Andesta

Kirjutasin selle üht suparkurba laulu kuulates.
Masekas on kah.
Loodan, et see väga mustades toonides ei ole.
Plz kui loed kommenteeri.
Enjoy
--------------------
Mis mõttega?
Sul polnud julgust minu eluajal oma suud paotada, sa ei rääkinud mu matustel ja nüüd, kuis kõik on läbi tuled sa mu hauale.
Ära püüa mind parandada, ma ei ole ju katki üritan talle läbi tuule sosistada.
Jahmatan kui esimene pisar ta silmist langeb, neist jahmatavsinistest silmadest mida ma nõnda armastasin.
Kahvatan kui esimesele tuleb kaaslaseks teine.
Nii et ma siiski tähendasin talle midagi? Aga mida?

Inimhing kesk oma elurada
püüab täita oma soove.
Inimhing kesk õnnetuste jada
liigub isikliku loojangu poole

Minu eluajal see kirjeldas see salmike mu elu. Kuni viimaste hetkedeni peatamatus vabalangemises, allpool vahused lained, vihmamärjad ja mere pisaraid täis teravad kivid, uskusin ma poeemi. Nüüd aga tundud sina olevad esimese rea alguses, pole sinust järel enamat kui oma keha küljes kõlkuv hing.

Ma olin sulle tõesti tähtis, sa vist tõesti hoolisid minust.
Vaatan mustasid roose mis sa mu hauale asetasid. Mu lemmikud.
Vaatan su siniseid silmi mis märjalt läigivad. Mu lemmikud safiiridena säravad asjad peale su enda.
Vaatan su valu. See mu lemmik pole. Seda ma vihkan.
Aga muuta ei saa ju enam midagi.
Ma valisin oma tee.
Andesta.

---------------------
Vaadake muu uut järjut, Neiu punases kaah.
AM.