Armastus on pime !

jjouks.. üritan ka siis mingi jutu kokku kirjutada.. (Jutu alguses on kõik see, mis on päriselt juhtunud. Inimeste nimed ja kohanimed muudetud!)
Alustuseks siis minust. Ma olen 16 aastane tüdruk, kelle nimi on Getter. Elan Viljandis.
Nüüd siis jutu juurde..

Kätte oli juba jõudnud sügisvaheaja neljapäeva õhtu ja me sõbrannaga otsustasime minna Põltsamaale sõpradega kokku saama ja pidu panema. Nii me siis ka tegime. Läksime bussiga Põltsamaale. Bussipeatuses ootasid meid juba Risto ja George. Me läksime poodi jooke ostma. Risto ja George ostsid kaks viina ja kaks GINi. Me Liisiga võtsime siis pealejoogiks apelsini mahla. Poest väljudes läksime bussikasse istuma. Istusime natuke aega ja siis otsustasime, et läheme Liisi kasuisa korterisse, mis oli hetkel tühi, kuna ta isa oli Poolas. Mõeldud tehtud. Olime siis korteris ja jõime, rääkisime ja naersime. Ma lamasin voodis, mu kõrval oli George, teised olid teises toas. Varem ma George’i ei teadnud aga Liisi tutvustas meid ja me saime sõpradeks. Me hakkasime George’iga kirjutama telefoni teel. Ta ütles mulle, et ma olen ilus tüdruk ja et ma meeldin talle. Ma vastasin talle põhimõtteliselt sama moodi, ainult et „tüdruku“ asemel oli „poiss“. Mõne aja pärast kirjutas ta mulle, et ta tahab minult musi, või et veel parem oleks, kui ta saab minult suudluse. Ma ei olnud nõus, sest ma arvasin et tal tüdruk olemas. Ta kinnitas mulle, et tal ei ole tüdrukut ja siis küsis mult, et kas ma löön teda, kui ta mind suudleb. Selle peale vastasin: „ma ei tea, tee proovi“ ja ta suudles mind. Ma ei takistanud teda. Vaid suudlesin vastu. Nii me siis olime seal kahekesi, kuni sinna saabusid Risto, Madis, Martin, Gerly, Gea ja Liisi. Liisi oli minu peale veidi pahane, sest talle meeldis George aga ma sellest ei hoolinud, sest George tahtis olla minuga, mitte temaga. Liisi ja Risto läksid välja, sest Risto tahtis suitsu teha. Gea ja Gerly järgnesid neile.. Mõne aja pärast läks välja ka Jaanus. Me jäime neljakesi korterisse. Mina, George, Madis ja Martin. Ma ja George hakkasime jälle suudlema. Madis ja Martin tulid suht lampi meie kõrvale ja hakkasid mingit teemat seal ajama. Mind ja George’i see eriti ei huvitanud ja me ei teinud neist välja, kuni nad meid kiusama hakkasid. Varsti tulid korterisse ka teised. Ainult Gerly ja Gea ei tulnud, sest nad otsustasid minna koju. Kõigil oli juba päris igav, ning nad läksid koju. Ainult Liisi ja Martin jäid veel korterisse minu ja George’i juurde. Mõne aja pärast oli Liisi minu ja George’i peale juba päris kuri ning ta käskis George’il lahkuda. Nii George ka tegi. Ta lahkus. Kuid enne ära minemist andis ta mulle veel pika suudluse ning lahkus siis.


On mõtet edasi kirjutada ?

okei.. ma siis ei tee edasi..

"Ma ja George hakkasime jälle suudlema. Madis ja Martin tulid suht lampi meie kõrvale ja hakkasid mingit teemat seal ajama."

Sellis asja annab pikemalt ka kirjutada.

Mnjah, üldiselt liitun EITCi arvamusega.

Minu meelest oleks see vale, kui sa praegu pooleli jätaksid. Ma ei usu, et EITC nüüd oma kommentaari pahaga mõtles. Pigem vastupidi.

Sa võiksid proovida seda esimest osa parandada või selle hoopiski ümber kirjutada. Ma ei saa öelda, et sündmustik poleks põnev, sest ma ei tea seda veel täiesti. Samuti on võimalik ka kõige tavalisemad ja igavamad asjad huvitavaks kirjutada. :) Oled kirjutanud selle osa mina-vormis, mis on iseenesest kohe hea, sest sa saad välja tuua, välja kirjutada erinevaid emotsioone. Näiteks tuues... kui George seda peategelast suudles, siis võid ju kirjeldada piiiikalt-pikalt, kuidas ta end tundis, mida ta sellest arvas, seda segadust või siis, just vastupidi, seda selgust, mis temas võimust võttis. Samuti annavad kõigele palju juurde just need kõige pisemad asjad, tähelepanematud detailid. Selle suudlemise asja juurde tagasi pöördudes võiksid mõelda täpsemalt neid väikeseid asju, mida peategelane tunda võis - George'i pöial tema peopesa vastas või... või George'ile iseloomulik lõhn või... midagi sellist. Ma usun, et sa leiaksid kindlasti midagi sellist, mis sinna just parajasti sobib. :)

Ja veel, mina soovitaksin sul rohkem jutus olevikule keskenduda, kirjeldada võimalikult palju ( kuid ka mitte liiga palju ) seda hetke, milles see jutt hetkel on. Pole vaja, et jutt pidevalt edasi kiirustaks, vahepeal võib natukene rahulikumalt võtta, rohkem kirjeldustele keskenduda.
Kuigi ka kirjeldustega ei tasuks liialdada. Niimoodi parajalt palju, kuidas sa parasjagu tunned, et piisav on.

Oeh. Nüüd ma vist sain kõik kirja pandud siia. Ma vabandan, et ma niivõrd hoogu sattusin ( taaskord ), aga kuna ma siin vaikselt omaette naeratan, siis ei ole minu imelikul tujul piire.

Igatahes, lõpetuseks ütlen, et ära mitte mingil juhul pooleli jäta. Püüa ja proovi ikka uuesti ning kirjuta ja jutusta ja kirjelda ja... !
Naerata ka.

Mina jään siis igatahes uut osa ootama! :)

okk.