Saatan ei andesta

Tere. Mina olen Mia. Ma olen 14 aastat vana, mustade juuste ja mustade läätsedega. Kõik, kes mind tunnevad arvavad et ma olen satanist või midagi. Aga ma ei ole, ma ei tee rituaale, ega midagi. Ma olen lihtsalt proffesionaalne vaimude väljakutsuja, ja minu suurim unistus on kutsuda välja saatanat. Ma olen kutsunud välja paljusid, paljusid ja ma ei usu et mul isegi poolte nimed meeles on. Ma võin neid lollitada, teistele kallale saata, ma lihtsalt valitsen neid. Minu sõbrad kardavad mind, kuid samas ka ei taha minuga vaenujalale sattuda. Ilmselt on neil meeles see päev, kus Valge Daam tappis Mari. Ma usun et see päev, ei lähe neil kunagi meelest...

** Mari lähenes mulle. Ta silmades oli raev. "Sa tuled mulle, Marile ütlema et ma olen narkosõltlane?" küsis ta, väriseva häälega. Mina vastasin talle aga rahulikult. "Jah, ma nägin sind seda vastikut valget pulbrit ninna tõmbamas. Ja siis läksid sa Karlile kallale. Küünistasid ta nägu ja karjusid. Ja nüüd peab see välja tulema. Sa ei saa niimoodi olla, sa ohustad teisi." Mari hingeldas vihaselt, seejärel karjatas, ja tormas mulle kallale. Ta käed sulgusid mu kõri ümber, ja ma ei saanud hingata. "V..Valge Daam." kähistasin ma kuidagi, ning mõne hetke pärast langesime me mõlemad maha. Ma vabastasin end ta haardes, ja vaatasin seejärel talle otsa. Ta oli surnud. "K*rat, seda ma ju ei tahtnud..." mõtlesin ma ahastusega. Mis minust saab, kas mind hakatakse süüdistama tema tapmises? **

Raputasin ennast oma mälestustest üles. Minu ainuke sõber, tõeline, on Lucy. Temaga koos olen ma kõik läbi elanud. Tema oli juures siis, kui must ratsanik mu peaaegu oleks tapnud, tema oli juures, kui ma kutsusin esimest korda välja eelajaloolise looma vaimu. (Jah, selline asi on võimalik, proffesionaalidel nagu mina). Vaimude väljakutsumine on mulle juba nagu mäng, minu kirg. Minu kasiino. Mõnes mõttes on see nagu vene rulett, küll väga kauges mõttes. Sa kunagi ei tea, kas ta läheb tagasi, või mitte, kas ta tuleb halbade kavatsustega või ei.

Täna oli see päev, kui ma otsustasin välja kutsuda saatanat. Ma olin selleks hoolega valmistunud. Mu ema ja isa olid läinud mingisse mõisasse ööbima, ja see tähendas et maja oli tühi, tühi minu ja saatana jaoks. Kaasa kutsusin ka Lucy. Ta küll kartis, kuid oli siiski nõus minu pärast toas viibima. Ka mina kartsin. Terve tuba oli kaetud musta riidega ja mustad küünlad põlesid. Ka meie olime musta värvi riides. Noh, nii olime me ka alati riides. Kaks korda kustutasin ma küünlad ära ja lõin kõhklema. Olles kolmandat korda küünlad süüdanud, koputas keegi uksele. Ma jooksin ruttu uksele, sulgedes hoolikalt elutoa ukse. Ukse taga oli meie klassiõde Mirjam. Ta on üpriski normaalne, kuigi veidike tibi. "Mis tahtsid?" küsisin ma üpriski ebaviisakalt. "Ma mõtlesin, et noh, mul tuleb täna üks pidu, ja äkki te tuleta ka Lucyga?" küsis ta. Vaatasin teda nagu hullu. Mina ja peod EI käi kokku. "Ma mõtlen selle üle." ütlesin ma väikse pilkava muigega ja sulgesin ukse. "Luce, peole tahad minna?" küsisin ma naerdes. "Lucy, kus kurat sa oled??" karjusin ma seejärel, tühja tuba nähes. Lucy hüppas mulle seljatagant kaela, ja ehmatas mind. Ma sain tema peale vihaseks, meie siin üritame kõige ohtlikumat olendit välja kutsuda, ja tema lollitab. Võtsime kätest kinni ja istusime rätsepistes põrandale, meie vahel kõige suurem must küünal. Panime silmad kinni ja mina hakkasin mingit väljakutsumisloitsu ümisema. Tegin silmad lahti, ja nägin et küünal on kustunud. See ei hirmutanud mind, nii on varemgi juhtunud. Lucy neelatas, ja näitas seinale. Seal oli vari, sarvedega vari. Ma kogusin, ja hakkasin ettevaatlikult rääkima. "Tere, teie kõige kõrgem ja võimsam. Meie oleme Mia ja Lucy. Me tuleme rahus, ja loodame ka et Teie lähete rahus." Järsku tekkisid seinale sõnad: "Te kutsusite mind niisama välja, teil pole selleks põhjust, ega ju. Ma loen teie mõtteid ja tean igat teie käiku!" Sõnad kadusid nii ruttu, kui olid ilmunudki. Järsku kustusid ka ülejäänud küünlad, ja kõuehäälne naer lendas üle meie toa. "Saatan ei andesta!" kuulsin veel kriiset, enne kui me toast välgukiirusel minema jooksime.

M, okei, ma ootan järge, sest see lõpp jäi poolikuks või kuidagi nii...

Sellest tulebki järjejutt.

M, jättis küll lühijutu mulje aga ma OOTAN JÄRGE which means, et ma teen seda

"Ja mida me nüüd teeme?" hädaldasin ma, istudes maja ette asfaldile. "Ära vingu, sina ju tahtsid teda välja kutsuda.." lausus Lucy. "No, jaaa, ma arvasin et ma oskan ta tagasi ka saata." Lucy vaatas mind sellise ' ära arva endast liiga palju ' pilguga ja turtsatas. "Okei, ma arvan et meil pole muud teha kui Mirjami poole minna." ohkasin ma. Lucy nõustus ja nii me siis hakkasimegi tema poole minema. Kohale jõudes nägime suurt rahvamassi, kõik olid mingid tibid ja geelikad, meie olime siin ainukesed kaks musta. Tore. "Jou iiiimoooooozzzzzzz." hõikas meile üks silmini täis poiss. "Lollakas," nähvasin ma talle, "õpi vahet tegema emodel ja lihtsalt nendel kellele meeldib must värv!!" Kutt manas ette mõtliku näo ja hõikas siis: "A neil polegi vahet ju!" Jõllitasin teda mürgiselt ja sammusin temast eemale. Eemal nägin Kaisat tantsimas mingi kutiga. Muigasin selle peale kuidas ta tantsis. Mõnusalt purjus olid kõik. Lonny ujus riietega basseinis. Eriti normaalne tüüp, kas ta ikka mobla taskust võttis välja? Otse kui mu mõtteid lugedes võttis ta mobla taskust välja ja lõi hädakisa püsti. Meie Lucyga naersime. Järsku hakkas keegi kuskil karjuma, ja rahva pead pöördusid sinnapoole. Jooksin ruttu sinna, juba ette halba aimates. Seal maas lamas see poiss kes oli meid emodeks sõimanud, nöör ümber kaela. Keegi oli ta juba puu otsast alla lõiganud. Kaisa vaatas mind ja kiljus: "Niikuiniiä, sina tapsid ta ära, ä, sest ta nagu nohhh, sõimas teid emodeks või nii, ja äää... Mäletad mis juhtus selle teise tsikiga, no mitte et Marcus oleks tsikk, anoh, jah." lõpetas ta lõpuks juba üpriski vaikselt oma kõne. Kõik tibid jooksid kontsaklõbinal minust 2 meetri kaugusele, ja piilusid sealt minu poole, otsekui oleks seal ohutum, kui ma neid tappa tahaks. Vaatasin nende poole ja tegin hirmutava näo pähe. "Boo." sosistasin ma neile. Kõik hakkasid kiljuma ja üks lendas tagurpidi basseini. Naersin enda pahatahtlikku naeru. "Mis lõbu ma saaks mingite mõtetute geelikate ja tsikkide tapmisest?" küsisin ma rahvamassi vaadates. Kõik vaikisid. Järsku plartsatas midagi tibide taga olevasse basseini. See oli inimese pea. Kelly pea. Kõik hakkasid röökima ja nutma. "Näete nüüd et see polnud mina!" karjutin ma ahastavalt. Kõik noogutasid ja lidusid maja poole. Meil Lucyga ei jäänud ilmselt muud üle kui neile järgneda.

Majja jõudes lukustasid kõik poisid uksed ja me istusime kõik suurde tuppa. "Nii on meil ohutum" seletas Kaisa. Mingi tibi, kelle aju oleks ilmselgelt ta kõrvast välja mahtunud, ja kelle silmad tundusid klaasist olevad, kiunus järgi: "Jah, nii on meil ohutum." ja vaatas kiitust oodates enda ümber ringi. Aplausi ei järgnenud. Vaatasin Lucyt. Ta oli tükk aega enda kohal nihelenud ja teatas siis: "Ma tahan wc-sse." "See on väga, väga ohtlik." ütlesin ma talle otsa vaadates. "Niiet ohutum on mingi kahekümne tonnine diivan täis lasta?" urises ta. "Antud hetkel, jah." laususin ma. "Pole hea mõte, kui ma suren, siis väärikalt." ütles ta, püsti tõustes ja vetsu poole kõndides, möödudes vesistavast kambast tüdrukutest. Umbes 30 sekundi pärast kuulsin ma kiljatust. Lucy jooksis tagasi tuppa, ise näost valge. "Ma võin kannatada." teatas ta kindalt. Ma ei tahtnud teada mis seal WC-s oli. Ma mõtlesin hoopis millelegi muule. Kui meie olime tema kutsumises süüdi, miks ta siis tappis neid kes polnud meie sõbrad? Ohkasin. Kui ma ükskord saatana tagasi saadetud saan, siis ei tegele ma kunagi vaimude välja kutsumisega. Siis ma hakkan ka tibiks, see on palju ohutum. Aga kuidas ma saan teada kuidas saatanat tagasi saab saata, kui ma istun siin mingis ülerahvastatud toas? "Mirjam?" küsisin ma. Näost valge tüdruk noogutas. "Kas ma võin su arvutit kasutada?" Sain vastuseks noogutuse. Järsku tuli mulle üks asi meelde. "Keegi menti helistas?" küsisin ma. Mirjam protestis. "Eiiii, sest, siis nad võtavad meid vahele, me kõik täis ju." halises ta. Nojah, eks nad ise teavad. Mõtlesin ma, ja trükkisin google-sse sõna: 'saatan'.

Mhm , varstii

Triinu tehtud osad :

eelmise osa lõpp : "Keegi menti helistas?" küsisin ma. Mirjam protestis. "Eiiii, sest, siis nad võtavad meid vahele, me kõik täis ju." halises ta. Nojah, eks nad ise teavad. Mõtlesin ma, ja trükkisin google-sse sõna: 'saatan'.

Arvuti viskas ette kümneid lehti märksõnaga " saatan " . Vajutades esimese vastusevariandile mis osutus foorumiks hakkasin nagu hull lugema ... kõik ülejäänud toasviibijad vahtisid igat mu liigutust ja nöoilmet ..... see hakkas juba tasapisi närvidele käima ja heitsin neile " oleteLollidVõiMängiteLolli " pilgu ning seejärel nähvasin : NoKurat, olen ma mingi tulnukas või veel parem mingi õudusfilmidest mingi tegelane, et te mind nagu maailmaimet vaatate ? uuu , olen SAMAARAA , TAPAN TEID ÄRAA ! okei , parem mitte neid ajukääbikuid hirmutada , pärast kusevad bäibääd oma stringid täis ja geelipeded oma roosad bokserid ... " haha " , naersin endamisi . Kallid siinviibijad olid täiesti tardunud ja nöost valged väljaarvatud Lucy . Ühesõnaga nagu zombi koopiad . Ei oleks uskunud , et nad NIII sitahädad on .... posid võiksid ju oma mehelikust näidata . Ah vahet ei ole .. .... pean nad reaalmaailma sõidutama " : No kammmmoon , tegin ainult nalja , ärge kohe kõike nii tõsiselt ka võtke "


. Tasapisi juba rahunedes vahtis mingi tüüp solvunud ja vihase näoga ning nähvas : Veeel mingi selline loll nali ja tulen annan sulle üle kurgi . Lucy , kes seda poissi imekombel tundis ütles : Mikk , rahune maha , siin tähtsamatki teha kui jageleda .. järsku kuulsime mingit karjatust ..... kõik võpatasid , poisid arutlesid : me lähme asja uurima ja teie tüdrukud jääge siia ... " ohho , lõpuks näitasid nad enda mehelikust välja ja vähemalt saan saatana värki edasi uurida . Kui üldse saan , sest need beibääd hakkasid jälle hüsteeriliselt ulguma .



________________


Üks blondiin roosade geelküüntnega lausus : Appiä , äkki see oli mu eemmmää või täditütarää , või tädiäää . Nad ju tulid mulle täna küllaäää ... äkkiä tulidä mindä otsimaäää .....
Okei , nagu näha on ta kõige hulllem blondiin siit seltskonnast kuid ma üldse ei imesta kui kõige hullem MAAILMAS !
niisiis asusin jälle foorumeid lappama .. leidsin ühe sellise teema :
"Issand , kutsusin saatana välja , pärast seda hakkas igasuguseid hulle asju juhtuma nagu näiteks löödi mu parimalsõbral pea maha , siis mingid karjatused ... appiiiiiiii . Tundub uskumatu eks ? aga see on päriselt !! appi ... kas mina olen järgmine ? kas teda on võimalik kuidagi ära saata ? ABII ! MA ei suuda nii elada muidu ... see on kohutav .... plaplaplaa

ja leidsin ka vastuse mida vaja oligi : On kaks võimalust . Üks halb , teine hea .. Halb variant : SAATAN EI ANDESTA hea variant : Erakorral SAATAN VÕIB ANDESTADA ! aga kordan , see oleks erakord .. aga parem kui proovid selle ära proovida ...


VAJA LÄHEB :
JUPP PUNAST NÖÖRI
KLAASITÄIS VETT !
PUNAST KÜÜNALT !
PARIMAT SÕPRA !

Seejärel pead võtma parimalt sõbralt käeskinni ... teie keskele peab jääma punane põlev küünal . Põletage jupp punast nööri ära ja lausuge : Saatan sind siia maailma tõime nüüd tahame sind saata su kodumaale ehk põrgusse ... Põle tuli siin ja seal .... saatanale armu anname ..... saatan meile andesta . ! Edasi näete ise mis juhtuma hakkab ............ seda ei ole lihtsalt võimalik sõnadesse panna

Seejärel kutsusin Lucy enda kõrvale .. näidates seda teksti vajus ta näost ära : Ei , ei .. ma ei taha , ma ei julge ... midagi võib äkki valesti minna siis kes teab mis juhtuma võiks hakata ... LUCY SA PEAD .. SA OLED AINUKE LOOTUS laususin talle sosistades, et teised midagi ei kuuleks , muidu jumal teab mis need hullud võivad tegema hakata . Seejärel Lucy noogutas ja ütles : No okei, ma teen seda . Tagastasin läpaka ja vajusin mõttesse kuidas saaks vajalikud asjad kätte . Mu mõtlemise katkestasid lärmavad poisid kes siia ruumi jooksid ... Essana avas suu Mikk " : s-see tu-tundub u-us-uskumatu "
Kõik teda jõllitades esitasid küsimusi : peamine küsimus oli muidugi :: RÄÄÄGII, APPI KAUA MA OOTAN ... ja tähelepanu väärib ka selle roosade geelküünte tipsukese lause : kasää see oliä mu emmevää , kasseää oli mu sugulane ää , appi MikkMusi , räägi juba ennem kui mu blondid juuksed halliks muutuvad ää , seda küll ma üle ei elaks ää . Mikk avas suu : S-see mis toimub on jube ..... me vist ...

Appi, ma kardan jubaa. Jube saatan!

Aga UUUUTTTTT!!!!!

sureme !
ah ma räägin parem kohe kõik ära ..... vaat, me kõik kuulsime mingit karjatust ? meie kui rüütlid läksime asja uurima . Sõna " RÜÜTEL " oli nüüd küll väga mööda mõtlesin endamisi . "niisiis läksime majapeal laiali " alustas Mikk juttu . " Ühed vaatasid köögi läbi teised jällegi elutoa ja ... ah see info ei anna teile midagi . lähme parem tähtsama koha juurde . Niisiis otsisime , otsisime kuni ka oma eesmärgi saavutasime ... nimelt seisis .. vabandust .. õigemini lamas maas mingi väga , väga kahtlane olend ... tema nimetust ei tea . . . seda on raske seletada milline ta välja nägi ... tal oli 3 tulipunast silma ... kolm kätt ning kolm jalga" ta oli ... ta meenutas SAATANAT tüdrukud kiljusid .. nad olid šhokis . "SAATAN ! käis mu mõtteis läbi .. saatan tuleb kohe siit ilmast ära saata , ennem kui midagi juhtub " ! . Mikk karjatas ": Palun vaikust .. mu jutt ei ole veel lõpetatud . Mikk neelatas ning rääkis edasi " : Kõige imelikum oli see , et selle olendi kõrvale oli maha kritseldatud üks sõnum : Ainult Mia teab mida teha , ainult tema võib teid päästa ja kui ta seda ei suuda siis.....hahahahhaaaa ... ja lõpetuseks oli sinna leegid .. tuleleegid ....... jutu lõpetades hakkas Mialt pärima : Mia , räägi , mis toimub ? aita meid ? me tahame ellu jääda .. ka meil on emad & isad & venand & õed & sugulased ja nii edasi ... "SHITTT !" mõtlesin endamisi .. nüüd ei ole midagi muud teha .. kui jutt ära rääkida ........

Õudne Uut