Teismeliste armastus

Teen teise loo juurest veel ühte juttu


Kolisin emaga isa juurest ära. Olen juba elanud siin nõmedas Kanadas nädala. Okei ma ei saa ütelda, et Eesti imepisike koht oleks olnud parem, aga siiski ema kurameeris juba kuid Kanadas rikka mehega. Ta on kuulus. Eestis elasime me isa pisikeses puust majas, see oli metsas. Tube oli seal ainult kolm. Minu tuba, vanemate tuba ja elutuba koos köögiga. Vets ka vannituba olid eraldi. ÕNNEKS!
Ema tüdines sellest elust ja jättis mu isaga kaheks kuuks Eestisse. Ma ei viibinud eriti kodus. Olin tavaliselt Kaari juures öösel. Ta elab nagu villas, aga nüüd minuga võrreldes on see jama. Maja on suur. Hektareid ma ei tea. Suur bassein, viis magamistuba, seitse vannituba, suur elutuba, kontor ja mega suur köök ja selle kõrval ilgelt suur söögituba.
Algul arvasin, et oleks targem ainult enda toas peremehetseda ja mitte eksida siia majja.
Nüüd aga võin juba silmad kinni siin liikuda. Kuulus issi kasuissi loomulikult, aga kutsun teda issiks, sest tema kutsub mind enda tütreks ja poputab igati.
Mu toas on suur ja kõrge voodi. Eraldi Garderoob riiete jaoks ja selle kõrval maast laeni jalanõude riiul. Issi kavatseb teha kottide jaoks ka eraldi ruumi. Oma vannituba on mul ka. Mullivann ja vetsupott. Mu toas on veel eraldi telekas, arvuti, suur karvane vaip, sebra mustritega kaks tooli, laes peaaegu nagu lühter ja ilmatult suur peegel. Armastan seda ruumi. See on sinine ja valgega. Nii ilus.

Tõesti lõbus on vahtida hommikul voodist lakke ja mõelda oma praegusele elule, aga peaksin hoopis mõtlema koolile. Uuele koolile kuhu ma täna lähen. Kohutav on minna uude kooli. Kõik võõrad näod. Okei mida ma ulun olen juba ennem kooli vahetanud. Pisikesena elasin Tallinnas, aga siis isa arvas liiga mürarikas lapse jaoks siis läksime Viljandisse. Isa ega ema ei olnud rahul korteri asukoha üle, kolisime Viljandi teise otsa seal olime kuni minu kolmeteist aastaseks saamiseni. See oli kohutavalt raske kolimine, minu teismelise inimese sõbrad olid seal ja mina lähen kuskile metsa, ei mingeid võltsdokumente ega pidusi. Oli hoopis hulkuvad metsloomad ja öökullid. Kohutav. Kõik oli ilus kuni sain neliteist ja vanemad olid üksteise vastu külmad. Polnud enam armastust oli vaid koosolek minu pärast. Ema lahkus enne jõule kodunt Kanadasse. Oli seal kuuaega. Olin isaga üksinda ta jõi ja laaberdas. Saatsin nuttes emale emaile. Rääkisin talle igast pisarast mis üle mu põse voolasid. Lõpuks emal sai villand. Ta tuli koju nädalaks ja läks uuesti. Siis juba rääkisin talle pisarate maitsest ka jäi väheke puudu, et oleksin kujutanud ette, et need on eri värvi ka veel. Ema oli tulnud varem Eestisse, kui teadsin. Ema ajas lahutuspaberid. Lõpuks nad ikkagi ei ole lahus. Isa ei nõustu. Ema nuttis tunde telefoni taga ja rääkis inglise keeles. „Dear what do we do now?“ või siis „I love you. Call me tomorrow.“
See muutus tüütavaks. Ütlesin emale, et kaaluks Kanadasse kolimist ta polnud nõus, aga ma ausalt olin õnnelik selle üle ja lõpuks ta tahtiski siia kolida. Siin ma olen.

„Tütreke ära juba ülesse, ei tohi esimesele koolipäevale hilineda,“ tegi ema toa ukse praokile ja karjus sealt vahelt.
„Ma olen üleval. Lihtsalt mõtlen,“ jäin edasi lebama.
Ema lükkas nüüd ukse täiesti lahti ja vaatas mind murelikult.
„Lapsuke millest,“ oli ema alati huvitatud. Küllap ta soovis, et oleks tal vaid sellised võimed nagu Edward Cullenil, et saaks vaid mõtteid lugeda.
Aga tal ei olnud neid.
„Isast,“ ei osanud ma kunagi valetada. Olin otsustanud ainult tõtt rääkida.
„Tule valime riided välja,“ keksles ema garderoobi uste juurde ja tõmbas need lahti.
„Jappp,“ läksin ema sujuvalt teisele teemale läinud jutule.
„Kas see roosa oleks ilus, koos musta vööga,“ panin roosa lühema kleidi endale peale ja vöö ette.
„Ilus aga jalanõud,“ tõmbas ta riiete varju jäänud ukse lahti.
„Need kontsad,“ võtsin kohe ukse kõrval olevad kingad.
„Imeline, hakka nüüd riietuma,“ läks ema minema.


Nii jutt läheb alles armastusjuttu poole. Täna veel mitte, aga kas jätkan?

mulle meeldis, nagu mulle on peaaewgu kõik jutud meeldinud mis siin foorumis on
algus on vb natuke tüüpiline, aga mida ma virisen, ega ma ise paremat ei suuda :)
loodan et saab ka järgmist osa

Suht tüüpiline algus ja lühike

Mm...

Üheülbaline. Ma ei oska paremini seletada. Nagu et... kirjutad pikalt-laialt igasugustest asjadest, kuid ma ei tunnetanud emotsiooni. Asju lihtsalt konstateeritakse. "Tool on punane, meie lagi on kellegi põrand".

Kui sa alguses peategelase tuba ja maja (nii praegust kui eelnevat) kirjeldasid, lugesid sa asjad lihtsalt üles. Kapp, voodi, vannituba, vann, klosett, kaks suurt tuba, üks hiiglaslik köök jne. Selles puudub elu. Nagu loeks järjekordset harjutust eesti keele TVst, kus peab otsima välja sõna, mis teiste juurde ei kuulu vms. (Okei, selline ülesanne sattus mulle küll viimati nädal aega saksas ette, kuid see selleks. )

Minu soovitus oleks lisada kirjeldusi. Ära räägi üldisest, räägi praegusest. Lisa emotsioone, kirjeldusi. "Teises toa otsas kõrgust tammepuust riidekapp, mis oli juba täis mu lõputuid riidehunnikuid." See oli suht lamp näide, aga usun, et põhimõttest said aru. (:

Kuid eks see alguse asi ole... Filmi algused üldjuhul igavad, raamatute algused... Usun, et siin annab veel palju ära teha ja mis peamine - harjutamisega tulevad kogemused ja oskused. :)

Ootan juba järgmist osa:)
See on ausalt ka hea:)
Mõnest kohast natuke viriseks aga ma ei hakka virisema peaasi on see et sa uues osa teeksid:)

EEEEEE...
Mul praegustegagi raskusi.

Vaena HottButterfly.
Ta nuttis mulle peaaegu msnis:D
Tal läks teisel arvutil kõvaketas katki ja kõik ta osad on kadunud.
Ta masenduses suremas.
Aga tegelikult ma ei teadnud, et su tekst nii hea on:D