Sa tulid. Sa läksid.

Kunagi ammu kirjutatud mõttetu jutuke.
Mõtlesin, et kui juba valmis on panen siia kah üles.
enjoy.

---------------------------

Iga kord kui sajab lund olen ma morn. Põhjust ei tea keegi peale minu ning see on ka õige. Kas neil oleks vaja teada mida ma läbi elasin ning kas neil oleks õigus haletseda mind kui ma seda ei tahtnud. Või tahtsin?
Lumi on nagu unistus, valge ja pehme. Lumi on nagu valu ning pisarad, lihtsalt külmunud kujul : jäine ning märg. Iga kord kui seisatan kriiksuva värava ees tühjal krundil mida katab talvel kristalne vaip ning suvel taimedest palakas ei suuda ma vastu panna soovile taaskord minna sinna ja tunda taaskord seda tunnet, seda veidrat tundmust kui mu süda murdus. Kas pole veider? Kas pole kummaline, kui soovid ja samas pelgad näha vaimusilmas mõnda kindlat asja? Mina varjan oma meeltes paljusid saladusi, mida soovin varjata kuid samas omada kauemaks. Kuid just üks on selline mida tahan alati säilitada, mida tahan alati karta ja mida ei taha kunagi unustada. See saladus oled sina. Sina, säravas päikesevalguses. Sina, küütlevas kuusäras. Sina siin minuga ja sina lahkumas. Sa olid minu elu kuni nägin su kahvatut keha lõdvana lamamas läikivast terasest surnukuuri laual. Nägin su näol õrna naeratust ja teadsin, et sa oleksid soovinud niimoodi surra. Surra minu eest. Sa olid minu südame soppide ainus kangelane, mootor mis pumpas verd ja asi mis pani mu varem elutu rinna tõusma ja langema. Su kadudes ei olnud mu elu mõtet kaotanud. Ei, mul polnudki elu. Iga hommik, õhtu kui möödun sellest kindlast roostes väravast kus oli toimunud meie viimane kohtumine tunnen pistet kohas, kus oli olnud varem süda. Iga kord kui näev meie aasa päikesesäras tuikavad mu seiskunud kopsud. Iga kord kui sajab lund mäletan meie esimest kohtumist ja iga kord kui tuiskab vasardab minu peas vaid üks kindel sõna, üks kindel fraas :
Tulin, et teha sind õnnelikuks....
Nii sa ütlesid kui olid mind esimest korda suudelnud. Nii ütlen mina kui külastan su hauda ja nii ütleme me mõlemad koos iga koiduaeg kui sinu nägu särab päikeses vastu minu pisarate märjale näole. Kuigi sind enam pole läheb mu elu edasi ja ükskord oleme me taas koos. Ükskord oleme taas üksteise embuses ja kunagi kui meie välu on juba rohtund mälestus ja ma olen sust üle saanud tuletad sa ennast mulle meelde ja mu lootus kestab kuni päevani millal surm mind enda raudseisse kütkesse aheldab nagu tegi sinuga.
Jää hüvasti...