Armastus (Mõttevälgatus)

Vaatasin oma lõpetatud juttude kausta arvutis ja avastasin, et mu viimastel juttudel on veidralt üksluine teema.

Selle loo inspiratsiooniallikaks on Utada Hikaru laul "First love". Juhtusin vaatama ühte youtube afroismi videot, mille taustaks mängis eelnevalt nimetatud lugu.

Järgnevalt on siis minu versioon kulunud vanast tundest, mida kutsutakse rahvakeeli Armastuseks.




Armastus..


Ma hakkasin mõtlema, et mis asi see armastus õige on, mida ühelt poolt kiidetakse taevani ja teiselt poolt neetakse põrguni.

Armastus on meeleseisund, mis halvab su mõtted ja viib su eemale reaalsusest. Hõljuma roosadele pilvedele. See meeleseisund asetab su ette punased prillid, mille läbi näed sa maailma.
Oma aja veedad sa enam jaolt unistades, naerdes ja end õnnelikuna tundes. Oled sa siis üksi, sõbrannaga/sõbraga või oma kallimaga.
Armastus oma armsama vastu on su meeled halvanud. Korraga tundub elu ilma Temata nii võimatu. Mõtled kas sa üldse enne Temaga kohtumist elasid. Või noh, kuidas sa suutsid elada ilma temata.

Nimetatud roosade pilvede ja punaste prillide meeleseisund kestab hetkeni, kuni juhtub miski, mis sunnib sind tagasi reaalsusesse tulema. Tihti lugu on see juhtum halb, mis sunnib sind elama täiesti vastandlikus meeleolus kui varem.
Kurbus, on selle meeleolu nimeks. Sind kistakse maha roosadelt pilvedelt ja sunnitakse istuma tumedal, äikselisel pilvel. Punased prillid visatakse nurka kildudeks ning asendatakse mustade prillidega, mille läbi sa maailma – reaalsust – näed.
Su meeleolud muutuvaad õnnelikust kurvaks. Naerupisarad muutuvad suurteks, südamest tulnud siirasteks, valu segulisteks pisaratilkadeks.

Meenutad Teda. Mõtled Temale. Mõtled, mõtled ja mõtled. Vaatad tema pilte ja kuulad Teie laule. Nutad, nutad ja nutad. Kuni järsku avastad, et enam pisaraid ei tule. Tunned jõuetust.
Avastad järsku, et mitte miski ei huvita sind enam. Ei kool, ei sõbrad ega hobid. Kõigest on suva! Pohhui!
Avastad koguni, et sa vihkad Teda. Vihkad päeva, mil ta su ellu tuli. Vihkad inimesi, tänu kellele Ta su ellu tuli! Ühesõnaga, vihkad kõike mis seostub temaga.
Tõele näkku vaadates võid sa kõige enam vihata seda, et sa ei suuda Teda mitte kunagi tõsiselt, südamest vihata! Kurat küll!

Kui veab, on kogu sinu valu pealt näinud su hea sõbranna, kes otsustab midagi ette võtta. Ta näeb, et sa oled närbumas. Tema jaoks olid sa ju varem inimene, kes naeris ja naeratas. Inimene, kes kuulas tempokat muusikat ja kandis rõõmsavärvilisi riideid. Asi on nüüd muutunud vastupidiseks. Ta märkab, et kui ta midagi ette ei võta, võib ta su tõesti kaotada.
„Sa olid varem nagu tärkav lilleke kevadel, mitte külmast võetud kärbunud lilleke,“ ütleb ta sulle.

Algab elustamine. Sõbranna veab su ellu tagasi. Käsib sul endaga erinevatele üritustele tulla. Keelab kurva muusika. Kustutab sinu eest sinu endise kallima pildid oma arvutist. Ta ajab sind naerma. Kas sa tahad või ei – sul lihtsalt ei jää muud valikut.

Lõpuks jõuasb sulle endalegi kohale mõte: milleks raisata oma pisaraid inimese peale, kes ei vääri neid karvavõrdki?! Mõtled sellele üksi olles. Ja su näole tuleb iseenesest naeratus, mis tuleb otse südamest.

Ärkad järgmisel või ülejärgmisel hommikul ja avastad, et päike paistab eredamalt ja taevas on sinisem kui varem. Lähed rõõmsalt kekseldes kööki ja valad endale kohvi. Hakkad mõtlema. Ja teed avastuse: mul on kodu. Mul on vanemad. Mul on mu parim sõbranna, kes mind toetab alati. Mida mul muud vaja ongi? Armastust? Võib olla. Taevas on roosa, aga põrgu must. Kõige hullem osa jääb a l a t i viimaseks.