Esimene armastus

Kes oleks osanud iial arvata, et mina, lihtne maaplika, oleks uskunud armastusse esimesest silmapilgust? Mitte paljud, sest nad teavad, milline ma olen. Nad naeruvääristavad mind, kiusavad, lõhuvad mu asju... Kes oleks osanud arvata, et elu nii raske on? Aga ma tulen sellega toime, ma olen tugev...

"Hommikust!" kõlas mu kõrvus kell 09.04. Vinnasin end vannituppa ning tegin end korda, palju see ikka on, ripsmed värvida, kreemjas huulepult peale ning natuke peitepulka punnide katmiseks. Kööki jõudes tundsin tugevad pannkookide hõngu. See ajas mulle isu peale, tavaliselt mul hommikuti isu pole, aga kui isa süüa teeb, siis on kohe teine asi.
"Sa nii vara täna üleval," imestas isa.
"No jah, kui mõni sahmerdis sind üles ajab," vastasin ma uniselt. Selle sahmerdise all mõtlesin ma oma nooremat õde. Ta on tõeline tüütus. Pole päevagi, millal ta poleks mul jalus. Soovin, et saaksin juba siit kaugele minema.
Mu mõtetest äratas mind isa. "Cecilie, kas ma viin su kooli?"
"Ei, ma lähen täna jalgsi, ilm on ilus."
Astusin uksest välja, roosa-musta värviline koolikott seljas, ja hakkasin väikesest korterist kooli poole kõmpima. Koolini on üsna pikk tee, peaaegu 2 kilomeetrit, sellepärast pean varakult teele asuma. Jalgrada viib läbi tiheda metsa kuni bussipeatuseni ja siis sealt edasi viib buss mu kooli juurde. Ma vihkan seda kooli, neid õpetajaid ning õpilasi.
Juba kooli uksest sisse minnes tunned, et läheks parema meelega koju tagasi. Sind tervitatakse nõmedate sõnade ja ebameeldiva üllatustega, omadest hoolitakse ja kaitstakse neid, kui vaja. Mina omade hulka ei kuulu. Mul pole mitte ühtegi sõpra siin koolis. See on ka põhjus, miks ma siit lahkuda tahan. Pean seda jama veel taluma 4 aastat. Minu jaoks tundub see igavikuna..
Astusin eesti keele klassi sisse, kõik tundus olevat normaalne, kuid järsku tunnen, et lendan pikali. Mulle oli nöör jalgade ette tõmmatud. See oli kohutavalt piinlik, kogu seda arvestades, et pean seda iga jumala päev taluma.
"Küll nad on sinuga õelad," kuulsin kedagi rääkimas minuga. "Las ma aitan su püsti."
Ulatasin Talle oma käe ning Ta aitas mu püsti. Vaatasin oma päästja sügavsinistesse silmadesse tänulikkustundega.
"Aitäh!" oli kõik, mis ma suutsin öelda, ta ilu ja heasüdamlikkus lummasid mind.
"Võta heaks! Muide, ma olen siin uus, mu nimi on Mark Dubois." ütles ta.
"Ahah, tore tuttavaks saada, minu nimi on Cecilie Demu." laususin häbelikult. Poiss naeratas ning sammus tühja pingi poole. Kell helises.
Peale tunde püüdis Mark mu kinni.
"Hei, kuule, ma mõtlesin, et võiks üksteist paremini tundma õppida. Kas sa raamatukokku viitsid, teeksime koolitükid koos ära?"
No kuidas sa saad sellisele armsala kutile ära öelda. "Hei, nojah, mul oleks au sinuga tutvuda. Aitäh veelkord mu päästmise eest!"
"Tühiasi!" lausus Mark ning vaatas mind.
Seadsime end Markiga väikseima laua juurde.
"Räägi sa endast ennem, Cecilie."
"No olgu, minu nimi on Cecilie Demu, olen 15 aastane, elan siin samas, Londonis, Average Avenuel koos ema Leah ja isa Davidi ning väikese õe Kirstyga. Kolisime siia Los Angelesest 5 aastat tagasi, kuna mu ema leidis siin parema töö. Kirsty on alles 4 aastane, aga juba käib närvidele. Nüüd on sinu kord!"
"Olen Mark Dubois, 16 aastane, elame koos ema Giney ja suurema venna Andyga kellatorni juures. Isa suri sõjaväes, kui ma olin 3 aastane, sestap ma ei mäleta temast midagi eriti, peale selle, et ta nimi oli Jonas. Mu ema ei taha temast rääkida, ütleb, et see oleks tema jaoks väga ränk."
"Sa tundud väga tore olema, Cecilie" lausus Mark ning heitis mulle oma armsa pilgu.
"Tore, et sina vähemalt arvad nii, aitäh."
"Panin tähele jah, et sa pole vist kõige populaarsem tüdruk oma klassist?"
"Olukord väljub varsti isegi kontrolli alt, nad on juba mu pinali ära lõhkunud ja päevikult osa lehti välja tirinud, see muutub juba väljakannatamatuks. Aga mind hoiab elu see, et ma loodan, et ükskord ma saan siit ära, kaugele ära."
"Mul on väga kahju! Aga tea, et ma ei lase neil sulle enam viga teha." lausus Mark need imearmsad sõnad.
"Ma olen sulle täna võlgu! Ma pean nüüd minema, mu vanemad ootavad mind, näeme siis homme!"
"Oota, Cecilie, ma annan sulle oma MSNi."
"Aitäh, tsau!"
"Tsau, Cecilie!"

See poiss on tõeliselt eriline. Mitte keegi pole minust kunagi niimoodi hoolinud. Ta vist isegi meeldib mulle.

Haha, mul on see viga jah
Proovin meelde jätta.

Oih, ups. Ma parandan ära.

Mhm, ikka. :)

"Tsau mamps, mis täna süüa on?" küsisin ma saapaid jalast ära võttes.
"Tere Cecilie kullake, mõtlesin, et teen sealiha praadi."
"Am, okei, ma nüüd lähen õpin ära."

Jõudes oma tuppa, viskasin koolikoti nurka, krabasin läppari ja lülitasin selle sisse. Uudishimu valdas mind täielikult, tahtsin juba Markiga rääkida. Olin totaalselt ära armunud. Kui mul aeglane pask läpakas lõpuks end liigutama hakkas, logisin end MSNi. Otsisin välja selle lipiku, mille Mark mulle andis, kus pidi olema tema MSN. Kribasin selle sisse ja jäin ootama, kuni ta selle vastu võtab. Niikauaks läksin eKooli ja vaatasin õppimist. Päris palju jäeti, matemaatikas ja vene keeles eriti, nagu alati.

20 min hiljem..

Kuulsin plõnksatust, mis kostis mu arvutist. Tormasin vaatama, kas ta võttis vastu. Oligi vastu võtnud ja nüüd juba messib minuga.

Markk , says: Tsauki! Nagu näed ma võtsin su kutse vastu :)

hey there's Cecilie says: tsao, näen jah see on tore ;p

Markk , says: ma mõtlesin, et võiks kuskil kokku saada

hey, there's Cecilie says: olguu, eks ma sain just need ülejäänud koolitükid tehtud, mida me raamatukogus ei jõudnud ära teha

Markk , says: Saame city hally juures kokku, sobib?

hey there's Cecilie says: jah ikka, ma hakkan tulema, näeme ~

Markk , says: Sauki

Hakkasin end sättima, lõin end veidi rohkem üles, kui hommikul olin seda teinud. Panin selga oma kõige uuemad riided ning tumesinised kontsad. Seadsin oma pruunid kiharad kõrgesse hobusesappa. Tegin kerge meigi ning olin valmis minema.

"Hei, jõudsid juba siia!" hüüdis juba linnahalli juures olev Mark.
"Hei, kuule jah, isa tõi mu ära."
"Lähme sisse, õues on külm," lausus ta hoolitsevalt.

Leidsime endale kohad Starbucksis. Mina tellisin megasuure kohvi, tema keskmise latte.
"Tead, see on imelik, et ma alles täna kohtasin sind, aga juba sa oled mulle meeldima hakanud."
"Noh, ee, no tegelikult sa nagu ... meeldid mulle ka." laususin kokutades ja ülihäbelikult.
"Ma mõtlesin, et sa võid minu kõrvale istuma tulla, kui sa muidugi vastu pole."
"See oleks tore küll." rõõmustasin ma.
"Ma saan siis sulle koguaeg toeks olla, mulle meeldib su läheduses."
"Issand, see on nii armas, tõsiselt armas." punastasin ma.

Läksime peale kohvi joomist parki jalutama. Central Park on sügisesel ajal ikka tõesti kena.
Järsku tundsin, et Mark peatus ja haaras mul kätest kinni. Ta keeras end minu poole, vaatas oma sügavsiniste silmadega mulle otsa.
"Mis on, Mark?" küsisin ma kahtlustavalt.
Tundsin, kuidas ra võttis mu lõuast kinni ja tiris seda enda poole. Siis meie huuled kohtusid. See oli imeline tunne! Oleks tahtnud seda uuesti ja uuesti kogeda. Seda pole lihtsalt võimalik kirjeldada.
"Mark, see oli imeline!" laususin ja kallistasin teda. Tema pruunid juuksed olid super pehmed, libistasin oma sõrmed nende vahelt läbi. Olin leidnud oma elu armastuse.
"Kas sa minuga käima tahad hakata?" küsis ta ootamatult.
"Ee, ikka, jaa, ma oleks väga rõõmus! Aga ma muretsen, et kas see liiga vara pole?"
"Ära muretse, ma usaldan sind sada protsenti."
"Mina sind ka." naeratasin.

Kõndisime käest kinni kuni minu majani.
"Aitäh, et mind saatsid."
"See on minu jaoks suur rõõm!" lausus Mark.
Tegime ühe pisikese musi ning läksime igaüks oma koju.

Ma ei suuda seda uskuda. Ma leidsin endale elu armastuse! Ta on nii armas lihtsalt!

Kas sa kunagi mõne jutu lõpetad ka? Kirjutad ühte juttu kolm osa ja viskad kõrvale.

Superstaar jätkub. Mulle lihtsalt tuli isu armastujuttu kirjutada

Jah, aga "Isobel", "Lilly", "Unistus", "Kristiina Elu", "Selline on elu!!!!"?

Neid ei saa lõpetada, kuna ma sain vahepeal uue arvuti ja siin pole neid jutte.

Mõtisklesin toas viimati juhtunud sündmuste üle. Kas see juhtus minuga päriselt? Näpistasin ennast. See on PÄRISELT, Cecilie! Kuidas see mulle kohale ei jõua? Ma olen nüüd suhtes. Tiba närveerin homse pärast, et kui terve kool teada saab, et me käime, siis võib juhtuda ka see, et kiusamine läheb hullemaks, või mind võetakse omaks. Eks ma saan siis homme teada.

Logisin end MSNi sisse ja lootsin, et ta pole sees. Minu õnneks ta polnudki sees, kuna ma olin praegu täiesti segaduses, ma pean seda veel seedima. Siiski, mu parim sõbranna, 9. klassist, hakkas minuga rääkima, kelle nimeks on Joana.

Joana muah (L) says: Tsauuu tibu Mis teed?

hey there's Cecilie says: tsau Jo, ah niisama mõtlen oma elu järele, sa ise?

Joana muah (L) says: Kle, niisama musa ja juttu. On uudiseid ka ?

hey there's Cecilie says: on tglt küll, ma nüüd nagu käin ühe poisiga

Joana muah (L) says: ARE U SERIOS? Cecilie palju õnne, kes see lucky guy on? Urr :)

hey there's Cecilie says: yeah, see on see uus poiss, kes mu klassi tuli, Mark

Joana muah (L) says: OMG! Sa oled maailma kõige lucky'm tüdruk ever! Te nagu tõesti sobite kokku, ma nägin täna teda, üks kuum tükk

hey there's Cecilie says: einojah ta on tõesti nunnu, ma usaldan teda 100% :)

Joana muah (L) says: Mul on nii hea meel :) Aga mul on ka üks uudis ...

hey there's Cecilie says: ma eeldan, et see pole hea uudis??

Joana muah (L) says: Õieti eeldasid, Tom jättis mu maha...

hey there's Cecilie says: Jo, mul on nii kahju miks ta nii tegi?

Joana muah (L) says: No ta ütles, et meist ei tule midagi välja jne. Ma ise arvan, et ta leidis minust palju parema tüdruku -.-

hey there's Cecilie says: issand, i'm so sorry aga ma nüüd pean minema, tsauu Jo ja kõike paremat sulle!

Joana muah (L) says: Sullegi!

hey there's Cecilie is now offline.

Mul oli Joanast nii pagana kahju. Tema ja Tom olid maailma nunnum paar. Ma olen praegu Tomi peale väga vihane, et ta Jo'd niimoodi kurvastas.
"CECILIE SÖÖMA!!" karjus ema köögist.
"Kohe tulen!" karjusin vastu.

"Mmm, see on parim seapraad, mida sa eales teinud oled, emps!" laususin toitu veel pooleldi suus hoides.
"Ma teadsin, et see sulle meeldib." naeratas ema kavalalt.
"Kus isa on?"
"Ta jäi tööle kauemaks, tuleb alles mingi kahe tunni pärast."
"Aa, okei siis," ütlesin ma ja viisin enda nõud kraanikaussi. "Aitäh emps ja ma lähen nüüd enda tuppa, palun mitte segada."
"Võtan arvesse!" hõikas ema mulle järele.

Läksin Facebooki ning mind ootas seal ees sõbrakutse, arvatavasti Markilt. Oligi. Võtsin selle kindla käega vastu.

4 tundi hiljem...

Koputus kostis mu uksele.
"Sisse!" hüüdsin ma.
"Cecilie, mine nüüd magama, kell on palju ja sul on homme kontrolltöö," ütles ema pea ukse vahelt sisse pannes.
"Mh, eks ma lähen siis," laususin ma päris uniselt.
"Head ööd!" ütles ema mulle ja pani tule kustu.
"Sulle ka emps!" ütlesin ma siis, kui ema ukse kinni pani.

Ma vihkan kontrolltöid. Saan selle kindlasti kolme või nelja. Ja samas närveerin ka Marki pärast. Head ööd!

Hmm, tead mis.. ma ei anna sulle liiga palju kriitikat, sest muidu jätad sa selle pooleli.
Mind häirivad muidu MSNi vestlused juttudes, aga vahet pole.
Väga palju kõnekeelt on sul, proovi slängi vältida. Ja laused on kuidagi kohmakad. Igatahes, ootan jätku ja loodan, et sa jätkad oma teisi jutte, sest arvutivahetus ei ole mingi probleem.

Ei, andke ikka kriitikat. Ma luban, et teen kasvõi 10 osa.

Esimese osa esimesi ridu lugedes meenus mulle kohe, et olin seda kuskil kuulnud.

samemistakesbypille.blogspot.com/2012/08/esimene-armastus-1.html


See pole ju sinu jutt?

Pille lubas 3 osa teha, aga nüüd teen edasi vms. Okei, i know, aga ta lubas.

Praegu sa põhimõtteliselt valetasid. Sa pole sellest jutust sõnagi kirjutanud, aga ometi valetasid sa, et see on sinu oma? Oleks siis tõesti olnud nii raske kasvõi algusesse kirjutada, et see pole sinu kirjutatud, et teil on sõbrannaga mingi kokkulepe, et sa kirjutad tema juttu edasi?
-.-

See oli vastik. Tõesti vastik tegevus. Lugesin need osad läbi ja pidin mainima, et sa kirjutad paremini, kui oma eelmisi lugusid, kuid nüüd ma ei teagi, kellele ma peaksin seda ütlema. Sina või Pille?

No ma unustasin ära. Mdea, ma siis ei jätka seda. Hakkan siis uut kirjutama.

Lihtsalt näita mingi screen copyga, et Pille teab, mida sa teed. Siis võid ju edasi kirjutada ning sa ei pea uuega alustama. Lõpeta lihtsalt "Superstaar" ära ning kui teistega tõesti ei tule uusi mõtteid, siis võid paluda ju kustutamist.

Ma küsisin Pillelt uuesti ära, ja ta ikka lubas. Ta kinkis selle jutu mulle

Aga tunnistus? Kuidas me teame, et sa ei valeta?

Kas ma pean pildi tegema või kopin selle siia?
Hetkel teda pole MSNis.

Ma tahtsin ka mainida, et sinus on mingisugune areng olnud, aga nüüd vist ei tasu seda öelda. Sina ju ei kirjutanud seda.

Ausalt, ta ütles, et "Ma kingin selle jutu sulle".
Uskuge või mitte. Mul suva.

Ja jälle üks jutt jääb lõpetamata.