Armastus
Kes usub, kes mitte.
Armastus on kui lill. Kui kõige imelisemat ja erakordsemat sorti lill.
Tema kroonlehed on pehmed, sametised ning nende tooni pole võimalik määratleda, kuna iga inimene näeb neid erinevalt. Samuti ei ole need kunagi ühte värvi, teist korda vaadates juhtub värv olema ikka imelisem.
Tema varred on pikad, tumedad ja okkalised. Kuid need vahelduvad ka mõnikord õndsate, pehmete lehtedega. Mööda vart üles ronimine võib olla valulik, kuid alati on võimalik astuda hetkeks õndsale lehekesele.
Ja viimaks üles jõudes lööb tema lõhn su hingetuks. Nagu värv, on ka armastuse lõhn igale inimesele igakord erinev. Kuid alati segunevad selles lõhnas asjad, mida inimene enim ihaldab. Lihtsalt alati on need erinevates kogustes.
Armastus ei ole mõeldud vaid inimestele. See truu tunne on mõeldud kõigile.
Kuid viimaks närbub ka kõige imelisem lill, kuidas sa ka tema eest ei hoolitseks, kui tihti sa ka tema vett ei vahetaks või kui palju päikesevalgust sa talle ka ei annaks. Armastus on mööduv nähtus, kuid hoolimine on see, mis jääb.
Kes usub, kes mitte.
Mina isiklikult ei usu. Kuid mind pole ka see keegi eriline ja õige jalust maha jooksnud ega kinni püüdnud.