldadel kivipeal seismine on tõeliselt lihtne. Lasin tuulel oma juukseid sasida ning keerasin kaelaketi oma kaelas, jõudes kinnituskohani. Kergelt sisse hinagnud avasin ma selle nagu olin kordades varem avanud.

Me esietendus oli läinud suurepäraselt ning ma tundsin rõõmu esimeset tõeliselt esinemisest. Sammusin ootusärevalt kodupoole, teades, et kallima lennuk on juba tund aega tagasi maandunud. Mu ema saatis mulle lavapeale kimbu ning olin ka selle üle siiralt üllatunud. Ma arvasin, et ta on tööl, mitte ei tule mind vaatama. Kuid ta ütles, et ta tahtis mind tantsimas näha.
Oli kevad õhtu ning ma teadsin, et varsti olen ma oma kallima käte vahel. Ma olin teda kõik need nädalad igatsenud, kui too oma töö pärast reisil oli. Kuidas võib üks firma nii õel olla, et võtavad mu armsama tervelt kuuks ajaks ära!
Mööda tänavaid koju kõndides meenus, et varsti on meie tutvumise aastapäev. Ja siis on tulemas otsa ka kohe tema sünnipäeva. Lisa oli öelnud, et varsti on neil järjekordne sugulaste pidu ja me oleme ka ootadud. Seekord ei lähegi ma sinna kui Lisa sõbrannana vaid kui Marki elukaaslasena. Tahtsin tänaval juba rõõmust tantsima hakkata, kuid viisakus ja lillekimp mu käes ei lubanud.
„Sara oota!“ karjus mulle tuttav hääl seljatagant ning ma nägin Lisat lähenemas. Ta jõudis mulle järgi ning kallistas mind tugevalt, justkui ta oleks teadnud rohkemat kui mina. Ja ta teadis seda.
„Kuidas olemine on?“ uuris ta minult, kui olime viisakusavalduses üksteisega vahetanud.
„Umm.. Oleks ma teadnud, et esinemine nii mõnus on, oleks ma kindasti kaks korda rohkem vaeva näinud,“ kommenteerisin ülevoolavalt „ja ma näen kohe varsti Marki!“
„Umm...“ kostis Lisa ning minu hinge hakkas kahtlus tekkima.
„Mis umm?“ küsisin ma temalt mõistmatult vastu ja silmitsesin oma sõbrannat. Küsisin edasi: „Kas sul on mulle midagi rääkida seoses Margiga?“
„Ummm...“ oli mu sõbranna kiusatuses ning mina mõistmatuses.
„Räägi!“ käisin talle peale.
„Tule minu juurde,“ ütles ta viimaks.
„Mitte enne kui olen Marki näinud,“ vastasin, „sa ei kujuta ette kui nõme on kuu aega tulla pärast väsitavaid proove korterisse, kus mitte keegi sind ei oota!“
„Just sellepärast sa peadki tulema,“ kostis Lisa ning võttis mul käest kinni ja hakkas mind hoopis teises suunas vedama, kui ma algselt plaaninud minna olin.

Nüüd astusin kivilt maha, ehe endiselt peos, ja jäin vette seisma. Ehte libistasin taskusse ning siis hakkasin oma jakki seljast ära võtma. Ikka nööp-nööbi järel nööpisin ma oma jakki lahti. Viimaks sellega hakkama saanud lappisin ma selle kivi peale kokku.

Nende kodus oli kuidagi kummaline vaikus. Mitte selline tavapärane melu nagu ma üldiselt mäletasin selles majas olevat. Lisa talutas mind sisse ning tema isa ja ema võttsid mu vastu. Nad olid kõik sellist nägu, et nad tundsid mulle kaasa. Kas Mark jääb kauemaks? Äkki ta ei saanud tollist läbi või midagi?
„Kullake,“ alustas Lisa ema ning lähenes mulle, „kas sa palun istuksid diivanile. Mu abikaasa toob sulle kohe teed.“ Ta vaatas korraks oma abikaasale otsa ning too juba sööstis köögi poole, arvatavasti kartis ta, et ma hakkan koheselt nutma ja meesisikuna ei kannatanud ta kohe üldse mitte pisaraid.
Lasin end diivanile istuma talutada, ise mõeldes, et mis toimub. Miks mulle teed tehakse? Kus kurat on Mark? Ning miks nad kõik nii kaastundlikult minu ümber liiguvad? Mis toimub? Kuid ma lasin end istuma panna, Lisa istus mu kõrvale ja mängis mu salkudega, olles täpselt nii lähedal, et ma saaksin nutma puhkedes tema õlale või sülle langeda. Ta teadis.
Nad ei rääkinud midagi, enne kui Lisa isa tuli teetassiga. „Ma panin kaks teelusikatäit suhkurt, ma loodan, et see liialt magus ei ole,“ vabandas ta ning andis mulle tassi. Seejärel kadus ta ka kuhugi. Jättes mind naiste hoolde.
„Kullake,“ hakkas Lisa ema rääkima „asi on nimelt selles, et ma ei teagi kuidas sulle öelda...“
Lisa vaatas ema pahaselt ning ütles ise: „Mark on haiglas.“
Ma oleksin tee endale peale kallanud kui kuulsin seda. Suutsin teetassi, kust ma veel sõõmugi teed polnud joonud ohtult lauale toetada enne kui mu käed tõeliselt värisema hakkasid.
„Haiglas... miks... mis juhtus?“ suutsin oma suust välja võluda. See ei olnud lihtne, sest kui sind korraga tabab paanika, et midagi kohutavat juhtunud on, siis on normaalsete lausete tegemine küll viimane, millega on võimalik hakkama saada.
„Shh..“ rahustas Lisa ning paitas mu pead. Ma tahtsin teda kuradile saata ja oma mehe poole põrutada. Ma nimetasin teda juba vaikselt oma abikaasaks. Ma teadsin, et minust saab kunagi tema naine, see oli lihtsalt aja küsimus. Ja nüüd istun ma oma sõbranna diivanil ning nad väidavad mulle, et mu armsaim on haiglas!
„Tal nimelt tekkis hoog, kui nad Saaremaa kohal lendasid,“ seletas Lisa ema ning vaatasin teda mõistmatult. Mis hoog? Mark on ju terve? Või vähemalt oli? Kas ta äkitselt ei kannatanud lendamist? Ikka juhtub inimestega nõnda, et äkitselt lendamine pole nende teema.
„Kas me võiks teda nüüd vaatama minna?“ muutusin kärsituks ning riskisin ja võtsin sõõmu oma teest. Oleks ebaviisakas seda tassi parkuma jätta. Palju suhkrut, nüüd ma sain aru miks, selleks, et mind maha rahustada.
„Sellega on väikene probleem,“ vastas Lisa ema, „nimelt tema juurde ei pääse hetkel keegi. Ta... ta on operatsioonil.“
Nüüd lõi mul küll pildi eest mustaks. MISASJA? tahtsin ma neile karjuda. Kui inimesel tekib hoog, siis ei viida teda operatsioonile.
„O..op..ope...opera...operatsi..operatsioonil?“ suutsin viimaks välja kokkutada. Lisa ema noogutas ning ma vaatasin teda mõistmatult, justkui nõudes, et ta räägiks enamat. Või, et Mark hüppaks nüüd toanurgast välja ja ütleks, et see oli kõigest halb nali ja nad enam seda kunagi ei tee.
„Vaata,“ alustas Lisa mu kõrvalt, „asi on selles, et tuli välja, et tal on vähkkasvaja ajus ja see hakkas tema normaalseid tegevusi pärssima....“
Ma ei kuulnud Lisa viimaseid sõnu, mu silme ees oli löönud täielikult mustaks ning kõrvus kumises. Ja siis... siis ma minestasin.

Võtsin taskust ehte ning pistsin selle jaki põuetaskusse. Hakkasin nüüd aeglaselt teksaseid jalast võtma. Alguses püksivöö lahti, siis nööp ja lukk. Ning siis hakkasin neid aeglaselt üle oma lumivalge keha koorima. Ma polnud sel aastal eriti suvel päikse käes olnud. Ma ei kannatanud seal olla, üksinda. Alguses tõmbasin ühe jala püstesäärest välja ja siis teise. Seisin kivi ääres, jalalabad õrnalt vees ning vaid mehe triiksärk seljas. Püksid lappisin samamoodi kokku ning panin selle oma jaki peale.

„Sara?“ kuulsin Lisa häält uurival küsimast. „Lähme Marki vaatama, see tähendab, sina lähed, ma korraldasin, et sa saaksid ta juurde. Valetasin, et te olete kihlatud.“
Kus ma olen? Miks ma vales voodis olen? Eilsest õhtust on vaid meeles etendus ning Lisa, kes mind kangesti enda juurde tahtis. „Etendus,“ porisesin ning üritasin ennast püsti ajada. Miks mu pea nõnda valutab?
„Ma rääkisin su trupiga, nad saavad aru ning sul on asendaja seal niikauaks, kui sa saad uuesti esinema hakkata,“ rääkis Lisa ning tõmbas mind hooga püsti.
Mõmisesin midagi vastuseks ning üritasin uuesti voodisse langeda. „Ma teadsin, et ema ja isa plaan sind purju joota oli halb, sa pole ju kunagi varem täis olnud,“ porises ta rohkem endamisi ning lõi kapi lahti. Arvatavasti selleks, et mulle midagi puhast ja korralikult selga panna.
Mark meenus mulle kuskilt ajusopist ning mu aju, mis hetk tagasi oli keeldunud töötamast, ärkas nüüd ülihelikiirusel. „Mark. Me peame kohe tema juurde minema,“ virgusin ma sekundiga ning üritasin end voodist välja vinnata, aga pilt oli ikkagi kahekordne. Kumb pilt see õige on?
„Seda ma räägingi!“ vastas Lisa veidike pahuralt ning viskas mulle särgi ja püksid. „Käivad kah, ega nad ei saagi ootada, et pärast kaheteistunist oppi, oleks armsaim pidulikult riides.“
Ma ei tea kuidas Lisa mulle teised riided selga sai, ma ei mäleta sõitu haiglasse ning järgmine asi, mis mulle alles meenub läbi udu, on arst seletamas Marki olukorda. Veidike keemiaravi ning siis veel ravimeid, et olla kindel, et kuskil ei ole mingisugust vähirakku, sest operatsioon oli väga hästi õnnestunud. Mul oli lausa tunne, et nad ei tahtnud mind lasta mu abikaasa juurde. Viimaks sain teised riided selga ja näokatte ja siis viimaks!
Ma kõndisin tema voodi poole, tema karmidest pruunidest juustest polnud enam midagi alles. Ma ei öelnud midagi, hääletult veeresid pisarad mööda mu põski.
„Sara,“ ütles ta vaikselt, vaevukuuldavalt, ning üritas tõsta kätt, kuid ta ei jaksanud.
„Shh,“ sussutasin teda nagu ma olin teinud seda korduvalt varem. „Ära räägi.“ Ma tõstsin oma kindas käe ning pistsin selle tema pihku. Ma tundsin kuidas ta seda suruda üritas. „Ma armastan sind,“ ütlesin talle ning ta üritas vastata, kuid ei suutnud, ta vaatas mind pilguga ning ma lugesin välja, et ta armastab mind ka.

Nüüd hakkasin ma triiksärgi nööpe lahti nööpima. See pluus ikka veel lõhnas tema järgi! Ma nuusutasin seda veel siis, kui mu hõlmad lahti olid. Ta oli kunagi kandnud seda ning nüüd ise seda kandes, tundus, et ta oleks justkui mu lähedal. Viimaks kiskusin end tema lõhnast välja ning võtsin sellega seljast ära. Lappisin selle samamoodi kui kõik teised asjad ning asetasin selle kõikide asjade peale. Vaatasin korra oma kõhtu ning sulgesin silmad.

Astusin mööda rannaäärt ning istusin liivale. See polnud võimalik ja ometi, siiski, vist. Ma tõmbasin oma jaki tihemini ümber enda õlgade ning lükkasin varbad sooja rannaliiva sisse. Kuus kuud veel, arvutasin endamisi ja teadsin, et tantsida saan ma vaid ühe kuu veel. Kahju oli kuid samas. Mark oli tervenenud kiiresti ja oli nüüd tervelt kolmekümne kahe aastane. Paras aeg pere looma hakkata. Mis sest, et mina alles kakskümend.
Mul oli mu kehast veidike kahju, kuid teadsin, et see on õige. End vormi jõuan ma uuesti ajada, lihtsalt tuleb rohkelt treenida.
„Hei päikseke,“ kuulsin enda juurest ta häält ja naeratasin. Ta istus mu kõrvale ja ulatas uue päevalille õie. Naeris endamisi ning neeldusin tema õlale.
„Kas sa tahaksid poissi või tüdrukut?“ küsisin temalt, üritades oma häält hoida sellise lihtsa ja uurivana.
Kuid siis ta pööras pea minu poole ja vaatas mind uskumatult. „Mitmes kuu?“ küsis ta viimaks ning piidles mu keskkohta, mis oli vaevu muutunud.
„Kolmas,“ vastasin ning suudlesin teda. „Mark, meist saavad lapsevanemad!“
Seda rõõmu mis tema näost peegeldus on võimatu kirjeldada. Tema silmad süttisid särama ning ta paistis tõeliselt-tõeliselt rõõmus olevat. „Aga su karjäär?“ uuris ta mind veidike piidlevalt, justkui mõeldes, et ega ma pole kaalnud abordi peale.
„Ma suudan end uuesti vormi ajada,“ ütlesin talle enesekindlalt, „aasta-kaks põhitrupist kõrvale jäämist, ei riku mu ülejäänd elu.“
„Tead, ma armastan sind,“ teatas ta mulle kui oli mu õlale neeldunud.
„Ma tean,“ vastasin talle ning panin oma käe kõhule. Meist saavad lapsevanemad! oli mu veelkordne mõte.

Ma seisis kiviääres, seljas vaid pesu. Rinnahoidja haagiga ma mängisin veidike, enne kui selle lahti sain. Ja ühtäkki ma seisin varbaid pidi vees, ent ihualasti. Isegi kõrvarõngaid polnud kõrvas. Mu blondid juuksed mänglesid tuule käes ja ma nautisin seda. Justkui tuul oleks pervert olnud ning nautinud mu kaunist keha.

Askeldasin köögis ning tundsin rõõmu. Aegajalt mulle tundus, et laps minu kõhus juba tagus, kuigi tegelikult, neljanda kuu alguses, ei tohiks see veel tuntav olla. Ma olin käinud rääkimas trupiliikmetega ja nad olid õnnelikud, et keegi julges selle riski võtta ja oma karjääri alguses lapse saada. See oli risk kuid kes ei riski, see shampust ei joo!
Mark pidi täna arsti juures jälle käima ning mina, kes nüüd juba kahe eest sõi, valmistasin tema lemmikrooga. Me elu ei läinud päris igapäeva rada mööda, aga see oli võtnud uue õnneliku kursi. Ma teadsin, et varsti on kõik hädad möödas ning vaid mõningate kuude pärast oleme me juba õnnelikud lapsevanemad. Mu ema oli lausa rõõmust segane, kui kuulis, et ma last ootan ja Lisa. Lisa oli lihtsalt õnnelik, ta veel ei mõistnud kuidas ma olen võimeline oma baleriini elu vääksu vastu vahetama.
Segasin salatit ja maitsesin, et kas on maitselt ka hea. Kõik väitsid, et mu toidud on suurepärased, isegi siis kui ma neid väga uskuda ei tahtnud. Segasin veelkorra ning tuntsin siis äkitselt pimestavat valu alakõhus. Küünitasin telefoni poole ning üritasin seda kätte saada kuid ei õnnestunud see kohe kuidagi. Vaevaliselt suutsin iseendale kiirabi kutsuda, vajudes samas valus vääneldes põrandale. Ma lekkisin kuid mu aju ei suutnud toimetada. Ma kustusin veel enne kui kiirabi minuni jõudis. Kuid veel enne kui mu silmade ees pimedaks lõi, nägin ma enda ees kokkukukkuvat Marki linnatänaval.
Kui ma uuesti silmad avasin oli minu ümber pilkane pimedus ning mingisugune piiksuja piiksus kõrva ääres. Ent kui ma end liigutasin, virgus keegi mu käe kõrval.
„Hei kullake,“ sosistas mu ema mulle ning ma üritasin aru saada, kus kohas ta täpselt on. Ta silus minu blonde juukseid ja tema häälest oli tunda, et ta oli vahepeal päris palju nutnud.
„Emaaa...“ sosistasin ning hakkasin nuuksuma „ma kaotasin nad mõlemad. Eksole?“
Ma ei kuulnud tema vastust, vaid pikka ja sügavat ohet. Võib-olla ta langetas pea või noogutas, unustades, et seda pole näha. Võib-olla ta pidas paremaks üldse mitte vastata, sest teadis, et ma tean tõtt nagu nii.

Kunagi ütles mu sõber, et pole võimalik vette kõndida ja lihtsalt ära uppuda. Et keha hakkab vastu ning ellujäämis instinkt sunnib pead vee kohal hoidma. Nüüd küünitasin ma uuesti oma kokkulapitud asjade juurde ning otsisin taskust pisikese pudeli. Ma teadsin, mis seal sees on ning kahe sõõmuga kulistasin vastiku joogi alla. Kuid see polnud veel kõik. Ma küünitasin end uuesti tasku poole ja võtsin sealt ka teise, täpselt samasuguse joogi. Mu keha polnud harjunud meelemürkidega ja elus olin ma olnud vaid ühekorra purjus, kui Lisa ema mulle kolm klaasitäit konjakit sisse valas. Mõlemas pudelis oli kangem jook ning kahe klaasi jagu jooki.

Meie esimese suudluse aasta päeval kõndis ma surnuaia poole. Marki ja meie lapse hauad olid kõrvuti. Me oleksime pidanud saama pisikese tüdruku. Kuid me ei saanud, tervad kahetsuspisarad ja kaotustunne ründasid mind koheselt kui ma surnuaeda olin sisenenud. Mark oli kõik selle aja mulle valetanud, tal ei läinud paremaks vaid hullemaks. Keemiaravi ei aidanud ning tabletidest polnud kasu. Mutatsioon kuulsin korduvalt hiljem öelduna kuid ma ei hoolinud sellest, mis asi see oli. Ma ei suutnud elada teadmisega, et teda enam ei ole.

Hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin veel korra asjadele millest ma kavatsesin loobuda. Oma tantsukarjäär, ema, sõbranna. Mitte ükski neist ei tundnud väärt jäämist rannale, kui minu täiuslik pisiperekond mind kuskil juba ootas.
Enesetapp ei paranda olukorda vaid jätab kõik otsad lihtsalt lahtiseks. Kuid mõned asjad ei saagi enam uuesti kokku siduda. Jah, kahekümne aastasena surra ei ole just kõige õigem mõte. Terve elu on ju ees! Kindlasti armud sa uuesti. Kuulsin inimesi oma peas mulle ütlemas, kuid teadsin, et mõnikord on surm parem kui eluaeg laibana ringi käimine.
Elus saab ainult ühe korra tõeliselt armastada ja mina olin oma ühe korra juba saanud. Ja selle kaotanud.
Ma hakkasin vaikselt mere poole minema. Alguses aeglaselt kuid siis lausa joostes. Vee plärtsatused saatsid mind kui ma läksin vabatahtlikult surma. Ma nutsin ja jooksin edasi. Ma juba nägin läbi pisarate Marki ootamas ja nõnda jooksin ma veel kiiremini, kuniks polnud enam võimalust joosta....

Noor, ent juba tunnustatud baleriin Sara uppus üleeile teatab päästeamet kahetsusega. Hommikul tervisejooksu teinud Mari rääkis, et märkas kivil rõivaid kuid mitte inimest ujumas. Kiirelt kutsutud päästeamet tõi pärast kolme tunnist otsingut välja noore tantsjanna surnukeha. Teda viimasena elusalt näinud sõbranna Lisa väidab, et tüdruk poleks endalt elu võtnud, oli too talle lubanud lausa järgmisel päeval kokku saamist. Kuid lisab viimaks kurvalt, et kahekümne aastane tüdruk oli suve jooksul kaotanud nii oma armsama kui ka lapse ning ei suutnud oma eluga lihtsalt enam toime tulla. Avaldame sügavat kaastunnet omakestele ja teatri- ja ballettimaailmale, sest tegemist oli äärmiselt andeka baleriiniga..

Lõpp

Minu kommentaar nüüd. Ma tunnen end seda üle lugedes koguaeg mõrvarina, ausalt. Ma ühtmoodi küll leian, et see on suurepärane jutt, ent samas tunnen ma end kui mõrvar. Õeh. Peaks vahelduseks tegelema millegi muuga kui kirjanduslikult inimeste tapmisega. See vist ei mõju hingeelule just kõige paremini. Kuid nagu elus ikka on, on nõnda, et asjad mis on kõige kahjulikumad, on ka kõige magusamad. Ma loodan, et teile meeldis mu järjekordne suhetedraama, mis lõppes täpselt nii nagu minu lood lõppevad. Õnnetult.

Mulle on hakanud meeldima õnnetu lõpuga lood. Happily Ever Afteritest saab kõrini vaikselt.
See on hea jutt. Head kirjeldused ja kõik. Ma olen vässu ja ei jaksa välja kirjutada mida kõike ma mõtlen, seega lõpp-punkt. Hea jutt.

Werewolf - Aitäh. :) Eksjah, kuigi õnnelikke lõppe peab olema, sest muidu jääkski mulje, et elu on ainult kole.

Murtagh - Hästi armas? Lõppu sa mõtled? Wow. Sõnapaar mida isegi mina ei kasutaks.

Umm.. Okey. (Kuigi orkid olid täitsa nunnud, õige nurga alt vaatades..)

Mulle kaa ikkaveel meeldib, jah (surprise, surprise, eks).
Brilliant.

Aitääh, :)

Super.

*Vaid üks sõna ütleb kõik*
Aitäh. :)

Imetlusväärne.

Aitäh. :)

see jutt on kohutavalt kurb :S