Oliver Ray Squin 8.osa

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Mõtlesin, et võiksin selle jutu ka siia lisada. (:

Ja kuna osades tekitasid nimed segadust siis ütlen ära, kes on kes ja mis on mis.

Oliver Ray Squin - peategelane, poiss.
Olivia Robin Squin - peategelase õde, seega tüdruk.
Anabel (Annie) - tüdruk.
Adam - poiss.

Kahe esimese nimega tekkis mõndades lugejates segadus, seega kirjutasin igaksjuhuks ära. Very Happy

Veri mu soontes tulvas täiel kiirusel, adrenaliin oli täiesti olemas. Rahvas karjus ja ma olin oma õnne tipul. Istusin Marci seljas ja ootasin avapauku. Vaatasin rahva sekka ja märkasin seal ema. Ta silmad särasid ja ta naeratas mulle julgustavalt. Ma pole end kunagi enne nii enesekindlalt end tundud. Kohtunik tuli tatsates mu ette. Tundsin, kuidas ka Marc juba ootas starti. Järsku kõlas kusagilt,
"Ray, kas sa kuuled mind?" Sattusin segadusse. Kust kohast see hääl tuli? tuli mulle mõttesse küsimus. See hääl kuulus mu emale. Kui pilgu talle viisin tribüüni ääres, siis ta oli samas asendis, naeratus endiselt ta nägu kaunistamas.
"Ray, Marc ootab sind juba," kostus jälle see hääl. Järsku hakkas pilt mu ees laiali vajuma ja ma avasin oma silmad.
See oli ainult uni.
"No tere hommikust, Raykene. Kas magasid hästi?" küsis ema peatselt, kui olin silmi hakanud kissitama, et end päikese käest päästa. Ringutasin ja vaatasin emale otsa. Noogutasin talle vastuseks ja ajasin end istukile.
"Kas Rob on juba väljas?" oli kohe mu küsimus peale noogutust.
"Jah, ta läks juba tubli tunnike tagasi talli. Ma usun, et ta lasi Marci ka välja. Aga ma soovitan ruttu liigutada, sest Robin tahtis tulla sind juba üles peksma, sest Marc olevat juba sind peaaegu, et küsinud," ütles ema mulle. Eks ma pean siis minema ka. Ringutasin veel ühekorra ja ema läks oma asju ajama. Ronisin voodist välja ja astusin oma toast välja nong võtsin suuna vannitoa poole. Rob tuli mulle vastu.
"Issand, Ray, kas sa tõesti ei võiks omale mingeid pükse jalga ajada, mitte bokserite väel mööda maja ringi lasta?" krimpsutas Rob nina. Ta on mu õde muide.
"Ära vaata, kui ei meeldi. Vaba maa see USA, eks?" ütlesin ja pilgutasin silma.
"Lollakas," ütles ta mõnitavalt ja müksas mind.
Astusin vannituppa sisse ja läksin pesema. Vesi voolas mu kuldpruunika naha peal ja uhas maha selle higi, mille tõi kaasa mu unenägu. Haarasin nagist rätiku ja kuivatasin end hoolikalt. Haarasin toolilt puhtad riided ja ajasin end vähemalt Robini palvel riidesse. Bokserid ja püksid. Siis läksin hambaid pesema. Hambaid pestes on mul komme peeglisse vahtida. Ja et ka teie ei püsiks teadmatuses milline ma olen, siis ka väike kirjeldus. Mul on blondid, täiesti sirged juuksed, taevasinised silmad ja täiesti veripunased huuled. Ma olen 17 aastane ja ligikaudu 175-180 cm pikk ja kui mind näha ilma pluusita, siis jääb selline mulje, et ma oleksin käinud kõvasti jõusaalis jõudu tegemas. Vale puha. Farmitöö on sama hea kui jõusaal, paremgi veel ja selle juures saab ka kena päevituse osaliseks. Kokkuvõttes olen ma blond, sinistesilmadega, lihastes ja päevitunud. Iga kolmanda tütarlapse unistus siin maamuna peal. See oli muidugi naljaga.
Kui ma lõpuks pestud, kustud ja kammitud olin, siis seadsin sammud talli poole. Võtsin talli üksejuurest peotäie suhkurt ja hakkasin Marci otsima. Jap, ta on hobune. Mu suureks kireks on hobused ja mu lemmik on Marc. Täkk. Olen käinud temaga palju igalpool võistlustel ja mu tuba on diplomeid ja karikaid ja medaleid täis. Ma pole maailmameister, ega ka USA's pole ma meister, aga osariigimeister olen. Oleme käinud Marciga paljudes riikides Euroopas ja Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas ja isegi Austraalias. Minu vanuse kohta päris palju, mis?

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Wow.
Wow.

See ei ole jutu enda kohta - ma tean veel liiga vähe, et arvamust avaldada.
Aga su kirjutamine... WOW!
Mõnus, lihtne, puhas... Kirjavigasid ma esimesel lugemisel ei täheldanud, miski näkku ei karju... (Va see, et välimus tuleb alati siis kui minategelane peeglisse vahib.) Enne seda oli nagu... wow noh. Very Happy

Ootan uut. Wink

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

nasicc.

Ma ei osanud muud vabandust leida, kus ta oma välimust kirjeldab Very Happy

Sorri

Pealkiri: Re: Oliver Ray Squin 8.osa 24/7/2010, 16:23

Tundub samuti huvitav.
Kirjutamisstiil on ülihea kuigi ei oska seletada miks.
Mu enda järjejuttudes on kah tavaliselt nii, et peeglisse vaatamisel näed välimust kuid eriti ei seganud siin.
Uut kindlalt.

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

AlwaysMe^^

Mul uus olemas ka tegelikult Very Happy

Ja ma tänan (:
Ütleks nii, et see peeglikirjeldus häiriks siis, kui on mingi "reidikirjaniku tüüpiline jutt". Seal mind see absoluutselt häirib, sest seda topitakse igale poole -.-'

Maffiooso Postituste arv : 544 Age : 29

Jess, hobused! Very Happy

*loodab, et ütles piisavalt palju*

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

SixxStardlin

Haha! Very Happy

Ma iseenesest üldiselt vihkasin hobuseid paar nädalat tagasi, aga kui ma sõbranna juures olin nädal aega, siis ta käis emaga vahepeal hobuste trennis ja minul oli suur aukoht seal - fotograaf. Ma arvasin, et hobused on hästi koledad ja haisvad ja suured, aga ma eksisin. Nad on ilusad loomad. Ja siis järsku tuli idee - teen hobustega seotud jutu!(I) Very Happy

Nagu näha, siis see läheb peale Very Happy

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

TOPELTPOSTITUS *vabandan*

Hope ya like it. (:

Kõndisin aedikule lähemale ja kui Marc mind märkas, kappas ta koheselt minu poole. Andsin talle suhkrutükikesi ja rääkisin temaga juttu. Paitasin ta lakka ja arutlesin omaette, et peaks äkki tema pikka lakka piirama. Peab paluma Robinil seda teha, ta mingi selle ala meister, vähemalt nii ta end nimetab.
"Ray! Hüppa selga, lähme Anabeli ja Adami poole. Nad ootavad. Anabel just helistas ja ütles, et me võiks minna järvele," hõikas Rob talli poole tippides.
"No dvj. Teeme võidu?" küsisin ühte kulmu kergitades. Rob pööritas silmi, sest ta teadis, et ma küsisin seda ainult eputamise eesmärgil. Marc on kiirem, kui Senjorita, seega ta saaks pähe. Üleüldse talle väga see kiire ratsutamine ei istu, ta pigem naudiks tundide viisi loodust. Plikade teema.
Panin Marci valmis ja ootasin väljas Robinit. Kui ta tallist tuli, siis kappasime minema. Annie ja Adam tulid meile juba vastu ka. Panime täiega Adamiga plikadelt eest ära. Jõudsime tubli veerandtunnike enne Robi ja Anniet järve äärde, kuid otsustasime nad siiski ära oodata. Seltsis segasem on see tore lause, mis sobib hetkeseisuga siia.
Lõpuks jõudsid ka nemad kudrutades järvele. Annie hüppas Sebastiani seljast maha ja vaatas kulmu kortsutades meie poole. Robin viis Senjorita lagendikule, kuhu ka meie olime omad ratsud ajanud. Sebastian lonkis niisama Robinile järele. Kui Rob tagasi tuli, olime meie juba pool-alasti ja ta leidis jälle, et on sobiv hetk kukkuda inisema. JUBE!
"Oh jummel jummel jummel. Tõepoolest. Ostke omale ujukad, mitte ärge käige oma "lahedate" bokseritega ujumas. Jube on mõelda, et mu oma vend on selline õudukas. Fuih!" krimpsutas ta nina.
"Ah, sa oled kuidagi lahke täna õeke. Tule, lähme vette parem!" hüüdsin ma Robini poole joostes, kes plehku pani. Sain ta kätte ja tarisin ta järve äärde. Läksin rahumeeli sillale, kui Rob kriiskama hakkas.
"OLIVER RAY SQUIN! PANE MIND OTSEKOHE MAHA! MUL ON RIIDED SELJAS, MA EI TAHA ÄRA KÜLMETADA! KAS SA EI KUULNUD, PANE MIND MAHA!" kisendas ta pooleldi läbi naeru. Kõndisin silla lõppu ja ta hakkas kiljuma. Adam ja Annie nautisid kindlalt vaatepilti, kuidas Robin mu õlapeal siples. Kohendasin tema asendit oma õlal, aga see eriti ei aidanud.
"Kui sa mu norimise ja mu kallal ilkumise lõpetad, siis ma viin su kaldale, lubad?" tegin talle pakkumise. Aga no, poisse teades siis jah...
"JAA, MA OLEN KÕIGEGA NÕUS! PALUN, PANE MIND MAHA!" hüüdis ta veel kõvemini.
"Kõigega? Kui ma paluksin sul Adamit suudelda, oleksid nõus?" pöörasin asja jälle enda kasuks. Rob lõi mind kõvasti vastu selga.
"Loll, ei!" ütles ta vaiksemalt.
"Robin kuule! See pole ju üldse paha mõte!" hüüdis Adam kaldalt. Vahtisin talle mõistmatult otsa. Kuidas ta sai midagi sellist öelda?
"Iu, Adam. Sa oled Ray parim sõber, unusta ära!" ütles Rob, et ka Adam kuuleks.
"Issand, nagu lasteaed. Teate, mina lähen vette igatahes," ütles Annie ja tuli meie poole. Ka tema armastas sillalt hüpata.
"Tubli, Annie. Robinil on nüüd ka aeg ujuma minna," ütlesin ja viskasin Robini kaarega vette. Ta kiljus kõvasti, aga vesi summutas ta hääle. Hakkasime kolmekesi naerma. Robin ilmus veepinnale ja pühkis juuksed näolt.
"Aah gaad, Ray, selle eest sa veel maksad!" ütles ta pooleldi muiates. No muidugi, mida saab üks tüdruk mulle teha?
"Räägi seda kellelegi teisele," ütlesin talle vastu. Ta ronis vandudes ja trampides rannale ja võttis pluusi ja püksid ära. Annie oli vahepeal suutnud ka vette ronida ja tegi nüüd esimesi ujumis liigutusi.

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Topeltpost, sorri :/

"Ray, sa oled tõesti vastik," kirus Robin mind omaette.
"Sa kuidagi lahkevõitu täna," panin kohe vastu.
"Eks ma ürita jap."
Jõudsime koju ja ema juba ootas meid. Ilmselgelt on tal meile jälle hunnik tööd laiali jagada.
"Ray, palun korista talli, kas oleksid nii hea?" vaatas ema mulle kutsika silmadega otsa.
"No, eks ikka peab jah," ütlesin emale ja naeratasin kergelt.
"Siis läheb Robin süüa tegema ja peale seda võiksid oma toa ka korda teha. Ray tuba on nagu briliant sinu toa kõrval!" sai õeke jälle oma toa pärast noomida. Hah, tahaks näha seda päeva, mil ta tuba on täiesti korras. See mõte ajas muigama.
"Emaaaa..." kukkus ta vinguma. Ma tõesti läksin ruttu talli ära ja lasin Marci välja, andes talle ka mõned suhkru tükikesed.
Kõigepealt kärutasin kohale suure ja raske käru, toppisin sinna vana heina ja viisin selle lõkkesse. Siis tõin küünist puhta heina ja viisin talli. Peale seda täitsin ma hobuste söögi anumad kaeraga. Siis puhastasin korda mööda kõik hobused, jättes Senjorita muidugi välja, sest Rob kukuks kisama, kui ma ta hobust käpiks. Jube! Siis tuli juba ema ja kutsus mind sööma. Ta kiitis mind muidugi ka ilusa töö eest. Kallistasin ema. Ta armastab mind ja Robin Oliviat kallistada, kuna isa on tihti kodust ära,(nagu ka hetkel) siis oleme meie tema kaisunukkudeks. Nii me vähemalt naljaga pooleks end kutsusime.
Robin oli jälle mingi imeasja kokku nikerdanud. Selle välimus oli super ja peale esimest suutäit veenis mind ka see, et selle maitse oli super. Robin lihtsalt on andekas kokkamises.
Peale sööki loivasin pesema. Mulle meeldib see tunne, kuidas vesi rahulikult mööda mu selga alla niriseb ja see külmavärinad tekitab. Ma naudin seda.
Silmasin end peeglist. Pidin tõdema, et ma tõesti olen kena kutt. No ausalt. Ma olen tähelepannud, et isegi Robin vaatab mind sellise teistsuguse pilguga, kui ma ilma särgita mööda farmi ringi tuian. See tõstis alati mu ego ja ma hakkasin tema kiusamiseks kohe eputama oma tipptasemel kõhulihastega. See ajas Robini naerma ja ta togis mind siis kergelt. Tal on ilus naer. Selline soprani hääl. Ilusti helisev ja nakatav, ajab ka kõik teised naerma või siis vähemalt naeratamagi. Mulle on sattunud väga tüütu ja nõme õde, kuid ta on siiski maailma parim õde, keda tahta.
Tulin vannitoast välja ja sattusin jälle Robiniga kokku.
"Issand, see on mingi haiglane teema, et me satume alati kokku, kui ma vannitoast välja tulen," ütlesin kergelt naerma hakates. Ka õeke liitus minuga.
"Oh jah, hoia telefon ligiduses, siis saad helistada, kui sa vannitoast välja tuled, siis ma tean eemal püsida," naeris ta edasi.
"Ongi no. Aga kus kimad nüüd?" küsisin uudishimulikult ja kergitasin ühte kulmu. Robin pööritas silmi ja müksas mind õrnalt.
"Annie tuleb meile ööseks, Adam ja nende vanemad läksid kuhugi kaugemale ja jäävad ööseks ära. Seega mõtles ta, et võiks siia tulla. Sul pole ju midagi selle vastu, ega?"
"Hah, muidugi mitte. Tehke seda, mida süda lustib. Ma lähen telku ette, nii et sinna te ei pääse," hoiatasin aegsasti ette ära.
"Ega me ei plaaninudki. Mõtlesime, et me magame üleüldse lakal. Seal lahe, heinte peal ja nii," oli Robin väga erutatud. Turtsatasin. Ohkasin ja sammusin oma toa poole. Võtsin oma telefoni ja märkasin, et Jenny oli mulle smsi saatnud.
"Ray,
miks sa minust enam üldse välja ei tee?
Kas tõesti meie vahel on kõik läbi?
Ray, palun, ära tee seda mulle.
Palun."
Selle osa olen vist rääkimata jätnud.
Jenny on Robini ammune sõbranna. Ta käis väga tihti meil külas ja ka mina liitusin nendega. Jenny hakkas mulle ligi ajama ja ega minagi teda minema ei ajanud. Meie vahel oli midagi päris elavat natuke aega, aga siis, kui tema külas käigud harvenesid, kustus ka see säde tasapisi. Ma pole Jennyt juba ligi kuu aega näinud ja kui aus olla, see, et ta mulle igapäev helistab on väga tüütu juba ja ma lihtsalt ignoreerin seda. Pole ju mõtet pingutada, kui midagi enam pole. Ta on väga tore ja ilus tüdruk, aga sellest ei piisa.
Saatsin talle ka vastuse.
"Kallis Jenny,
meil pole mõtet koos olla,
sest see on mõttetu üritus.
Me saame liiga harva kokku ja
sa elad nii kaugel.
Ma loodan, et edasi ikka suhtleme,
sest sa oled väga tore ja armas
tüdruk, aga sellest ei piisa.
Kallis oled,
Jenny!"
Saatsin sõnumi ära ja lülitasin oma Blackberry välja. Jah, ka "maakal" võib olla lahe telefon.
Viskasin oma telefoni voodi peale ja võtsin suunaks elutoa. Hetkel ei tulnud küll midgai normaalset, aga natukese ajapärast hakkas juba looma. Vaatasin umbes kella 23.00-ni telerit ja siis kobisin magama. Mitte, et ma oleksin kohe uinunud, aga voodis lebaskleda on ka mõnus. Mõtlesin nendele toredatele hetkedele Jennyga ja ma tõesti lootsin, et ta andestab mulle ja me suudame suhelda sõpradena.
"Oh, Jenny!"

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Ma ei lisa enam osasid, kui te ei kommenteeriiiiiii Sad

Naerupall Postituste arv : 10 Age : 28

Mina kommenteerin, sest mulle tõsiselt see lugu meeldib. Kuigi mind natuke häirivad slängi sõnad, mis arvatavasti kuuluvad poiste mõttemaailma kohe kindlasti, aga mind see natuke segab ja need lühendid nagu dvj....See olen ainult mina.

Aga kui sa seda enam edasi ei kirjuta siis mulle võid ikka msn'is loole järje teha Wink

Ma arvan et sa tead mind kindlasti....See kellel väss oli ja ei viitsinud ennem kommenteerida.

Okei! UUUUUUT igatahes!!!!

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Mul on selle jutuga nii põnevaid mõtteid, et jube, aga hetkel olen tupikus Very Happy

Mul on veel mõned osad valmis. Vist mingi 2-3 osa on veel olemas, mida saan üles riputada, aga sealt edasi on hetkel tühimaa. Aga enamvähem ma tean, mis selle jutuga saab (: Ma loodan, et ma seda ära ei riku (:

Eks ma siis vist täna lisan (:

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

4.osa (:

"RAY!"
"RAY!" kostus minuni kaks häält. Oh my, olid mu mõtted. Robin ja Annie tulevad ainult sellise kisaga minu tuppa, et mind maast lahti peksta.
"Ray! Äratu-u-u-us! No mida sa uneled siin, liiguta oma paksu keha nüüd! Tule nüüd. Meil on igav. Sa oskad kõige lahedamaid lugusid rääkida! Ray! Ma saan vihaseks!" ütles Rob juba kurjemini. Viskasin teki näo pealt maha ja küsisin,
"Mis kell on?"
"Ööm, midagi 7-8 vahel ilmselt," vastati mulle ükskõikselt. 7-8 vahel, ILMSELT!
"Oh issand. Kuulge, kobige tagasi magama! Teil on tõesti seal üleval luugi all kergelt sassis see kaadervärk. Ühendage oma juhtmed ära ja jätke mind rahule no. Jumal küll no. Magada ka enam ei lasta," pobisesin omaette patja viimase lause.
"Kuule, me pole magama jäändki!" itsitas Annie mu voodijalutsist.
"Seda enam."
Robin ja Annie ei viitsinud minuga jamada ja läksid minema. Tõmbasid mu toa ukse veel suure pauguga kinni, nii et mu öökapp värises. Jõhkardid!

Magasin veel umbes 2-3 tundi ja siis ajasin oma tagumiku madratsi küljest lahti ja vedasin selle vannituppa. Vaatasin aknast välja ja nägin, et väljas sadas vihma. Ei tea, kas keerab tormis kätte ära?
Kasisin end siva korda, viskasin mingid suvalised püksid jalga ja jooksin välja, esikus jalatsitega pusides. Jooksin ummisjalu talli, Marci koha juurde. Ta polnud oma paigas. Siis jooksin aia äärde. Hüppasin suure hooga üle aia ja asusin hobuseid talli poole ajama. Marc oli kusagil kaugemal, igatahes mina teda ei näinud. Robin võttis hobused üle ja ma jooksin kaugemale, Marci otsima. Robin küll hõikas mind tagasi, aga ma ei kuulanud.
"Ray! Tule tagasi! Marc leidis kindlasti omale varjulise koha! Ära muretse! Tule tagasi nüüd!" hüüdis ta aia äärest ja kupatas ratsusid talli.
"Ma ei saa enne rahu, kui ta leian!" hüüdisn vastu ja püüdsin ühe hobuse kinni. Hüppasin talle selga ja kappasin teisi hobuseid sisse ajama. Kui loomas tallis, siis tormasin uuesti välja, et Marc üles leida. Tuul oli juba väga kõva ja vilistas kõrva ääres. Puude ladvad peksid juba peaaegu, et vastu maad.
Piitsutasin hobust, et ta kiiremini edasi liiguks. Olin juba enamvähem hobuste aediku ristipõiki läbi kamminud, kui Robin ja Annie tulid mulle appi. Läksime laiali ja leppisime kokku, et saame hiljemalt poole tunni pärast samas kohas kokku. Mina võtsin enda kaela läbi kammida millimeeter millimeetri haaval metsa aluse. Annie sai talupoolse osa ja Robin sai künkataguse endale.
Poole tunni pärast olin läbi vaadanud iga puu taguse ja iga kivi aluse. Annie samuti. Robin polnud veel ilmunud, aga ma nägin läbi tugeva tuule, lendavate asjade ja udu, et midagi lonkavat liigub meie suunas. Astusin paar sammu lähemale ja sain aru, et see on Marc. Esimene asi mis ma tegin oli see, et ma kappasin kiiresti tema juurde ja kallistasin teda pisarad silmis.
Kui Robin välja ilmus, ütles Annie talle, et ma läksin koos Marciga juba talli ära.

"Ha-haa, Annie lendas ka maha!" hüüdis Robin kõva häälega üle toa. Mina, Robin, Annie ja Adam istusime kamina ees ja mängisime Twisterit. Ülilahe mäng. Robin oli just maha lennanud ja Annie sadas kohe peale teda maapinnapoole. Mina ja Adam olime jäänud. Mu poos oli väga lihtne. Kõigest kükitasin. Adam keerles, pöörles ja väänles igas suunas.
"Adam, vasak käsi punasele," ütles Annie seda kella igat moodi uurides, et aru saada.
"Oi ei, palun mitte ainult kätt!" hüüdis Adam ja andis kah alla.
"NO, KES ON BOSS? AH? TEHKE ÄRA!" hüüdsin kõva häälega üle maja ja hüppasin suure hooga püsti ning tormasin ringi. Annie ja Robin vaatasid mind naeruste nägudega. Te ei kujuta ette, kui ilus see vaatepilt oli. Miljonivaade. Kaks üliilusat tüdrukut kaminatule valguses, näod naerul ja tuju hea. See on.. kirjeldamatult võrratu.
EI, Ray, unusta ära! ütlesin endale mõttes. Ma EI tohi Anabeli ära armuda. Kuigi iseenesest pole see ju halb mõte.. EI! Mine peksa oma pead vastu seina, kui sa veel Anabelist mõtled! vaidlesin iseendaga. See on jube. Sa ei saa ju iseendale valetada ka. JUBE!
"Aga kuulge, mis teeme nüüd? Mu sisikond on piisavalt keerdus, et Twisterist sellele juba aitab," ütles Annie oma mahedal häälel peale kerget vaikust.
"Ray.." vaatas Robin mulle kutsika silmadega otsa. Ma tean küll, millele ta vihjas. Sellele, et ma oma salajast annet kasutaksin ja laulaksin.
"Kuule, käi kukele. Sa oskad ise ka!" laimasin ta mõtte kohe maha.
"Ou, avaldage saladusi."
"Kui sa vaid kuuleksid, kui hästi Ray kita..." jäi Robini lause pooleli, sest ma panin käe talle suu ette.
"Ta näeb öösiti imelikke unenägusid, ärge uskuge teda," vabandasin end välja. Robin lükkas mu käe ära ja ütles:
"Kitarri mängida ja laulda oskab!" hüüdis ta enne, kui ma jaole sain. Pööritasin silmi, peitsin näo käte taha ja vajusin teisele poole diivanit istuma. Rob ja tema loba pidamatus...
"Aga kohe saame teada, eks ole, Ray?" küsis Annie oma võluval häälel. Mis kuradi moodi ma mõtlen temast?!
"Ah, ikka!" ütlesin järsku. MIDA MA TEEN?!?!
"Nii armas!" hüüdis Anabel oma tasasel soprani häälel. Tüdrukud mõjuvad laastavalt!
Jooksin oma tuppa ja võtsin sealt oma kitarri. Haarasin sahtlist ka mõned noodid ja keksisin teiste juurde tagasi.
"Robin, see on sinu süü, kui mul sassi läheb. Aga on teil siis erisoove ka laulude osas?" küsisin veel. Kui juba, siis juba.
"Ööm, ei ole. Praegult küll mitte," ütles Annie ja naeratas tasakesi.
"Mängi mida tahad," ütles ka Adam. Viisin pilgu Robinile.
"Seda lugu, mida sa isadee päeval papsile mängisid õhtul. See sinu kirjutatud. See onn mu lemmik," ütles mu õde õnnelikult. Ta meeldib mulle nii, kui on millelegi erilisele pühendunud. Ja see laul, mille ta valis, see on ka minu lemmik.
Ohkasin veel ja alustasin looga...

Naerupall Postituste arv : 10 Age : 28

Hmm...mulle meeldis see osa. Isegi väga :)

Ühe kirjavea ma leidsin ja see oli teise lõigu alguses lauses: Ei tea, kas keerab tormis->tormiks kätte ära?

Aa ja siis lõpust neljandas reas, sõna on kirjutatud kahe "n"iga :)

Muidu mulle see osa meeldis kohe väga, selline armas ja mõnus.

UUT!

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Ma märkasin ka seda "on"i värki Very Happy

"Tormiks" mdeadnud Very Happy

Mdea millal uut saab Very Happy

Loodame parimat, aga kuna sa siia täna siis on jahjahjah Very Happy

Homme vbl

Su abiga täna vbl Very Happy

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

5.osa (:

"Ou, Ray, kust sa nii hästi kitarri õppisid mängima?" kostus põrandalt Adami hääl.
"M, no, kui sind ja Anniet siin veel ei olnud ja meie paps oli koguaeg kodus, siis tal oli õhtuti aega meile seda õpetada ja mängida igasuguseid lugusid. Vot nii."
"Veab teil." Tal on õigus. Mina ja Robin oleme tegelikult sellepoolest õnnistatud, et meil mõlemil on isa poolt edasi pärandatud musikaalsus ja ema poolt päritud hea mälu. Eks neid "andeid" ole teisigi, aga need on sellised silmapaistvad ja tulevad olukordades hästi välja. Kuigi mina mängin meelsasti kitarri ja klaverit, siis Robinit paelub rohkem laulmine ja saksofon. Te peaksite kuulma, milliseid musikaalseid palu ta mängib, see on lihtsalt.. südant liigutav. Kena.

Ja ka see on vanematelt päritud, et meile hullupööra loomad meeldivad. Eriti hobused. Isa ala on küll rohkem härgadega seotud ja ema on see hobustega tegeleja rohkem. Isal on küll terve kuur medaleid ja diplomeid ja karikaid täis, hobustevõistlustelt, meeldib talle nüüdseks härgadega rohkem tegeleda. Emal on ka terve kuhi auhindu ja tänukirju kõik kohad täis. Enne seda, kui mina ja Robin sündisime, oli ema kusagil farmis treener. Õpetas algajaid hobustega hakkama saama. Isa oli siis veel hobustega võistlemas. Veel natuke peale meie sündigi, kuid siis hakkas tema pereelu teda kõige rohkem paeluma ja ta oli natuke üle aasta kodune. Siis tulid ta ellu härjavõistlused ja selline värk kogu sellega.

Nii et, minu ja mu kullakalli õe, Robini, elu on täis muusikat ja loomi. See on vist selline kerge lühitutvustus mu perekonnast.
"Kuule, Annie on alati tahtnud klaverit osata. Ja tal on ju nagunii kolme kuu pärast sünnipäev. Õpeta talle need põhivärgid ära, mis selle klaveriga kaasnevad ja pane ta tema sünnipäeval klaveri taha. See oleks tipp värk!" kargas Adam suure õhinaga püsti, peale meie väikest vaikuseminutit.
"Oled kindel? Aga kui ta ei taha oma sünnal mängida?" Kahtlen sügavalt, et ta mängiks. Annie on piisavalt arg, et jätta see tegemata.
"Sa sunnid siis. Kasvõi toore jõuga sunnid ta sinna toolile istuma ja kõik. Palun, minu nimel!" Adam manas pähe mingid kutsika silmad ja arvas, et see võlub mind. Hah! Lootku aga!
"Ma veel mõtlen. Mis päev täna üldse on? Noh, mitte kellaajaliselt, vaid.. noh, tajud küll mu mõttekäiku."
"Eem, kolmapäev vist. Jah, homme on neljapäev. Ma pean siis talli koristama. Shit! Homme ju sajab!" kirus mu sõber ilma. Eks ta vist ole jah päris jube vihma ja lägaga see talli koristamine.
"Okei, aga mis oleks, kui ma ütlen sulle nädala lõpuks vastuse ära? Ma seedin seda värki ja arutan emaga," tõin välja oma poolse tingimuse.
"No eks sa ise tead. Ma ei sunni sind teda õpetama, aga kena oleks. Sõbra teene noh." Mis iganes, Adam!

"Ema, kuule. Adam tegi mulle ühe pakkumise. Ma tahan kuulda, mis sina teeksid," kõndisin ema juurde, kes parasjagu just sööki valmistas. Võtsin kätte noa ja hakkasin kurki hakkima, salati jaoks.
"No, lase tulla." Missuguse ime läbi ta alati nii rõõmsameelne on?
"Adam ja Annie said eile teada, et ma oskan klaverit ja kitarri. Ja õhtul, kui me põhimõtteliselt magasime, siis tal tuli mõte, et ma võiksin Annie'le tema sünnipäeva peo ajaks ühe loo klaveril õpetada. Ja põhiasjad, mis klaveri mänguga kaasnevad. Mida sa teeksid?" küsisin emale otsa vaatamata vaid hakkisin kurki edasi, hoides silmad pingsalt sellel.
"Hm, üsna huvitav ettevõtmine, minu jaoks. Ma võtaksin vastu. Uus väljakutse, miks mitte? Aga jah. Ma tean, milline Anabel on ju. Selline ara võitu. Ma tõesti ei tea, kas ta mängiks. Ma lihtsalt ei mainiks. Võtaksin ette ühe loo, õpetaksin seda talle pingsalt ja järjepidevalt ja alles ta sünnipäeva peol ütleksin, et ta peab mängima. Ma arvan, et ma teeksin nii." Tänud Jumalale, kes lõi siia ilma sellised super olevused nagu on selleks EMAD!
"Oeh, sa nagu muutuksid igapäevaga paremaks, mida sa ka kindlasti muutud," ütlesin emale naeratusega.
"Selleks ju need emad ongi," lausus ta ja haaras mind oma embusesse. Mõnna!

"Hei, Adam. Ma mõtlesin selle Annie värgi peale. Ja ma otsustasin selle vastu võtta," ütlesin poisile, endal näos naeratus laiutamas. Me just liikusime järve poole. Jälle ujuma.
"Oh, lahe! Oled kindel?"
"Jap!" vastasin samasuguse, suure õhinaga nagu mu lapsepõlve sõbergi. Lõime käed kokku ja ootasime, kuni Anabel ja Robin meile järele jõuavad. Vaidlesime senikaua, kuni nad meieni jõudsid, kui tihti Anabel "tundides" käima hakkab. Mina tahtsin muidugi viis korda nädalas, aga Adam mõtles, et kolm korda nädalas on piisav. Nagu ta teaks, kui palju aega ühe pilli õppimine võtab. Aga tema, toruloru, mõtles sellele, et tüdruk kurnab end ära. Elab üle, kui oma sünnipäevaks loo selgeks tahab saada!
Seletasime siis tüdrukutele ka, et mis meil plaanis on, jättes muidugi välja selle, et ta oma enda sünnipäeval esinema peab. Annie oli muidugi nõus. Ja me muidugi vaidlesime ka selle üle, mitu korda nädalas "tunnid" toimuma hakkavad. Robin oli minuga, teades väga hästi, kuidas ühe pilli õppimine käib. Annie oli erapooletu, ta ütles, et võiks ööd ja päevad õppida. Vaevalt küll! Ja Adam oli kindel oma kolme korraga. Jätsime selle teema pooleli, kui olime lõpuks järve ääres.

Pealkiri: Re: Oliver Ray Squin 8.osa 10/8/2010, 11:51

Imehea. Ma tahan uuut Very Happy

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Heh, ma 11-17 Tšehhis, ss ei tule, aga ma täna võin veel üritada midagi miksida

Pealkiri: Re: Oliver Ray Squin 8.osa 10/8/2010, 21:06

Ja tee täna :)

Pealkiri: Re: Oliver Ray Squin 8.osa 10/8/2010, 22:46

Uut paluksin.
Järju läheb üha paremaks.
Super!

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Katu1995

Oeh, peab vist peale hakkama tollega, KUIGI see osa võib tulla vägavägaväga hilja Anoh, teil homme kah aega lugeda (:

AlwaysMe^^

Mul on nii hea meel, et inimesed loevad. Vahepeal, kui mitte keegi ei kommenteerinud oli tunne, et jätan pooleli. Isu kadus ära, aga nüüd on tagasi
Aitäh (:

Võlur Postituste arv : 71 Age : 28

Andsin endast parima! Loodan, et olete rahul. Paras kräpp on. Kui täna veel teen, siis võib-olla lisan ka siia! (: SOOVIGE MULLE OHUTUT REISI!

"Ray, sa oled tõepoolest ebanormaalne!" ütles Annie koos Robiniga riideid kuivaks väänates. Nojah, juhtub, kui nad jälle "kogemata" minu käe läbi koos riietega veest end leidsid. Pole minu süü.
"Mina pole süüdi, et te nii väga riietega ujuda ju tahate!" vastasin neile, suu kõrvuni peas ja rida säravvalgeid hambaid paljastades.
"Õitse mujal, kallis venna," pobises Robin omale nina alla. Tal on vist natuke paha tuju, aga kõigil juhtub. Kallistasin oma õde ja laususin midagi sellist, et elu on lill ja mina olen muruniiduk. Kõik armastavad mind!
"Ray, kamoon, aja oma tagumik prinki ja lähme meile! Annie ja Rob tulevad järgi. Pole meil aega neid oodata!" hüüdis tumedapäine noormees oma pruuni ratsu seljast, raudrüü seljas, mõõk käes ja totter kiiver peas. Olgu, asi pole nii ametlik. Kõigest suvised-roosa, kollase, sinise ja valgega-püksid jalas, pluusi pole, peas ei istu tal mitte midagi peale tumepruunide, mõnusa helgiga juuste ja käes on tal.. käed, vist. Muigasin oma mõtte peale.
"Chill, beib. Ootame pliksid ära. Nendega saab pulli."
"Igav inimene, aga su soov on mulle käsuks!" vastati mulle rüütellikult kummardades.
"Lammas!"
"Meie tunded on vastastikused!" hüüdis Adam ja saatis mulle õhumusi. Püüdsin selle "musi" kinni ja pistsin taskusse. Andekad nagu me alati oleme olnud.
Lõpuks peale sada aastast riiete väänamist, käänamist, kuivatamist ja ahistamist asusime proua ja härra Knight'i häärberi poole. Jah, ma olen kergelt sassis. Kergelt? Pigem tugeva raskusastmega ära põrunud kala, kes näeb välja nagu Jumal. Tundub, et mu egoga on asjad enam-vähem, kuigi kunagi ei tasu kontrolli kaotada.

"Annie, kuule. Mis kell sa homme tuled siis?" küsisin veel enne ära minekut ja tammepuust ukse sulgemist. Ta vaatas oma ingellike silmadega mulle otsa ja vastas pehmel häälel:
"Ma arvan, et mingi neli või viis oleks paras, või mis sa arvad?"
"Jah, mulle täitsa sobib. Homme näeme!" hüüdsin jumalannale, kes seisin ukse peal ja lehvitas oma pisikese, päevitunud käega ja naeratas. I am SO in love!
Hüppasin poole jooksu pealt Marcile selga, kes värava ääres mind ootas ja sidusin aia küljest ta lahti. Kappasin kiirelt oma õele järgi, kes eemal rahulikult jalutas koos hobusega ja nautis ilusat ilma ja värsket õhku. Maailmas teine kõige parem vaatepilt! Esimene on muidugi naeratav Annie.
"Sa oled opakas, teadsid seda?" küsis Robin oma mõnusal, tuttaval soprani häälel.
"Mida ma jälle tegin? Ma olen püüdnud käituda nagu korralik noormees!"
"Sa oled Anabeli kõrvuni armunud! KÕRVUNI! Õh, see on nii vinge!" hüüdis brünett neiu lumivalge hobuse seljas, kes juhuslikult oli minu õde.
"Tasem! Kust sa seda veel võtad?" Kes ei tahaks tagasi ajada oma õele, kes on teada saanud, et tema vennale meeldib tema parim sõbranna? Müts maha! Müts? Mis? KURAT!
"SHIT! Mu kaabu jäi Adami tuppa, kapi peale! Deem! Lähed ees ära? Ma käin siva nende poolt läbi!" ütlesin Robile ja galoppisin koos Marciga tagasi sinna, kust ma just eemaldusin, õe vastust kuulmata.

"ADAM? KUULED MIND?" hüüdsin kõva häälega üle lumivalge maja, millel on sinised aknaraamid ja pruun katus. Keegi ei vastanud, kuid ma kuulsin samme ülemisel korrusel. Keegi siiski kuulis.
"Ray! Mis sind siia tagasi tõi? Unustasid midagi?" ilmus trepile blond jumalanna. Mu süda hakkas täie hooga pekslema, üritades vist näidata, et on Marcist kiirem. Kerge higimull ilmus mulle otsaette ja mu sõrmed hakkasid kergelt võbisema.

Pealkiri: Re: Oliver Ray Squin 8.osa 11/8/2010, 14:45

niihea !

ohutut reisi ! Wink

agajah, tahaks juba jälle uut. Very Happy

Pealkiri: Re: Oliver Ray Squin 8.osa 11/8/2010, 19:43

See on imeimeimeheaaa :)
Ma tahan ka juba uut Very Happy

Et siis ohutut reisi !!!

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

hüüdis brünett neiu lumivalge hobuse seljas, kes juhuslikult oli minu õde.

See jättis mulje nagu oleks hobune ta õde. Very Happy

Me likey.

Ohutut reisi! Very Happy